Rakvere haiglas rasedusjälgimisel

4

rakRakvere haigla ees.

Kuna veetsime suure osa juulist ja augusti alguse Rakveres, siis otsustasin siin ka raseduskontrollis käia. No ei suutnud lihtsalt selle suure palavusega Võrru sõitma hakata :)!

Ja mulje on jälle suurepärane! Esiteks juba Rakvere haigla uus, värske väljanägemine, mis meenutab Soome haiglaid. Haigla ümber on park ja palju pinke, kus jalgu puhata. Seest on haigla ilus, puhas ja avar. On olemas isegi lapsevankrite parkla! Omaette klass on WCd, mis on samuti nagu Soome WCd – piinlikult puhtad. See võib tunduda naljakas, aga mind ongi siin Rakveres viibides üllatanud eelkõige just WCde puhtus. Kui enamikes Võru WCdes võib aeg-ajalt ikka nö WC lõhna tunda, siis Rakveres pole ma seda tundnud kuskil.

Ka Rakvere haigla registratuur on otsekui teisest maailmast. Mul tuleb riigihaigla registratuuri sisenedes alati meelde Tartu Lastekliiniku registratuur, kus ma pidin tükk aega passima, enne kui kaustasid riiulisse sättiv tädi suvatses end minu poole pöörata (täpselt nagu nõukaaegsetes polikliinikutes!), aga nüüd vaatasid kõik kolm registratuuritöötajat mulle äärmiselt sõbraliku näoga otsa ja olid valmis vastama kõikidele küsimustele. Usumatu!!! Arvasin, et selline asi on võimalik vaid Elites. Aga tuleb tunnistada, et Rakvere haigla registratuur ületab oma sõbralikkuse poolest isegi Elite. Uskumatu.

Pidin pikali kukkuma, kui sain teada, et naistearsti aega on võimalik saada juba paari päeva pärast. Võrus saad selle ca kuu aja pärast. Sain aja naistearst Mait Karlise juurde, kes pidi olema vanem meesterahvas. Ma pole kunagi varem meessoost naistearsti juures käinud ja muretsesin seepärast natuke ette, aga kohale jõudes selgus, et täitsa asjata. Hr Karlis on üks meeldivamaid arste ja inimesi, keda mul on olnud oma elus õnn kohata. Pealegi selgus, et ta oli 80ndatel-90ndatel Võru haigla peaarst. Nii et juttu jätkus meil kauemaks :). Ta tegi mulle ka ise ultrahelikabinetis UH, kus seletas pikalt ja põhjalikult, mis ja kuidas lapsega on. Kogu visiidist, mis kestis pea tund aega, jäi suurepärane mulje ja hea tunne hinge. Nagu oleks pika pai saanud. Jällegi – ka siin ei jäänud Rakvere haigla mitte millegi poolest alla Elitele. Kolmandat korda – uskumatu! Dr Karlis pani mulle ka ise ämmaemanda aja kinni. Nüüd ma ei teagi, kas sünnitan Võrus või Rakveres. Eks ma septembri alguseks otsustan ära. Võru ämmaemanda aeg on mul 3. septembril. Siis saan võrrelda.

Tibukesega oli kõik korras – kõik näidud korras, südametegevus regulaarne, lootevett piisavalt jne. Ainult tuharseisus teine veel. Arst arvas, et küllap pöörab varsti ära. Eks paista. Juulike oli algusest peale nö õiget pidi ja möllutas mul põhiliselt ribide all. See tegelane möllutab allpool, jalad on minu põie peal.

Ahjaa, pärast arsti juures käimist osalesin veel ämmaemanda poolt korraldatud ringkäigul Rakvere haigla sünnitusosakonnas, mida saab külastada igal neljapäeval kell 15. 30. Ka see oli väga meeldiv. Selgus, et Rakvere haiglas on kolm sünnitustuba (Võrus on 2) ja üks vanniga (Võrus on mõlemas toas vann – ühes suur ja teises väike). Perepalateid on kaks (Võrus 3). Kui Võrus on perepalati WC ja dušš palati ukse taga koridoris, siis Rakveres palatis sees. Väljanägemiselt paistsid Rakvere palatid väga mõnusad ja mugavad, nagu Võruski. Ainus mure, et neid nii vähe on. Kuid ka sünnitusi pidi vähe olema (mõnel päeval siiski ka 4-5). Kes perepalatisse ei mahu (kohad täis), paigutatakse ühispalatisse, kus mehele kahjuks ruumi pole. Võrus lubati mehele igal juhul koht leida.

Valutustamise võimalused tundusid Rakveres olevat samad mis Võrus, ainult epiduraali kohta räägiti, et selle saamine sõltub anestesioloogi kättesaadavusest. Ehk garantiid pole. Võru haigla arsti ja ämmaemandaga rääkides jäi aga mulje, et epiduraali tegemine sõltub pigem sellest, kui kaugel on sünnitus. Ehk kui valutamisperiood on pikk, siis seda on igal juhul võimalik saada, et valude ajal puhata. Mul Juulikesega oli üsna pikk valutamisperiood (mille peale ma siiani õlgu võdistades mõtlen) ja mulle on epiduraalivõimalus väga tähtis. Ma ei pruugi seda ju kasutada, aga hea on teada, et see on olemas, kui ma seda vajama peaksin.

Nii et nüüd mul on kõvasti peamurdmist. Võru ja Rakvere haiglad on mõlemad väikesed haiglad, kus vähe sünnitusi. See mulle meeldib. Mõlemad on ümbritsetud rohelusest, mõlemas on palju õhku, ruumi, valgust ja avarust. Mõlemas on sõbralikud ämmaemandad (vähemasti need, kellega mina olen kokku puutunud). Minu jaoks seisneb kahe haigla erinevus peaasjalikult selles, et kui Võrus pean sinna sõitma autoga, siis Rakvere haiglasse on meie maja juurest viie minuti pikkune jalutuskäik. Oleme põhimõtteliselt naabrid, ainult mets on vahel. Ehk võin sinna sünnitama jalutada. Samas pean siis sünnituse ajaks Võrust Rakverre tulema. Ja Inno ka, sest tema peab siis olema koos Juulikesega.

Et on veel mõtlemist küll. Aga küll ma lõpuks otsusele jõuan :).

PS. Kes Rakvere haiglas sünnitanud, jagage oma kogemusi! Mis mulje jäi teil, kes oli teil ämmaemand ja kuidas tema tööga rahul olete?

Juulikese suvi

IMG_0215Tere, kõik Juulikese fännid! Vabandan, et ei ole ammu kirjutanud, aga te ju teate küll, kuidas mulle mõjub palavus :). Eriti tarku mõtteid pähe ei tule ja tahaks ainult varjus olla ja võimalikult vähe liigutada. Õnneks tõi Inno meie pere suure palavuse saabudes Rakverre, kus me oleme olnud juba kolm nädalat. Oleme siin agaralt maja koristanud ja ümber korraldanud, kõvasti mererannas käinud ja vees sulistanud.

Ent milline on siis olnud väikese Juulikese suvi? Täiesti tavalise lapse suvi tegelikult. Nagu kõik lapsed, nii armastab ka Juulike vett ja ta on emme-issiga ühes Põhja-Eesti ilusaimas mererannas päevast päeva vees sulistanud. Madalas vees ilusti tasakaalu hoides mänginud, natuke liiva söönud, kõvasti päikest võtnud (erinevalt enamikest angelmanidest kannatab ta hästi päikest), emme-issiga kõrgetes lainetes hullanud, vahelduseks kärus pikutanud ja mööda rannaliiva roomanud.

Koduaias on Juulike väikses plastmassvannis (milles, muide, käis juba tema emme – vt esimene pilt) sulistanud, väikses punases pesukausis kummiparte ujutanud, natuke rohtu söönud, mööda muru edasi roomata üritanud, kõvasti banaane ja muid puu- ja aedvilju söönud ning igasugust muud nalja teinud.

Toas on Juulike end agaralt mööbli najal üles upitanud (paar korda isegi värisevate jalgadega taldadele tõusnud), emmega koos “koristanud” (peaasjalikult küll segadust juurde tekitanud, aga see-eest jälle koristust palju lõbusamaks muutnud), hulka ajakirju ribadeks kiskunud, oma mänguasjadega mänginud ja suurima naudinguga tudunud (unehäireid ei ole meil endiselt). Söönud muidugi ka (suurimad lemmikud on banaan, kala ja avokaado) ja 3x päevas rinnapiima saab ta jätkuvalt (minu kogemuse järgi on raseduse ajal imetamine väga mõnus ja üldsegi mitte valus ega muidu ebamugav).

Siis on Juuli veel külas käinud oma Soomes elaval 93-aastasel vanavanaemal, kellele tegi tema nägemine tohutu suurt headmeelt, ja vanaemal, kellel oli niisama hea meel.

Veel on Juulikest võidud näha Rakvere Hesburgeri sabas, sellistes söögikohtades nagu Bamboo Garden ja Sushi Tiger (ikka Rakveres), koos emme-issiga Põhjakeskuse Rimis, Kroonikeskuses ja Maximas šoppamas ning Rakvere linna tänavatel jalutamas.

Eriti hea meel on sellest, et Juulike on lõpuks ära õppinud poekärus sirge seljaga istumise. Eks ta enne oskas ka, aga nüüd oskab ta kärus tasakaalu hoida juba nõnda, et käepidemest kinni ei hoiagi. Poekärus sõitmisest ongi saanud üks tema lemmiktegevusi – juba kärusse pannes läheb tal nägu naerule ja ta hakkab lõbusasti kilkama. Ja otse loomulikult üritab väike kratt kõike võimalikku poeriiulitelt krabada.

Selline suvi siis. Kindlasti jäi midagi veel märkimata. Aga pole hullu, küll ma kirjutan jälle. Kui natukene jahedamaks läheb :).

PS. Väike tibu kasvab ka hästi. On hästi aktiivne kõhubeebi ja annab endast iga natukese aja tagant märku. Varsti ka uus arstivisiit ees, siis pikemalt! Kohe varsti algab mul siis seitsmes raseduskuu ehk kolmas trimester.

All pildid:

1. Juulike aitab emmel kööki koristada, võttes enda peale paberkottide sorteerimise. Kuidagi on kööki sattunud ka emme suvekleit :)

2. Juulike suhtleb vanaema Toini ja vanavanaema Selmaga.

3. Juulike issiga sooja merevett nautimas.

4. Juulike pole veel otsustanud, mida endale Hesburgerist osta.

IMG_0202IMG_0198IMG_0160IMG_0147

Võru folkloorifestivalil

emmejuulifolk

Eile siis folgi lainel. Hommikul käisime turul, kus ostsime punaseid ja musti sõstraid, herneid, mustikaid ja mune. Pärast seda jalutasime kesklinna laadal, kust ostsin endale jälle pool pätsi seda head muhu leiba (ilma nisuta), siis natukeseks koju pikutama-siestatama ja seejärel, kella üheksaks õhtul Tamula rannapromenaadile õhtust kontserti kuulama. Seal Inno meist pildi tegigi.

Tohutu energia

Ühe asja unustasin ikka ära. Nimelt – kui Tartus elektriauto laadimist ootasime, siis jalutasime esmalt linna peal (parasjagu olid Hansapäevad) ja otsustasime, et läheme selle tuttava juurde, kelle kodus meie elektriauto laadis, jala. Kuna too tuttav elab Ülenurmel, siis ma olin esiotsa väga kahtlev. Tartu kesklinnast sinna ju ilmatu maa, mingi kümme kilomeetrit või nii. Aga Inno ütles, et väsides saab ju puhata ja no mis seal ikka. Siin Võrus kõnnime ju sageli maha neli-kuus kilomeetrit, asi see siis kümme matkata. Kuuendat kuud rase küll, aga mis siis! Mul ju viimasel ajal tervis väga hea ja jalutada mulle meeldib.

Nii et hakkasime aga jalutama. Lõunakeskuse juures Mäksis (McDonalds’is) tegime söögi- ja pissipeatuse ning siis jälle edasi! Üle põldude ja heinamaade, kuni jõudsime Ülenurmele. Ja ma pean tunnistama, et ära väsisin ma alles siis, kui oli jäänud paar tänavat tuttava majani. Siis tahtsin korraks maha istuda ja vett juua, aga muidu oli enesetunne kogu aeg super. Oleks võinud veel jalutada!

Seega võib öelda, et olen päris heas vormis. Kahtlustan, et oma osa on siin selles, et võtan nüüd iga päev raualisandit melassi. Juulit oodates ma sellest veel mitte kui midagi ei teadnud ja siis tekkis mul aneemia, olin kogu aeg kohutavalt väsinud, treppidest üles kõndida ei jaksanud jne. Nüüd pole mingit probleemi. Loodetavasti olen nüüd siis ka sünnituse ajal reipam :).

Ka Juulikesel oli meie pika jalutuskäigu ajal väga lõbus. Tema pikutas meie uues sinises vankris, mille ühelt tuttavalt tasuta saime, ja kilkas rõõmsalt, kui vanker üle heinamaa minnes raputas.

Tartu galerii

This slideshow requires JavaScript.

Viimase nädala tegemised

tartu4Juuli emmega Tartus VW esinduse juures, kuhu jätsime elektriauto laadima Rakverest Võrru sõites. Seal laadis auto ilusti.

Uhh! Päris palju on ringi sõelutud. Inno sai vahepeal kasutada elektriauto Volkswagen e-Up (ajakirjanikele pakutakse sellist võimalust praegu) ja me kruiisisime sellega mööda Eestit ringi. Esmalt oma vana armsa Audiga Tallinna, sealt elektrikasse, siis elektrikaga Rakverre, Rakverest Võrru, Võrust Tartu, Tartust Rakverre ja Rakverest jälle Tallinna… Väike Juulike mõistagi kaasas kogu aeg. Tore oli, kui välja arvata sekeldused laadimisega, millest Inno annab põhjaliku ülevaate homses (laupäeva) Võrumaa Teatajas, ja see, et kui tagasiteel Võrust Rakverre Tartus tuttava juures laadisime, siis selgus pärast kaheksatunnist laadimisseanssi, et pole üldse laadinudki, mis tähendas seda, et pidime selle tuttava juures passima kuni kella 24ni!!! Ja koju Rakverre jõudsime alles kell 3 öösel, kusjuures Rakvere linna piiril sai meil elekter otsa ja paar viimast kilomeetrit sõitsime süda saapasääres, et kas me üldse koju jõuamegi :).

Õnneks siiski jõudsime! Juulike oli päris pahane ja jorises autos mis kole, aga rahunes kohe, kui autost välja sai, ning mõne minuti pärast magas tissi otsas kui nott. Nii et selline seiklus meie perel. Keda huvitab, võib homsest (digi-)lehest pikemalt lugeda.

Nüüd siis jälle Võrus. Päike oli vahepeal korteri saunaks kütnud ja pidime jahutava puhuri tööle panema. Selle kõrval ma nüüd siis kogu aeg istun :). Kolmapäeval käisime Sõmerpalu motokrossil (mida märkas ka Elu 24) ja alates eilsest oleme seigelnud Võru Folkloorifestivali. Täna ostsin endale kesklinna laadalt hirmhead Muhu leiba (ilma nisuta, päevalilleseemnetega) ja Mehhiko potikohvi, mis oli ka väga hea.

Kuna hellelukemat muudkui tõusevad, siis mina tahaks juba tagasi Põhja-Eestisse põgeneda. Inno punnib veel vastu, aga lubas, et kui järgmisel nädalal tuleb 28 kraadi, siis lähme kohe. Tore, sest ma igatsen juba mere äärde!!!

Homme jälle folk ja ilmselt ka väike suplus järves. Õhtul kirjutan. Seniks mõnusat suvenautimist teilegi!

elekterSellist autot saime proovida.

tartuJuulike Tartu Lõunakeskuse juures McDonaldsis, kus auto laadimise ajal söögipausiks peatusime.

tartu2Eestisse on jõudnud McDonaldsi suured salatid- njämm!

tartu3Juulike ja issi Tartus Volkswageni esinduses, kuhu elektriauto (edukalt) laadima jätsime.

Eesti äraspidine alkoholipoliitika

3

alkoMõned kodudesse masspostitusena saadetud pildilehed.

Eestis on paljud asjad äraspidised, sellise tagurpidi-antsla preemia kandidaadid. Üks sellest on alkoholipoliitika, mis keelas alkoholireklaamid ajalehtede esiküljel, mis omakorda on vähendanud reklaamimitulu ajalehes ja sellega seadnud kodumaised infokandjad raskesse seisu. Selle asemel on soodustatud igasse koju masspostitusena saabuvad pildilehed, kus alkoreklaam on esiküljel ja kõigil teistel külgedel. Masspostitus levib mitmeid kordi laiemalt kui ajalehed ja on eriti hästi kättesaadav lastele, mistõttu pole ime, et Eestis jätkuvalt üle mõistuse palju juuakse.

Rakveres 2

1

raktibuEga me siin suurt muud teinud ei ole kui koristanud. No ja sõbrannaga kokku saada ja Rakvere turu pealt maasikaid osta jõudsin ma ka. Nende kohta ütles aga Inno juba peale vaadates, et need on hoopis Poola maasikad. No igatahes sildi peale oli märgitud “Põlva maasikad”. Mina ka ei tea :). Inno torises, et Võru turul oli ka aasta tagasi Poola maasikaid müüdud ja ta läks mitu korda liimile, aga nüüd tunneb ta Poola maasika ilmeksimatult ära. See pidavat olema selline tumepunane, ära kuivanud ja kergelt lödiks minev. Okei, aga maitsesid need maasikad sellest hoolimata head :).

Juulike, vaeseke, kahjuks maasikaid süüa ei saa. Tal tekkis neist nimelt põskedele hirmsuur lööve. Noh, pole häda, küll ta jõuab oma elu jooksul veel palju maasikaid süüa!

raktibu2

Lõpuks siis Rakveres!

rak1Nonii, jõudsime siis lõpuks ometi Rakverre! Ja peab ütlema, et tunneme end siin väga mõnusasti. Võrus tõusid ju temperatuuripügalad lausa 30 kraadi lähedale ja minul hakkas meie väikeses umbses korteris traditsiooniliselt paha. Õnneks oli Inno reipalt nõus pika sõidu Võrust Rakverre ette võtma ja nii me pühapäeva õhtul siia saabusimegi.

Kuna meid võttis vastu paras segadus (eelmisel suvel alustatud kolimine ühest toast teise tuppa jäi pooleli), siis hakkasime kõigepealt koristama. Ja juba mõne tunni pärast nägi meie endine elutuba (ülemisel pildil enne koristamist), millest nüüd saab meie avar ja valgusküllane magamistuba, täitsa inimese elamise moodi välja. Enne elutoas olnud raamaturiiulid ja raamatud lähevad nüüd kõik meie endisesse magamistuppa, mis jäi meile (eriti pärast Juuli sündi ja tema titevoodi lisandumist) kitsaks.

Taasavastasime ka meie mõnusa vannitoa ja suure vanni, kus Juuli suurima mõnuga juba mitu päeva sulistanud on. No Võru korteri väike vannike on ka igati ok, aga suures vannis on Juulil palju mõnusam oma kummiparte taga ajada :).

Supermõnus on ka omaenda köögis süüa teha. Võru korteri hruštšovka tüüpi köök on ju teadagi  väike ja sinna mahub toimetama üks inimene korraga. Eriti raske on seal laveerida nüüd, kus mul on ees juba küllaltki suur kõht. Nüüd on nii harjumatu ja samas lahe liikuda köögis, kus on palju rohkem ruumi.

Ja muidugi oma maja kõige suurem luksus – võimalus juua oma trepi peal, hommikupäikeses kohvi! Ma ei ole oma elus eriti palju üürikorteris elanud (kui välja arvata kaks aastat Portugalis, portugallasest elukaaslase viietoalises korteris, ja mõned aastad onu korteris Tallinnas, kui ma Tallinna prokuratuuris töötasin) ega osanud iial aimata, kui palju naljakaid probleeme võib tekkida kortermajas. Meie maja ülemisel korrusel elab näiteks üliagar tädi, kes on nagu maja politsei – valvab korda ja kehtestab reegleid (vahel täiesti loogikavastaseid). Näiteks ei tohi palavaimalgi suvepäeval lahti olla trepikoja välisuks, kuna tädi arvates tulevad siis koridori sisse tolm ja putukad. Siis ei tohi lapsed trepi peal joosta ja sõpru külla kutsuda. Kõik võõrad lapsed saadetakse kurjade sõnade saatel minema. Suur probleem on laste jalgrataste ja beebivankritega – tädi väitel jätavad nad koridori seintele “kriime”. Ja kõige suurem probleem on tädil ühe altkorruse noore emaga, kel mitu last ja mees Soomes tööl – tädi väitel käib seal korteris kogu aeg lärm ja pillerkaar ning võõrad mehed. Oehh, seda loetelu võiks jätkata :). Alguses tundus tädi pidev hädaldamine mulle isegi naljakas ja huvitav (ma ei ole ju eriti kortermajas elanud ja kõik uus on huvitav), aga nüüd hakkab väsitama. Mina ise saan temaga päris hästi läbi ja Juulike talle meeldib (sest ei jookse veel ega saa seetõttu ka midagi ära lõhkuda :)), aga hing on hakanud igatsema oma maja vaikust ja rahu. Ja just seda, et saaks oma elamise rütmi ja reeglid ise paika panna. Kasvõi kõiki uksi ja aknaid lahti hoida, kui isu (meil, muide, siin Rakveres, ongi nii :)). Et lastel oleks tegutsemisvabadus. Ma ei kujuta ausalt öeldes ette sellist elu, et laps ei või sõpru külla kutsuda. Kui mina väike olin, siis lubas minu isa mul ükskõik kui palju sõpru külla kutsuda, neil isegi ööseks jääda, ja küpsetas meile kõigile hommikusöögiks pannkooke. Vahel oli terve meie maja minu sõpru täis. Ja mu isa muudkui küpsetas pannkooke või saiakesi :). Ka selles mõttes on nüüd nii hea ja helge selles meie Rakvere majas olla – siin möödus ju minu lapsepõlv. Olen mõelnud, et see maja oleks ka meie lastele suurepärane kasvamise koht.

Mõneks ajaks jäämegi nüüd ilmselt kahepaikseks. Käime Võrus tööl ja kohendame samaaegselt oma Rakvere majakest. Siin on veel päris palju teha – vaja on ära parandada pliit ja ehitada ahi, et ka sügisel-talvel soe oleks. Kuna meie tänavale paigaldati lõpuks ometi vesi ja kanalisatsioon, siis ootab ees liitumine linna veega. Lastetuba tuleks sisse seada. Ja aed esmalt suurest heinast puhtaks niita (pärast isa surma on ta natuke laokile jäänud) ja siis kujundada. Õunapuud lõigata, marjapõõsad ümber istutada, ehk mõned lillepeenrad akna alla istutada… Kuna meile meeldib slow living, aeglane omas rütmis toimetamine, siis otsustasime, et ei pinguta üle ja sel aastal kolime lihtsalt oma magamistoa suuremasse tuppa ja koristame garaaži. Ja sügisel laseme ilmselt ära parandada pliidi ja  ehitada ahju. Järgmisel aastal siis ilmselt lastetuba. Peamine on see, et tunneme end siin mõnusalt.

Juulike on ka väga rahul. Siin tal ju tohutult roomamisruumi ja läheb ikka väga kaua aega, enne kui ta endale mõne juhtmeni jõuab. Ega siin suuremas magamistoas õieti polegi ühtegi juhet. Nii on ka minul palju lihtsam. Võru korteris, kus ruumi vähe ja Juulil võtab vahemaade läbimine palju vähem aega, tuleb mul kogu aeg valvata, et ta endale midagi ohtlikku suhu ei pistaks.

Ja otse loomulikult ei saa ma mainimata jätta seda, kui hästi ma siin magan! Meie Võru korteri lähedal asub üks ööklubi ja seetõttu satub öiti meie maja ette kaklema päris mitmeid joodikuid. Seetõttu on uni seal vahel katkendlik ja rahutu – ainult Juulike ei lase end neist vähimalgi määral häirida ja magab edasi kui nott.

Eks siis edaspidi paista, kuhu me lõpuks paigale jääme. Praegu naudime puhkust oma väikses armsas Rakvere majakeses ja sööme maasikaid!

All veel mõned pildid:

1. See oli enne magamistuba, aga saab nüüd raamatukogutoaks, kuhu mahub ka minu maalimispukk (mida ma loodetavasti kunagi ka kasutan);

2. Usin Inno maja eest muru niitmas;

3. Juulike näib meie Rakvere kodu vannis nii väike :).

rak2rak3rak4