Meie issi sünnipäev

3

katariina1

Meie täna Võrus Katariina kohvikus. Juulikene on just ärganud.

Täna on siis Inno sünnipäev. Mis algas meil Võru Katariina kohvikust eile ostetud maitsvate saiakeste voodis ärasöömise ja kummelitee joomisega. Meiega liitus ka väike Juulike, kes sai issiga kallistada ja mürada.

Pärast hommikusööki läks Inno üht lugu tegema, mina aga Juulikesega välja jalutama. Jalutasin Võru Maksimarektisse, kust ostsin endale mitu pudelit Kadarbiku porgandimahla, mille järele mul on praegu kohutav isu. Maksimarketis jäi väike Juulike magama ja magas terve kodutee. Kuna ta magas ka koduukse ette jõudes, siis ma ei tahtnud teda üles ajada ja kõndisin Tamula järve äärde, mis asub meie Võru kodust paari meetri kaugusel. Seal istusin pingikesel ja mõtlesin ilusaid mõtteid. Peagi helistas Inno, kes oli vahepeal koju jõudnud, ja küsis, kus me oleme. Ütlesin, et järve ääres ja kutsusin teda ka sinna.

Kuna järve ääres hakkas varsti külm, siis otsustasime Innoga minna Katariina kohvikusse (mis on meie kõige lemmikum kohvik maailmas) suppi sööma ja teed jooma. Mõeldud-tehtud. Tellisin endale seljanka ja Inno mõned saiakesed ning nende kõrvale pakkusid lahked kohviku perenaised meile veel murakateed ja kasemahla. Kõik maitses oivaline, eriti kasemahl. Einestatud, käisime veel Võrumaa Toidukeskuses, kust ostsime ajalehed ja sushi norit ning uitasime koju. Kodus sai süüa unest ärganud ja kohe rõõmsalt kätega vehkima hakanud Juulike.

Siis käisin mina veel lõõgastavas vannis (mmmmõnus!) ja nüüd me tegeleme voodi peal pikutamisega. Ilmselt hakkame nüüd häid filme ja sarju vaatama. Ilusaid pühi teilegi, sõbrad!

katariina2katariina3katariina4issiga

 

Pildid:

1. Inno koos Juulikesega Katariina alleel

2. Mina koos Juulikesega Katariina alleel

3. Vastärganud Juulike

4. Juulike ja issi hommikul müramas.

Juulikesele meeldivad arvutid

Üks huvitav tähis Juulikese arengus – talle on hakanud hirmsasti meeldima minu arvuti. Igal võimalikul juhul roomab ta seda uudistama ja eriti lähevad tal silmad põlema siis, kui ta ka selle imemasina klahve katsuda saab. Enne ei ilmutanud ta selle vastu mingit huvi, aga nüüd paar päeva tagasi, kui onuga skaipisin, siis oli see täiesti võimatu. Juulike roomas kogu aeg kilgates arvuti juurde ja üritas seda näppudega katsuda :).

Üldse on ta hakanud rohkem ja järjest aktiivsemalt asjadele järele roomama. Suurimat lõbu pakub talle mängida puuviljade ja eriti õuntega. Õun veereb Juulikese eest ära ja Juulike siis roomab õunale rõõmsalt kilgates järele. Kui kätte saab, siis veeretab natuke ja sööb ära. Ka pirnid ja porgandid on tema arvates põnevad mänguasjad.

Natuke valmistab mulle meelehärmi see, et Juulikesele meeldivad ka minu ajakirjad, mida ta kas laua pealt või voodi servalt maha sikutab, kui aga võimalust märkab. Täna näiteks nätsutas ta suurima mõnuga värsket Vanity Fair’i, mis mul õnnestus tema agarate näppude vahelt viimasel minutil ära päästa. Selle peale meenus mulle kohe, kuidas minu ema rääkis mulle, et mina olin lapsena ära nätsutanud kõik tema Film a divadlo’d (oli selline tšehhi või poole ajakiri nõukogude ajal).

Kõige rohkem armastab Juulike ringi toimetada köögis, sest seal on nii palju põnevaid asju ja kappe. Eile õnnestus tal isegi üks suur supipott ümber ajada, millest sündis seesugune kolin, et emme lausa kargas voodist püsti. Kui ma lõpuks ähmiga kööki jõudsin, siis vaatas mulle vastu uhke Juulike, kes mängis poti kaanega.

Näost on Juulike rõõsa ja tema silmad säravad ehk ta on täiesti terve laps. Karta on ainult seda, et emme ja issi nunnutavad ta väga ära, sest armastavad teda nii-nii palju. Noh, õnneks varsti sünnib talle väike õeke või vennake ja siis tuleb tähelepanu ka natuke jagada :).

Meie väike tibuke juba siputab kõhus

4

tibu

Meie väike tibukene täna tehtud ultrahelipildil.

No nii. Nüüd on mul siis oma rasedusega arsti juures käidud ja võin pidulikult teatada, et väike tibuke on täitsa olemas ning juba kümme nädalat vana. Arst vaatas ta ultraheliga üle ja kui vahva väike tegelane sealt paistis – ise väike, nii tikutopsisuurune, aga siputas juba ägedalt käte ja jalgadega. Ka hamba alged olevat tal juba olemas!

Meil sai sellest käigust ja nähtust nii hea meel, et peaaegu tuli pisar silma. Innol ju neljapäeval veel sünnipäev ka ja nüüd tibu ka nö ära kinnitatud… Nii-nii vahva! Südame tegi soojaks ka see, et nägin jälle oma toredat arsti doktor Räime, kes ka Juulikese sünni vastu võttis. Jään ka nüüd tema juurde arvele, sest Elite kliinik on minu jaoks tuttav ja turvaline koht. Meeldib see, et kõik kulgeb siin aeglases tempos, ei pea kunagi kuhugi tormama, arstil on sinu jaoks aega ja ta kuulab sind päriselt. Kui oled rase, siis muutub selline rahulik  kulgemine väga tähtsaks.

Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ega suurt midagi. Uni on jätkuvalt :)! Ja praekala lõhna ei kannata. Mereannid (krevetid jms), mida varem väga armastasin, ei lähe enam suust alla. Apelsinimahla joon mitu pudelit päevas. Ja porgandimahla järele isutab kohutavalt.

Juulikesel on järjest raskem kannul püsida. Ta roomab nüüd juba nii aktiivselt ringi, et üks hetk on ühes toa otsas ja teine hetk teises. Kisub asju laua ja kapi pealt alla, sikutab juhtmeid, revideerib poekottide sisu… Ühesõnaga marakratistub täiega. Viskame Innoga nalja, et meil on varsti kaksikud, kes hakkavad koos pahandusi tegema. Ja kuidas me neid siis kahekesi taga ajama hakkame, et üks jookseb ühe järel ja teine teise järel… :).

Ei, tõesti. Mul ei ole selle väikese tibukese suhtes mingeid ootusi ega pretensioone. Lihtsalt nii hea meel on, et ta olemas on ja et Juulikene endale väikese sõbra saab. Ah et kas õe või venna? Arst midagi arvas, aga ma igaks juhuks ei ütle veel. See pidi teadupärast vahetevahel “muutuma” :).

PS. Ahjah, sünnituse tähtajaks pakuti 9. november, mis tähendab seda, et väike jõnglane on skorpioni tähtkujust. Juulikene on veevalaja. Mina sõnn, Inno jäär.

Naiste töölkäimisest veel

3

Mind ei üllatanud, et Inno kirjutis naistest, lastest ja karjäärist sedavõrd tulist vastukaja tekitas. Panen ka mõned omad mõtted kirja.

Hakkasin jälle otsast peale vaatama Ameerika sarja “Mad Men”, kus on üheks peategelaseks Betty Draper – 60ndate koduperenaine, kelle igast nahapoorist õhkub depressiooni ja allasurutud kurbust. Üks mees ütles talle ühes episoodis: “You are so profoundly sad”  ehk “Sa oled nii sügavalt kurb”. Esmapilgul võib jääda mulje, et Betty kurbuse taga on see, et ta on lihtne koduperenaine, kes peab oma kolme lapsega kodus olema, sellal kui tema mees Don Draper reklaamifirmas edukat karjääri teeb. Mitmed feministid väljendavad veel tänapäevalgi arvamust, nagu olnuks 60ndate koduperenaised depressioonis just seepärast, et pidid koos lastega kodus istuma, ja hüüavad sõjakalt, et sinna ajastusse küll tagasi minna ei tohiks.

Betty elu lähemalt jälgides on võimalik näha, et säärane tõlgendus on pealispinnaline. Pigem ei tunne Betty end oma kodus ja rollis hästi seepärast, et ta kahtlustab kogu aeg, et tema mees petab teda, ja ka ta ise unistab pidevalt teiste meestega seksimisest. Lastega on tema suhe jahe – kuna tol ajal ei olnud tavaks lapsele rinda anda (Bettylt küsiti sünnitusmajas, kas ta kavatseb oma vastsündinud beebile rinda anda, ja ta raputas pead, hakates teda juba sünnist peale pudeliga toitma), siis ei tekkinud emal oma lastega lähedast suhet. Ka Bettyle on lapsed suureks piinaks ja ta ei tunne neist mingit rõõmu. Nn ema roll on Draperite perekonnas pigem nende mustanahalisest koduabilisel Carlal. Betty põhitegevuseks on istuda köögilaua taga, suitsetada ja veini juua. Ning aeg-ajalt ratsutamas käia ja sõbrannaga köögilaua taga klatšida.

Ehk siis tema probleemiks ei ole see, et ta on lastega kodus, et tal ei ole karjääri. 60ndate koduperenaiste traagika oli hoopis selles, et nad enamasti ei valinud endale abikaasaks meest, keda nad oleksid armastanud, vaid  sellise mehe, kel oli hea karjäär ja kes suutis teenida head raha. Betty abiellus Doniga seepärast, et too kinkis talle kalli kasuka, mida Betty oli endale saada ihaldanud. Selge see, et niisugusele alusele ehitatud abielu ei saanud talle õnne tuua.

Kui filmielust pärisellu põigata, siis ka minu isa oli 70ndatel edukas mees, kui mu ema teda kohtas. Isa oli Metsamajandi direktori asetäitja ja ema Rakvere rajooni elektrivõrkude sekretärineiu. Ehk nad sarnanesid väga Doni ja Bettyga. Ka mu ema oli väga ilus, palju ilusam kui mina. Kui Bettyt võrreldi ses seriaalis Grace Kellyga, siis mu ema sarnanes itaalia filmiiluduste Sophia Loreni ja Gina Lollobrigidaga. Emale meeldis, et isal oli oma maja ja kõrge positsioon, isale jälle, et ema oli noor ja ilus. Kõik nagu muinasjutus, kuid mu ema ei olnud oma abielus õnnelik. Mitte seepärast, et ta pidi istuma kodus. Kui ma olin väike, siis üritas ta igal võimalusel kodust ära saada ja endale väikeseid tööotsi leida. Mind kasvatasid mu vanaema ja vanatädi Elsa, kellega mul tekkis väga lähedane suhe. Oma lapsepõlve emast mäletan ma peaasjalikult seda, kuidas ta tuli koju, oli vihane ja kärkis, miks minu mänguasjad põrandal laiali on. Ja kuidas ta mind õhtuti pesema tiris. Ehk vaatamata võimalusele osalise ajaga tööd teha ei olnud ta õnnelik.

Tänapäeva naised on enamasti (tahaks loota!) juba nii targad, et ei vali endale meest karjääri ja teenimispotentsiaali, vaid sobivuse järgi. Vähemasti mina olen nii teinud. Ja ma olen lõpetanud ühe ülikooli ja õppinud teises ülikoolis, aga ma ei tunne, et peaksin selle pärast tööl käima. Vähemasti mitte praegu, kus mul on väike(sed) laps(ed). Mulle meeldib väga see koht Piiblist, kus on öeldud, et igaks asjaks on oma aeg. Teate küll: aeg elada ja aeg surra, aeg kurvastada ja aeg naerda jne… Aeg lapsi kasvatada ja aeg tööl käia. Ma olen oma elus tööl käinud ja erinevaid töid teinud. Praegu on minu elus aeg lapsi kasvatada. Kuna ma ei taha teha midagi poolikult, siis teengi praegu ainult seda. Noh, või enamasti ainult seda. Tahan näha iga päev oma lapse naeratust, näha iga väiksematki edusammu ja -sammukest tema arengus, tunda tema pehmet nahka oma põse vastas, olla tema jaoks iga päev olemas. Et mu lapsel oleks võimalik igal hetkel emme sülle tulla ja sealt lähedust ja turvalisust otsida. Tunnen südames, et nii on õige. Ma ei taha, et teised inimesed mu last kasvataks. Ma ei taha, et minu laps satuks segadusse ega teaks, kas pidada emaks mind, lasteaiakasvatajat või hoidjatädi nagu juhtus minuga. Tahan, et ta elus oleks kindlus.

Isiksus kujuneb välja viie esimese eluaasta jooksul. Need aastad on lapse elus ääretult olulised ja pärast neid enam tagasi ei saa. Sel ajal kinnistub tema teadvusse tohutul hulgal emotsioone. Ma tahan, et need emotsioonid oleks head ja helged, et mu lapsed astuks elule vastu rõõmsate ja julgetena.

Samas töö ei ole selline asi, mida hiljem enam tagasi ei saa. Kui isegi seda tööd ei saa, mida praegu teen, siis saan mõne teise töö. Ehk ma jõuan oma elus veel palju tööd teha. Lihtsalt praegu ei ole selleks aeg.

Miks Eestis pole pere-ettevõtteid?

1

Kirjanik Sven Kivisildnik kirjutas äsja Postimehes, et lapsed on küll iseäranis nummid, aga keegi ei taha neid enam tänapäeval, kuna neil pole funktsiooni.

Siit võib küsida, kuhu see funktsioon siis kadus? Ok, peab tunnistama, et veel sada aastat tagasi tehti lapsi põhiliselt selleks, et oleks omast käest odav tööjõud talutööde tegemiseks. Lapsi tehti ja kasutati sisuliselt orjatööjõuna. Tänapäeval on orjade pidamine valdavalt keelustatud, mistõttu on paljude inimeste jaoks muutunud laste tegemine mõttetuks.

Aga kas lapsi peab kasutama ainult odava tööjõuna füüsiliselt raske töö tegemisel? Näiteks Euroopa traditsioonis on ettevõtlus traditsiooniliselt pere traditsioon. Pere tegutseb ühiselt millegi nimel- näiteks aitavad lapsed luua perefirmale internetilehekülje, joonistavad firma logo või müüvad telefoni teel kaupa. Koos saab mõelda, kuidas ettevõtet arendada ja tooteid või teenuseid müüa. Pere jaoks ongi oluline, et kõike saaks koos teha, et pereisa ei peaks pidevalt kusagil ära olema. Koos saab tegutseda ja reisida. Euroopas on enamik ettevõtteid pere-ettevõtted. Ja Euroopa juhtivad firmad nagu Volkswagen, BMW, Bosch, Fiat, PSA Peugeot Citroen, ArcelorMittal, AP Moller Maersk, Roche, Porsche, Michelin, Heineken, Aldi, Novartis, Ikea, Bonnier Grupp, Liebherr, Pirelli, Danfoss, Miele, Indesit, Benetton, Hermes, Prada, Lego, Bic, Lavazza, Campari jne jne – need kõik on perefirmad.

Nüüd tekib küsimus, et kui Euroopas on valdav osa ettevõtteid ja juhtivad ettevõtted pere-ettevõtted, siis miks see pole nii Eestis. Enamik Eesti ettevõtteid on loodud kas endiste töö- või koolikaaslaste või lihtsalt sõprade baasil. Kus siis ettevõtjad veedavad oma aega perest eemal või pole neil üldse mingit peret. Sellise, sõprade ettevõtte kõrvale ei mahugi peret - paljud ettevõtjad on tunnistanud, kuidas nad elasid ettevõtte loomise ajal töö juures ja magasid kontoris diivani peal.

Olgu öeldud, et pere-ettevõtlus põhineb, nagu nimigi ütleb – perel. Ja pere koosneb traditsiooniliselt nii vanematest kui lastest. On selge, et kui Eestis ei sünni lapsi, siis ei saa olla peret, ei saa tekkida pere-ettevõtteid ja pole ettevõtlust. Kivisildniku küsimust edasi arutades- kas siis pere-ettevõtte loomiseks pole lastel mingit funktsiooni? Peredel ja pere-ettevõtetel põhineb terve ühiskond ja majandus- kui Eestis seda pole, siis on asi kuidagi kipakas. Kui majandusterminites rääkida, siis selles osas on turg täiesti tühi.

Tühimik iseenesest ei täitu, seda näitavad viimased paarkümmend aastat. Tühimiku täitmiseks peab riigi valitsus olema suuna näitaja. Et innustada looma mitte lihtsalt ettevõtteid, vaid pere-ettevõtteid, viia läbi koolitusi ja tõsta esile positiivseid eeskujusid. Aidata luua ja kinnistada kultuuri, et pere peaks koos olema ja tegutsema, mitte et ema, isa või lapsed käivad kusagil pidevalt ära.

Karjäärinaise ellu ei mahu mees ega laps

16

jonesSamantha Jones, kaader seriaalist “Seks ja linn”.

Vaatasime koos Irjaga just uuesti üle 2010. aasta filmi “Seks ja linn”, mis põhineb samanimelisel populaarsel seriaalil. Vaatasin neid tegelasi ja mis võib järeldada- kõige ehedam ja vabam ning kahtlemata õnnelikum on Samantha Jones. Ta saab ainsana olla see, kes ta on. Sest ta ei ole abielus ja tal ei ole lapsi.

Olin ise varem 11 aastat karjäärinaisega abielus ja minu elu oli kui kombinatsioon Mr Bigist (Carrie abikaasa), Steve Brady’st (Miranda abikaasa) ja Harry Goldenblatt’ist (Charlotte’i abikaasa). Pidevalt oli üks tülitsemine, pidev vigade otsimine. Lapsi kasvatasid hoidjad. Kordamööda süüdistasin naist ja iseennast. Ja loomulikult ei saanud ma olla mina ise. Elasin sellist teeseldud elu, aeg-ajalt oma pingeid alkoholiga maandades. Küll proovisime ühte nippi, küll teist, aga miski ei õnnestunud. Pealtnäha paistis ehk kõik isegi ilus ja veatu, aga sisemiselt oli asi täitsa mäda. Ainus õnnelik periood oli see, kui naine oli mõned kuud pärast lapse sündi lapsega kodus.

Irjaga olen olnud abielus 8 aastat ja mingeid jamasid pole olnud. Ma algul arvasin, et see tuleb mingist müstilisest sobivusest. Aga mida aeg edasi, seda enam olen veendunud, et asi on tegelikult väga lihtne- Irjal pole karjääri. Meie kohtumise ajaks oli ta oma prokuröri-karjääri seljataha jätnud. Meil oli hea siis, kui polnud lapsi ja on hea siis, kui on laps ning tõenäoliselt pole probleemi, kui on palju lapsi. Ma näen, et Irja on õnnelik. Tema õnnelik olek kadus niipea, kui ta pidi mõneks päevaks tööle minema. Siis oli ta üks suur närvipundar ja meil läks kõik vussi.

Viimasel ajal on otsitud vastust küsimusele, miks naised ei sünnita. Küll räägitakse, et raha pole, küll, et mees on kehva. Põhjus, miks naised ei sünnita on tegelikult lihtne: naistel on karjäär. Naise karjäär ja abielu ei sobi kokku, veel vähem sobivad kokku naise karjäär ja laps või lapsed. Karjääri tegeval naisel on kõige parem olla vallaline ja ilma lasteta. Siis on naine kõige õnnelikum. Või siis teine võimalus, naine on abielus või lastega kodus ja loobub karjäärist. Siis on naine õnnelik ja tahab lapsi. See jutt, et naine saab edukalt karjääri, abielu ja lapsi ühendada on üks suur jama ja pettus. Ma saan aru, et ettevõtetel on kasulik abielus ja lastega naisi tööle meelitada, sest nad küsivad vähe palka, aga see on vastutustundetu. Tegelikult on sellised naised väga õnnetud, kuigi nad ei näita seda sageli välja.

Väike täpsustus. Karjääri all pean silmas pühendumist mingile tööle väljaspool kodu, et ametiredelil tõusta, ennast töös teostada. Loomulikult saab naine end teostada muul moel kui tööd tehes- näiteks lapsi kasvatades või tegeledes oma huvialadega. Näiteks Irja kirjutab lapse uneajal ajakirjanduslikke artikleid, blogi sissekandeid ja raamatut ning see ei takista kuidagi suhet.

Uni, uni, uni

Ma vabandan, et viimastel päevadel eriti palju bloginud pole. Aga mul on lihtsalt nii metsik uni! Magan päevas oma kolm-neli korda, nii tunnikese, ja pärast seda ei jaksa suurt muud teha kui Juulikesega tegelda ja telekat vaadata. Isegi lugemine ajab haigutama.

Innole praegune aeg meeldib. Nagu ma kirjutasin, olen muidu hullult paranoiline igasuguste vilkuvate tulukeste suhtes, mis on koduelektroonika küljes. Aga nüüd ei häiri need tulukesed mind enam absoluutselt. Kukun lihtsalt õhtul kella üheksa ajal ära ja jõuan vaevu Juulikese tissi otsast oma voodisse tõsta, kui juba magan norinal. Mingist vilkuvate tulukeste kinnikatmisest ei ole enam juttugi. Samuti ei häiri mind enam see, kui Inno minu magamise ajal telekat vaatab. Muidu ei saa ma absoluutselt magada, kui keegi kuskil räägib või muusika mängib. Eriti hulluks ajab mind kraani tilkumine või kella tiksumine. Sellised monotoonsed helid. Nüüd ei ole ma üldse kindel, et ma neist välja teeks.

Enesetunne on muidu super. Jätkuvalt eelistan kalale liha. Näiteks täna tegi Inno mulle üht oma “firmarooga” pasta bologneset ja see maitses ülihea.

Ainus nurin on selle üle, et ilm on külm, väljas puhub vile tuul ja kõige parem tundub kodus teki all olla. Positiivne on see, et varsti on Inno sünnipäev – 17. aprill. Ja kohe pärast seda ülestõusmispühad. Soe suvi ei ole enam kaugel :)!

Hea mehega võib naine saada kasvõi kümme last

3

Miks Eesti naine ei sünnita, küsitakse Delfis. Urve Palo ütles, et kuni poes käimine ja laste kasvatamine on ainult naiste õlul, naised lapsi juurde ei sünnita.

Ilmselt takistab mõningatel naistel lapsesaamist tõepoolest kodutöödest mitte osa võttev mees, kuid sellisel juhul ma küsiks, miks sellise mehega, kes kodus midagi ei tee, üldse koos ollakse. Mees, kes kodus midagi ei tee ja naisele kuidagi abiks ei ole, on ju naisele lisakoormaks. Lisaks lastele peab naine siis kasima ja kantseldama ka meest. Lihtsam oleks see mees välja visata ja otsida endale uus, abivalmim mees, kes hoolitseks olemasolevate laste eest ja kellele julgeks ka lapsi juurde sünnitada.

Mina olen oma ema ja isa ainus laps. Minu ema on minu isa teine naine. Enne minu ema oli minu isa abielus endast üheksa aastat noorema karjäärinaisega, kellega ta sai kaks poega. Kuna mõlemad vuhkisid tööd teha, siis hoidis kodu korras, tegi süüa ja valvas lapsi minu vanaema, isa ema. Abielu purunes sellegipoolest – kuna minu isa esimene naine ei olnud mingi Betty Draper, vaid, kuidas nüüd viisakalt väljendudagi, väga aktiivne naine väljaspool kodu. Minu ema, isast kakskümmend aastat noorem sekretäritšikk, oli tema täielik vastand – vaikne ja tagasihoidlik, kodulembene ja usin. Truu. Esimese naisega võrreldes hall hiireke. Vehkis kogu aeg tolmulapiga koristada ja lasi pesumasinal vurada. See oli seitsmekümnendatel. Ka mu isa ei olnud traditsiooniline nõukaaja mees, kes maandus pärast töölt naasmist teleka ees. Ta tuli koju ja tegi süüa, rääkis mulle unejuttu, käis ise poes. Kuid ikkagi ei saanud mu ema teist last. Mitte seepärast, et mees poleks käinud poes ega osalenud lapse kasvatamisel, vaid seepärast, et ta esimene sünnitus oli olnud kohutavalt jube – pikk ja piinarikas.

Nii et naiste soovil mitte sünnitada võivad olla mitmed keerulised ja varjatud põhjused. Mul on sõbranna, kes ei taha sünnitada teist last seepärast, et tal on kaelas kolmekümneaastane laen. Mul on teine sõbranna, kes ei taha sünnitada teist last seepärast, et Eestis ei saa sünnitada omal soovil keisrilõikega. Mul on kolmas sõbranna, kes lubab saada lapse siis, kui Eestis seadustatakse surrogaatemadus. Ja nii edasi. Sõnaga – ei maksa kõike meeste kaela veeretada. Tänapäeval on väga vähe selliseid noori mehi, kes ei käi poes, ei tee süüa, ei tegele lastega. Praktiliselt neid polegi. Need mehed, kes nii tegid, elasid kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ja juba siis hakkasid nad vaikselt välja surema.

Samas – selge see, mida rohkem mees naist kodutöödes ja laste kasvatamisel aitab, seda suurem on naisel himu sellele mehele lapsi sünnitada. Mina näiteks ainult sünnitaks. Sünnitamine oma võika valu, pressimise ja rebenditega on küll jäledamast jäledam kogemus, aga õnneks kestab ta vaid loetud tunnid (Juuli puhul, khm, 15 tundi) ja ma elan selle üle. Kui tulemuseks on armas lapseke. Kindlust annab teadmine, et mees toob mulle voodisse süüa ja juua, kui ma last imetan, peseb pesu ja nõusid ja on üldse nii toetav ja armastav kui olla saab. Sellise mehega nagu Inno võiks vabalt kasvõi kümme last saada.

Nii et: kui laste mitte sünnitamise põhjuseks on vilets mees, siis vahetage see mees välja.

Soome Jonathan käis presidendi juures, Eesti Jonathani pole kellelegi vaja

2

toisenKaader sarjast Toisenlaiset frendit (Mikko on keskel).

Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast. Tooni, kuidas suhtutakse erivajadustega inimestesse, annavad ette riigi juhid.

Eilse oli taas Soome TV1 pealt eetris erivajadustega inimeste endi tehtud sari erivajadustega inimestest “Toisenlaiset frendit”, kus üks neist käis külas presidendil Sauli Niinistöl Mäntyniemi residentsis. Mikko oli saatnud presidendile kirja, et tulla vabariigi aastapäeval presidendiga kohtuma, aga president kutsus teda eraldi oma residentsi, samadel alustel eri riikide suursaadikutega. Mikko oli väga õnnelik.

Eesti puhul tuleks ilmselt küsida mitte seda, kas selline asi on võimalik, vaid kas selline asi on üldse mõeldav. Vastuse arvamiseks pole vaja olla kõige teravam kriit karbis.

Oudekki Loone: eriliste laste elust Itaalias

10

Palusin pikalt Itaalias elanud ja õppinud Oudekkil kirjutada, millised on seal eriliste laste kooliskäimise tingimused. Kas nad käivad eri- või tavakoolis ja kuidas õpetajad-klassikaaslased neisse suhtuvad. Oudekki, kelle sealsetel tuttavatel on eriline laps, lubas seda rõõmuga teha ja täna sain ta kirjutise kätte.

Järgneb Oudekki Loone tekst.

“Seitsme-aastane F. elab Reggio Emilias. Natukene aega, sest ta vanemad kolisid siia just Palermost, riigi teisest otsast. Kuid F. on rahul, sel sügisel alustas ta just kooliteed. Üldiselt on poisil selles koolis tore, ehkki mõnikord on peod liiga lärmakad. Jõulupeol tulid F.-l segadusest isegi korraks pisarad silma, aga klassiõed lohutasid teda kohe.

F. on tugeva kõnehäirega autist ja tema vanemad kolisid Reggio Emiliasse just seepärast, et selle linna ravikindlustus maksab täielikult kinni ühe parima teraapiameetodi, mida tema autismivormi puhul teatakse. Veel on Reggio Emilia ja Modena ülikoolis eraldi uurimisrühm autistlike laste arengu osas ja võimalik omandada magistrikraadi “autistide õpetamine tavakoolis.” Itaalias on nimelt kombeks, et erikoole ei tehta, mitte millegi alusel. Koolipõhimõtteks on “ühiskonnas oleme kõik koos ja seda koosolemist tuleb koolis õppida”. Enamuses Itaalia kooli klassides on keegi eriline laps ja nii palju kui mu sõbrad ja tuttavad on rääkinud, on seda erilist last ka eriliselt armastatud. Kõik meenutavad seda oma spetsiaalset klassikaaslast suure hellusega. Kui lapse olukord on nii keeruline, et teda ei ole võimalik tavakooli saata, siis haritakse ja toetatakse teda juba kodus, nii on lapsele ning vanematele kõige kindlam.

Üldiselt jagatakse klassikomplektid ära nii, et vanemad ja lapsed üksteist tasakaalustaksid, leiaksid tuttavaid, aga täiendaksid oma arvamuste, viiside ja sotsiaalse päritoluga pilti. Igas klassis on erinevaid vähemusi, eriliste annetega või siis ka lihtsalt teise emakeelega lapsi, nii, et kõigile jätkuks aega. Lastesse suhtutakse ka vastavalt tema isiksusele. F-i paralleelklassides on samuti igas mõni autistlik laps ja ka üks füüsilise puudega laps.
F.-l on koolis abiõpetaja, kes jälgib spetsiaalselt tema tegevusi. Lisaks kuulub teraapia juurde ka tuutor ja koolitaja, lisaks koolitundidele jätkub comune poolt pakutud haridus ka kodus, kus paar korda nädalas on keegi abimeeskonnast eri tüüpi sessioone tegemas, selleks, et tema arengut kõige paremini esile tuua. Koolis ei pea F. ei pea tegema kaasa kõiki tegevusi, teda hinnatakse vastavalt tema enda arengufaasile.
Kuid kõige suurema töö on siiski ära teinud klassijuhataja, kes on suutnud 23-st õpilasest koosnevast klassist teha sõprade grupi, kes hoolivad üksteisest ja jälgivad eriti oma erilist koolivenda, ulatavad vajadusel abikäe, otsivad kontakti, vaatavad, et ta järjekorrast ära ei kaoks…. F. ei suuda ise rääkida ja hääldab vaid üksikuid silpe. Nii mõtlesid tema ema ja arstid välja erilise kehakeele, mille kaudu ta ennast väljendab. Kõik lapsed on selle kehakeele ära õppinud ning kasutavad seda nii F-ga suheldes kui ka tihti klassi ees vastates.
Ükskord tulid kolm klassikaaslast F-le külla. Kõik neli rivistusid vanemate ette ja lugesid luuletust värvilisest sügisest, koos F-i liigutuskeelega. F.-i ema oli nii liigutatud, et tal tulid pisarad silma. Tema poeg on sõprade hulgas.”