Tagasi gluteenivabal dieedil

3

Te võite naerda, aga järjekordselt on selgunud, et mulle gluteen ikka ei sobi. Kuskil kaks kuud kannatas mul neid saiakesi süüa (täheldades vaid mõningast kerget enesetunde halvenemist), aga siis hakkas kõht valutama. Täpselt nagu mu onul, kes ka ühel korral saia süüa proovis ja mind siis informeeris, et ei saanud öö otsa magada. Jätsin siis JÄLLE kõik gluteeni ära ning heureka! Kõhuvalu kadus. 

Siis proovisin natuke aega täitsa tavalist kaeraputru süüa. Andsin Juulikesele ka. Kehv enesetunne tagasi. Ja Juulikesel tekkis hull nahalööve. Jätsin kaera ära meil mõlemal ja probleem lahendatud.

Ehk siis status quo on selline, et gluteeni ja kaseiini ei söö. Punkt. Ei sobi meile lihtsalt, mitte midagi ei ole teha. Kuigi ma NII VÄGA armastan saiakesi. Eriti sooje saiakesi. Njämm. Tuleb jälle gluteenivabadele toodetele üle minna. Õnneks Rimis on häid Schär’i tooteid, kus pole kartulijahu sees. 

Ahjaa, vahepeal sõime Innoga ka kõvasti erinevaid lihatooteid ja vorstikesi. Eriti Hispaania jamon‘i, mida ma jumaldan alates Portugali-päevist, kus seda tutvustas mulle mu eks Joao, ja salaamit, mis on mulle alati maitsenud. See lihaorgia ei mõjunud ka hästi. Mõtlemine muutus aeglasemaks ja tekkisid seletamatud vihahood, mida ma omaenese tarkusest kohe rasedusega seostasin. Aga nii kui liha ära jätsin, olid need nähud kadunud. Innol samuti.

Liha söömise vajadust põhjendatakse sellega, et seal on palju rauda. Minu naistearsti sõnul peaks aga rase rauavaegusaneemia vältimiseks hoopistükkis palju rohelist sööma, sest rohelisest omastab rauda palju kergemini kui lihast. Tundub küll nii. Ja kui veel lisaks melassi võtta, siis ei tohiks probleemi tekkida. Huvitav on see, et Juulikest oodates tekkis mul aneeemia (ma ei võtnud melassi), nüüd, selle raseduse ajal (kus ma võtan melassi ja söön lisaks sellele merevetikaid – nori, spirulina – kus samuti palju rauda), on mul aga rauanäitajad väga head.  Lihas on ka B12 vitamiini, mis on kasulik närvisüsteemile ja vereringele, kuid veel rohkem kui lihas on seda merekarpides. Mina söön sinimerekarpe vähemalt korra nädalas, nii et ka B12ga on kõik korras. 

All in all, pärast gluteeni ja liha ärajätmist on enesetunne jälle sama hea kui enne gluteeni ja liha söömahakkamist. 

Ämmaemanda juures, 29. rasedusnädal

Käisin esmaspäeval Võru või õigemini Lõuna-Eesti haiglas arsti ja ämmaemanda juures. Jälle väga meeldiv kogemus. Võru haiglas on hästi lahe naistearsti ja ämmaemanda ooteruum – seal on lisaks kõvadele toolidele pehmed lösutamispadjad, kuhu ma pärast neljandale korrusele vantsimist tänulikult maandusin. Miks vantsisin? Lõuna-Eesti haiglal on liftid olemas ja oleks võinud vabalt üles sõita, aga mul on juba ammusest ajast paaniline hirm väikeste suletud ruumide ees ja võimalusel ma alati väldin liftiga sõitmist. Isegi siis, kui see tähendab neljandale korrusele ronimist. Mis ei olnud eriti hea mõte, sest ma hakkasin lõõtsutama juba teisel korrusel. Pidin puhkama igal korrusel ja neljandale jõudes oli toss praktiliselt väljas. Aga vähemasti ei pidanud liftiga sõitma :)

Ooteruumis oli aga väga mõnus lösutamispadjale potsatada ja laual olevaid ajakirju sirvida. Rakvere haiglas näiteks nii mõnusat ooteruumi ei ole, seal tuleb oodata kõva tooli peal, kuni sind sisse hüütakse. Elites saab istuda diivani peal ja samuti ajakirju lehitseda. Ainult et need ajakirjad ei ole mitte värsked, vaid üsna vanad. Ma ei saagi aru, miks haiglatesse-kliinikutesse ei tellita värskeid ajakirju – nagu on näiteks autoteenindustes. Aga noh, hea, et üldse mingid ajakirjad on. Ravimibuklettide lugemine oleks veel igavam.

Naistearst ja ämmaemand olid väga sõbralikud ja soojad. Arutlesid-muretsesid minuga kaasa ja vastasid kõikidele küsimustele. Arvasid, et pean kindlasti enne sünnitust kardioloogi juures käima ja panid mulle ka aja – septembri lõppu. Hüva, käin ära, sest ega see mul tükki küljest ära võta. Siis teab ka sünnitusosakond, milleks minu puhul valmis peab olema. Kui see südameklapp sünnitust segama hakkab. Siis mind veel mõõdeti ja kuulati tibu südamehääli – kõik korras. Ainuke probleem on see, et ta on ikka veel põikiasendis. Aga otsustasin, et ei muretse ette. Mina ei hakka nõudma loomulikku sünnitust ega ka keisrilõiget. Usaldan siinkohal arste. Mingi kangelassünnitaja ei ole ma niikuinii. Epiduraalivõimaluse kasutan aga kindlasti ära – kui sünnitus pikaks peaks venima. Muidu väsin jälle poole peal ära ja Inno peab otsustama, kas teha keisrilõige või punnitada edasi :).

Vererõhk kontrolliti samuti üle ja see on mul väga madal, aga südameklapi rikkega kaasnebki madal vererõhk. Kusjuures see vererõhk läheb mul hästi madalaks just raseduse viimastel kuudel – Juuliga oli samamoodi. Vahel on selline tunne nagu hõljuks õhus – pea käib ringi, tasakaalu ei ole ja silme ees virvendab. Nagu käiks köie peal. Kohvi joomisega läheb natuke paremaks, pilk teravdub ja mõtlemine konkretiseerub, aga sellega peab ettevaatlik olema, et süda puperdama ei hakkaks. Vahel õhtuti tekib õhupuudus ja nina hakkab vilistama, aga seegi on manageeritav. Siis viskan pikali ja mõne aja pärast hakkab parem. Nüüd algas mul dekreet ja saan puhata nii palju, kui vaja. 

Nii et sellised lood. Ahjaa, kolmapäeval käisin veel analüüse andmas. Ka Võru haigla laboris kohtasin väga sõbralikku suhtumist – vereproov võeti nii, et ma seda praktiliselt ei tundnudki ja pärast sooviti veel naeratades kena päeva. Ei, olen praegu Võruga väga rahul ja tundub, et jään siia sünnitama. Rakvere haigla on veidi modernsem kui Võru haigla, aga Võru haiglas on jälle rohkem soojust. Inimesed on siin kuidagi eriti soojad ja siirad. Hoolivad päriselt, mitte ainult moe pärast. 

Kuid eks ma pärast kardioloogi juures käimist tean täpsemalt. 

Juulike tõuseb püsti

1

jalgadel

Väike, kahe- ja pooleaastane Juulike on jälle uusi asju ära õppinud. Alustas ta enda voodi najal upitamisega. Haaras oma väikeste käekestega voodilinast kinni, vinnas end põlvedele ja vaatas lõbusalt naerdes üle voodi ääre. Paar korda tõusis oma värisevate jalgadega ka taldadele, aga seda ainult korraks. Nõndaviisi rassis Juulikene oma paar nädalat.

Aga nüüd juba paar päeva on Juulike arengus veelgi edasi liikunud – ta tõuseb juba kindlalt taldadele, hoides ise kõvasti voodilinast kinni. Ja kui tal kätest kinni võtta, siis seisab ta ka väga ilusti. Enda püsti ajamisest on saanud tema lemmiktegevus. Kusjuures me ei ole teda absoluutselt tagant utsitanud ega “jalgadele pannud”, mingitest käimistoolide ja hüppamispükste kasutamisest rääkimata. Kõik on tal tulnud omaenese entusiasmist ja loomulikust soovist. Ilma ühegi teraapia ja abivahendita. Noh, kui rinnapiim välja arvata. Seda saab ta siiani kolm korda päevas :).

Meie kindel veendumus ongi, et lapsel tuleb lasta areneda rahus, omas tempos, austades tema loomulikku, individuaalset kujunemislugu. Kui laps veel kaheaastaselt ei käi, siis on see järelikult tema loomulikku kujunemislukku sisse kirjutatud ja see on täiesti okei. Ka erivajadustega lapsel tuleb lasta olla lihtsalt laps. Mängida, elust mõnu tunda, ise asju avastada. Laps hakkab tegema asju siis, kui ta tunneb, et selleks on õige aeg. Meie Juulike leidis, et õige aeg püsti tõusmiseks on just nüüd, kahe- ja pooleaastaselt. Jääme põnevusega ootama, millal on tema arvates õige aeg käima hakkamiseks. Praegu paistab, et ta tahab oma väikesest õekesest, kes veel kõhus, ette jõuda :)

Evelin Ilves ei sobinud „Caesar’i naiseks”

6

Kui ma veel oma portugallasest elukaaslase Joao’ga koos elasin, siis armastasin ma iga kahe kuu tagant Eestis käies ööklubides tiirutada. No ma olin siis veel 26 ega tundnud end koduproua eluks valmis olevat, aga mu elukaaslane Joao oli juba 39 aastat vana ja tema ema Maria küsis talt iga natukese aja tagant, millal Joao abielluda ja lapsi saada kavatseb. Et on juba aeg. 

Kui Joao mind ühel õhtul jälle telefoni teel kätte ei saanud (ma ei mäleta, millises ööklubis ma siis parajasti koos oma hea sõbrannaga pralletasin), oli tal mulle kaks etteheidet. Esiteks see, et mu isa ei oska üldse inglise keelt. Kui ta isalt uuris, et kus Irja on, siis vastas isa talle umbes midagi sarnast nagu: “Irja spazieren na platz”. Kuna ta oli koolis saksa keelt õppinud. Ja kõik. Teisest etteheitest ei saanud ma esiti aru. “Caesar’s wife must be above suspicion,” ütles Joao tumeda häälega. Kui järele uurisin, et mida see väljend tähendab, siis sain teada, et Julius Caesar, Rooma riigipea, olevat oma esimesest naisest Pompeiast lahutades öelnud, et Caesar’i naine peab olema väljaspool kahtlust ehk tema käitumine peab olema selline, et teda ei saaks mingis norme rikkuvas käitumises isegi mitte kahtlustada. Kui Pompeia sellise kahtluse alla sattus, siis pidas Caesar õigeks end temast lahutada, sest tundis, et tema positsiooniga mees ei saa sellise naisega enam koos toimetada.

 Muidugi ei olnud minu elukaaslane mingi Caesar’iga võrreldav tegelane, aga nüüd, tagantjärele saan ma tema jutu mõttest aru. See on: mees, kes peab endast lugu, ei saa enam elada koos naisega, kes teda häbistanud on. Kui tavalise mehe puhul saame rääkida ainult tema enda häbist, siis Toomas Hendrik Ilvese puhul saame rääkida nii tema kui Eesti riigi häbist. Liina Kersnal, kes ütles, et Evelin Ilves demonstreeris oma öise suudlusega lugupidamatust oma riigi vastu, on õigus.

Seetõttu ei saa ma aru mõnede esile kerkinud psühholoogide jutust, et presidendipaar peab omavahel asjad selgeks rääkima. Kui see võib veel kõne alla tulla tavalise paari puhul (kuid ka sel juhul tuleb häbiga edasi elada), siis president, kes on võrreldav Caesariga, jääb Evelini kõrvale jäädes ju täiesti narriks. Mitte keegi ei võta teda enam tõsiselt. Ta on siis mees, kes on nõus vabatahtlikult sarved peas edasi kõndima. Asetades sellega kujundlikult sarved pähe ka Eesti riigile. 

Paraku kehtivad esileedidele karmimad nõuded kui tavainimestele. See on loomulik, sest nende positsiooniga kaasnevad suured hüved. Ja nad on oma riigi esindajad. Piltlikult öeldes on president riigi isa ja presidendiproua riigi ema. Hetkel on riigi emaks abielurikkuja ehk hoor. Ei, Tomil ei ole valikut. Kui ta tahab oma näo säilitada ja minna ajalukku mitte sarvekandja, vaid tõsiseltvõetava mehena, siis ta peab Evelinist lahti ütlema.

Minu enda ööklubirallid on aga tänaseks läbi. Huvi nende vastu kadus kohe, kui olin kohanud Innot. Seega võib iga naine olla Caesar’i naine, ainult et õige mehe kõrval. Ehk ei ole Toomas Hendrik lihtsalt Evelini Caesar? Mis iganes, Evelinil on aeg edasi liikuda ja leida endale uus, sobiv elukaaslane. Niisamuti Tomil. 

Sünnitus ei ole haigus, aga ta ei ole ka kõige loomulikum asi maailmas – igaühe jaoks

18

Eile õhtul tuli uudis, et Rakvere haiglas suri sünnituse tagajärjel beebi, ja see ehmatas ikka päris korralikult. Siiamaani mõtlen selle peale. 

Üha enam taban end mõttelt, et neil, kes väidavad, et rasedus ei ole haigus ja et sünnitus on kõige loomulikum asi maailmas, ei ole õigus. Selle sõna otseses mõttes ei ole rasedus loomulikult haigus – ta ei ole oma olemuselt negatiivne, ei kanna halba sõnumit – kuid nõnda nagu haigus, nii kurnab ka rasedus keha ja nõuab, et rase tempot maha võtaks ja puhkaks. Selles mõttes sarnaneb rasedus haigusega. Kui järele mõelda, siis on rasedusel isegi mitmeid ühisjooni südamehaigusega – rasedal võib olla raske trepist või mäest üles käia, tal võib tekkida õhupuudus, rinnust võib suruda jne. Kõik need “sümptomid” on mulle tuttavad, just raseduse viimastel kuudel. Osalt muidugi seepärast, et mul on südameklapi rike, aga vähesel määral vaevab jõuetus kõiki rasedaid. 

Kui kuulutada, et rasedus ei ole haigus, siis mõtleb mõni eriti kohusetundlik rase (nagu mina, kel on kombeks end haiguse ajal piitsutada), et mida ma siin siis virisen ja vedelen, marss üles ja tööle! Aju seostab paratamatult haigust puhkusega – seega, kui ei ole haigus, siis ei ole ka tarvidust puhata. Võib normaalses rütmis edasi lasta.

Kuid alati ei või. On oht endale liiga teha. Olen nüüd mitu päeva järjest käinud pikkadel jalutuskäikudel ja märganud, et kui üks ots läheb ludinal, nagu siis, kui kõht oli veel väiksem, siis tagasi tulen juba hästi aeglaselt ja ähkides-puhkides, teosammul. Ei jaksa hästi kodutrepist üles. Järeldus – raseduse ajal ei ole hea kangelast mängida. Piisab väikestest jalutuskäikudest poodi ja tagasi. Samuti on tark päeva jooksul vähemalt üks uinak teha, sest muidu väsib õhtuks väga ära. Seega ei ole kindlasti hea mõte, et rase kuni sünnituseni täistempoga tööl käib. Ma olen enda pealt näinud, et hiljemalt kolmanda trimestri alguses on tark tempo maha võtta ja teises rütmis hingama hakata. 

Jah, rasedus ei ole sõna otseses mõttes haigus, kuna ta kannab endas head sõnumit, suurt rõõmu, aga kehale on ta nagu haiguski kurnav ja puhkust nõudev seisund. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on nii, et raseduse viimastel kuudel tulevad tagasi ka mõlemad mu varjul olevad hädad – klapirike ja astma. Viimasel jalutuskäigul tundsin südames kerget painavat survet, samasugust nagu Portugalis. Trepist käimine on muutunud vaevalisemaks, täpselt nagu Juuli ootamise viimastel kuudel. Juuli käru ei jaksa ma enam ammu mäest üles lükata, seda teeb Inno. Ja paar viimast ööd on ka mu nina kergelt vilistanud. Hello, astma! 

Inno arvab, et ma pean puhkama ja määras mu kodusele režiimile. See on natuke frustreeriv, aga samas õige – ise ma ju läheks kõige parema meelega augustikuise vihma kätte jalutama. Püherdaks poriloikudes nagu väiksena :).

Mõtlen üha enam sünnituse peale ja see teeb mulle natuke (loe: palju) muret. Et kuidas ma nüüd hakkama saan. Juuliga oli ju väga raske. Ma saan end ette valmistada ja õigesti hingata, aga kuidas ma valmistan end ette selleks, et mul kaob lihtsalt ühel hetkel jõud ära? Kui see on tingitud mu astma tõttu ahenenud hingetorust või lõdvast südameklapist? Inno arvab, et ei ole mõtet üle mõelda, aga enne Juuli sündi ma ei mõelnud üldse, uskusin neid roosamannavahuseid küll-kõik-läheb-hästi teoreetikuid. Ja vaat mis välja tuli. Sünnitus seiskus ja peaaegu tehti erakorraline keisrilõige. Just seepärast hindan ma väga selliseid ämmaemandaid, kes ei vaata igale rasedale äratehtud näoga otsa ega korruta: “Küll kõik läheb hästi!”. 

Ei lähe alati hästi, ükskõik kuidas ei pinguta ega punnita. Vahel astub saatus või taustal hiiliv tervisehäda või mingi muu asi vahele ja läheb halvasti. Või väga halvasti nagu nüüd Rakveres. Parem on teha enne sünnitust ära kõik analüüsid ja käia kõikide spetsialistide juures. Ja vaadata endale selline ämmaemand, kes on pigem ülivalvas kui ülipositiivne. Positiivsus on hea asi, kuid on kordi, kui rumala positiivsuse tagajärjeks on surm. Või eluaegne erivajadus.

Seega – mina olen nüüd igatahes valvas. Heatujuliselt valvas – ütleme. Hädakraaksujatele ma oma aega ei kuluta, kuid täpselt samamoodi peletan mõtetest süüdimatu positiivsuse. Ja puhkan, puhkan, puhkan :). Õnneks on mul selline mees nagu Inno. Ma ei jõua teda ilmselt iialgi nii palju kiita kui ta väärt on. 

Seitsmendat kuud rase. Kas kardioloogi juurde?

6

Nonii, nüüd siis ka ämmaemanda juures käidud. Kuna ma olen siiamaani olnud jälgimisel Elites, kus rasedatega tegeleb naistearst ja ämmaemandat näeb alles sünnitusel, siis oli selle nädala teisipäeva ehk 19. augusti ämmaemanda visiit minu jaoks esmakordne. Käisin jälle Rakvere haiglas ja jäin taas kord väga rahule.

Ämmaemand Oksana oli väga sõbralik ja põhjalik – tutvus mu rasedakaardi kõikide andmetega ja küsis eelnevate haiguste kohta, kuulas loote südamelööke, mõõtis kõhtu ja võttis ise vereproovi (olin väga üllatunud, sest Elites tuleb vereproovi andmiseks käia laboris, nagu ka Põlva haiglas). Kogu visiit kestis ca pool tundi või isegi veidi kauem ja oli minu jaoks väga informatiivne ja meeldiv. Ei jäänud absoluutselt alla Elite tasemele, pigem isegi ületas seda. 

Kuna mu rasedakaardil on kirjas, et mul on diagnoositud südameklapi rike (mitraalklapi prolaps), siis arvas ämmaemand, et ma võiks igaks juhuks võtta perearstilt saatekirja kardioloogi juurde ja südant kontrollida lasta. Et välistada võimalus, et ma olen riskirase. See natuke ehmatas, kuna ma oli vahepeal oma prolapsi juba unustada jõudnud, aga kui oma eelmise sünnituse peale mõtlen, siis ühel hetkel kadus mul ju tõesti täiesti jõud ära ja mitraalklapi rikke üks iseärasusi ongi ärakukkumine raske pingutuse puhul, samuti madal vererõhk, mis mul ka praegu on. Ämmaemand märkis seepeale, et sünnitus on ju ka üks väga suur pingutus, nagu maraton. Seda ta tõepoolest on – võhma peab jätkuma pikemaks ajaks, Juuliga kadus mul aga kuskil poole sünnituse peal jõud täielikult ära. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis nüüd, kolmanda trimestri alguses ei jaksa ma ka enam hästi mäest üles kõndida ja kohati on tunne, et pea hakkab hirmsasti ringi käima – just pingutades. Juuli ootamise viimastel kuudel oli samamoodi, aga ma ei pööranud sellele siis vähimatki tähelepanu. Vaatasin oma tolleaegsest rasedakaardist järele – ma isegi ei maininud arstile oma klapiriket. Arvates, et see on ise üle läinud. Aga võib-olla tegi just see mul Juuli sünnitamise nii raskeks? Kardioloogi juures ma enne eelmist sünnitust ei käinud, nii et ei tea.

Mitraalklapi prolaps diagnoositi mul 2005. aasta alguses Portugalis. Kuna ma ei jaksanud enam trepist üles käia ja minestasin sageli, siis pani mu elukaaslane Joao mulle kardioloogi aja kinni. Mulle tehti seal koormustest (käimine lindi peal, aheldatuna igasuguste juhtmete külge), kus ma väsisin juba esimestel minutitel, ja selle tulemusena selguski, et minu südameklapp ei käi nö korralikult kinni. Pärast Innoga kohtumist ja menüü muutmist (gluteeni- ja kaseiinivaba dieet) paranes mu tervis märgatavalt. Jaksasin jälle trepist üles ega minestanud enam. Ainult vahepeal oli selliseid päevi, kus mul hakkas pingutuse järel paha. Nagu näiteks Juuli ootamise viimastel kuudel, kus ma pidin trepist üles minnes igal korrusel ja vahel isegi igal trepiastmel seisatuma ja hinge tõmbama.

Juurdlesin pärast sünnitust pikalt, miks ma sünnitades nii nõrk olin. Küll süüdistasin end väheses ettevalmistatuses, küll vales hingamises, küll sünnituse alguses vanni ronimises (arvates, et see väsitas mind ära). Aga äkki oli asi südames? Käin nüüd kindlasti kardioloogi juures ja loodetavasti läheb järgmine sünnitus paremini. 

Uurisin ka netist, kuidas klapirikkega naised tavaliselt sünnitavad. Osad otsustavad kindluse mõttes keisri kasuks, kuid palju on ka neid, kes saavad ilusti loomuliku sünnitusega hakkama. See sõltub sellest, millises olukorras klapp on ja seepärast ongi oluline enne sünnitust kardioloogi juures käia. Klapirikkega naistel soovitatakse sünnitada epiduraaliga, et vähendada sünnitaja koormust ja pinget südamele. 

Muidu on meiega aga kõik korras. Oleme taas Võrus, naudime Võru linna sünnipäevapidustusi ja käime iga päev jalutamas. Juulike upitab järjest kõrgemale ja oleks eile äärepealt teinud 1:0 Inno fotoaparaadile, mille ta peeglilaua pealt alla sikutas. Enne seda oli ta laua pealt maha ajanud Inno teetassi, ujutades üle kogu põranda. Äärmiselt aktiivne põnn niisiis. Õnneks öösel magab nagu oleks terve päeva rasket tööd teinud. 

Ma ei ole veel otsustanud, kas sünnitan Võrus või Rakveres. Kui ma nüüd kõikide arstide juures ära olen käinud, siis otsustan – ilmselt septembri alguses. Siis jään ka dekreeti, kaks kuud enne sünnitust – eelmise raseduse ajal käisin praktiliselt kuni sünnituseni tööl ja tunnen, et tegin endale ka sellega veidi liiga. Nüüd puhkan mõnuga :)!

Rakvere haiglas rasedusjälgimisel

4

rakRakvere haigla ees.

Kuna veetsime suure osa juulist ja augusti alguse Rakveres, siis otsustasin siin ka raseduskontrollis käia. No ei suutnud lihtsalt selle suure palavusega Võrru sõitma hakata :)!

Ja mulje on jälle suurepärane! Esiteks juba Rakvere haigla uus, värske väljanägemine, mis meenutab Soome haiglaid. Haigla ümber on park ja palju pinke, kus jalgu puhata. Seest on haigla ilus, puhas ja avar. On olemas isegi lapsevankrite parkla! Omaette klass on WCd, mis on samuti nagu Soome WCd – piinlikult puhtad. See võib tunduda naljakas, aga mind ongi siin Rakveres viibides üllatanud eelkõige just WCde puhtus. Kui enamikes Võru WCdes võib aeg-ajalt ikka nö WC lõhna tunda, siis Rakveres pole ma seda tundnud kuskil.

Ka Rakvere haigla registratuur on otsekui teisest maailmast. Mul tuleb riigihaigla registratuuri sisenedes alati meelde Tartu Lastekliiniku registratuur, kus ma pidin tükk aega passima, enne kui kaustasid riiulisse sättiv tädi suvatses end minu poole pöörata (täpselt nagu nõukaaegsetes polikliinikutes!), aga nüüd vaatasid kõik kolm registratuuritöötajat mulle äärmiselt sõbraliku näoga otsa ja olid valmis vastama kõikidele küsimustele. Usumatu!!! Arvasin, et selline asi on võimalik vaid Elites. Aga tuleb tunnistada, et Rakvere haigla registratuur ületab oma sõbralikkuse poolest isegi Elite. Uskumatu.

Pidin pikali kukkuma, kui sain teada, et naistearsti aega on võimalik saada juba paari päeva pärast. Võrus saad selle ca kuu aja pärast. Sain aja naistearst Mait Karlise juurde, kes pidi olema vanem meesterahvas. Ma pole kunagi varem meessoost naistearsti juures käinud ja muretsesin seepärast natuke ette, aga kohale jõudes selgus, et täitsa asjata. Hr Karlis on üks meeldivamaid arste ja inimesi, keda mul on olnud oma elus õnn kohata. Pealegi selgus, et ta oli 80ndatel-90ndatel Võru haigla peaarst. Nii et juttu jätkus meil kauemaks :). Ta tegi mulle ka ise ultrahelikabinetis UH, kus seletas pikalt ja põhjalikult, mis ja kuidas lapsega on. Kogu visiidist, mis kestis pea tund aega, jäi suurepärane mulje ja hea tunne hinge. Nagu oleks pika pai saanud. Jällegi – ka siin ei jäänud Rakvere haigla mitte millegi poolest alla Elitele. Kolmandat korda – uskumatu! Dr Karlis pani mulle ka ise ämmaemanda aja kinni. Nüüd ma ei teagi, kas sünnitan Võrus või Rakveres. Eks ma septembri alguseks otsustan ära. Võru ämmaemanda aeg on mul 3. septembril. Siis saan võrrelda.

Tibukesega oli kõik korras – kõik näidud korras, südametegevus regulaarne, lootevett piisavalt jne. Ainult tuharseisus teine veel. Arst arvas, et küllap pöörab varsti ära. Eks paista. Juulike oli algusest peale nö õiget pidi ja möllutas mul põhiliselt ribide all. See tegelane möllutab allpool, jalad on minu põie peal.

Ahjaa, pärast arsti juures käimist osalesin veel ämmaemanda poolt korraldatud ringkäigul Rakvere haigla sünnitusosakonnas, mida saab külastada igal neljapäeval kell 15. 30. Ka see oli väga meeldiv. Selgus, et Rakvere haiglas on kolm sünnitustuba (Võrus on 2) ja üks vanniga (Võrus on mõlemas toas vann – ühes suur ja teises väike). Perepalateid on kaks (Võrus 3). Kui Võrus on perepalati WC ja dušš palati ukse taga koridoris, siis Rakveres palatis sees. Väljanägemiselt paistsid Rakvere palatid väga mõnusad ja mugavad, nagu Võruski. Ainus mure, et neid nii vähe on. Kuid ka sünnitusi pidi vähe olema (mõnel päeval siiski ka 4-5). Kes perepalatisse ei mahu (kohad täis), paigutatakse ühispalatisse, kus mehele kahjuks ruumi pole. Võrus lubati mehele igal juhul koht leida.

Valutustamise võimalused tundusid Rakveres olevat samad mis Võrus, ainult epiduraali kohta räägiti, et selle saamine sõltub anestesioloogi kättesaadavusest. Ehk garantiid pole. Võru haigla arsti ja ämmaemandaga rääkides jäi aga mulje, et epiduraali tegemine sõltub pigem sellest, kui kaugel on sünnitus. Ehk kui valutamisperiood on pikk, siis seda on igal juhul võimalik saada, et valude ajal puhata. Mul Juulikesega oli üsna pikk valutamisperiood (mille peale ma siiani õlgu võdistades mõtlen) ja mulle on epiduraalivõimalus väga tähtis. Ma ei pruugi seda ju kasutada, aga hea on teada, et see on olemas, kui ma seda vajama peaksin.

Nii et nüüd mul on kõvasti peamurdmist. Võru ja Rakvere haiglad on mõlemad väikesed haiglad, kus vähe sünnitusi. See mulle meeldib. Mõlemad on ümbritsetud rohelusest, mõlemas on palju õhku, ruumi, valgust ja avarust. Mõlemas on sõbralikud ämmaemandad (vähemasti need, kellega mina olen kokku puutunud). Minu jaoks seisneb kahe haigla erinevus peaasjalikult selles, et kui Võrus pean sinna sõitma autoga, siis Rakvere haiglasse on meie maja juurest viie minuti pikkune jalutuskäik. Oleme põhimõtteliselt naabrid, ainult mets on vahel. Ehk võin sinna sünnitama jalutada. Samas pean siis sünnituse ajaks Võrust Rakverre tulema. Ja Inno ka, sest tema peab siis olema koos Juulikesega.

Et on veel mõtlemist küll. Aga küll ma lõpuks otsusele jõuan :).

PS. Kes Rakvere haiglas sünnitanud, jagage oma kogemusi! Mis mulje jäi teil, kes oli teil ämmaemand ja kuidas tema tööga rahul olete?

Juulikese suvi

IMG_0215Tere, kõik Juulikese fännid! Vabandan, et ei ole ammu kirjutanud, aga te ju teate küll, kuidas mulle mõjub palavus :). Eriti tarku mõtteid pähe ei tule ja tahaks ainult varjus olla ja võimalikult vähe liigutada. Õnneks tõi Inno meie pere suure palavuse saabudes Rakverre, kus me oleme olnud juba kolm nädalat. Oleme siin agaralt maja koristanud ja ümber korraldanud, kõvasti mererannas käinud ja vees sulistanud.

Ent milline on siis olnud väikese Juulikese suvi? Täiesti tavalise lapse suvi tegelikult. Nagu kõik lapsed, nii armastab ka Juulike vett ja ta on emme-issiga ühes Põhja-Eesti ilusaimas mererannas päevast päeva vees sulistanud. Madalas vees ilusti tasakaalu hoides mänginud, natuke liiva söönud, kõvasti päikest võtnud (erinevalt enamikest angelmanidest kannatab ta hästi päikest), emme-issiga kõrgetes lainetes hullanud, vahelduseks kärus pikutanud ja mööda rannaliiva roomanud.

Koduaias on Juulike väikses plastmassvannis (milles, muide, käis juba tema emme – vt esimene pilt) sulistanud, väikses punases pesukausis kummiparte ujutanud, natuke rohtu söönud, mööda muru edasi roomata üritanud, kõvasti banaane ja muid puu- ja aedvilju söönud ning igasugust muud nalja teinud.

Toas on Juulike end agaralt mööbli najal üles upitanud (paar korda isegi värisevate jalgadega taldadele tõusnud), emmega koos “koristanud” (peaasjalikult küll segadust juurde tekitanud, aga see-eest jälle koristust palju lõbusamaks muutnud), hulka ajakirju ribadeks kiskunud, oma mänguasjadega mänginud ja suurima naudinguga tudunud (unehäireid ei ole meil endiselt). Söönud muidugi ka (suurimad lemmikud on banaan, kala ja avokaado) ja 3x päevas rinnapiima saab ta jätkuvalt (minu kogemuse järgi on raseduse ajal imetamine väga mõnus ja üldsegi mitte valus ega muidu ebamugav).

Siis on Juuli veel külas käinud oma Soomes elaval 93-aastasel vanavanaemal, kellele tegi tema nägemine tohutu suurt headmeelt, ja vanaemal, kellel oli niisama hea meel.

Veel on Juulikest võidud näha Rakvere Hesburgeri sabas, sellistes söögikohtades nagu Bamboo Garden ja Sushi Tiger (ikka Rakveres), koos emme-issiga Põhjakeskuse Rimis, Kroonikeskuses ja Maximas šoppamas ning Rakvere linna tänavatel jalutamas.

Eriti hea meel on sellest, et Juulike on lõpuks ära õppinud poekärus sirge seljaga istumise. Eks ta enne oskas ka, aga nüüd oskab ta kärus tasakaalu hoida juba nõnda, et käepidemest kinni ei hoiagi. Poekärus sõitmisest ongi saanud üks tema lemmiktegevusi – juba kärusse pannes läheb tal nägu naerule ja ta hakkab lõbusasti kilkama. Ja otse loomulikult üritab väike kratt kõike võimalikku poeriiulitelt krabada.

Selline suvi siis. Kindlasti jäi midagi veel märkimata. Aga pole hullu, küll ma kirjutan jälle. Kui natukene jahedamaks läheb :).

PS. Väike tibu kasvab ka hästi. On hästi aktiivne kõhubeebi ja annab endast iga natukese aja tagant märku. Varsti ka uus arstivisiit ees, siis pikemalt! Kohe varsti algab mul siis seitsmes raseduskuu ehk kolmas trimester.

All pildid:

1. Juulike aitab emmel kööki koristada, võttes enda peale paberkottide sorteerimise. Kuidagi on kööki sattunud ka emme suvekleit :)

2. Juulike suhtleb vanaema Toini ja vanavanaema Selmaga.

3. Juulike issiga sooja merevett nautimas.

4. Juulike pole veel otsustanud, mida endale Hesburgerist osta.

IMG_0202IMG_0198IMG_0160IMG_0147

Võru folkloorifestivalil

emmejuulifolk

Eile siis folgi lainel. Hommikul käisime turul, kus ostsime punaseid ja musti sõstraid, herneid, mustikaid ja mune. Pärast seda jalutasime kesklinna laadal, kust ostsin endale jälle pool pätsi seda head muhu leiba (ilma nisuta), siis natukeseks koju pikutama-siestatama ja seejärel, kella üheksaks õhtul Tamula rannapromenaadile õhtust kontserti kuulama. Seal Inno meist pildi tegigi.

Tohutu energia

Ühe asja unustasin ikka ära. Nimelt – kui Tartus elektriauto laadimist ootasime, siis jalutasime esmalt linna peal (parasjagu olid Hansapäevad) ja otsustasime, et läheme selle tuttava juurde, kelle kodus meie elektriauto laadis, jala. Kuna too tuttav elab Ülenurmel, siis ma olin esiotsa väga kahtlev. Tartu kesklinnast sinna ju ilmatu maa, mingi kümme kilomeetrit või nii. Aga Inno ütles, et väsides saab ju puhata ja no mis seal ikka. Siin Võrus kõnnime ju sageli maha neli-kuus kilomeetrit, asi see siis kümme matkata. Kuuendat kuud rase küll, aga mis siis! Mul ju viimasel ajal tervis väga hea ja jalutada mulle meeldib.

Nii et hakkasime aga jalutama. Lõunakeskuse juures Mäksis (McDonalds’is) tegime söögi- ja pissipeatuse ning siis jälle edasi! Üle põldude ja heinamaade, kuni jõudsime Ülenurmele. Ja ma pean tunnistama, et ära väsisin ma alles siis, kui oli jäänud paar tänavat tuttava majani. Siis tahtsin korraks maha istuda ja vett juua, aga muidu oli enesetunne kogu aeg super. Oleks võinud veel jalutada!

Seega võib öelda, et olen päris heas vormis. Kahtlustan, et oma osa on siin selles, et võtan nüüd iga päev raualisandit melassi. Juulit oodates ma sellest veel mitte kui midagi ei teadnud ja siis tekkis mul aneemia, olin kogu aeg kohutavalt väsinud, treppidest üles kõndida ei jaksanud jne. Nüüd pole mingit probleemi. Loodetavasti olen nüüd siis ka sünnituse ajal reipam :).

Ka Juulikesel oli meie pika jalutuskäigu ajal väga lõbus. Tema pikutas meie uues sinises vankris, mille ühelt tuttavalt tasuta saime, ja kilkas rõõmsalt, kui vanker üle heinamaa minnes raputas.