Kuidas läheb Juulikesel

4

juulu1Juulikesel läheb hästi. Ta on endiselt hästi rõõmus ja aktiivne laps, kellele meeldib üle kõige oma mänguasjadega mängida, kätega vehkida ja naerda kihistada. Juuresolevatel piltidel on varsti (7. veebruaril) kolmeseks saav Juulike eile õhtul oma lemmikpalli ja pappkastiga mängimas.

Muu arengu osas võib öelda seda, et seisma õppimine jätkub. Juulike upitab end edukalt voodi või mõne muu mööblieseme najale püsti ning seisab juba päris pikka aega järjest. Kõndida ta veel ei oska, aga eks erivajadustega lastel võtabki ühest arenguetapist teiseni jõudmine palju aega. Sõnu Juuli veel ei ütle, aga huvitav on see, et ta üritab teha järele Roosi häälitsusi. Loodetavasti õpib ta temalt ka mõned sõnad selgeks :).

juulu2

Kuidas üle elada isiklikku tuumasõda (nõuanded eriliste laste vanematele)

17

Nii erilise kui tavalise lapse emaks olek nõuab parajat annust südametarkust. Nii südant kui tarkust. Peab olema piisavalt südant ja tarkust selleks, et tavalise lapse kõrval mitte unustada erilist last. Teda mitte ära peita ega maha kanda. Kui sünnib uus ja nö terve laps, siis tema sünni eufoorias (Hurraa! Mul on lõpuks ometi terve laps!) võib nii juhtuda. Kuigi ka eriline laps ei ole mitte millegi poolest haige laps, ta on lihtsalt eriline, teistsugune. Ja tal on siin elus oma unikaalne roll täita. Lihtsalt kui sul on olnud temaga seoses teatud unistused, mis tema erilisusest teada saades on põrmustunud, siis on loomulik ja inimlik, et tahad seda kaotust ja leina endale kuidagi kompenseerida. Nii võibki juhtuda, et unustad tavalise lapse kõrval erilise lapse ära. Mitte pahatahtlikkusest. Seepärast, et oled inimene, kes on üle elanud kaotuse ja leina, ja tahad seda iga hinna eest unustada.

Teisest küljest pead jällegi olema valvas selles suhtes, et ei unustaks erilisele lapsele pühendudes ära tavalist last. On ju kuuldud küll ja küll sellistest peredest, kus ema kogu tähelepanu on läinud “vaesele, paljukannatanud” erilisele lapsele ja tavalaps on pidanud end sisuliselt ise üles kasvatama. Olema oma erilise õe või venna hoidja ja hiljem hooldaja. Vanema sellist käitumist on lihtne hukka mõista, aga ka see on loomulik. Kuna erilise lapse sünd on vähemal või rohkemal määral – vähemasti algul – tragöödia, siis süüdistab ema selles tihtipeale ennast. Teadupärast on tragöödiate lahutamatu osa naiste ning emade süü ja enesesüüdistamine, juba Antiik-Kreeka aegadest peale. Ja kuna sa süüdistad oma lapse “kurvas saatuses” – vähemasti teatud määral – ennast, isegi kui sa ei tea, milles täpselt su süü seisneb, siis otse loomulikult tahad sa seda “kurba saatust” lapsele – vähemasti mingil määral – kompenseerida. Ja vahel juhtubki nii, et pingutad oma suures kompenseerimistuhinas üle. Unustad, et sind vajab ka sinu täiesti tavaline laps. Kes selle tagajärjel kannatab. Ja sind hiljem süüdistama hakkab. Mis annab sulle hiljem põhjust veel rohkemateks enesesüüdistusteks.

Et sellist valekompenseerimist ja enesesüüdistamist vähem oleks ja ka erilise lapse ema elu pidu olla võiks, panen siia kirja mõned nõuanded. Asjad, millest mina erilise lapse vanemana aru olen saanud. Ei ole kellelegi kohustuslikud, aga kui neist kellelegi abi on, siis ei ole ma neid ilmaasjata kirjutanud :).

Siin nad on.

NÕUANDED ERIVAJADUSTEGA LAPSE VANEMATELE:

1. SEE EI OLE MAAILMA LÕPP. Sulle tundub, et see on maailma lõpp (ja mingis mõttes ongi, sest sa ei ole enam kunagi endine). Sulle tundub, et su kõrval plahvatas just aatompomm (ja mingis mõttes ju plahvataski – kõik, mis oli, hävib, mitte miski ei ole enam mitte kunagi endine). Sulle tundub, et sind on alatult petetud (ja mingis mõttes ongi, sest sa ei ole teistest halvem, aga just sinuga juhtus nii). Sulle tundub, et sa oled selles ise süüdi (ja sa oledki – just niisama palju süüdi kui mistahes teine inimene mistahes teises asjas). Kuid stopp. Lase kõik need tunded endast läbi ja anna siis endale nö põdemise tähtaeg. Ehket nüüd kaks-kolm kuud põen ja siis ajan selja sirgu. Mina põdesin kuus kuud – liiga kaua tagantjärele mõeldes, oleks võinud selle asja siin blogis varem ära kirjutada. Põe ära ja klopsi siis riided katastroofi risudest puhtaks. Sest see ei ole maailma lõpp. Sinu elus plahvatas pomm, jah, ja see pomm hävitas kõik, mis oli, aga elu läheb edasi ka pärast sinu oma isiklikku tuumasõda. Tule varjendist välja ja vaata, kuidas elu su ümber jälle tasapisi tärkama hakkab. Kuidas päike jälle pilve tagant välja hiilib. Kuidas usk, lootus ja armastus su ellu tagasi roomavad, kui sa neil seda teha lased. Mis sa iganes teed, ära jää varjendisse konutama!

2. ELA ÜKS PÄEV KORRAGA. Ei ole vaja mõelda kakskümmend, kümme või isegi kaks aastat ette. Et mis siis saab, kui su laps on viie-, kümne- või kahekümneaastane. Kui ta ei õpigi käima ega rääkima? Kuhu lasteaeda või kooli teda panna? Mis siis teha, kui ta on teismeline? Kus ta täiskasvanuna elama hakkab? Kes teda tööle võtab? Kes tema eest hoolitseb, kui sind enam pole? Ja nii edasi ja edasi. Nii võib ennast hulluks mõelda. Eriti veel, kui samaaegselt “Puutepunkti” saadet vaatad. Rahune ja mõtle sellele, et tavalapse vanemad võiksid end täpselt samasuguste küsimustega piinata. Mitte keegi meist ei ole kaitstud ootamatute õnnetuste eest. Tavalaps võib tiiki kukkuda ja ajukahjustuse saada. Õnnetuse tagajärjel halvatuks jääda. Lennuk, millega ta Malaisiasse sõidab, võib alla kukkuda. Iga kardetud minut on enda tagant varastatud minut. Kõige suurem luksus ei ole mitte vaba aeg, vaid see, kui sa saad elada nii, et ei pea tundma hirmu. Sinu enda võimuses on endale seda luksust lubada. Absoluutselt kõikide asjadega jõuab tegeleda siis, kui nende aeg on käes. Kui tegeled asjadega enne nende õiget aega, siis jätad tegelemata asjadega, mille aeg on käes täna, sel hetkel, just nüüd. Ja olulised asjad nagu lapse naeratus võivad sootuks märkamata jääda.

3. SINA ISE TEAD KÕIGE PAREMINI. Ole täiesti kindel – niipea, kui su laps saab diagnoosi, tekib su ümber terve plejaad inimesi, kes väidavad sulle, et teavad asju sinust paremini. Sugulased ja sõbrad, igat masti arstid, terapeudid ja alternatiivterapeudid, psühholoogid, logopeedid, sadat sorti spetsialistid. Selgeltnägijad ja posijad. Naabrid ja kontvõõrad. Istu rahulikult maha ja vaata seda asja kaine pilguga. Mitte ükski inimene, olgu tal või mitu doktoriraadi, ei tunne su last ja tema vajadusi kümnendikugi võrra nii palju, kui sina teda ja tema vajadusi tunned. Kuula ära, mida nad sulle räägivad, aga tee siis ikka oma pea järgi. Alati.

4. SA EI PEA MITTE KUI MIDAGI. Sulle öeldakse, et sa pead oma lapsele tegema selle ja tolle uuringu. Ei pea. Sulle öeldakse, et sa pead talle peale panema selle ja tolle rohu. Ei pea. Sulle öeldakse, et sa pead temaga käima selle ja tolle terapeudi juures. Üldse ei pea. Sa ei pea mitte midagi. Sa ei pea talle isegi mitte puuet vormistama (Juulil ei ole). Sa võid väga vabalt kõigega ise hakkama saada ning riigi rahakoti rahule jätta. Nö puudemaailma sisenemine on kahe otsaga asi. Jah, ühelt poolt saad sa riigi kulul haiglates ja rehabilitatsioonikeskustes oleskleda-tasuta süüa ning iga kuu mingi rahanutsu ka, aga need küsitavad hüved sunnivad sind kogu aeg erinevate asutuste uksi kulutama, kogu aeg mingeid pabereid täitma ja avaldusi esitama ning kogu aeg oma lapse “puudest” mõtlema ja sellest rääkima. Kõik see kuhjab sinusse negatiivsust, mis ei aita eluga edasi minemisele kuidagimoodi kaasa. Selle asemel, et olla käesirutaja, anuja-paluja, igavene hädaldaja nagu nüüd need töövõimereformi vastu protestivad “puudega inimesed”, ole ise oma elu kujundaja, ise hakkama saaja, ise teiste abistaja. Su lapsel on ühiskonnale nii palju anda. Aga selleks pead sa temast kasvatama mitte hädasolija ja abi paluja, vaid TEGIJA. Leidma üles tema unikaalse ande – selle, milles just tema on kõige parem. Film “Marvellous”, muide, sellest räägibki. Nagu seal öeldakse: There’s only one Neil Baldwin! Ka sinu lapsi on vaid üksainus kogu maailmas!

5. ÄRA POE KASTI EGA EHITA ENDA ÜMBER BARRIKAADE. Kasti pugemise all pean silmas seda, et paljudel erivajadustega laste vanematel tekib väärarusaam, et neid mõistavad vaid teised erivajadustega laste vanemad ja seepärast suhtlevad nad ainult nendega, peites end ülejäänud ühiskonna eest. Tõsi, erivajadustega laste vanematel tuleb sageli vastata teiste ühiskonnaliikmete tülikatele küsimustele. Miks su laps juba ei käi/ei räägi/kukerpalli ei viska/ei plaksuta jne. Kuid see on loomulik. Ühiskond tahab mõista. Kui ei selgitata, siis ei ole võimalik mõista. Kui peidetakse, ei ole võimalik näha. Mitteselgitamise ja peitmise tagajärg on see, et erivajadustega inimesed tekitavad ülejäänud ühiskonnaliikmetes ebamugavustunnet ja isegi masendust. Sellise olukorra on tekitanud erivajadustega laste vanemad ise. Kuna neil endal on olnud mugavam suhelda omasugustega ja nad ei ole tahtnud/suutnud/julenud ühiskonnale oma last tutvustada ja näidata. Sellest on tekkinud erivajadustega inimeste ja tavainimeste vahele barrikaadid. Barrikaadid, mis on ise ehitaud. Kuid kõike, mis on inimese poolt tekitatud, on ka võimalik inimeste poolt lõhkuda. Nagu Berliini müüri. Ehk poe kastist välja ja lõhu see müür maha, mis sinu ja ülejäänud ühiskonna vahel seisab. Sul ei ole teiste erivajadustega laste vanematega suhtlemisest muud kasu kui et saate teineteise õla najal nutta. Kaaskannatada. Aga see ei aita sind elus kuidagiviisi edasi. Võta ühendust oma sõprade-tuttavatega, kel on tavalised lapsed, ja näita neile oma last. Nad võtavad ta hea meelega omaks, kui sina oma kastist välja ja barrikaadist üle saad.

6. ÄRA UNUSTA OMA MEEST. Ära tee temast enda abilist ja autojuhti, kelle ainsaks ülesandeks on sul teie last hooldada aidata ja ühest asutusest teise sõidutada. Ära unusta, et enne kui teist said vanemad, olite te armastajad. Jääge armastajateks ka nüüd, kus teist on saanud erivajadustega lapse vanemad. Mida vähem sa sukeldud “puudemaailma”, seda rohkem jääb sul aega ja energiat elada normaalset pereelu.

7. ÄRA UNUSTA OMA TEISI LAPSI. Esiteks – julge saada teisi lapsi. Kui sa kardad, et ka teine laps sünnib eriline, siis tea, et selline hirm on absoluutselt igal erivajadusega lapse sünnitanud naisel. See on loomulik. Meie Võru tänava majas elas kunagi 80-aastane tädi Ida, kes oli kunagi lapsena näinud vene dessantväelasi. Hirm dessantväelaste ees ei jätnud teda maha kuni surmani. See hirm oli absurdne, aga vahel käis tädi Ida ikka närviliselt mööda koridori ringi ja pomises endamisi, et “dessantnikud tulevad”. Sama lugu on eriliste laste vanematega. Ainult et nemad pomisevad vahel endamisi: “Kindlasti on ka mu teisel lapsel midagi viga”. Tegelikult muidugi ei ole. Enne on midagi viga su sõbranna/naabri/onutütre lapsel. Ühte kohta kaht tuumapommi ei visata. Teiseks – ära tee oma erilisest lapsest oma jumalust või puuslikku, keda kummardad, unustades ära oma teised lapsed. Võta teda kui täiesti tavalist last. Ära armasta teda teistest vähem, aga ka mitte rohkem. Lapsed peavad olema võrdsed.

8. NAERATA! Lõpetuseks ütleksin: :) :) :). Sinu elu ei ole läbi. Selge see – kui saaks valida, siis mitte keegi ei igatse endale erivajadustega last. Kui saaks kuidagi imeväel minevikku muuta, siis võluks ka mina Juulikese täiesti tavaliseks lapseks. Aga  see ei tähenda seda, et erilise lapse ema või isa peab kogu ülejäänud elu pea maas ringi käima. On asju, mis oleksid olemata, kui Juulike poleks sündinud sellisena nagu ta sündis. Mina ei oleks kindlasti nii kannatlik kui ma olen praegu. Ja mu maailmataju oleks võrratult kitsam. Minu võime armastada oleks palju väiksem. Ma oleks ise väiksem inimene. Kui järele mõelda, siis asju, mis on minu elus tema erilisuse tõttu hästi ja paremini kui varem, polegi nii vähe. Mis peamine – kõikide nende asjade tõttu, mis on paremini, suudan ma olla Roosile ja oma teistele lastele parem ema kui ma oleksin olnud muidu. Ma ei ole enam kunagi kärsitu või kannatamatu; ma ei nõua enam kunagi lapselt asju, mida ta teha ei suuda; ma olen tänulik ja õnnelik iga väiksemagi edusammu üle; ma jõuan ja jaksan rohkem.

Kõige lõpetuseks – elu on pidu, kuhu sa saad end ise kutsuda või kutsumata jätta, pidage seda meeles! :)

Väike põnn üllatavalt terve

20

rosy

Väike põnnu vahetult pärast tissi otsas maiustamist.

Sooviti positiivseid uudiseid- palun. Väike põnn, kes ligemale kuu aega tagasi emme kõhust välja ronis, on üllatavalt terve. Kui varasemalt on mul olnud kuu ajase lapsega probleeme nii nahalööbe kui nohuga, siis nüüd- ptüi-ptüi-ptüi- mingeid sääraseid muresid pole olnud. Peale sündi tuli ninast välja üks suur koll, mis oli sinna ilmselt kõhus olles tekkinud ja nüüd kuu aega on nina olnud täitsa puhas. Täielik müstika. Hakka või uskuma, et päeva vanuse lapse vaktsineerimata jätmine teebki imesid. Ja et vaktsiinid tapavad ära väikelapse loomuliku, kaasa sündinud immuunsuse.

Näiteks Juuliga, kes sündis samuti külmal ajal, ja sai kõik vaktsiinid, oli pidevalt nohuga probleeme ja väiksel lapsel on maru raske ninast seda tatti kätte saada. Peaaegu et võimatu. Nohust tekib lisaks kõrvapõletik, mis Juuliga ka juhtus, õnneks kergel kujul. Lisaks tekkis Juulil hirmus nahalööve pepu peal. Laps oli pidevalt viril ja nuttis väga palju, ajas end aeg-ajalt sirgu ja röökis isegi tissi otsas. Ma olen kirjutanud, et ma ei saanud peale sündi koju jõudes nädal aega öösel üldse magada, emmest rääkimata, kes oli hullumas ja kaalus juba kunstpiimasegu kasutamist.

Väiksel põnnil on nahk senimaani olnud täitsa puhas ja pole näha, et midagi tekiks. Laps sööb hästi, on reibas, ei aja toitu üldse välja (teine suur ime!!!), magab öösiti norinal ja naerab une ajal. Ei usuks, kui ei näeks, et selline asi üldse võimalik on. No eks laps muidugi teeb-aeg-ajalt häält ka, aga nii-öelda taluvuse piires. Kuivõrd emmel on tissis piima palju, siis sööb maru ahnelt, mistõttu ahmib vahepeal õhku sisse ja siis tulevad hirmsad krooksatused suust välja.

Lisaks meeldib lapsele käia vannis:

rosy2

Ja uinuda issi õla peal:

rosy3

Filmisoovitus: Elujõud (Chce sie zyc), Poola 2013

eluonilus

Kaader filmist Elujõud.

ETV pealt tuli sel kolmapäeval Poola 2013. aasta film Elujõud, mis põhineb tõsielulistel sündmustel ja kajastab erivajadusega inimese elu. Küllalt õpetlik lugu, haakub Joonatani teemaga, millest on olnud siin blogis varem juttu.

Näitab, kuidas postsovetlikes riikides lahterdatakse erivajadusega inimesed juba varakult juurviljadeks ning hoitakse neid vägisi kinni vanglatingimustes, samas kui normaalne oleks lasta neil ühiskonnas toimetada tugiisiku abil.

Väga meisterlikud näitlejatööd.

Filmis kordus on täna keskööl.

Kuidas meil läheb

Täitsa hästi praegu. Lihtsalt blogida ei ole jaksanud. Või noh, paar rida oleks ehk jaksanud kirja panna, aga ma tahaks ikka midagi tarka öelda, mitte lihtsalt muliseda :). Ega ma tänagi veel väga reibas ole. Mul ei ole mitu aastat nii pikalt nii kõrget palavikku (peaaegu 39) olnud ja sellest taastumine võtab nüüd oma aja. Õnneks on lapsed terved ja söövad-magavad jätkuvalt hästi (jumal tänatud!). Roosi vahel lihtsalt ahmib väga kiiresti kõhu piimast punni ja on siis hädas röhatuste väljatulemisega (piima on nii palju!), aga muidu saame kenasti hakkama. Juuli saab ka kolm korda päevas piima ja on väga rahul – jääb pärast söömaaega kohe norinal magama.

Kui põletik ja palavik välja arvata, siis olen sünnitusest väga hästi taastunud ega väsi imestamast selle üle, et ma enam üldse sünnitusvalusid ei mäleta. Ausõna, siiamaani arvasin siiralt, et jutt sünnitusvalude ununemisest on juba sünnitanud naiste kuri vandenõu, et naiivseid mittesünnitanuid sünnitama meelitada, aga nüüd, ükskõik kuidas ma ka ei pingutaks ega pressiks – Roosi sündimise valud ei meenu mulle ÜLDSE. Samas pärast Juulikese sündi suutsin neid meenutada veel kaks ja pool aastat hiljemgi! Detaili täpsusega! Nüüd hakkavad aga ka Juulikese sündimise valud mu meeltes ähmastuma. Hea, et ma neist kirjutanud olen, sest nii selgelt ma neid enam meenutada ei suuda. Seega on sedasi, et osad sünnitusvalud ununevad, teised mitte. Minu kogemuse järgi ei unune need, mis keha enda eksistentsi ohustavad. Juuli sündimise ajal oli mul ju tunne, et upun. Keha jätab sellise valu meelde ilmselt alalhoiuinstinktist. Ka minu emal oli väga valus sünnitus, mida ta ei väsinud mulle kogu minu lapsepõlve aja meelde tuletamast. Ilmselt oleks ka minuga nii läinud ja ma oleks teile siin veel kümme aastat korrutanud, kui hull oli ikka Juulikese sünnitamine, kui ma poleks julgust kokku võtnud ja teist korda sünnitanud. Nüüd, paluge või põlvili, ei mäleta ma sellest valust enam midagi. Kõigest muust võin rääkida, aga valust mitte. Sest see on… kadunud. Nii et ka kõige painavamast sünnitusvalust on võimalik vabaneda. Tuleb lihtsalt uuesti sünnitada!

Mis puutub kaalu, siis see on mul langenud lausa üllatava kiirusega. Veel kiiremini kui Juulit imetades. Mis pole ilmselt mingi ime, sest imetan nüüd kaht last. Takseerisin ennast just peeglist ja vaatasin, et enam-vähem sama keha, mis mul oli 25-aastaselt. Uskumatu! Inno ütleb, et tal tuleb seksiisu peale, kui mind vaatab. Mul hakkab ka midagi tekkima, aga nädala-kaks tahaks veel oodata :).

See väike rebend, mille sünnituse ajal sain, on ka täiesti ära paranenud. Ei mingit kiskumistunnet nagu pärast Juuli sündi. Siis suutsin seksist vaimustuda alles aasta pärast sünnitust. Ja ka siis oli veel tükk aega tunne, nagu mind oleks valesti kokku õmmeldud.

Nüüd sobib mu enesetunnet kirjeldama lause: nagu polekski sünnitanud.

Jääb vaid oodata, millal see viimane väike palavikuke (37) ära kaob ja siis saan loodetavasti jälle üle hulga aja välja. Tahaks juba tüdrukutega Tamula äärde promeneerima minna :).

Lapse nime saab kohe pärast sündi ära registreerida

2

Eesti e-riik on muutnud noore pere elu väga mugavaks. Kui varem pidi värske isa, või siis ema lapse nime registreerimiseks perekonnaseisuametisse minema, teise vanema volitus näpus, siis nüüd saab seda teha otse sünnitusmajas. Tuleb ainult ämmaemandalt küsida lapse isikukood, see tuleb kohe sünniga kaasa ja selle järgi saab e-riigis lapse nime ära registreerida. Kumbki vanem saab anda taotlusele oma e-allkirja ning juba järgmisel päeval tuleb maavalitsusest teade positiivse sõnumiga. Kui on soovi, saab lasta omale sünnitunnistuse postiga koju saata. Igati mugav lahendus, mis on tekkinud alles viimase paari aasta jooksul.

Nimi käes, saab interneti kaudu teha avaldused sünni- ja peretoetuste taotlemiseks. Suurepärane võimalus ja reaalne kasu Eesti e-riigist.

Need, kes e-riiki turundavad, võiks sellest mõne laheda Apple’i-stiilis video teha, nagu minu meelest on väga andekalt teinud IKEA mehed:

Mida söövad sead?

16

Avalikus ruumis, kaasa arvatud siin titeblogis on olnud mitmeid diskussioone teemal, et loomaliha, kaasa arvatud siis sealiha on toiduks parem kui näiteks Läänemest püütud kala, kuna kala, näiteks heeringas sisaldavat liiga suures koguses raskemetalle. Põhiliselt on loomaliha ja kala tulnud jutuks kui D-vitamiini allikas.

Aga kas on arutatud, või mõeldud selle peale, mida söövad, näiteks, armastatud sead? Sain hiljuti päris juhuslikult teada, et seatoiduks töödeldakse ümber meie kiirsöögikohtades ära visatavat kasutatud praadimise õli. Muidugi võib väita, et siga on selline imepärane loom, kelle liha ei mõjuta tema toit, aga see väide kuulub ilmselt ulme valdkonda. Nii et küsimus laiale ringile: kas ikka teate, mida söövad need sead, kelle liha te hommikust õhtuni näost sisse ajate?

Ning mis veel D-vitamiini puutub, siis tekib see ühend teatavasti nii inimesel kui loomadel nahas päikesevalguse toimel. Näiteks apteegis müüdavat D-vitamiini eraldatakse päikse käes peesitanud lammaste nahast. Siit veel üks küsimus laiale ringile: kas ja kui palju viibivad lihaks kasvatatavad sead päikse käes? Ja kui ei viibi päikse käes, siis kuidas saab sealiha sisse D-vitamiin?

Võibolla peitub eespool toodud küsimustes omakorda vastus küsimusele, miks tänapäeval on inimestel, eriti eestlastel krooniline D-vitamiini puudus, mis omakorda on vähi tekke puhul oluline riskifaktor.

Sünnitusmajas vajaks parandamist toitumine

19

Üks suur eelis, mis Elite kliinikul on teiste sünnitusmajade ees, et toidu saab lasta tuua soovitud kohast, näiteks mõnest tervisekohvikust.

Maarjamõisa sünnitusmajas või üldse haiglates ongi toitumine üks asi, mis vajaks parandamist. Toit on jäänud laias laastus samaks, mis 20 aastat tagasi- kohupiimakreemid ja kartul hakklihakastmes, tee ning kohv. Hea toit tuleb kahjuks väljast sisse tuua.

Üha enam räägitakse nii arstiteaduses kui avalikult toitumise mõjust tervisele, näiteks puu- ja juurvilja söömise vajalikkusest. Isegi Eestis on juba rääkima hakatud lehmapiima- ja gluteenivaba toitu positiivsest mõjust tervisele. Haiglas kahjuks pakutakse põhiliselt piima- ja nisujahutooteid. Samas pole gluteenivaba toitu üldse raske teha ja see ei pea olema kallis- saab näiteks pakkuda peedist, kaalikast ja kõrvitsast, tatrast ja riisist valmistatud toitu. Valge rafineeritud suhkru asemel saaks haiglas pakkuda tumedat, rafineerimata suhkrut, mis sisaldab tervisele kasulikku melassi.