Aurora Victoria

4

Saage siis tuttavaks – meie nädala ja kahe päeva vanuse tütrekese nimi on Aurora Victoria.

Kuidas nimi tuli? Ma teadsin juba raseduse ajal, et see tibu on Juulikesest veidi erinev. Liigutas ta end ju kõhus palju agaramalt ja põtkis rohkem. Jõuliselt ja nõudlikult, ennast maksma panevalt. Seepärast ka Victoria – see nimi, mille tähendus on “võit”, sümboliseerib minu jaoks raskustest üle saamist ja positiivselt vallutavat jõudu. Alistamatust. Väge. Tarkust. Suuremeelsust.

Nii et kõigepealt oligi Victoria. Ma ei tahtnud seda siin blogis välja hõigata, sest arvan, et enne nime panekut peab lapsele silma vaatama. Et kas ta on ikka selle nime nägu või mitte. Kuid ma tahtsin selle vägeva nime kõrvale veel üht nime. Kaalusime Innoga mitmeid variante – Estella, Katariina, Rebekka. Ükski ei tundunud see õige. Kuni mulle tuli, ma ei mäletagi enam, kuidas, meelde nimi AURORA. Aurora kui valgus. Aurora kui Vana-Rooma koidujumalanna. Aurora kui aura. Aurora kui printsess Okasroosike :). See helge nimi hakkas mulle järjest rohkem meeldima ja eriti meeldis mulle see, kuidas need kaks nime koos kõlasid. AURORA VICTORIA. Valgus ja võit. Valguse võit pimeduse üle. Võidukas valgus. Meie valgus ja meie võit.

Jätsin siiski ukse lahti, et äkki ei ole meie tütreke selle nime nägu, ja lauale jäid ka teised nimevariandid. Kuid kui ta oli ära sündinud, mulle oma tarkade silmadega otsa vaatas ja jõulist, nõudlikku kisa tegi, siis polnud enam kahtlust. Sündinud oli Aurora Victoria, meie tütreke.

Perearsti külaskäigust

Täna kella 12 paiku käisid siis meil külas perearst ja pereõde. Tõid mulle kaks roosiõit, soovisid palju õnne ja vaatasid meie vastsündinud lapsekese üle. Tunnistasid ta heas toitumuses olevaks ja kutsusid kuu aja pärast mõõtma ja kaaluma.

Mulle meeldib meie perearst. Ta on hästi rahulik ja sõbralik. Natuke looduslähedasema ilmavaatega kui paljud teised arstid, aga see meile just sobib. Pereõde küsis muidugi ka vaktsineerimise kohta. Seletasin siis, et otsustasime enne teist elukuud mitte midagi teha. Arst noogutas mõistvalt ja sellega oligi kogu küsimus lahendatud. Eks siis kahe kuu pärast peame temaga uuesti nõu ja loodetavasti olen ma selleks ajaks ka aukartustäratava hulga vaktsineerimisalast kirjandust (nii poolt- kui vastuargumendid) läbi töötada jõudnud :).

Täna õhtul loodame siia siis ka mõned uued pildid üles panna ja nime teada anda!

Emadusfundamentalismist (vaktsineerimise ainetel)

2

Näed siis. Mõtlesin eile õhtul blogida, aga ei jõudnudki. Kuidagi kujunes see päev sedasi, et kõigepealt sõi tibu, siis Juuli, siis tibu, siis jälle Juuli. Ja nii see läks :). Õhtul tuli Inno, sõime tema tehtud forelli, imetlesime oma lapsekesi, vaatasime natuke telekat, vannitasime tibu ja oligi magamamineku aeg käes. Õnneks on mõlemad lapsed endiselt terved, rõõmsad ja rahulolevad. Juulike on ka sellisel mõnusal chillout mode‘il ja toimetab minu ja tibuga samas rahulikus rütmis, mis sobib mulle praegu väga hästi. Ilmselt on ta ka veel sünnitamas käimisest väsinud :).

Kui eile viimati kommentaariumisse piilusin ja seal ka sõna võtsin, siis käis parajasti tohutu agiteerimine vaktsineerimise poolt. Otsustasin enne järjekordset suupruukimist selle teema üle natuke mõtiskleda ja leian nõnda: on vähemasti kolm asja, milles erinevad emad omavahel kunagi kokku ei lepi. Need on: kas olla väikese lapsega kodus või minna tema kõrvalt tööle (kas, kuidas, milal?); kuidas on õige sünnitada (kus, kuidas – keisriga, epiduraaliga, loomulikult); ja mida teha lapse vaktsineerimisega (kas üldse, millal, milliste vaktsiinidega). Mina ei nimetaks loomulikumat/looduslikumat suunda pooldavaid naisi ökoemmedeks/hipiemmedeks/puukallistajateks, kellele vastanduvad siis ratsionaalsed/meditsiiniusku/vastutustundlikud emmed. Seda juba seepärast, et nn ökoemmede seisukohast on vastutustundetud hoopis need oma arust ratsionaalsed emmed. Ja kes on siis see lõpliku tõe kuulutaja? Teadus? Aga teadus on pidevalt arenev, iga minut kirjutatatakse mõni uus teadustöö/tehakse uus uuring, mis varasemad järeldused põrmu paiskab. Seega ei saa endale kilbiks võtta ka teadust. Siis sisetunne? Ega seegi ole ilmeksimatu. Tean omast kogemusest – ajad muutuvad ja inimene koos nendega. Sa ei pruugi mõelda homme seda, mida mõtled täna. Sinu sisetunne võib kardinaalselt muutuda.

Kuid keda siis usaldada ja MIDA TEHA? Kelle häält kuulda võtta? Mina arvan, et kõige olulisem on hoiduda fanatismist. Fundamentalistlikust mõtlemisest, mille järgi on õigus ainult sinul (ja sinu mõttekaaslastel) ning kõik teised on rumalad ning halvad lapsevanemad (üritan seda ka endale kogu aeg meelde tuletada :) ). Minu meelest on ühtviisi fundamentalistlikud nii vaktsineerimise tulised pooldajad kui vastased (sama kehtib ka emade kodusolemise ja töölkäimise ning oma sünnitusviisi ainuõigeks pidajate kohta). Ühed on leidnud endale “jumala” arstides ja meditsiinisüsteemis, teised emakeses looduses. Ja nagu keskaegsed fanaatilised ristisõdijad, nõnda tormavad nad üksteise vastu lahingusse, justkui võideldaks ligipääsu eest pühale hauale. On üks kummaline sõna, mida teise haavamiseks tarvitatakse: sa oled vastutustundetu /kui ei tee nii, nagu mina mõtlen/. Kuid mis asi on õigupoolest vastutustundetus? Minu ettekujutuses on vastutustundetu ema, kes viskab oma vastsündinud lapse prügikasti või peksab ta poolsurnuks. Emmede ristisõjas kasutatakse sõna “vastutustundetu” aga praktiliselt kõikideks otstarveteks. Eesmärgiks on ilmselt vastane relvituks teha, et too kohkunult tagasi tõmbaks, sest kes siis ikkagi tahab olla vastutustundetu, s.o HALB EMA.

Minu meelest on iga ema, olenemata sellest, kuidas ta lahendab kodu ja töö küsimuse, kuidas ta oma lapse ilmale toob ning kas ja kuidas teda vaktsineerib, HEA EMA, kui ta võtab oma lapse eest vastutuse. Kui ta on nõus istuma oma lapse voodi äärel, kui too mittevaktsineerimise tõttu läkaköhasse või leetritesse jääb, ja samuti siis, kui ta vaktsineerimise tõttu mitu päeva kõrges palavikus on või vaktsiini kõrvalmõjude tõttu muul moel kahjustada saab. Otsus vaktsineerida või mitte ei ole kunagi kerge ja selle eest ei ole mõtet teisi emasid demoniseerida. Risk käib kaasas nii vaktsineerimise kui mittevaktsineerimisega – jah, laps võib mittevaktsineerimise tõttu raskelt haigeks jääda, kuid ka vaktsineerimisega viiakse lapse organismi haigusetekitaja ja vaktsiinid ise on neurotoksiinid, närvimürgid. Kui lapse närvisüsteem saab vaktsineerimise tõttu kahjustada, siis on see kahjustus kogu eluks, läkaköha või leetrid on enamasti vaid selleks korraks.

Ja RISKIST veel. Lapse saamine ja kasvatamine on üldse üks suur risk. Sinu lapsest võib saada maineka ülikooli professor, aga tema elutee võib ka lõppeda sõjatandri kohal allatulistatud lennuki rusudes. Ta võib sündida täiesti terve lapsena, aga kukkuda ootamatult kodutiiki ja saada pöördumatu ajukahjustuse või isegi surra. Kõige tõenäolisemalt läheb kõik siiski hästi ja ei juhtu midagi, aga võimalik oht ja mure oma lapse pärast on kaks kurba kuju või narri, kes hakkavad saatma iga lapsevanemat juba sellest hetkest, kui saadakse teada, et oodatakse last. Ja ma olen täiesti kindel, et enamik lapsevanemaid mõtleb sestpeale enne iga oma sammu ülimalt hoolikalt, kuidas oma lapsele võimalikult vähe kahju teha. Mina samuti. Ma ei langeta ühtegi otsust uisapäisa, kõiki asjaolusid kaalumata ja asja kohta võimalikult palju informatsiooni kogumata. Ma teen kõik endast oleneva, et oma last võimalikult palju kaitsta ja võimalikult vähe kahjustada. Nagu kõik teiegi, olen ses kindel. Lihtsalt viisid, kuidas me seda teeme, võivad olla erinevad.

Nii et ei olegi vahet, kas me oma lapsi vaktsineerime; kuidas neid sünnitame; kas oleme nendega kodus või läheme nende kõrvalt tööle. Kui lähtume sealjuures oma lapse parimatest huvidest, teeme kõik asjaga seonduva endale põhjalikult selgeks ja oleme nõus võtma vastutuse, kui kõik ei lähegi nii, nagu lootsime. Sel juhul oleme head emad. Rohkem ei saa teha ka parima tahtmise juures.

Nii et jätame igale emale õiguse olla HEA EMA just sellisel vastutustundlikul viisil, nagu tema õigeks peab.

Kas seks enne sünnitust oli viga?

2

Vaatasin üht oma varasemat, paari aasta tagust kirjutist, kus on öeldud, et sünnitegevus algas vahetult peale seksimist. See on siis olukorras, kus emakakael oli vaid paar sentimeetrit avatud. Seksimist on soovitatud, et sünnitegevust esile kutsuda, kui sünnitähtaeg on käes.

Nüüd aga, pärast teist sünnitust võib öelda, et seks oli viga, sest kutsus sünnituse liiga vara esile. Mis tähendas, et emakakael ei saanud rahulikult avaneda ja lõpuks avanes liiga järsku, mis tähendas väljakannatamatut valu ligi 12 tundi järjest.

Nagu Irja arst rääkis, pole vaja tähtajast paanikasse sattuda. Laps sünnib, kui ta on küps, sünnitust pole vaja esile kutsuda, seksi või millegi muuga. Tundub, et kogenud arstil on õigus.

Laps on uskumatult hea magaja

46

laps

Laps issi süles.

Võrreldes Juulikesega, kes vahetult pärast sündi ärkas peale magamist suure nutuga ja oli muidu viril ning magas väga katkendlikult, on meie teine tibu väga hea magaja, kes une ajal aeg-ajalt naeratab ja on üldse uskumatult tore laps, nii et issi ja emme saavad pärast sünnitust puhata.

Vaatasin just oma paari aastat tagust kirjutist, mis pandud kirja nädal pärast Juulikese sündi, kus ma tunnistasin, et magasin selle nädalaga kokku maksimaalselt 10 tundi. Nüüd aga võib tunnistada, et magan täiesti rahulikult öö läbi, sest mul pole vaja hüsteeriliselt nutva lapsega mööda tuba edasi-tagasi käia. Ainult sünnitusmajas oli laps veidi viril pärast seda, kui teda vere võtmiseks torgiti, siis ärkas nutuga, aga nüüd on juba kolm-neli päeva jumalast nummi tegelane. Kui Juulikesel läks asi iga päevaga õudsemaks, siis tibul üha paremaks. Kui Juulike ärkas iga tunni tagant nutuga, siis tibuke magab korraga 3-4 tundi ja ärkab, naeratus näol.

Juulikesel tuli alati pärast rinna imemist toitu tagasi, ehk ta oksendas osa toitu välja, tibul ei tule välja mitte midagi. kõik seisab ilusti sees. Ainuke, mis välja tuli, olid sünnitusmajas suhu tilgutatud glükoositilgad.

Nüüd kindlasti küsite, kuidas on see võimalik, et laps end nii hästi tunneb. Vastus on lihtne: lapsel ei tehtud päev pärast sündi kaitsepookimisi ning me pole lapsele andnud rinnapiimale lisaks hormoonpreparaate (nn D-vitamiini).

Ma ütlen ausalt, lapsel pole mingeid lööbeid ega allergiaid, pepu  ja muu nahk on täiesti puhas, seda ilma mingite kreemide ja õlideta. Lausa uskumatu. Mul on varem kogemus kolme lapsega, kes said sisse kõik soovitatud pookimised ja hormoonid ning kelle nahk muutus lausa õudseks. Kel tekkis selline õudusfilmidest tuttav tulnuka nahk, pepuvahe oli täitsa verine, verd lahmas haavanditest. Jube, ausalt öeldes, mis vastsündinutega tehakse. Jubeee!!!

Juulike naeratas õekesele

roosu

Paaripäevane tibu õndsa und magamas.

Tahtsin teiega jagada üht imetoredat hetke, mille tunnistajaks eile olin. Nimelt näitasin põrandal mängivale Juulikesele tema väikest õde ja Juulike naeratas talle. Vaatas silma ja naeratas! Laialt, sõbralikult ja mõistvalt.

Juulike on üldse hästi tubli. Leplik ja vähenõudlik, justkui saaks aru, et pean nüüd beebile natuke rohkem tähelepanu pühendama. Mängib rahulikult oma mänguasjadega ja vaatab aeg-ajalt üle voodi ääre meie poole, näol sõbralik ja julgustav naeratus. Kuna ta on nii hea laps, siis saan praegu kahe lapse “teenindamisega” edukalt hakkama. Kannatama ei ole pidanud ka Juuli rinnaga toitmine – vastupidi, ta saab nüüd rinnapiima isegi rohkem kui varem. Tüdrukud paistavad olevat omavahel “kokku leppinud”, et ei kurna emmet väga ära ning magavad-söövad eri aegadel. Ehk kui tibu tudub, siis saan Juulikest toita, ja kui Juuli magab, siis tibu. Mõlemad on rahulikud ja naeratavad lapsed. Tibu ei nuta enam üldse! Ärkab vaikselt nahistades. Pugib endal kõhu mõnuga täis ja jääb siis jälle unele. Vahepeal uudistab oma armsate koaalasilmadega maailma. Kui tudub, siis naeratab läbi une. See on nii armas vaatepilt! :) :) :)

Täna sai see väike tegelane siis nädalaseks. Sündis ta ju nädal tagasi, teisipäeval, 18. novembril kell 9. 55. Anname pärast teada ka tema nime. Kaua me teda siin ikka “tibukeseks” kutsume, eks ole :).

Nõuanded algajale sünnitajale, 1

5

emme

Mina perepalatis Maarjamõisa sünnitusmajas, vasakul paaripäevane tibu unepausil.

Ma ei ole nii pretensioonikas, et arvaksin: ma olen nüüd kaks last sünnitanud ja tean sünnituse kohta kõike. Ei tea. Ei tea ilmselt ka pärast kolmanda, neljanda ja ükskõik kui mitmenda lapse sünnitamist. Seepärast võtkegi minu “nõuandeid” kui sõbralikke tähelepanekuid, millest võite juhinduda või mitte, kuidas soovite. Mind need tähelepanekud igatahes aitasid.

1. Esimene ja kõige olulisem nõuanne. Tee enne sünnitust kindlaks, kas oled lühi- või pikamaajooksja. Oled kindlasti spordivõistlusi jälgides tähele pannud, et sajas meetris võidutsevad lihaselised naised, 10 000 meetris ja maratonis peenikesed hiinlannad. Sünnitus on aga maraton, võhma ja vastupidavust nõudev pikk füüsiline pingutus – seda kinnitavad ka ämmaemandad. Mis tähendab seda, et seal edukaks esinemiseks on vaja VÕHMA ja VASTUPIDAVUST. Jaa, psühholoogiliselt on samuti vaja valmis olla, aga oma füüsist, tee või tina, muuta ei saa. Mina olen kehalt lihaseline nagu mu isa ja kõik isapoolsed sugulased. Olin väga üllatunud, kui suutsin kooli ajal joosta sadat meetrit kiiremini kui meie klassi kõige kiirem tüdruk. Mul ongi jaksu kiireks sprindiks. Kui pean pikemalt silkama, siis jääb jaksu järgemööda vähemaks, kuni vajun täielikult ära. Ma ei taha mõeldagi, mis saaks minust siis, kui viitkümmet kilomeetrit jooksma läheksin. Kusagil poole maa peal või varemgi peaks mulle ilmselt kiirabiga järgi tuldama :).

Nõndaks. Kui sa oled pikamaajooksja ehk inimene, kellele ei valmista pikk füüsiline pingutus suuremaid raskusi, siis võid ka sünnitusmaratoniga edukalt hakkama saada. Võib-olla ei pea sa kasutama mitte ühtegi valuvaigistusvahendit. Kui sa aga oled nagu mina – inimene, kes suudab lühikest aega väga intensiivselt pingutada – , siis on hea, kui sul on sünnitusmaratoni ajal (mis pole minu distants) võimalus puhata. Piltlikult öeldes sa sprindid sünnituse esimeses osas, siis kantakse sind mõnda aega kanderaamil ja lõpuosas võtad end jälle kokku ning sooritad veel ühe sprindi. Minu teine sünnitus Maarjamõisas oligi selline: ma sain väga hästi hakkama alguse ja lõpuga (mõlemad kestsid ca 2 tundi) ja keskosas (samuti 2 tundi) kanti mind raamil. Selleks, et ma jaksaks lõpus pingutada. Ja jaksasingi. See oli üks vägev lõpusprint. Kuna ma olin vahepeal puhanud, siis ei valmistanud pressimine minu jaoks mitte mingisuguseid probleeme. Ma olen siiamaani uhke selle üle, et nii hästi hakkama sain. Seega – tunne iseennast!

2. Järgmiseks võta ette põhjalik uurimistöö. Ära võta puhta kullana käibefraase, et “küll kõik läheb hästi” ja “sünnitusvalu ununeb kohe, kui maimuke rinnale pannakse”. Alati ei lähe ja alati ei unune. Parem on olla kõigeks valmis ja teadlik sünnitusmajade pakutavatest võimalustest.

Uuri välja, milliseid valutustamise vahendeid pakub sinu valitud sünnitusmaja, kas anestesioloog on majas kogu aeg või ainult vahetevahel, kui sageli (ja kas üldse) tehakse sünnitusmajas epiduraali/minispinaali ning millise avatuse juures neid tehakse. NB! Sünnitusmajadel on epiduraalidest väga erinevad arusaamad. Maarjamõisas võib seda saada juba kolme sendi juures, Võrus alles viiest sendist. Samuti on Võrus epiduraal, kuid pole minispinaali. Põlvas pole kumbagi!

3. Leia endale hea arst. Koosta koos oma arstiga sünnitusplaan, kus on kirjas ka sinu eelistatud valutustamise viis. Kui soovid epiduraali või minispinaali, siis palu, et arst märgiks selle plaani. Selle plaani saad anda sünnitama tulles sind vastu võtvale ämmaemandale. Samuti küsi, kas sinu arstil on võimalik tulla sinu sünnituse juurde või vähemalt olla sünnituse ajal telefonikõne kaugusel. Kui ämmaemand keeldub epiduraali või minispinaali tegemisest, saad oma arstiga ühendust võtta. Ära kunagi mine sünnitama ainult hea õnne peale. Sul võib vedada ja kõik läheb hästi, aga võib ka minna vastupidi ja saad pikaks ajaks psühhotrauma.

4. Kui palkad privaatämmaemanda, siis aruta temaga eelseisev sünnitus üksipulgi läbi. Küsi kindlasti ka seda, kuidas suhtub ämmaemand sünnituse valutustamisse. Isegi kui sulle tundub enne sünnitust, et oled supernaine ega soovi mingit valutustamist ja sünnitad esiemade kombel täiesti naturaalselt, võib see plaan vastu taevast lennata, sest see, kes ei ole sünnitanud, ei oska ette kujutada, milline valu on sünnitusvalu. Pole vahet, kui palju sa end sünnituseks ette valmistad või millistel kursustel  käid. Inimeste võime valu taluda on erinev ja sinu keha võib sind üllatada. Pealegi – alati on hea, kui sul on plaan B. See ei pruugi käiku minna, aga sul on see vähemalt olemas.

5. Ära karda karta. Ehk RÄÄGI OMA HIRMUDEST. Ära suru neid alla. Jaga oma muresid oma arsti ja ämmaemandaga. Samuti mehega, sageli nad annavad väga head nõu :)! Arutle läbi kõikvõimalikud stsenaariumid – mitte ükski hirm ei ole rumal hirm, rumal on hirmudest vaikida. Näiteks mina olin pärast Juuli sündi kindel, et järgmine kord sünnitan keisriga. Lootsin salamisi, et see mulle mu astma või südameprobleemide pärast ka määratakse. Kuid kui olin leidnud endale sobiva sünnitusmaja, kõik end vaevavad küsimused oma arstiga läbi arutanud, saanud kindluse epiduraali/minispinaali osas, siis kadus mul igasugune soov lõikusega sünnitada. Olin sestpeale väga rahulik. Mul oli olemas sünnitusplaan, teadmine, et saan arstiga ühendust ka sünnituse alates ja ajal ning mul oli olemas kogu mind huvitav info sünnitusmaja pakutavate võimaluste kohta. Seetõttu tundsin end juba enne sünnitust võimsa ja enesekindlana. Ma ise kujundasin oma sünnituse, nii palju kui see võimalik oli, ja see andis mulle juba ette tohutult jõudu. Ma ei olnud enam hirmunud lammas, kes ei tea, kas teda talutatakse tapamajja või karjamaale, nagu oma esimese sünnituse ajal.

Jätkan homme :)

Kas veel üks mõttetu süst vastsündinule- K-vitamiin???

5

Vastsündinule tehakse standardina, nii et seda isegi vanematele ei öelda, K-vitamiini süst. Tibule tehti ka ja ma olin sellega nõus. Pärast hakkasin uurima, kas see on vajalik?

Dr. Mercola saidilt võib lugeda, et K-vitamiini süsti hakati tegema kõigile alates 1944. aastast, et ära hoida verejookse ja parandada vastsündinutel vere hüübimist. Ent milleks on vaja vastsündinutel parandada vere hüübimist? Vastus on juudi eeposes piiblis, mille järgi tuleb vastsündinud poisid ümber lõigata 8. päeval pärast sündi. See lõikus võib endaga tuua kaasa suure verejooksu, millega vastsündinu organism ei suuda veel hästi toime tulla ning seetõttu manustatakse kõigile vastsündinutele igaks juhuks tubli annus K-vitamiini, ka tüdrukutele, keda lääne reeglite järgi üldse ümber ei lõigata. K-vitamiin teadaolevalt mingit kahju ei põhjusta, küll aga poleks mõtet vastsündinuid niisama torkida, kuna seda vitamiini saab ka suu kaudu manustada. Vastsündinuid torgitakse juba niigi, võetakse verd kõikvõimalikeks skriining-testideks. See on sama nagu teha ka poistele igaks juhuks emakakaela vähi vastane süst, et mine tea, milleks seda võib veel vaja minna.

Päevad perepalatis. Kas lasime vaktsineerida?

28

pere1

Tibuke pärast sündi tekki mähituna.

Täna on enesetunne juba super. Nagu enne rasedust. Kõhuvalu täiesti kadunud, valuvaigistite võtmine lõpetatud, verejooksu ainult natuke veel, palavik kadunud. Juhhei! Ja kaal on hakanud mühinal langema. Vaatan peeglisse ja täitsa mina olen juba. Hamstripõsed on hakanud ära kaduma ja olemine muutub järjest kergemaks. Piima on aga tõesti metsikult. Kui Juulike kah kolm korda päevas seda tohutut laari ära süüa ei aitaks, siis läheksin arvatavasti hulluks. Ja ega siis jääb ka üle. Selle, mida tüdrukud ära juua pole jaksanud, olen siis lihtsalt tassi sisse lüpsnud ja selle on ära joonud Inno. No aga mis ma ikka virisen; parem rohkem kui vähem :).

Kuid perepalatipäevadest… Nagu ma kirjutasin, siis oli mul pärast sünnitust selline tunne, nagu ma polekski sünnitanud, ja see tegi ka perepalatis viibimise ütlemata mõnusaks. Sain ilusti istuda ja kõndida, minu esimese astme rebendike ei valutanud üldse, verejooks oli väga väike. Ainult kõht valutas natuke, kuid selle vastu sain ämmaemanda box’ist ibuprofeeni. Muide, kõik ämmaemandad, kes mind neil päevadel külastasid, kraadisid ja üle vaatasid, olid väga abivalmid ja vastutulelikud. Mitte keegi polnud tujukas ega kähvanud, kõik küsimused said sõbraliku vastuse. Kui ämmaemandal oli kaasas abiline või tudeng, siis alati küsiti, kas võib mind kahekesi üle vaadata.

Süüa saime kolm korda päevas – kell 8.30, kell 13 ja kell 17  (kui ma nüüd õigesti mäletan). Selline korralik eesti talupojatoit oli, põhiliselt kartul ja liha, aga jällegi – pole probleem. Täitsa huvitav oli kaks päeva kartulit ja liha süüa. Liha sõin ma ju enne sünnitustki ja selle järele on mul ka praegu isu.

Mis väga meeldis, oli see, et põhjuseta ei segatud. Lapse nutu peale ei tormatud kohe meie tuppa ega hakatud uurima, kas midagi viga või talle minu nibu suhu toppima nagu Elites.  Meil lasti rahulikult omaette olla ja beebit nautida. Juulikest nähes naeratati rõõmsalt temalegi. Üks naljakas lugu oli ka :). Nimelt olime rahulikult toas ja vaatasime telekat, kui toa uksest pistis pea sisse ämmaemand ja küsis, kas meil on millegi üle kurta. Ma ei osanud eriti millegi üle kurta, aga kuna mul tuli meelde, et sidemed said otsa, siis ütlesin, et neid võiks juurde tuua. Siis hakkas ämmaemand naerma ja ütles, et Inno pea on vist vastu paanikanuppu vajunud. Oligi! Kuid keegi ei pahandanud meiega, asja võeti huumoriga.

Nii et olen sunnitud tunnistama, et Maarjamõisa on konveier-kombinaadist kaugel. Ei midagi sellist, vähemasti minu kogemuse põhjal. Seal on suure haigla võimalused ja hulk arste-ämmaemandaid, kuid see on hea, sest esiteks on kriisiolukorras vaja palju abikäsi, ja teiseks saab nõnda omavahel tööd jagada, et ühele inimesele ei langeks liiga suurt koormust. Olin täitsa üllatunud, aga mind ei seganud see inimeste pidev vaheldumine absoluutselt. Kuna saime oma perepalat-oaasikeses segamatult olla, siis ei häirinud haigla melu meid absoluutselt. Maarjamõisa puhul tulebki kiita seda, et väga oskuslikult on tagatud nii kiire ja professionaalne arstiabi kui sünnitajale nii oluline privaatsus.

Teisel päeval pärast sünnitust (siis kolmapäeval) läksin ise lastearsti juurde, kuna tundsin end ülimalt reipana. Tibule tehti kuulmise sõeluuring, milleks minult eelnevalt nõusolekut küsiti. Lubasin. Selgus, et kuulmisega on kõik korras. Siis küsis ämmaemand, kas luban last vaktsineerida. Olime Innoga juba enne tibu sündi (või tegelikult juba pärast Juuli vaktsineerimist) seda asja põhjalikult arutanud ja leidnud, et paaripäevast on selgelt liiga vara vaktsineerida. Juulike oli pärast talle tehtud tuberkuloosi- ja hepatiidivaktsiini väga viril ega maganud enam hästi. Koju jõudes röökis ta juba kui ratta peal, ärkas öösel iga tunni aja tagant üles, laskmata ka meil magada, ja tal oli ka raskusi rinna imemisega – suur osa toitu tuli tagasi välja, laps nuttis tissi otsas ja ajas end pulgaks. Mähkmelööve tekkis praktiliselt kohe. Kõik märgid näitasid, et Juulike tundis end pärast vaktsineerimist väga halvasti. Nüüd tegime teisiti. Ütlesin, et ei soovi vaktsineerimist, ja andsin selle kohta oma allkirja. Nüüd tuleb jälle kiita Maarjamõisa haiglat, sest diskussioon vaktsineerimise üle oli väga viisakas ning mitte mingisugust survet mulle ei avaldatud. Võeti mu soov lihtsalt teadmiseks. Kaalu kohta öeldi “ilus” ja lisati, et lapsele piisab täiesti rinnapiimatoidust.

Kuna tundsin ennast sedavõrd hästi, siis küsisime ämmaemandalt, millal koju saame, ja saime teada, et kõige varem kolmandal päeval. Ehk siis neljapäeval, pärast seda, kui lastearst on lapse üle vaadanud. Kolmanda päeval läksin jälle koos lapsega ise arsti juurde ja kinnitasin uuesti, et vaktsineerimist ei soovi. Üllatavalt oli sel päeval lastearstiks dr Merila, kes Elites ka Juulikese vastu võttis. Eesti on väike :). Selgus, et laps kaalub nüüd 3, 512 grammi, mida peeti normaalseks (Juulike oli sündides 3, 3 ja temal langes kaal pärast sündi 3 kiloni). Vaktsineerimise kohta öeldi, et kuna neid süste tehakse vaid sünnitusmajade juures, siis mul on vaja eelnevalt järele uurida, millal neid Võru haiglas tehakse, ja nendega süsti tegemise osas kokku leppida. Uurisin, kui sagedane on näiteks B-hepatiiti haigestumine vastsündinute seas. Dr Merila ütles, et väga väike, mispeale meie selle päeva ämmaemand Svetlana Nilbe lisas, et tegemist on väga raske haigusega. Võtsin info teadmiseks, kuid tean juba praegu, et tuberkuloosi- ja hepatiidisüsti ma tibule teha ei lase. Mulle meeldib Soome vaktsineerimisplaan, mis ei pea eelnimetatud süste üldse vajalikuks. Mõtisklen veel natuke selle asja üle, aga praegu tundub, et teeme talle teisel elukuul rotasüsti. Siis tehti minu loal veel üks sõeluuring koos varbast vere võtmisega, millega kaasnes ka glükoosi tilgutamine suunurkadesse. Jõudsin juba kahetseda, et seda teha lasin, aga õnneks oksendas tibu selle kohe pärast perepalatisse jõudmist välja.

Ahjaa, ämmaemand Sveta (kellega ma olin, muide, ka varem kohtunud, nimelt Põlva haiglas, kus ma kaalusin tema privaatämmaemandaks palkamist) jagas mulle veel häid nõuandeid. Nimelt seesama kapsalehtede rindade peale panek. See aitas tõesti! Veel soovitas ta teha tupelihasteharjutusi, et poleks emaka allavajet ja et seksuaalelu õnnestuks. Nojah, ja siis muidugi traditsiooniline jutt D-vitamiini vajalikusest meie kliimas. Ei hakanud vastu vaidlema, kuid kogemus Juuliga näitas, et D-vitamiin mõjub lapsele väga halvasti. Juuli unehäired, toidu väljaajamine ja mähkmelööve kadusid alles siis, kui D ära jätsime. Ka Elite lastearst, kelle juures Juuliga käisime, ütles, et kui ema sööb palju rasvast kala (lõhe või heeringas), siis pole D-vitamiin tingimata vajalik. Tegingi nii ja Juulil ei tekkinud mingit rahhiiti. Ka rinnapiimaalasest kirjandusest ja teaduslikest uuringutest (mida ma pärast Juuli sündi ahnelt lugesin) tuleb välja, et D-vitamiin on rinnapiimas täiesti olemas, nimelt selle vesises osas. Seega ei saa tibu mitte mingit lisa-D-vitamiini ja see, kuidas tema praegu ennast tunneb, on kui öö ja päev võrreldes Juuliga. Magab öösel ilusti kolm tundi järjest, ärkab nahistades, mitte röökides, ei mingit toidu tagasiheidet, on rõõmsa ja rõõsa väljanägemisega reibas laps, kes juba uurib ja uudistab rahulikult maailma. Tänu sellele saame ka meie magada, oleme hommikul puhanud ja rõõmsad ning jaksame rohkem.

Tänaseks siis sedasi. Homme katsun panna kirja mõned nõuanded “algajale sünnitajale” :).

Lapsuke perepalati voodil:

pere2

Autistid võiks nõuda kahjud ravimifirmadelt välja

1

Kui vastab tõele, et autismi põhjustab laste varajane vaktsineerimine, eriti näiteks praeguseks keelatud, aga kuni 2001. aastani thimerosaali sisaldanud vaktsiinide puhul, siis võiks mõni advokaat võtta Eesti autistide nõuded kokku ja esitada need ravifirmade vastu, kes vaktsiine välja töötavad ja neid suure raha eest valitsustele, kaasa arvatud Eesti valitsusele pähe määrivad.

On selge, et tänapäeval arenenud maailmas, mille hulka kulub Eesti, kus rasked haigused on väga harvad, pole vaktsineerimine enam mitte hädavajalik nö arstirohi, vaid suur äri, kus liiguvad igal aastal sajad miljardid eurod. Ravimifirmade eelarved on suuremad kui Eesti riigi eelarve, nad on ise nagu riigid, mis ajavad endale kasulikku poliitikat. Neil firmadel pole mingi probleem käia välja mõnisada miljonit eurot, et kõigile Eesti autistidele ehitada välja normaalsed elamistingimused. USAs, kus lapsi samamoodi varakult vaktsineeritakse nagu Eestis on hakatud autistidele juba kompensatsioone välja maksma.