Lapsi pole mõistlik vaktsineerida, kuni riik ei võta vastutust

2

Paljud arenenud riigid, näiteks meile lähedased Soome ja Rootsi, aga ka Saksa- ja Prantsusmaa, kus lapsi vaktsineeritakse, võtab riik vastutuse vaktsineerimisega seotud tüsistuste kohta. Eestis, nagu selgub, seda millegipärast ei tehta. Mis on ühelt poolt kummaline, teiselt poolt vastutustundetu. See, et vaktsineerimisega kaasnevad tüsistused, on ammu ära tõestatud fakt ja ei vaja diskussioone. Ka Eestis on lapsi, kes on vaktsineerimise tagajärjel saanud trauma, eluaegse kahjustuse ja nende laste vanemad on oma probleemiga üksi jäetud.

Olgu lisatud, et vaktsineerimine üksi ei hoia ära haigestumist, vaid väldib kiiret masshaigestumist ehk siis epideemia puhkemist. Seetõttu on vaktsineerimine vajalik mitte niivõrd üksikindiviidile, kes võib haigestuda vaktsineerimisele vaatamata, vaid riigile, kuna vaktsineerimisega hoitakse ära masshaigestumine.

Eestis millegipärast räägitakse avalikult ainult vaktsineerimise vajalikkusest, aga ei valgustata teist poolt, vaktsineerimisega kaasnevaid kahjustusi. Samuti pole riik võtnud vastutust vaktsineerimisega kaasnevate tüsistuste koha pealt. Kuni Eesti riik ei võta vastutust vaktsineerimisega kaasnevate tüsistuste osas, seni pole mitte mingit vajadust lasta lapsi vaktsineerida. Liiati, kuni riigil pole vastutust, ei ole ka riik huvitatud, et kasutusel oleksid parimad võimalikud vaktsiinid, mis põhjustaksid võimalikult vähe tüsistusi.

Olgu veel lisatud, et last vaktsineerima ei saa kedagi sundida, see on vabatahtlik ja sõltub ainult vanemate otsusest. Vaktsineerimisel küsitakse vanemate nõusolekut.

Roosike hakkas mänguasju haarama

3

IMG_5084Eelmisel nädalal õppis Roosike ära uue oskuse – mänguasjade haaramise ja nendega mängimise. Ta oskab nüüd juba kõristit kätte võtta ja seda raputada. Eile leidis ta enda voodist üles niiskete salvrättide paki, mille kohe huviga enda kätte haaras, ja mängis sellega oma pool tundi.

Ka oskab Roosi juba kõhuli edasi roomata. Ajab tagumikku üles, lükkab jalgadega kaasa ja roomab ühest voodi äärest teise. Hämmastav! Samuti oskab ta roomata nö ümber oma telje, olles voodis ühtpidi ja keerata ennast teistpidi.

Seda kõike on tore vaadata, sest Juuli vehkis ses vanuses põhiliselt kätega üles ja alla.

Lisaks sellele on Roosi üks lemmiktegevusi Juulikese vaatlemine. Juulil jällegi Roosikese vaatlemine. Sageli upitab Juuli ennast Roosi voodi najal püsti, sakutab voodivõresid ja kilkab rõõmsalt ning Roosi pöörab ennast siis Juuli poole ja kilkab vastu. Superarmas :)! Inno tegi sellest pildi, paneb loodetavasti varsti siia üles ka.

Ahjaa, ja siis on Roosi veel hakanud häälega naerma. Ja tegema uusi huvitavaid häälitsusi. Kui Juulil olid pikka aega ainult täishäälikud, näiteks “aua-aua”, siis Roosil on juba ka kaashäälikud. Mulle on see kõik uus ja huvitav, sest see on ju minu esimene niiöelda tavalaps. Iga päev on mõni vau-moment, kui tsiteerida klassikuid :). Sestap ärge pahandage, kui siin blogis vahel liiga nämmuks kätte läheb, sest ma olen tõesti üliõnnelik! Kirjutage oma laste arengutähistest ka, on põnev võrrelda!

juulu

Juulike “Peres ja Kodus”

5

perejakoduJa otse loomulikult soovitame teil osta värske, aprillikuu “Pere ja Kodu”, kus tervelt neljal leheküljel juttu meie Juulikesest. Juures Grethe Rõõmu fantastiliselt ilusad pildid!

Nimelt mõned nädalad tagasi võttis minuga ühendust Pere ja Kodu peatoimetaja Heidit ning uuris, kas oleksime nõus rääkima oma inglist Juulist ka “Pere ja Kodu” lugejatele. Mis meil selle vastu olla sai! Pealegi on “Pere ja Kodu” juba ammusest ajast üks minu lemmikajakiri oma positiivse tooni ja mitmekülgse sisu pärast. Kui ei teaks, et tegemist on eesti ajakirjaga, siis arvaks, et see on soome ajakiri. Ent veel parem. Sest olen lugenud ka Soome “Kaks Plus’i” ja “Vauva’t”, aga need jäävad “Perele ja Kodule” kaugelt alla.

Ei hakka siinkohal ümber jutustama, millest artiklis juttu tuleb. Lugege ise! Etteruttavalt – juttu tuleb ka Roosist :)! Ja veel kord – Grethe Rõõmu pildid on tõesti superilusad!!!

Sünnitusmasendusest ja patriotismist

Priit Hõbemägi kirjutas ühes viimases Ekspressis sellest, kuidas talle meeldib Soome raadiot kuulata, sest see ei kubise sõjasõnumitest nagu Eesti raadio. Minul on sama suhe Soome Aamu TVga, mida ma praktiliselt igal hommikul vaatan. See on selline mõnusalt uinutav, “jänes neh” tempos kulgev saade, kus saatejuhid naeratavad malbelt ja räägivad asjadest, mida kõik juba ammu teavad. Turvaline ja turgutav on selle saatel ärgata. Enne meeldis mulle ka Terevisiooni saatel ärgata, aga pärast seda, kui seal “julgeoleku olukorrast” rääkima hakati, hakkasid mul ihukarvad pisitasa püsti tõusma ja see ei ole üldse tore tunne, kui sul hommikul, enne esimese kohvi joomist ihukarvad püsti tõusevad. See on, kuidas nüüd öeldagi, väga karvane tunne.

Lülitusin niisiis Aamu TV peale ümber ja olin kohe hellitavast, lapsepõlve meenutavast (lapsepõlves sai ju ka kogu aeg soome televisooni vaadatud) turvalisusemullist ümbritsetud. Mis siis, kui keegi kusagil plaanib sõda. Mind ei huvita, kui ärev on julgeoleku olukord, mitu vene lennukit Eesti kohalt üle lendas, kus vene allveelaevu nähti, mitu tanki või traalerit on Putinil.   Ma keeran sellisele infole selja, sest see ei puuduta mind. Mitte et ma poleks patrioot. Vastupidi – ma olen väga suur patrioot. Mul tulevad pisarad silma alati, kui keegi mainib aastat 1944 ja räägib “surnupealuusõduritest”. Või laulab leegionäride laule, mida mu isa laulda armastas. Aga kogu selle patriotismi juures on mulle ikkagi kõige tähtsam mu pere. Nagu mu vanaisale, kes läks 1917. aastal koos oma naise Julie Eveliinega revolutsiooni eest Venemaale, Ufaasse pakku ja tuli tagasi alles pärast Vabadussõda. Seal, Ufaas, sündisid ka nende tütred, mu isa õed Aino ja Endla (väike Georg, minu isa, sündis aastal 1927). Vanaisa toetas, muide, vapse ja oli väga suur patrioot. Ta istus vapside (kunagise EKRE) toetamise pärast isegi üksvahe vangis. Patriotism ei tähenda minu jaoks lolli sõjahirmu ja sõjaks valmistumist. Patriotism tähendab minu jaoks armastust oma maa ja oma rahva vastu. Sõda on aga igale maale ja rahvale hävitav ja seepärast tuleks seda iga hinna eest vältida. Nagu ka sõda õhutavaid uudiseid. Nii et teised pangu endale kasvõi iga päev laiguline ülikond selga ja harjutagu püssist laskmist, mina pikutan voodi peal ja loen ajakirju, kiitos paljon! 

Aga Aamu TVst. Täna räägiti seal masendusest. Saates esinenud psühholoog tõi välja naiste sünnitusmasenduse põhjuse. Asi olevat selles, et tänapäeva naised kasvatavad oma lapsi üksi, samas kui enne olid neil abiks vanemad, vanavanemad ja terve suguselts. Nüüd rabavat vaesed naised aga kõike üksi ja see viivatki lõpuks masendusemi välja.

Küllap see nii ongi. Kui ma enda elu vaatan, siis ei kujutaks ette, et peaksin selle suure imetamisralli ja laste söötmise kõrval veel pesu ja nõusid pesema. Siin on Inno abi väga oluline. Meil ongi kohustused jagatud nõnda, et mina tegelen lastega ja koristan tube, Inno jällegi peseb pesu ja nõud ning teeb süüa. Nõnda jõuan ma ka endale meelepäraste asjadega tegeleda – kirjutada mõne luuletuse, kui inspiratsioon peale tuleb, ja lugeda ajakirja või raamatut. Seeläbi püsin rõõsa ja rõõmus ning Innot ootab koju jõudes heatujuline naine. Ja ka Innol jääb koju jõudes aega talle meelepäraste asjadega tegelda, sest lastega tegelen põhiliselt mina. Kuna öösel ärkan laste söötmiseks ainult mina, siis saab Inno terve öö puhata ja hommikul reipana tööle minna. Ei tea, kas selline “korraldus” ka teistele sobib, aga meile sobib ja  masendusest ei ole juttugi!

Miks ma ei bloginud

Nonii. Paus on läbi. Mul on täna üle hulga aja tahtmine blogida. Mitte et minuga vahepeal midagi lahti oleks olnud. Või lastega. Ma polnud isegi vihane. Lihtsalt ma olen selline inimene, kes teeb kõike intensiivselt. Pooltoonid ei ole minu rida. Minu maailm on kas must või valge. Sestap lähen ka kõikidesse asjadesse, mida teen, sügavuti sisse. Võitlen kõiki võitlusi viimse veretilgani. Armastan ja vihkan jäägitult. Ja nõnda edasi. Ja loomulikult on mul pärast sellist intensiivsust keel vestil. Ja ma tahan natuke puhata.

Mu onu ütleb, et ma olen täpselt oma emasse. Niisama emotsionaalne. Jah, mu ema on väga emotsionaalne ja panen samuti pliuh-pläuh, kui keegi teda ründab. Mina olen õppinud ennast ka talitsema – tänu isalt päritud arutlus- ja analüüsivõimele. Vahel – väga tihti! – saavad aga emotsioonid minust võitu ja nii ma ennast nendele järele andes kulutan! Midagi ei ole teha, iseloom on selline ja oma temperamenti ei ole võimalik muuta. Nagu ses loos skorpionist ja kilpkonnast.

Samasuguse intensiivsusega pean ma ka blogi. Lähen teemadesse sügavuti sisse, vaidlen järelejätmatult ja kirglikult. Kuni avastan, et mõtlen praktiliselt iga hetk sellele, mida kellelegi kommentaatorile järgmisena vastata. Ühel hetkel väsitab selline asja sisse minek väga ära. Siis tekib mul tahtmine mõneks ajaks eemale tõmbuda ja nii ka nüüd. Olla vaikselt omas rahus, omassa rauhassa, ja pidada diskussiooni ainult iseendaga. Tavaliselt tekib mul selline vajadus inspiratsioonieelses faasis ehk siis, kui ma hakkan kohe-kohe midagi looma. Ja nii juhtuski, et kui ma olin paar päeva blogist eemal olnud, kirjutasin mürinal mitu luuletust. Ja siis veel mitu luuletust. Ja veel. See juhtub alati kevadel. Ja sügisel. Suvel ja talvel ei kirjuta ma eriti midagi. Kevadel aga võin tulla tagasi poest ja peas süttib luuletus, mille pean koju jõudes kohe paberile panema. Veel hingeldades ja poekotti nurka visates. Või lebotan vannis ja peas hakkavad kerima read. Kalpsan veel märjana vannist välja, põrandat üle ujutades muidugi, ja haaran kättejuhtuva paberi, et sinna read kribada. Innole tundus see alguses kummaline, aga nüüd on ta harjunud.

Mulle nii meeldib see praegune aeg! Eriti just praegune, kus ma tahan juba vaikselt blogi juurde tagasi hiilida, aga luuletan ikka veel. Kõige rohkem elusana tunnengi ennast siis, kui ma luuletan. Just siis on mul kõige kergem hingata, just siis huvitavad mind teiste arvamused kõige vähem, just siis on mul selline tunne, et ma olen võimeline milleks iganes.

Varsti läheb see tunne mööda. Inspiratsioon ei saa liiga kaua kesta, sest muidu põletab see inimese seestpoolt ära. Vahepeal on vaja puhata. Aga siis tuleb ta jälle. Ja jälle ja jälle. Tundub, et olen sisemiselt terveks saanud, sest pärast esimest sünnitust ja sellele järgnenud kahel aastal ei kirjutanud ma eriti midagi. Ju oli see aeg siis tarvilik põdemiseks.

Abordist naise seisukohast

3

Abordi kohta armastatakse öelda, et seda on parem mitte teha, kuna see võib naist kahjustada nii, et naine ei saa enam lapsi. Seetõttu näitab statistika, et enim aborte teevad need naised, kes on juba sünnitanud, ja kes seetõttu pole hirmul, et võivad jääda lastetuks.

Hoopis teine on suhtumine erivajadustega veel sündimata laste puhul, kus eeldatakse, et naine teeb igal juhul abordi. Erivajadustega laste puhul ei tehta kummalisel kombel enam välja sellest, et abort võib naist kahjustada nii, et ta jääb viljatuks. Mis siis tähendab et need naised, kelle esimene laps on juhtumisi erivajadusega ja tuleks aborteerida, peavad riskima sellega, et neil tuleb edaspidises elus lastest suu puhtaks pühkida. Või mis?

Ükski laps ei tohiks sündimata jääda majanduslikel põhjustel

6

Eesti uue valitsuse, kui säärane peaks ükskord sündima peamine eesmärk peaks olema, et ükski laps ei jääks sündimata majanduslikel põhjustel.

Nii nagu Titeblogi küsitlus ja paljud muud küsitlused on näidanud, jäävad Eestis praegu lapsed sündimata mitte seetõttu, et vanematel oleks probleeme viljakusega, nagu see on juhtunud paljudes arenenud riikides, vaid valdavalt jäävad lapsed sündimata majanduslikel põhjustel. Põhjusel, et vanematel pole raha, et lastele süüa ja rõivaid osta. Vastavaid uuringuid kahjuks käepärast pole, aga võib arvata, et Eestis väga levinud abortide peamine põhjus on samuti majanduslik kitsikus, ehk siis lapsi surmatakse Eestis, kuna vanematel puuduvad võimalused laste saamiseks. Selline asi võib olla ok vanglas või totalitaarses ühiskonnas, aga sellist asja ei saa lubada vabas ühiskonnas.

Poliitikud armastavad öelda, et laste jaoks pole raha. Ent samal ajal, kui veel sündimata lapsi rahapuudusel surmatakse, on tänavapilti, kaasa arvatud poliitikute ja riigiametnike käsutusse ilmunud massiliselt luksuslikke autosid, millest mõned maksavad sadu tuhandeid eurosid, mille eest saaks mitu last suureks kasvatada. Mis näitab, et Eesti riik hoolib autodest rohkem kui lastest, mis on omakorda pehmelt öeldes kummaline. Kas need autod hakkavad tulevikus Eesti riiki ja rahvast ülal pidama?