Kas veel üks mõttetu süst vastsündinule- K-vitamiin???

4

Vastsündinule tehakse standardina, nii et seda isegi vanematele ei öelda, K-vitamiini süst. Tibule tehti ka ja ma olin sellega nõus. Pärast hakkasin uurima, kas see on vajalik?

Dr. Mercola saidilt võib lugeda, et K-vitamiini süsti hakati tegema kõigile alates 1944. aastast, et ära hoida verejookse ja parandada vastsündinutel vere hüübimist. Ent milleks on vaja vastsündinutel parandada vere hüübimist? Vastus on juudi eeposes piiblis, mille järgi tuleb vastsündinud poisid ümber lõigata 8. päeval pärast sündi. See lõikus võib endaga tuua kaasa suure verejooksu, millega vastsündinu organism ei suuda veel hästi toime tulla ning seetõttu manustatakse kõigile vastsündinutele igaks juhuks tubli annus K-vitamiini, ka tüdrukutele, keda lääne reeglite järgi üldse ümber ei lõigata. K-vitamiin teadaolevalt mingit kahju ei põhjusta, küll aga poleks mõtet vastsündinuid niisama torkida, kuna seda vitamiini saab ka suu kaudu manustada. Vastsündinuid torgitakse juba niigi, võetakse verd kõikvõimalikeks skriining-testideks. See on sama nagu teha ka poistele igaks juhuks emakakaela vähi vastane süst, et mine tea, milleks seda võib veel vaja minna.

Päevad perepalatis. Kas lasime vaktsineerida?

10

pere1

Tibuke pärast sündi tekki mähituna.

Täna on enesetunne juba super. Nagu enne rasedust. Kõhuvalu täiesti kadunud, valuvaigistite võtmine lõpetatud, verejooksu ainult natuke veel, palavik kadunud. Juhhei! Ja kaal on hakanud mühinal langema. Vaatan peeglisse ja täitsa mina olen juba. Hamstripõsed on hakanud ära kaduma ja olemine muutub järjest kergemaks. Piima on aga tõesti metsikult. Kui Juulike kah kolm korda päevas seda tohutut laari ära süüa ei aitaks, siis läheksin arvatavasti hulluks. Ja ega siis jääb ka üle. Selle, mida tüdrukud ära juua pole jaksanud, olen siis lihtsalt tassi sisse lüpsnud ja selle on ära joonud Inno. No aga mis ma ikka virisen; parem rohkem kui vähem :).

Kuid perepalatipäevadest… Nagu ma kirjutasin, siis oli mul pärast sünnitust selline tunne, nagu ma polekski sünnitanud, ja see tegi ka perepalatis viibimise ütlemata mõnusaks. Sain ilusti istuda ja kõndida, minu esimese astme rebendike ei valutanud üldse, verejooks oli väga väike. Ainult kõht valutas natuke, kuid selle vastu sain ämmaemanda box’ist ibuprofeeni. Muide, kõik ämmaemandad, kes mind neil päevadel külastasid, kraadisid ja üle vaatasid, olid väga abivalmid ja vastutulelikud. Mitte keegi polnud tujukas ega kähvanud, kõik küsimused said sõbraliku vastuse. Kui ämmaemandal oli kaasas abiline või tudeng, siis alati küsiti, kas võib mind kahekesi üle vaadata.

Süüa saime kolm korda päevas – kell 8.30, kell 13 ja kell 17  (kui ma nüüd õigesti mäletan). Selline korralik eesti talupojatoit oli, põhiliselt kartul ja liha, aga jällegi – pole probleem. Täitsa huvitav oli kaks päeva kartulit ja liha süüa. Liha sõin ma ju enne sünnitustki ja selle järele on mul ka praegu isu.

Mis väga meeldis, oli see, et põhjuseta ei segatud. Lapse nutu peale ei tormatud kohe meie tuppa ega hakatud uurima, kas midagi viga või talle minu nibu suhu toppima nagu Elites.  Meil lasti rahulikult omaette olla ja beebit nautida. Juulikest nähes naeratati rõõmsalt temalegi. Üks naljakas lugu oli ka :). Nimelt olime rahulikult toas ja vaatasime telekat, kui toa uksest pistis pea sisse ämmaemand ja küsis, kas meil on millegi üle kurta. Ma ei osanud eriti millegi üle kurta, aga kuna mul tuli meelde, et sidemed said otsa, siis ütlesin, et neid võiks juurde tuua. Siis hakkas ämmaemand naerma ja ütles, et Inno pea on vist vastu paanikanuppu vajunud. Oligi! Kuid keegi ei pahandanud meiega, asja võeti huumoriga.

Nii et olen sunnitud tunnistama, et Maarjamõisa on konveier-kombinaadist kaugel. Ei midagi sellist, vähemasti minu kogemuse põhjal. Seal on suure haigla võimalused ja hulk arste-ämmaemandaid, kuid see on hea, sest esiteks on kriisiolukorras vaja palju abikäsi, ja teiseks saab nõnda omavahel tööd jagada, et ühele inimesele ei langeks liiga suurt koormust. Olin täitsa üllatunud, aga mind ei seganud see inimeste pidev vaheldumine absoluutselt. Kuna saime oma perepalat-oaasikeses segamatult olla, siis ei häirinud haigla melu meid absoluutselt. Maarjamõisa puhul tulebki kiita seda, et väga oskuslikult on tagatud nii kiire ja professionaalne arstiabi kui sünnitajale nii oluline privaatsus.

Teisel päeval pärast sünnitust (siis kolmapäeval) läksin ise lastearsti juurde, kuna tundsin end ülimalt reipana. Tibule tehti kuulmise sõeluuring, milleks minult eelnevalt nõusolekut küsiti. Lubasin. Selgus, et kuulmisega on kõik korras. Siis küsis ämmaemand, kas luban last vaktsineerida. Olime Innoga juba enne tibu sündi (või tegelikult juba pärast Juuli vaktsineerimist) seda asja põhjalikult arutanud ja leidnud, et paaripäevast on selgelt liiga vara vaktsineerida. Juulike oli pärast talle tehtud tuberkuloosi- ja hepatiidivaktsiini väga viril ega maganud enam hästi. Koju jõudes röökis ta juba kui ratta peal, ärkas öösel iga tunni aja tagant üles, laskmata ka meil magada, ja tal oli ka raskusi rinna imemisega – suur osa toitu tuli tagasi välja, laps nuttis tissi otsas ja ajas end pulgaks. Mähkmelööve tekkis praktiliselt kohe. Kõik märgid näitasid, et Juulike tundis end pärast vaktsineerimist väga halvasti. Nüüd tegime teisiti. Ütlesin, et ei soovi vaktsineerimist, ja andsin selle kohta oma allkirja. Nüüd tuleb jälle kiita Maarjamõisa haiglat, sest diskussioon vaktsineerimise üle oli väga viisakas ning mitte mingisugust survet mulle ei avaldatud. Võeti mu soov lihtsalt teadmiseks. Kaalu kohta öeldi “ilus” ja lisati, et lapsele piisab täiesti rinnapiimatoidust.

Kuna tundsin ennast sedavõrd hästi, siis küsisime ämmaemandalt, millal koju saame, ja saime teada, et kõige varem kolmandal päeval. Ehk siis neljapäeval, pärast seda, kui lastearst on lapse üle vaadanud. Kolmanda päeval läksin jälle koos lapsega ise arsti juurde ja kinnitasin uuesti, et vaktsineerimist ei soovi. Üllatavalt oli sel päeval lastearstiks dr Merila, kes Elites ka Juulikese vastu võttis. Eesti on väike :). Selgus, et laps kaalub nüüd 3, 512 grammi, mida peeti normaalseks (Juulike oli sündides 3, 3 ja temal langes kaal pärast sündi 3 kiloni). Vaktsineerimise kohta öeldi, et kuna neid süste tehakse vaid sünnitusmajade juures, siis mul on vaja eelnevalt järele uurida, millal neid Võru haiglas tehakse, ja nendega süsti tegemise osas kokku leppida. Uurisin, kui sagedane on näiteks B-hepatiiti haigestumine vastsündinute seas. Dr Merila ütles, et väga väike, mispeale meie selle päeva ämmaemand Svetlana Nilbe lisas, et tegemist on väga raske haigusega. Võtsin info teadmiseks, kuid tean juba praegu, et tuberkuloosi- ja hepatiidisüsti ma tibule teha ei lase. Mulle meeldib Soome vaktsineerimisplaan, mis ei pea eelnimetatud süste üldse vajalikuks. Mõtisklen veel natuke selle asja üle, aga praegu tundub, et teeme talle teisel elukuul rotasüsti. Siis tehti minu loal veel üks sõeluuring koos varbast vere võtmisega, millega kaasnes ka glükoosi tilgutamine suunurkadesse. Jõudsin juba kahetseda, et seda teha lasin, aga õnneks oksendas tibu selle kohe pärast perepalatisse jõudmist välja.

Ahjaa, ämmaemand Sveta (kellega ma olin, muide, ka varem kohtunud, nimelt Põlva haiglas, kus ma kaalusin tema privaatämmaemandaks palkamist) jagas mulle veel häid nõuandeid. Nimelt seesama kapsalehtede rindade peale panek. See aitas tõesti! Veel soovitas ta teha tupelihasteharjutusi, et poleks emaka allavajet ja et seksuaalelu õnnestuks. Nojah, ja siis muidugi traditsiooniline jutt D-vitamiini vajalikusest meie kliimas. Ei hakanud vastu vaidlema, kuid kogemus Juuliga näitas, et D-vitamiin mõjub lapsele väga halvasti. Juuli unehäired, toidu väljaajamine ja mähkmelööve kadusid alles siis, kui D ära jätsime. Ka Elite lastearst, kelle juures Juuliga käisime, ütles, et kui ema sööb palju rasvast kala (lõhe või heeringas), siis pole D-vitamiin tingimata vajalik. Tegingi nii ja Juulil ei tekkinud mingit rahhiiti. Ka rinnapiimaalasest kirjandusest ja teaduslikest uuringutest (mida ma pärast Juuli sündi ahnelt lugesin) tuleb välja, et D-vitamiin on rinnapiimas täiesti olemas, nimelt selle vesises osas. Seega ei saa tibu mitte mingit lisa-D-vitamiini ja see, kuidas tema praegu ennast tunneb, on kui öö ja päev võrreldes Juuliga. Magab öösel ilusti kolm tundi järjest, ärkab nahistades, mitte röökides, ei mingit toidu tagasiheidet, on rõõmsa ja rõõsa väljanägemisega reibas laps, kes juba uurib ja uudistab rahulikult maailma. Tänu sellele saame ka meie magada, oleme hommikul puhanud ja rõõmsad ning jaksame rohkem.

Tänaseks siis sedasi. Homme katsun panna kirja mõned nõuanded “algajale sünnitajale” :).

Lapsuke perepalati voodil:

pere2

Autistid võiks nõuda kahjud ravimifirmadelt välja

1

Kui vastab tõele, et autismi põhjustab laste varajane vaktsineerimine, eriti näiteks praeguseks keelatud, aga kuni 2001. aastani thimerosaali sisaldanud vaktsiinide puhul, siis võiks mõni advokaat võtta Eesti autistide nõuded kokku ja esitada need ravifirmade vastu, kes vaktsiine välja töötavad ja neid suure raha eest valitsustele, kaasa arvatud Eesti valitsusele pähe määrivad.

On selge, et tänapäeval arenenud maailmas, mille hulka kulub Eesti, kus rasked haigused on väga harvad, pole vaktsineerimine enam mitte hädavajalik nö arstirohi, vaid suur äri, kus liiguvad igal aastal sajad miljardid eurod. Ravimifirmade eelarved on suuremad kui Eesti riigi eelarve, nad on ise nagu riigid, mis ajavad endale kasulikku poliitikat. Neil firmadel pole mingi probleem käia välja mõnisada miljonit eurot, et kõigile Eesti autistidele ehitada välja normaalsed elamistingimused. USAs, kus lapsi samamoodi varakult vaktsineeritakse nagu Eestis on hakatud autistidele juba kompensatsioone välja maksma.

Miks on vaja teha 1-2-päevasele vastsündinule karmid süstid?

2

rokotus

Soome laste vaktsineerimisprogramm, väljavõte rokote.fi veebist.

Eestis tehakse millegipärast vastsündinutele juba 1-2-päevaselt kaks kõige karmimat vaktsiinisüsti (mida seostatakse näiteks lastel hällisurma ja autismiga)- HepB ehk B-hepatiit (mis levib peamiselt narkomaanide hulgas vere kaudu) ja BCG ehk tuberkuloos (mis on tänapäeval asotsiaalide haigus). Teine hepatiidisüst tehakse meil 1-kuuselt. Tekib küsimus, miks sellised karmid süstid nii varakult ära tehakse. Kas tõesti eeldatakse, et eestlased on kõik narkomaanid ja asotsiaalid, või mis??? B-hepatiidi süste tehakse varakult USAs, kus suur osa elanikkonnast on paadunud narkarid, mistõttu on selline asi ehk isegi õigustatud. Samas ei lase endast lugu pidavad vanemad isegi USAs selliseid süste nii varakult teha. Ja isegi USAs ei tehta lastele tuberkuloosisüste.

Näiteks Soomes, mis on olude ja kultuuri poolest Eestile väga sarnane, ei tehta lastele üldse B-hepatiidi ja tuberkuloosi süste. Neid saab teha ainult vanemate omal soovil ja oma raha eest. Soomes ei tehta vastsündinule üldse mingeid süste ja esimene vaktsiin antakse 2-kuusele- rotaviiruse vastu. Minu enda kogemusest tulenevalt on rotaviirus Eesti oludes tõesti ainus ohtlik viirus, mis viis näiteks Juulikese aasta aega tagasi lausa haiglasse. Aga Eestis seni rotaviiruse vastu vaktsineerimist üldse ei tehtud, nüüd tehakse seda Eestis samuti 2-kuuselt.

Rotaviirusele järgneb Soomes alles 3-kuuselt PVC-vaktsiin (pneumokokk-bakteri infektsioonide vastu nagu ajukelmepõletik, kopsupõletik, veremürgitud ja kõrvapõletik). Eestis saab sellist lasta teha ainult eraldi tasu eest, kuigi kõrvapõletikud jms pneumokokknakkused on meil väga tavalised. Lisaks tehakse Soomes 3-kuuselt meilgi samal ajal tehtav nn viisikvaktsiin DTaP-IPV-Hib (difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, influentsaviirus).

Edasi tehakse Soomes 5-kuuselt viisikvaktsiini 2. korduvsüst (meil 4,5-kuuselt). Ja 6-kuuselt antakse Soomes gripivaktsiin, mida korratakse igal aastal. Meil tehakse viisikvaktsiini 3. korduvsüst millegipärast 6-kuuselt, Soomes aga alles aasta vanusena. Nii nagu Eestis, tehakse Soomes aasta vanusena MPR-vaktsineerimine (leetrid, mumps ja punetised).

Neljas viisikvaktsiini korduvsüst tehakse Soomes alles 4-aastaselt, meil 2-aastaselt. Viiendat süsti Soomes üldse ei tehta, meil 6-7-aastaselt.

6-aastaselt on Soomes MPR 2. süst, meil 13-aastaselt. 12-aastaselt tehakse Soomes tüdrukutele emakakaelavähi-vastane süst, meil on see võimalik eraldi tasu eest.

Spaasünnituse kokkuvõte, 5. osa

5

kaheksas

Mina sünnitustoa põrandal hetk pärast sünnitust.

Sedasi siis. Meie väiksesse korterisse on saabunud rahu. Juulike magab oma voodis, käed üle pea, ja väike tibu meie suures voodis, olles ära söönud hirmuäratava koguse rinnapiima. Paistab, et saan jälle mõnda aega kirjutada.

Kuidas ennast siis viiendal päeva pärast sünnitust tunnen? Ei saa kurta, jaksan ringi kõndida ja laste eest hoolitseda, erinevalt pärast esimest sünnitust, kus olin nädal-kaks voodisse vangistatud, kuna kõhus oli metsik valu, mis ei lasknud mul isegi istuda, kõndimisest rääkimata. Ühel päeval, vist juba esimesel päeval pärast kojujõudmist, oli isegi nii, et Inno tööl olles hakkas mu kõht nii hullult valutama, et ma ei saanud ennast enam üldse liigutada. Ja telefon polnud ka haardeulatuses! Ja Juulike röökis!! Aga mina ei saanud tema juurde minna, sest väiksemgi liigutus valmistas mulle põrgupiina!!! Ega ei olnudki midagi teha, ajasin end suure jõupingutusega küliliasendisse, kus mul oli kõige mugavam, ja lihtsalt nutsin. Kaks-kolm tundi järjest. Juulike ka. Kui Inno lõpuks koju jõudis, siis sai tema Juulikese võtta, aga mälestus sellest õudusest on vajutanud mu mällu igavese pitseri. Ma ei teagi, millest selline enesetunde järsk halvenemine põhjustatud oli. Võib-olla sellest, et kaotasin selle sünnitusega väga palju verd ja mul oli ühtlasi äge rauapuudus. Igatahes olin pärast sünnitust nii nõrk, et ei jaksanud sirgelt seistagi ega oma jalul vetsu minna. Seepärast maksime Elites ka ühe päeva juurde ja olime sees neli päeva. Kuid kui mind välja kirjutati, siis mulle tundus, et olen ikkagi veel liiga nõrk ja peaksin jääma kauemaks. Kuna arst arvas, et võin koju minna küll, siis ma ei hakanud temaga vaidlema.

Nüüd on lood sellest kaugel. Käisime koju kirjutamise päeval (sünnitasin teisipäeva hommikul ja saime koju neljapäeva lõunal) isegi Lõunakeskusest läbi ja jalutasime seal keskuse ühest otsast teise. Ei mingit nõrkust, pidasin ilusti Innoga sammu. Sama reedel ja täna. Jaksan toas ringi kõndida, WCs käimine ei valmista mulle mitte mingisuguseid probleeme (kui välja arvata väike punnitamine teise häda tegemisel), kõhuvalu on selline keskmine, kuid selle vastu võtan valuvaigistit, mis ilusti aitab. Ainult eile õhtul oli kõhus korra ka selline tugevam valu, aga võrreldes eelmise sünnituse valuga oli see mikroskoopiline. Ja veel räägitakse, et pärast teist sünnitust on emaka kokketõmbed valusamad! Minul igatahes mitte.

Tõsi, välja minna veel ei taha, sest mul tekkis väike piimapais, mille Juuli on nüüdseks kõrvaldanud, ja ühes sellega palavik. Nüüd on ainult 37, 2, aga püsin igaks juhtumiks veel paar päeva toas.

Kuid sünnitusest edasi… Mis ma eelmine kord täiesti ära unustasin ja MIS ON VÄGA TÄHTIS. Nimelt – võtan tagasi kõik oma sõnad selle kohta, et mehe roll sünnitusel on üle hinnatud. Tunnistan – Inno kohalolek oli mulle väga oluline. Õnneks lubati ka Juulike koos oma vankriga lahkelt sünnitustuppa ja nii nad said seal Innoga olla mõlemad. Sünnituse-spaa osas sain Innoga tšättida ja nalja teha, presside ajal tekkis mul aga tungiv vajadus just tema käest haarata ja seda pigistada. Ehket mehe roll on olla sünnituse ajal selline mõnus nätsupall või soome keeli purulelu, mulle väga sobib nii :).

Nüüd rebenditest. Olin väga üllatunud, kui selgus, et üksainus väike rebend mul ongi ja seegi lahklihal. Eelmise sünnituse ajal rebenes nii eest kui tagant ja kuigi arst väitis, et tegemist on väga väikeste rebenditega, siis oli mul mitu kuud pärast sünnitust tunne, nagu mind oleks valesti kokku õmmeldud, sest nii väga kiskus sealt ja khm, seksida oli ka väga valus. Nüüd tegi ämmaemand ühe kiire piste (mis oli natuke valus) ja sellega oligi kõik. Ma nii lootsin enne sünnitust, et jumala eest ei rebeneks eest, sest siis on väga valus pissida, ja ei rebenenudki. Olin nii õnnelik!

Pärast õmblemist jättis ämmaemand Tiiu meie pere sünnitustuppa titat nautima, öeldes, et mõõta ja kaaluda jõuab ka pärast. See oli temast nii armas. Unustasin enne mainida seda, et ka nabanööri ei lõigatud kohe peale sünnitust läbi, vaid sel lasti lõpuni tukselda. Alles siis sai Inno austava ülesande nöör läbi lõigata.

Nii me siis olimegi seal sünnitustoas kaks tundi õndsas rahus. Mina koos beebiga sünnituslaual, kus kohe peale sündi nõudlikku häält teinud tüdrukuke sooritas järgmise vägitüki – hakkas kohe ahnelt rinda imema nagu proff! Inno tegi meist pilte ja Juulike tudus oma kärus.

Kui ämmaemand tagasi tuli, siis küsis ta hoolitsevalt, kas jaksan omal jalal perepalatisse minna või soovin tooli. Tundsin, et jaksan omal jalal (Elites tõsteti mind tooli, sest olin nii läbi). Enne tahtsin veel sünnitustoa WCs käia ja siingi oli ämmaemand üllatavalt hoolitsev – toetas mind kaenla alt, kui sinna kõndsin, ja ütles, et kui pilt eest ära minema hakkab, siis ma kindlasti hõikaks teda.

Seejärel mõõdeti-kaaluti tibu ja tehti talle K-vitamiini süst, milleks minult eelnevalt luba küsiti. Siis perepalatisse. Olin hämmingus, kui ämmaemand tuppa jõudes minul puhata soovitas ja Inno koos beebiga lastearsti juurde kutsus. Elites, kus ma olin palju nõrgem, sundis ämmaemand mind lapsega lastearsti juurde tulema. Kui ma üritasin väita, et ei jaksa, siis kähvas tema mulle, et “laps ei ole üldse raske”. Pidin siis lapse sülle võtma ja koos temaga lastearsti tuppa komberdama. Ja jälle mõtlen ma liigutatult, milline vahe on sel, kas sul on hoolitsev ämmaemand või mitte. Ma ei osanudki teda nii palju tänada kui oleksin tahtnud, sõnadest jäi puudu. Ütlesin lihtsalt, et “tänan südamest”. Ja nii ma mõtlesingi. Kogu südamest :).

Pärast seda, kui Inno koos tibuga lastearsti juurest tagasi tuli, viskasime (Juulikesele toodi pehme madrats koos voodipesuga) end perepalati mugavale voodile pikali ja tegime lahti televiisori. Päris mitu kanalit oli seal – ETV, Kanal 2, TV3, ETV2, Euronews ja üks vene kanal. Siis veel üks beebikanal. Lihtsalt pikutasime ja nautisime hetke. Väike tegelane asus kohemaid sööma ja Juulikegi sai enne uinakut oma tissidoosi kätte. Süüa saime ka. Teab mis a’la carte see menüü seal muidugi pole, aga ei ole üldse põhjust viriseda. Esimese päeva lõunaks saime kartulit ja liha porgandiga ning õhtuks suppi. Sõin hea isuga, mis sest, et ma tavaliselt kartulit ei söö. Kõht lõi pärast söömist nurru ja spaa-tunne jätkus. Öö möödus vaheldumisi magades ja ärkvel olles, sest olin ise veel natuke erutatud ja väike tibu tahtis kogu aeg tissi otsas olla. Aga mis peamine – mul oli HEA OLLA. Nagu polekski sünnitanud. Vaid hoopis põneval reisil käinud, mille käigus sündis ka laps.

Nõndaks. Homme juba teisest ja kolmandast sünnitusjärgsest päevast.

Hetked pärast sünnitust.

yheksas

kymnes

Spaasünnituse anatoomia

6

spaa

Irja Maarjamõisas pärast sünnitust.

Irja on siin korduvalt rääkinud spaasünnitusest ja sellest, et see oli tema jaks nö ideaal. Aga mis on spaasünnitus? Kas see tähendab, et üldse midagi ei tunne, et kogu aeg on kaif olla?

Spaa tähendab eelkõige allika läheduses pakutavaid mineraalvee vanne, Eestis saab spaast seega rääkida ainult Värskas. Ma olen Värskas käinud ja tean, et mineraalvees ligunemine pole naljaasi, see on ikka üks paras protseduur. Mis aga spaast teeb spaa on eelkõige hoolitsus. Et sa tunned, et sinu soovidega arvestatakse, sinust hoolitakse. See teeb spaast spaa samamoodi nagu mineraalvesi.

Irja soovis just sellist sünnitust: et sinu soovidega arvestatakse, sinust hoolitakse. Eks inimeste nõudmised on loomulikult erinevad, aga Irja on tänu oma suurepärasele isale kasvanud vati sees ja tema valulävi on väga madal. Seetõttu seadis ta sünnituskoha valikul väga kõrged nõudmised. Ja kuigi tema arst dr. Fred Kirss pakkus talle juba kaks ja pool aastat tagasi Maarjamõisas spaasünnitust, siis otsustas ta ikkagi Elite kasuks, kuna dr. Andrei Sõritsa jättis parema mulje. Elite ise ka näeb muidugi väga luks välja, selline väike ja privaatne, mugav, nagu omas kodus.

Kui aga sünnituseks läks, siis Elites kõigi soovidega ei arvestatud. Näiteks palus Irja epiduraali, aga selle kohta öeldi, et pole vaja, see paneb pea valutama. Ning soovitati selle asemel naerugaasi. Irja oli esmasünnitaja ja uskus, et tõesti gaas aitab. Hiljem muidugi sai ta aru, et gaas pole mitte valutustamise vahend, vaid lihtsalt valu leevendaja. Hambaarsti juures ei pakuta ju puurimiste vahele naerugaasi hingata, see oleks naeruväärne, valu kaotamiseks tehakse süst. Samasugusel põhimõttel töötab epiduraal- tehakse selja sisse süst ja see võtab alakehas valu ära. Sama asja tehakse näiteks keisrilõike puhul, aga ka muudel operatsioonidel. Igati mugav asi, aga Elites millegipärast seda ei pakutud. Öeldi, et saab ilma ka hakkama.

Maarjamõisas tehti seljasüst ära esimese palumise peale. Kuivõrd emakakaela avatus oli juba 6 cm, siis ei peetud epiduraali enam vajalikuks, vaid tehti nn mini-spinaal, ehk sama tuimestav süst, ainult et ühekordne. Süsti mõju kestab ligi 2 tundi ja kui mõju ära kadus, tekkisidki pressid ja laps sündis umbes 45 minuti jooksul. Ehk siis kolme tunni asemel tuli suurt valu taluda kõigest 45 minutit. Seda väikest sutsakat Irja mõni aeg pärast sünnitust enam ei mäletanudki. Esimese sünnituse ajal Elites tuli Irjal taluda hirmsat valu kokku ligi 12 tundi. Pole siis ime, et ta lõpuks täiesti ära kustus ja hilisem toibumine võttis aega mitu kuud.

Lisaks pandi Maarjamõisas emakakaelale tuimestavat geeli, see on ilmselt sama, mida mehed kasutavad peenise peal ejakulatsiooni edasilükkamiseks, see aitas valu samuti leevendada. Elites ei pakutud mitte midagi sellist, mis oli üllatav.

Kuivõrd Irjale Elites süsti ei tehtud ja naerugaas valu ära ei võtnud, siis oli väga problemaatiline lapse südametoonide kuulamise ehk nn KTG (kardiotokograafia) protseduur. Irja palus, et talle ei topitaks külma andurit kõhu peale, et tal on halb, selle peale nähvas ämmaemand kurjalt, et lapsel on ka halb, ja surus vägisi toru kõhu peale. Irja käsutati selili lamama laua peale ja asendit muuta ei tohtinud. Üldse oli Elite ämmaemand, keda Irja nägi oma elus sünnitusel esimest korda (Elites on süsteem, kus rasedaga tegeleb ainult arst, ämmaemandat enne sünnitust ei kohta- süsteem toimib Elite juhataja dr. Sõritsa lubadusel, et kogu kaader on väga kogenud ja professionaalne) kuidagi väga närviline ja pinges ning jooksis pidevalt teise samal ajal kliinikus olnud keisri-sünnitaja vahet, kuna too vajutas iga 15 minuti tagant paanikanuppu. Too sünnitaja pidevalt nuttis oma toas, võib arvata, mis ta pidi üle elama, sest tema sünnituse päeval lõhkesid Elites torud ja maja läks külmaks, väljas oli öösel ligi 30 kraadi külma. Tegelikult oleks olnud Elitest aus sel ajal saata kõik sünnitajad Maarjamõisa ja tunnistada, et majas on avarii ning sünde pole võimalik vastu võtta. Avarii tõttu olid töötajad väga kurnatud ja närvis ning neil polnud võimalik sünnitajale piisavalt tähelepanu pöörata. Elites on paha ka see, et majas on korraga ainult üks ämmaemand, kes ei jaksa mitme sünnitajaga intensiivselt tegeleda.

Maarjamõisas on korraga mitu ämmaemandat kohal ning sünnituse ajal saab vajadusel abi kutsuda. Näiteks Irja sünnituse ajal juhtus sedasi, et ta oli käpuli põrandal mati peal ja laps hakkas sündima. Ämmaemand oli juba kergelt ähmis ja soovis, et Irja tõuseks laua peale. Irja ütles, et pole selleks võimeline. Teda ei hakatud lauale vägisi ajama, vaid leiti lahendus- pandi maha veel matte, et lapse saaks põrandal vastu võtta. Põrandal oli sünnitada kindlam, sest laua peal on väga raske käpuli olla, jalad harkis- laud on suhteliselt kitsas. Ämmaemandat abistas mitu inimest kogu protsessi juures, erinevalt Elitest, kus ämmaemand pidi kõike üksi tegema.

Maarjamõisas arvestati Irja soovidega isegi KTG tegemise juures- kui selili ei sobinud, siis lubati protseduuri teha istudes.

Üldse oli Maarjamõisas väga hoolitsev suhtumine, nö spaa-tase ja professionaalsuselt ei jäänud asi Elite tasemele milleski alla, ja võiks kahe juhtumi põhjal öelda, et oli isegi parem. Ehk siis näib, et need ajad, kus korraliku ja viisaka sünnitusteenuse eest pidi kõvasti peale maksma on Eestis möödas. Riigihaigla arstid on kõvasti edasi arenenud, õppinud selgeks elementaarsed viisakusreeglid ja on väga hoolsad ning püüdlikud, motiveeritud. Ma nägin neidsamu arste, keda kohtasin Elites ka Maarjamõisas, nii et isegi inimesed on samad. Võib öelda, et Elite tase on jõudnud Maarjamõisa, aga erinevalt Elitest pakub Maarjamõisa suuremat kindlust kriisiolukordades. Aga kriisiolukorrad on just need, mille tõttu me professionaalset arstiabi vajame, või kuidas?!

Minu enda jaoks oli Maarjamõisa puhul kõige suurem üllatus aga see, et tasuta sai parema teenuse kui suure raha eest. Mis näitab, et kõiki häid asju raha eest ei saa, nagu öeldakse, armastust ei saa ka kõige suurema raha eest osta. Ja et raha küsimine ei tähenda tingimata paremat kvaliteeti. Muidugi pole ka Maarjamõisa sünnitus tasuta, selle eest maksab haigekassa ligi 1000 eurot, aga Elites võeti sellele lisaks veel 400-500 eurot.

Irjale lubasid spaasünnitust nii Sõritsa kui Kirss (Sõritsa lubas koguni, et tema juures on sünnitaja nagu kuninganna, mis Irjale jättis kustumatu mulje), aga lubaduse suutis täita Kirss. Nii on, midagi pole teha.

Irja kogemuste põhjal soovitaks mina isiklikult esmasünnitajale Maarjamõisa, kuna seal on paremad võimalused kui Elites. Kui vaja, saab Maarjamõisas tellida paarisaja euro eest omale privaatse ämmaemanda, kes kogu aeg juures on, Elites selline võimalus puudub ning üks ämmaemand jookseb seal mitme sünnitaja vahet. Teise sünnituse puhul võib kaaluda vajadusel Elited, kuna teise sünnituse puhul on komplikatsioonide oht väiksem.

Maarjamõisa- kas Eesti parim sünnituskliinik? Võrdlev analüüs.

22

maarja2

Pildil Irja sünnituse ajal Maarjamõisa sünnitustoas, käes naerugaasi hingamismask.

Olen viibinud sünnituse juures Tartu vanas sünnitusmajas Toomel, Ida-Tallinna Keskhaigla sünnitusmajas kesklinnas, Elite kliinikus ja nüüd Maarjamõisas. Ning julgen tunnistada, et Maarjamõisa annab teistele mitmes punktis silmad ette.

Ma julgen väita, et Maarjamõisa paistab eelkõige silma professionaalsusega. Seal pole küll edevaid asju, nö kelli ega vilesid, aga kõik vajalik on olemas ning mis peamine, seal on tunda oma ala proffide kohalolekut.

Tartu vanast sünnitusmajast on mul kogemus ligi 20 aasta tagusest ajast ning peab tunnistama, et tolleaegne sünnitus võrreldes tänasega on ikka nagu öö ja päev. Haisev koloss on asendunud igati kaasaegse ja viisaka kohaga, kus tekib, kuidas nüüd öelda, selline välismaa tunne. Maarjamõisa kliinik ei erine ei väljast ega seest vastavatest asutustest kas siis Soomes, Rootsis või USAs. Kui Tallinna-Tartu maantee pole 20 aastaga eriti edenenud, siis meditsiini taristu osas võib küll öelda, et maantee on valmis- Eesti on astunud täiesti uude ajastusse. Seetõttu ei erine Maarjamõisa oma varustuse poolest millegagi senisest sünnituse tipphaiglast Elite kliinikust. Võiks isegi öelda, et Maarjamõisa on parem, kuna seal on kõrgemad laed ja rohkem avatust, rohkem ruumi ja õhku. Maarjamõisa jääb küll alla peretubade luksusastme poolest, aga seda korvab arstide ja õdede kõrgem tase ning haigla parem valmisolek eri olukordadeks. Näiteks pakub Maarjamõisa sünnitaja soovil kaasaegseid valutustamise vahendeid nagu epiduraal ja mini-spinaal süste seljaaju piirkonda, mis sünnitajat väga palju aitavad. Elites pole jooksvalt selliseid asju võimalik tellida, kuna anestesioloogi pole pidevalt majas.

Maarjamõisas kulgeb sünnitus libedamalt kui Elites, sest majas on korraga mitu arsti ja ämmaemandat, kes saavad vajadusel teineteist abistada. Elites kahjuks selline võimalus puudub, kuna korraga on kohal vaid üks arst ja ämmaemand. Valdavalt pole Elite sellisest varustatusest probleemi, aga kriisiolukorras, kus korraga on häda mitme sünnitajaga võib sellest väheks jääda.

Sünnitustuba on Maarjamõisas suurem, samuti on seal suur korralik vann. Elites on vaid pisike mullivann, mis võib sünnituse jaoks väikseks jääda. Elite puhul jätab soovida ettevalmistus kriisiolukorraks, sest näiteks paar aastat tagasi külma talve ajal olid seal torud lõhkenud ja majas valitses paanika. Elite suur eelis on luksuslikumad sünnitustoad, mis ei erine hea hotelli tubadest. Elite puudus on kohapealse toitlustuse puudumine, mistõttu tellitakse toit väljast. Elite puudusi korvab mõnevõrra ilus traditsioon: kliiniku juhi dr. Sõritsa isiklik külastus pärast sünnitust ja kimp lilli sünnitajale.

Mis aga Maarjamõisa puhul üllatas, oli töötajate professionaalsus. Maarjamõisa arstide ja ämmaemandate tase ei jää Elitele alla- ja mis seal ikka salata, Maarjamõisa arstid ja ämmaemandad käivadki Elited teenindamas. Seega võib öelda, et Elite on Maarjamõisa tase, ainult et mitukümmend korda kallim (alates tänavusest sügisest ei kata haigekassa enam Elite sünnitusi, mistõttu sünnitaja peab välja käima vähemalt 1500 eurot). Maarjamõisas maksab sama pakett, sünnitus pluss kaks ööd perepalatis vaid 80 eurot.

Maarjamõisa perepalatite eelis võrreldes paljude teiste nn riigihaiglatega on tualeti ja duširuumi olemasolu toa juures. Näiteks palju kiidetud Põlvas, Võrus, isegi Tallinnas polnud peretoas tualetti, nii et mees peab kraanikaussi urineerima (ups, see vist pole ametlikult lubatud!!!) ja sünnitaja-naine minema kuhugi koridori peale häda tegema. Väga tüütu. Maarjamõisas on tualett ka sünnitustoa juures, see kaasajal tavaline luksus puudub samuti paljudes nn riigihaiglates. Nii et ennast inimesena tundmiseks ei pea tingimata enam Elitesse minema- seda teenust pakutakse Maarjamõisas. Nagu Elites on Maarjamõisas sünnitustoas telekas. Ja vannitoas on põrandaküte.

Võrreldes enamiku Eesti haiglate keskaegsete valutustamise meetoditega nagu selja mudimine ja sõnade peale lugemine pakub Maarjamõisa igati kaasaegseid lahendusi- epiduraalanesteesia (kanüül seljaaju piirkonda, kuhu saab korduvaid tuimestavaid süste teha) ja mini-spinaal (ühekordne tuimestav süst seljaaju piirkonda). Teadaolevalt mini-spinaali kusagil mujal ei pakuta Eestis, isegi mitte Elites. Mini-spinaali pakutakse Maarjamõisas korduvsünnitajatele ja see on väga efektiivne emakakaela suurema avatuse puhul, mil epiduraali enam reeglina ei tehta. Minu seisukohalt on ilma tuimestuseta sünnitamine nagu hambaravi ilma tuimestava süstita, ehk milleks piinelda, kui saab teisiti. Emal on palju mõistlikum oma energiat hoida värske ilmakodaniku teenindamiseks, kui seda valude talumisele raisata. Kui meditsiin kaaseaegseid võimalusi pakub, miks mitte neid kasutada. Me ei sõida ju ühest linnast teise enam hobusega, kuigi see võib eemalt paista tore ja huvitav.

Paljude sünnitajate jaoks pole naerugaas (N2O) piisav. Proovisin ise ka selle gaasi ära ja absoluutselt ei mõjunud. Samas mõni teine saab naerugaasiga nagu puuga pähe- kuidas keegi.

Looduslikult kaunite Võru või Põlva majade kõrval on Maarjamõisa miinus asukoht keset tihedat liiklust, aga see pole samas nii hull kui Tallinnas. Tartu on täiesti rahuldav tase.

Nii et kokkuvõttes võib pidada Maarjamõisa Eesti kui mitte kõige paremaks, siis vähemalt üheks parimaks sünnitusmajaks, mida kaaluda. Seda eriti olukordades, kus sünnitaja tunneb end ühel või teisel põhjusel veidi ebakindlalt ja tahab nö kindla peale välja minna. Ma ei kujutaks Maarjamõisas ette olukorda, mis hiljuti juhtus Rakveres: ei arst ega ämmaemand pannud tähele, et laps oli sünnitaja jaoks liiga suur, mistõttu jäi laps sünnitusteedesse kinni ja hukkus. Maarjamõisa pakub sünnitajale suuremat luksust kui Tallinna askeetlikud tingimused.

Ühte võib veel öelda: privaatset ämmaemandat või arsti, mis vahepeal kombeks oli pole küll mõtet tellida. Ma võin oma kogemusest öelda, et Maarjamõisas on koos kõik Eesti parimad arstid ja ämmaemandad.

Kui Maarjamõisa juures norida või ettepanekuid teha, siis võiks olla lapsevoodi võimalus juhuks, kui kaasas on väiksem laps. Praegu pakuti vaid välivoodit, aga sealt kukub laps öösel maha.

Kui Elite kallal norida, siis küsitava suure raha eest võiks olla peretoas mullivann või mingisugunegi vann ning rohkem telekanaleid peale mõne üksiku. Samuti võiks pakkuda peale sünnitust külma šampust, hommikul head kohvi ning saiakest, värskelt pressitud mahla, umbes nagu lennuki äriklassis. Kindlasti peaks olema võimalus jooksvalt sünnitaja soovil tellida epiduraali ja mini-spinaali. Miks mitte ka professionaalne massaaž ning akupunktuur, viimane on eriti levinud Soome sünnitusmajades. Ämmaemandaid peab kindlasti olema valves rohkem kui üks. Ma saan aru, et dr. Sõritsa värskelt soetatud Bentley nõuab omajagu tähelepanu ja väljaminekuid, aga natuke võiks ka sünnitaja peale mõelda, et olla nö Elite tasemel.

Siin veel üks pilt Irjast Maarjamõisa sünnitustoas.

maarja

Spaasünnituse kokkuvõte, 4. osa

2

seitsmes

Mina sünnituslaual.

Arvasin, et pärast sünnitust on kahe lapsega palju raskem kui ühega, aga ka see on eksiarvamus. Nimelt loeb väga palju, milline oli sinu sünnitus. Kui pärast Juuli sündi olin pärast ohtrat verekaotust ja liig kiiret sünnitusmajast välja kirjutamist valudest kägaras ega saanud voodist püstigi, siis täna jõudsin ilusti mõlemad lapsed ära toita (kusjuures Juulike on saanud nii palju rinnapiima kui tavaliselt), ise süüa ja kogunisti duši all käia. Enesetunne jätkuvalt super, kui välja arvata eileõhtune väike piimapais, mille vastu aitasid väga hästi Inno Maximast ostetud kapsapea lehed. Emaka kokkutõmbed teevad ka natuke valu, aga kaugeltki mitte nii palju kui pärast Juuli sündi.

Lastega on kõik korras. Väike tibu magas öösel hästi, ärgates aeg-ajalt söömaaegadeks. Kuid kuna ta magas meie voodis, siis ei olnud tema rinna otsa võtmine mitte mingisugunegi vaev. Ka Juulike jäi eile õhtul ilusti oma voodisse magama, kui oli oma õhtuse piima kätte saanud. Kuna varahommikul hakkasid rinnad jälle ohtlikult paisuma, aga väike tüdruk oli alles söönud ja magas magusasti, siis võtsin taas tissi otsa Juuli, kes kõrvaldas tekkimisjärgus oleva paisu paari minutiga. Ehk et vanem laps on minu kogemuse järgi parim piimapaisu ärahoidja. Kuna mul on kohutavalt palju piima, siis on hea, et keegi sööb ära selle, mida beebi parimagi tahtmisega ei jõua. Ja see on igati win-win situation, kuna Juulile on rinnapiim kasulik.

Kuid nüüd on mõlemad magama jäänud ja ma saan sünnituslooga jätkata… Nagu eelmises osas klrjutasin, kestab minispinaali mõju 1- 2 tundi. Minul vedas, sest mina ei tundnud mitte mingisuguseid valusid kaks tundi või isegi veidi kauem. Vahepeal käis ämmaemand küsimas, et kas tõesti midagi ei tunne, ja et kas naerugaasi hingata ei taha, ning ma sain rõõmsalt vastata, et ei tunne tõesti midagi peale lapse liigutuste. Kuid mu looteveed polnud ikka veel puhkenud ja dr Kirss arvas, et võiks need lahti teha, kuni minispinaal veel mõju avaldab. Mis mul selle vastu olla sai. Arst tegi veed lahti, öeldes avatuseks kaheksa senti, ja pärast seda kestis spinaali mõju veel päris pikka aega. Selle ajal tegi Inno minuga intervjuu, kus ütlesin, et enesetunne on paradiislik. Nii oligi. Täpselt ei mäleta, mis kella ajal esimest korda nõrka valuhoogu tundsin. Aga oli läinud juba valgeks ja päike paistis. Ma arvan, et see võis olla kella üheksa paiku (kuna spinaal tehti umbes pool seitse). Dr  Kirss käis mind sel ajal ka vaatamas ja ütles, et tuleb poole tunni pärast uuesti. Vahepeal oli olnud ämmaemandate vahetus ja minuga oli asunud tegelema reibas ja naeratav ämmaemand Tiiu, kes oli sama sõbralik kui eelmine ämmaemand, nii et ma ei muretsenud enam absoluutselt.

Kuid siis oli mõne aja pärast uus valuhoog. Juba tugevam kui eelmine. Tõusin voodis istukile. Ämmaemand tuli mind vaatama ja soovitas hingata hoo ajal naerugaasi ning soovi korral asendit vahetada. Ajasin end voodile põlvili ja lõõtsutasin kolm korda gaasitorusse, puhudes välja hingates kõhu õhku täis, nagu ämmaemand soovitas. “Kui presse tunnete, siis öelge,” ütles ämmaemand toast lahkudes. Noogutasin, kuigi ma ausalt öeldes enne seda sünnitust ei teadnudki, misasjad need “pressid” on. Nimelt Juuli sünni ajal ei tundnud ma mingeid presse, lösutasin lihtsalt kui tühi kott sünnituslaual, põrandal või järil, kuhu mind parajasti talutatud oli, ja vahtisin tühjal pilgul igavikku. Ega ma ei teagi, kuidas Juuli minu seest välja sai, sest ka tema väljutamise ajal ei tundnud ma mingeid presse. Ta lihtsalt potsatas ühel hetkel sünnitusteedesse, mispeale ämmaemand ütles, et ärgu ma nüüd pressigu. No hüva, ega ma poleks suutnudki. Siis ta aitas sõrmedega kaasa ja mõne aja pärast oli Juuli pea mu tupeavas, mis lõõmas hetke või paar kui tulekeras. Siis “kukkus” ta välja ja ämmaemand püüdis ta kinni. Aga ei mingeid presse, ise ei suutnud ma selle lapse heaks mitte kui midagi teha.

Nüüd tekkis mul aga juba pärast kaht-kolme valuhoogu korraga VÄGA TUGEV VAJADUS PRESSIDA. Sain kohe aru, misasi see “press” on, sest seda oli võimatu ignoreerida. Saatsin Inno ämmaemandat kutsuma ja kohe ta tuligi. Samuti tekkis mul vastupandamatu soov minna põrandale. Ämmaemand oli nõus ja tõi mulle külje alla pehme padja. Seal läksid pressid iga hetkega suuremaks ja olid ühel hetkel lausa NII SUURED, et mul käis korraks peast läbi mõte: MA EI JAKSA NEID VALUSID ENAM TALUDA. Kuid kohe tuli peale uus press ja ma hakkasin spontaanselt karjuma. Ämmaemand soovitas julgelt karuhäält teha, mida ma ka proovisin. Päris hästi õnnestus, ainult et natuke imelik tundus sedaviisi möriseda. Kuna eelmisest sünnitusest olid veel kramp ja häbitunne sees, siis väga ma oma keha vabaks lasta ei julenud ja eks see suurendas ka valusid. Nõudsin uut valuvaigistit, mispeale ämmaemad ütles, et asjad on nii kaugel, et enam ei saa midagi teha. Väitsin uuesti, et nüüd ma kohe kindlasti ei jaksa enam. “Mida sa teha tahad?” küsis ämmaemand osavõtlikult. Mulle tundus, et kõige rohkem tahaks ma end mööda põrandat edasi-tagasi veeretada. Ma ei teagi, kust sellisele mõttele tulin. “No aga veereta siis”. Kuid kohe tundus see mõte mulle äärmiselt tobe, sest peale tuli uus press ja ma tahtsin kõige rohkem hoopis karjuda. Kuid erinevalt eelmisest sünnitusest, kus ma TÕESTI enam ei jaksanud, oli minu sees nüüd mitte kõikehõlmav tuimus ja soov surra, vaid protest ja võiks isegi öelda, et agressiivne viha.

Kui ämmaemand pakkus ühel hetkel, kus ma olin praktiliselt sünnituslaua alla roomanud ja seal “hääleharjutusi” tegin, viisakalt, et äkki oleks mul sünnituslaual mugavam, siis teatasin talle resoluutselt, et ma ei tule siit põrandalt kuhugi. Ka peaalusest padjast keeldusin otsustavalt. Innol ja ämmaemandal ei jäänud siis muud üle kui sünnituslaud minu kohalt ära nihutada. Ämmaemand tõi veel hoolitsevalt põrandale ühe padja juurde, mis paigutati mu puusade alla. Olin juba täiesti pöördes, sest tundsin, et laps tuleb KOHE. Pressimisvajadus oli lihtsalt nii suur. Ämmaemand põlvitas minu kõrvale põrandale ja tõstis mu jala üles, soovitades pressimisega veel natuke oodata, sest ta ei näe veel juukseid. Pigistasin hambad kõvasti kokku ja hoidsin pressi tagasi. Siis tuli doktor Kirss ja arvas, et võiks pressida. PRESSISIN KUIDAS JAKSASIN. Ühel hetkel tundsin, et keegi näpistab mind kõvasti tupest ja karjusin, et ämmaemand võtaks oma käe ära. “See ei ole minu käsi, see on lapse pea,” ütles ämmaemand. Tahtsin jälle pressida, aga ämmaemand soovitas mul mõnda aega lihtsalt lõõtsutada. Lõõtsutasin, mõeldes ise, et kas tõesti pea juba. Kuidas nii ruttu? Ja kuidas mul ühtäkki NII PALJU JÕUDU ON? Ma ütlen – Juuli sünni lõppvaatuses oli mul juba ükskõik, mis minuga tehti. Ma olin täiesti passiivne osaleja. Nüüd tundsin aga iga ihurakuga, et olen oma sünnituse peategelane, kel kõik võimalused sünnituse käiku mõjutada. Ehket eelmises sünnituses olin statist, nüüd staar.

Lõpuks lubas ämmaemand uuesti pressida. Pressisin nii kõvasti kui jaksasin, imestades ise jätkuvalt, et minus on nii palju power‘it. Ja ühe-kahe pressiga tunduski midagi mu seest välja lupsavat. Kuid ma ei uskunud seda ikka veel. Ometi nägin silmanurgast, et ämmaemad hoidis käes last. “Kas ma tõesti sünnitasin?” küsisin oma ämmaemandalt ja arstilt. Nad vastasid jaatavalt, aga kuna minu jaoks oli see täielik ime, siis uurisin igaks juhuks üle. “Ega te ei valeta?”

“Ei, ei valeta,” kinnitas ka dr KIrss. Kuid kohe varsti pandigi tibu mulle kõhule. Ei mingit pesemist ega mõõtmist-kaalumist nagu Elites, kus laps pärast sündi kohe lastearsti kätte anti (Inno arvates seepärast, et ta ei karjunud, vaid vigises), vaid kohe minu kõhule. See oli nii armas ja üllatav. Ämmaemand arvas, et mõõtmiseks-kaalumiseks on aega küll ja küll ja et nüüd võiksime lihtsalt mõnda aega teineteisega kohaneda. Inno küsis, kui kaua sünnitustoas olla võime, ja oli väga üllatunud, kui kuulis, et lausa kaks tundi.

Kell oli 9. 55, kui tibu sündis ehk sünnituse lõppfaas, kus mul tuli taluda valusaid presse, kestis pool kuni kolmveerand tundi. Pigem pool. Tagantjärele vaadates ikka väga lühikest aega ja nüüd võin ka mina öelda, et valud läksid meelest kohe, kui laps rinnale pandi. Ilmselt nii ongi, et keha suudab taluda ja unustada lühikest valu, aga kui valu kestab pikalt ja hakkab ohustama keha enda eksistentsi, siis jätab keha selle kui ohtliku näite meelde. Olin täielikus eufoorias. Tibu oli mul kaisus ja imede ime – hakkas kohe nagu proff rinda imema. Ahnelt! Kuigi mulle oli tehtud epiduraaliga sarnanev minispinaal, mis pidi imetamist pärssima. E midagi sellist! Vastupidi, imetamisega oli mul probleeme pärast Juuli sündi.

Seega võin öelda, et sain lõpuks ometi oma spaasünnituse kätte. Juhhei! Olin lõpmata tänulik nii mõlemale minuga tegelenud ämmaemandale kui dr Kirsile. Eriti meeldis mulle ämmaemand Tiiu kindlameelsus ja see, et ta vaatamata minu hetkelistele meeltesegadushoogudele kordagi närvi ei läinud, mulle ühtegi paha sõna ei öelnud ja kogu aeg konstruktiivse nõu ja jõuga abistada püüdis. Isegi siis, kui ma tal ennast abistada ei lasknud :). Just sellised peaksid olema kõik ämmaemandad. Minule aitas see sünnitus eelmise sünnituse tekitatud hingehaavadest paraneda ja uuesti terveks inimeseks saada.

Homme kirjutan aga sellest, mis juhtus pärast sünnitust, kuidas oli lugu rebenditega ja millises meeleolus möödusid me kaks päeva perepalatis nr 7. Nüüd hakkas tiss jälle piima tilkuma ja tibu nahistama.

Siin avatus 8 cm: