Mida on Juulil (või üldse erivajadustega inimestel) tulevikus ühiskonnale anda?

Olen juba pikemat aega omanud üht seisukohta, mida ei ole tahtnud välja öelda. Teema on liig tundlik ja ma mõistan inimesi, kel on minust vastupidine arvamus. Kuid nüüd, kus keegi kirjutas kommentaariumis, et Juulil ei ole tulevikus ühiskonnale midagi anda, üksnes võtta, pean ma selle ikkagi välja ütlema.

Nimelt – ma pooldan tööhõivereformi. Minu meelest on see õige asi, vähemasti idee poolest. Erivajadustega inimesed ei vaja seda, et neid tavainimestest erinevalt koheldaks ja et nende erilisust kuidagi tasustataks. Nad vajavad võimalust osaleda ühiskondlikus elus, võimalust ennast teostada ja teha endale jõukohast tööd. Alles siis, kui neil selline võimalus tekib, saavad nad täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks ja neis nähakse mitte ainult võtjaid, vaid ka andjaid.

Minu maailmavaate järgi ei vaja eriline laps ka mitte mingisugust täiendavat rahalist toetust, piisab tavalisest lastetoetusest, mis järgmisest aastast tõuseb. Ei ole vaja ka rehabilitatsiooniplaani ega teenuseid; piisab sellest, et vanemad lapsega tegelevad. Nii nagu erivajadustega täiskasvanule, nõnda on ka erivajadustega lapsele kõige parem, kui teda võetakse kui täiesti tavalist last ja lastakse tal tegutseda-toimetada just talle sobivas tempos, teda sealjuures vähimalgi määral tagant kiirustamata. Oleme Juuli puhul omaks võtnud just sellise lähenemise ja näeme iga päev rõõmuga, kuidas ta sammukese võrra edasi areneb. Kuidas ta ise, omal algatusel midagi uut tegema hakkab, uusi asju avastab, ise enda piire nihutab. Seda kõike vabalt, lustiga. Nagu tavaline kahe- ja pooleaastane laps. Ainus erinevus on see, et ta on kahe- ja pooleaastasest lapsest aasta-poolteist maas. Kuid sellel ei ole tähtsust. Ega ole ka tähtsust sel, milliseks ta lõppkokkuvõttes “välja areneb”. Tähtis on see, et ta saab areneda loomulikult. Et see maksimum, mille ta kunagi saavutab, ei oleks talle kunstlikult peale pressitud, tekitades temas ärevust ja stressi, vaid et tal oleks võimalik valida oma tee ise, olles igasugusest pingest prii.

Kuna Juuli ei pea kunagi tõusma kindlal kellaajal, et jõuda mõnda massaaži või teraapiasse, siis võib ta hommikul põõnata kaua tahab, minna magama milllal tahab, pugeda emme kaissu millal tahab ja sisustada oma päevi just sellise tegevusega nagu talle meeldib. Ka minu isa kasvatas mind põhimõttel, et laps teab ise kõige paremini, mis talle hea on, ja selle tulemusena kasvas minust inimene, kes ei karda ise mõelda ega otsustada. Tõsi, erivajadustega inimese intelligents ja võime maailma mõista on tavainimesega võrreldes piiratud, kuid ka  – ja just – sellistele lastele tuleb kasuks, kui lasta neil ise otsustada, mida nad järgmisena teha tahavad, mitte vedada neid kuhugi, kus keegi väänab nad mingisse sundasendisse (näiteks vägistab põlved sirgeks, et käimist harjutada) või sundtegevusse (näiteks palli järele roomama). Kui ma Juuliga aasta tagasi lastekliinikus sees olin, siis ma mõistsin küll sealsete terapeutide üllaid motiive, aga mul oli väga vastik näha, kuidas lapsesse suhtuti nagu käsna, kellest hakati vägisi mingeid oskusi välja pigistama. Otsustasin, et selline lähenemine meile ei sobi, ega ole pidanud kahetsema. Juulike, keda ei ole absoluutselt tagant pressitud, on õppinud kõiki asju tegema ise, vähimagi taganttorkimiseta. Nõnda nagu tavaline laps, nõnda suudab ka eriline laps endale ise, oma peaga uusi tegevusi leiutada ja uusi mänge välja mõelda. Vahva on vaadata, kuidas Juulike mööda korterit ringi roomab, erinevate majapidamises vajalike asjadega mängib ja nende funktsiooni ümber mõtestab. Alguses meeldis talle väga ajalehti “süüa”, s.o suhu pista ja läbi nätsutada. Nüüdseks on ta ise aru saanud, et neid võib ka käes hoida ja pilte vaadata. Või juhtmed. Veel mõni aeg tagasi oli Juulike veendumusel, et need kuuluvad rubriiki “närimiseks”. Nüüd roomab ta neist ükskõikselt mööda. On põnevamaid asju.

Praegu on tema jaoks kõige huvitavam asi seismine. Või õigemini voodi najal kõhutamine, jalad maas. Iga päevaga jaksab ta seda kauem ja tema rõõmsast naervast näost võib aru saada, et seismine pakub talle suurimat lõbu. Mida kauem Juulike seisab, seda tugevamaks saavad tema jalad, ja võib arvata, et järgmiseks suureks seikluseks ongi käimine. Kuid ka selleni peab Juuli jõudma ise, omas tempos. Emme-issi saavad muidugi käest kinni võtta, kui aeg sealmaal, aga eks Juulike annab ka sellest soovist ise märku.

Nii et mida on siis väiksel Juulil tulevikus ühiskonnale anda? Väga raske öelda praegu. Kui te vaatate omaenda kahe-ja pooleaastast last, siis mida on temal tulevikus ühiskonnale anda? Võib-olla paneb küsimus teid hämmastuma, võib-olla õlgu kehitama, võib-olla naerma. No mida sa uurid praegu, ta ju alles laps veel. Kust mina tean, kes saab temast kahekümne aasta pärast, eks ole?

No vot just seda mõtlen ka mina, mõistate? Laskem väikestel lastel olla väikesed lapsed ja tundkem neist ehedat rõõmu. Aeg näitab, kes või mis neist tulevikus saavad :).

Teenimata jäänud pennid või sündimata jäänud lapsed?

6

Alati kui ma loen, kuidas inimesed räägivad tõemeeli sellest, kui oluline on karjäär või raha, tulevad mulle meelde pastorid, kes on istunud surijate voodi veerel ja kuulanud nende lugusid. Mitte kunagi ei ole nad kuulnud, kuidas surija kahetseb kibedasti seda, et elus sai liiga vähe tööd tehtud või liiga vähe raha teenitud. Surma ees muutuvad kõik inimesed ühesugusteks: nad kahetsevad lähedastega veetmata jäänud aega, sündimata lapsi, tehtud aborte. Nii on see millegipärast alati.

Kui karjäär ja raha, jõukus ja mammona NII olulised on, et nendeta ei või kuidagimoodi elada, siis miks surijad, kel ometi nii suurepärane perspektiiv kogu elule tagasi vaadata, sellest aru ei saa? Pastorid arvavad, et surma ees langevad maskid eest ja siis vaatavad inimesed – ehk esimest korda üldse – tõele näkku. Et mille nimel on siis elatud ja ohverdatud. Ja kas sel ka tegelikult mingit väärtust on.

Kui sa tead, et see ongi sinu viimane aasta, viimane kuu, viimane päev, viimane tund, viimane sekund, siis ei ole sul absoluutselt mitte mingit kasu sellest, et sa olid kunagi tähtis direktor või et sul on rohkem raha kui mõnel teisel. Surija enda jaoks ei ole vähimatki tähtsust sel, kas ta maetakse kuldkirstus või pappkastis, sest tema on selleks ajaks juba surnud.

Mille poolest erinevad vanad ja noored inimesed? Noor inimene mõtleb, et tema käsutuses olev aeg on lõputa. Et ta jõuab veel täide viia kõik oma unistused. Et aega on kõigeks ja kõigeks korraga. Et kõiki asju korraga tehes on võimalik olla kõiges ühtviisi hea. Et kõigest tuleb võtta maksimum – nii endast kui lähedastest. Ka lastest. Noor inimene mõtleb, et mida rohkem ta rähkleb, seda rohkem ta saavutab. Kuna surm on noore inimese jaoks midagi abstraktset, midagi, mis juhtub teistega ja mida ta ei suuda enda puhul ette kujutada, siis ta arvab, et on vanaduses täpselt samasugune nagu noorena. Et ka tema lapsed on samasugused nagu nad olid väiksena, kui nad ootasid kannatlikult, millal emal-isal nende jaoks aega jagub ja olid tänulikud iga hea sõna ja hella puudutuse eest.

Kui noor inimene näeb elu lahinguplatsina, kus kindral on tema ja kus kehtivad tema kehtestatud seadused, siis vana inimene mõistab, et mitte ükski inimene ei saa olla rohkemat kui reamees, kes ei kirjuta mitte ühtegi seadust, sest kõik seadused, millel on mingisugunegi tähtsus, on juba ammu kirja pandud. Vana inimene saab aru, et sel, kui palju ta on oma elus tööd rabanud ja raha kokku kraapinud, ei ole kõige vähimatki tähtsust, sest ainus, mille järele ta igatseb, on aeg, tähelepanu ja armastus. Et tema laps (lapsed) talle külla tuleks. Või vähemasti helistaks. Ta mõistab, et kui ta ei oleks nii palju tööd rabanud ja rahale nii suurt tähtsust omistanud, siis oleks tal nüüd mitte üks või kaks, vaid kolm, neli või viis last. Ja et need üks või kaks last, kelle ta kunagi karjääri nimel kõrvale lükkas, ei olegi kannatlikult oodanud, millal emal-isal nende jaoks lõpuks ometi aega on. Väikestest hellusenäljastest lastest on vahepeal saanud noored iseteadvad inimesed, kel ei ole nüüd oma ema ja isa jaoks aega. Kõik kordub, ainult et äraspidiselt – sellest, kes enne armastust jao pärast jagas, on nüüd saanud armastuse kerjaja; sellest, kes enne armastust kerjas, aga kõrvale lükati, saab nüüd armastuse jao pärast jagaja. See ei pruugiks olla nii, kui ema või isa oleks olnud laste jaoks olemas siis, kui neil seda kõige rohkem vaja oli. Siis oleks ka lapsed oma vanemate jaoks olemas, kui neil neid kõige rohkem vaja on. Nad ei oleks teineteisest võõrandunud. Neil oleks ühised mälestused. Millest rääkida. Kui seda ei ole, siis ei ole ka midagi, mida oma vanematele nende eluõhtul tagasi anda.

Mul on olnud võimalus tunda kaht suurepärast inimest – oma isa ja oma vanaema. Mingis mõttes olid nad väga erinevad (üks Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja, teine Rakvere Metsamajandi koristaja) inimesed, ühes aga väga sarnased. Mõlemal oli kolm last ja lapsed olid nende jaoks alati tähtsamad kui töö või raha.

Kui mu isa veel tööl käis, siis ta tuli sageli koju alles hilja õhtul, aga polnud ühtegi õhtut, mil ta poleks istunud mu voodi veerele ja jutustanud mulle unejuttu. Veidi vanemana sain aru, et isa oli kõik need lood ise välja mõelnud.  Ehk ta ei võtnud kellegi teise kirjutatud raamatut, vaid nägi vaeva ja mõtles oma tütrekesele välja personaalse unejutu. Isa lood väikesest tüdrukust ja tema kanakesest, karupoegadest Mummist ja Sammist ning rebasepoistest Rikist ja Rakist on mul siiani meeles. Veel oli mu isa põhimõtteks, et laps tuleb igale poole kaasa võtta. Ja nii ma käisingi isaga õhtuti poes, nädalavahetuseti kohvikus või jalutamas ja isegi Tallinnas tööasju ajamas. Kui isa sai ministeeriumis asjad aetud, siis läksime kohvikusse, mänguasjapoodi või loomaaeda. Kuigi meil ei olnud siis just palju raha (isal oli lisaks minule kaks poega eelmisest abielust ja mu ema teenis väga vähe), õnnestus isal kuidagiviisi teha need käigud sellisteks, et mul oli pärast tunne, nagu ma oleks väga palju saanud. Kuigi kohvikus sain vaid ühe saiakese või koogi ja mänguasjapoes ühe väikese lelu. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve sünnipäevadele ja jõuludele, siis ei meenu mulle mitte kingikuhilad, vaid isa küpsetatud magusad saiakesed, metsast toodud lõhnav jõulupuu, kuidas isa jõuluvana tegi, eestiaegseid jõululaule laulis, Luuka evangeeliumist Jeesuse sündimise lugu ette luges. Mina ootasin jõule nende traditsioonide ja rituaalide, mitte asjade pärast! Võib-olla ühe kingituse sain, aga ma ei mäleta seda, sest sel polnud minu jaoks mitte mingisugust tähtsust. Mida aga siiamaani eredalt mäletan, on isa soojad säravad silmad ja tema meloodiline hääl.

Isa jäi pensionile niipea kui sai; seda vaatamata sellele, et kasulikum oleks olnud tööd edasi rabada – oli erastamiste ja ärastamiste aeg, paljudest rabajatest said pärast rikkad mehed. Aga tema tahtis, et tal oleks rohkem aega minuga tegeleda ja jäi pensionile (kuna isa oli minu sündides 50, siis tema pensionile jäädes olin ma alles kümneaastane). Neid kordi, kus me temaga siis kohvikus käisime ja maailma asju arutasime, ei jõua kokku lugeda. Sisuliselt sai isast tema pensionieas koduperenaine, sest just tema ootas mind sooja söögiga, kui ma koolist koju tulin, ja aitas mul koduseid ülesandeid teha.

Kuna isa mind nii palju armastas ja minule nii palju aega pühendas, siis tundsin ma südames, et tahan ka temale nii palju kui võimalik aega pühendada ja tegingi seda. Kui isa oli vana, siis kutsusin MINA TEDA kohvikusse ja jalutuskäikudele, helistasin kolm korda päevas, käisin vähemalt korra nädalas külas, tõin reisidelt kaasa väikeseid kingitusi, aitasin maja juures, mida iganes tal vaja oli. Ja mitte seepärast, et tajusin seda kohustusena. Ei, see oli puhas rõõm. Sain talle selle armastuse, mida tema oli minusse istutanud ja mida oli mu hinges nii palju, et jäi üle, kuhjaga tagasi anda.

Minu vanaemaga on sama lugu. Tema lapsed on rääkinud, et ka tema elas lastele ja oli nende jaoks alati olemas. Lapsed olid alati tähtsamad kui töö või sõbrannad. Kui vanaema vanaks jäi ja abi vajas, siis olid kõik ta kolm last tema jaoks olemas, kui ta neid vajas. Ja jällegi mitte kohusetundest, vaid seepärast, et neile meeldis oma emaga koos olla. Ema oli neid südamest armastanud ja nemad ei saanud teisiti kui oma ema vastu armastada.

Kui keegi veel raha ja jõukust lähedastest tähtsamaks peab ja inimesele hinnasilti külge tikub riputama, siis soovitan vaadata üht maailma parimaks tunnistatud filmi “Citizen Kane” ehk “Kodanik Kane”, mis jutustab ühe ülirikka ärimehe William Randolph Hearst’i elust. Sellest, et enne surma oli talle tähtis vaid Rosebud. Ei hakka elamust ära rikkuma ja rääkima, mis asi see Rosebud oli, aga te mõelge pärast filmi ära vaatamist sellele, mis on teie elus see Rosebud. Ja hinnake seda juba nüüd, kus te olete veel noored.

Kust tuleb (loll) jutt, et palju lapsi tähendab vaesust

28

Eestis on levinud arusaam, et palju lapsi tähendab automaatselt vaesust ning kolmandast lapsest saabub nö vaesuspiir, mistõttu enamik eestlasi kolmandat last enam ei taha. Mis omakorda on viinud Eesti riigi sinna, kus ta parasjagu on: sündivus on languses, elanikkond väheneb, majandus on stagneerunud, palgad püsivad madalad, töökohti juurde ei teki ja paljud inimesed on sunnitud töö otsingutel lahkuma välismaale. Nõiaringist aitaks välja sündivuse tõstmine, ütleme, sinna kus see on Islandil, 2,2 last naise kohta, võrreldes Eesti 1,7ga. Olgu veel lisatud, et Island kukkus kriisis veel sügavamasse auku kui Eesti, aga sündivus on püsinud väga kõrgel, lääneriikidest kõige kõrgemal tasemel. Eestis millegipärast pole suudetud ja ilmselt ei tahetagi enam suuta sellist taset saavutada.

Niisiis, kolmandast lapsest saabub vaesuspiir. Ma ei hakka siin tooma välja selliseid trafaretseid argumente, et pajude inimeste jaoks on uus maja mere ääres ja luksauto tähtsamad kui lapsed- las igaühel olla võimalus pärast nõuka-aja defitsiidiühiskonda nautida kõike ja veel rohkem- õnnelikud olla need, kel surres on rohkem asju. Küsigem, kust tuleb teadmine, et kolmandast lapsest tuleb vaesuspiir. Nagu selgub, tuleb see statistilistest ülevaadetest, kus paljulapselised pered on vaesed. Miks see nii on? Pole raske aru saada, et see tuleneb asjaolust, et paljud vaesed pered saavadki lapsi selle natukese pärast, mis lapsetoetusena makstakse, et see rahanatukegi siis, nagu elu näitab paljudel juhtudel, kõrist alla lasta. Millest siis tuleneb tõsiasi, et Eestis teevadki lapsi need nö vaesed pered, kes lapsetoetuse maha joovad ning ülejäänud ühiskond, varustatud selle kuiva teadmisega, et paljulapselised pered on vaesed, vaatavad toimuvat nõutult pealt ning ütlevad, et me ei saa endale võimaldada rohkem lapsi, kuna see tähendab automaatselt vaesust. Absurd, aga kahjuks tõsi. Mis kokkuvõttes on viinud olukorrani, et Eesti tulevik kuulub nendele paljulapselistele peredele oma viinalembusega- just nemad hakkavad meie tuleviku Eestit üles ehitama ja meile pensioni maksma. Sellist perspektiivi arvestades pole ime, et probleemide lahendamise asemel tegeletakse kõige kõrgemal tasemel näiteks homoabieludega- trumm on läinud, mingu siis juba pulgad ka!

Aga stopp! Miks ikkagi eeldada, et palju lapsi tähendab vaesust, kui veel mõned aastakümned tagasi see nii ei olnud. Traditsiooniliselt on palju lapsi tähendanud pigem rikkust ning need vähesed suured pered, kus Eestis viina ei võeta, on selle suurepäraseks näiteks. Kahjuks aga kahvatuvad need pered kõigi teiste kõrval ning neid ei armastata välja tuua- pigem satuvad uudistesse ja avaliku tähelepanu alla ikka need teised pered, kus asjad pole korras ja nad poleks korras ka siis, kui neil inimestel üldse lapsi poleks. Nagu öeldud, neil on lapsed vaid selleks, et riigilt raha saada.

Kas meie, ülejäänud, kained inimesed oleme siis kehvemad kui Eesti joodikud? Kas me peame pealt vaatama, kuidas tulevik kuulub joodikutele ja nende lastele? Ma küll ei usu seda, et see nii peaks olema.

Kõige paremad alukad on Inno alukad

5

Täna otsustasin, et ei talu enam sekunditki seda, et mu aluspükste värvel mu vaagna peale rõhub ja mulle kõndimisel suuri ebamugavusi valmistab. Ja nõudsin, et Inno tooks mulle näha oma alukad. Proovisin neid jalga ja avastasin, et meeste aluspüksid on palju mugavamad kui naiste aluspüksid. Raisk! Sellised mõnusad, õhulised ja avarad. Kui naiste aluspükstega on selline tunne, nagu oleksid piinapingil, siis meeste aluspükstega on tunne, nagu oleksid paradiisis. Vähemasti nõnda mõtleb praegu minu üheksandat kuud rase aju.

Hüva. Õnneks soostus Inno need alukad mulle andma ja lubas mulle neid homme mitu paari juurde osta. “Aga ainult selles samas suuruses, mis sa ise kannad!” nõudsin ma. Inno noogutas. Nüüd ma lebasklen voodil, Inno alukad jalas, Seppälä organic cotton särk seljas ja tunnen end supermõnusasti. Rasedus ei ole aeg, kus tunda valehäbi! :)

Appi! Kas ma olen nüüd XL või?

7

Ühel hetkel tuleb iga lõpuraseda elus ette hetk, kus vanad riided lihtsalt enam selga ei mahu. Ei mahu ja kõik, tee või tina ja venita kuis jaksad. Seeliku tõmblukk ei lähe kinni, püksikumm pressib jubedasti kõhule ja mantlihõlmad on targem lahti jätta, sest nööbid ei lähe kinni. Tuleb vaadata tõele näkku. SA OLED AMETLIKULT PAKS. Nüüd on variant, et pressid vanad riided endale ikka selga ja aietad, kui välja jalutama lähed, ja variant, et surud uhkuse alla ja lähed poodi, kust saab suuri riideid. Mina valisin eile pärast üürikest kaalumist viimase variandi.

Siin Võrus on Kagukeskuses selline tore pood nagu Seppälä, kus müüakse väga mugavaid riideid, mis ei ole ülearu kallid. Ja nii ma siis läksingi Seppälässe ja valisin endale välja kaks puuvillast särki märgiga organic cotton (üks must ja üks valge) suuruses L, ühe valge särgi suuruses XL (juhuks kui ma veel paksemaks lähen), kaks seelikut (üks suuruses L ja teine suuruses XL) ja ühe pikkade käistega pluusi suuruses L. Passitasin neid enne proovikabiinis selga ka, et ikka õige suurus oleks, ja see oli uskumatult ebamugav. Riietumine on üldse uskumatult ebamugav – juba kuu aega nüüd. Oigan õnnest, kui Inno mulle sukapüksid jalga aitab ja kingapaelad kinni seob. Ühed jalanõud on mul ka takjaga, need saan ise jalga, kui jalad harki ajan. Kohutav alandus, aga lohutan ennast sellega, et osadel naistel, kes rasedusega rohkem juurde võtavad, on veel raskem.

Õnneks sain proovimisega siiski iseseisvalt hakkama ja võisin kassasse siirduda. Arve oli 100 eurot ja nüüd on mul vähemasti mõned riided, milles ma ennast mugavalt tunnen :).

Siiamaani sain ikka kanda riideid suuruses M, aga nüüd, jah, on need lootusetult kitsad. Ainult kuu aega veel ja siis saab jälle vabamalt hingata!

Miks lapsi tegelikult ei sünni: vanemad muretsevad üle

2

Juuli lõpu Economistis, mis mulle just pihku sattus, on huvitav artikkel vanemliku “hoolitsuse” kohta USAs, õigemini sellest, et tänapäeva vanemad muretsevad üle. Põhjus tuleb sellest, et kõik vanemad soovivad, et nende võsuke saaks sisse Harvardisse (Eesti mõistes tähendab see umbes, et lapsest saaks Eesti president), aga tegelikult sõltub lapse edenemine või mitte-edenemine küllalt palju geenidest (näiteks tehtud uuringute põhjal on eri peredesse elama sattunud ühemunaraku kaksikud reeglina lõpuks samahästi edenenud) ja vähem sellest, kui palju vaeva vanemad lapsega näevad. Lapsele üleliigsed tantsu- ja muusikatunnid liiga ei tee, küll aga kurnavad vanemad end ära, nii et nad on väsinud ja stressis, mis omakorda mõjutab halvasti kogu pere sisekliimat.

Aga mis veelgi olulisem, on täiesti loomulik, et need väsinud ja stressis vanemad ei taha rohkem lapsi, lisaks sellele ühele või äärmiselt kahele, kellega veel kuidagi jaksatakse tegeleda (see on, kellest võiks saada Eesti president). Eelkõige puudutab selline suhtumine keskklassi vanemaid. Keskmisest paremal järjel vanemad endale ega lastele üldjuhul ülisuuri nõudmisi ei sea ja võtavad elu vabamalt.

Küllalt loogiline põhjendus, kui arvestada, et nii Eestis, kus lapsetoetused pisikesed kui Rootsis, kus lapsetoetused suured on sündivus ühtviisi madal. See põhjendab ka asjaolu, miks pärast sõdu on sündivus reeglina suurem: siis on inimestel palju rohkem muid muresid selle kõrval, kas lapsest või lastest saavad presidendid või mitte.

Minu soovitus vanematele: võtta elu vabamalt, saada rohkem lapsi, sest sageli on elu ise, õed-vennad parimad kasvatajad, õpetajad ja toetajad kui misiganes balletitrennid või viiuliklassid.

Esimese ja teise raseduse võrdlus 2. Saaks sellest kõhust juba lahti!

3

Nonii, läheme edasi. Millised emotsionaalsed ja füüsilised muudatused mul siis nende kahe rasedusega kaasnesid?

Kõigepealt minu VANUS. Juulikest ootama jäädes olin 34, sünnitades 35. Nüüd jäin rasedaks 36-aastaselt ja sünnitan 37-aastaselt. Mis tähendab seda, et sünnitustel ca kaheaastane vahe. Mis mulle täitsa sobib. Rasedusvastaseid vahendeid ma oma elus enam tarvitada ei kavatse, nii et järgmised rasedused tulevad siis, kui tulevad.

KAAL. Juulikesega oli sedasi, et enne rasedust kaalusin 58 kilo, enne sünnitust aga 69, 7 – no ütleme 70. Ehk juurde sai võetud 12 lisakilo. Juulikesega sai alustatud 65lt kilolt – mis mulle eelmisest rasedusest alles jäid – ja praegu kaalun ma 76 kilo. 11 kilo. Mis tähendab seda, et kui ma nüüd veel selle viimase üheksanda kuuga ühe kilo juurde võtan, siis pole esimesel ja teisel rasedusel kaaluiibe koha pealt mingit vahet. Noh, need kilod, mis ma vahepeal juurde võtsin, tahaks muidugi maha saada, aga spetsiaalselt ma selle pärast vaeva nägema ei hakka, sest kavatsen ka teist last pikalt imetada. Vahepeal küll takseerin ennast peeglist üht- ja teistpidi ja mõtlen, et olen paks, aga siis lohutab teadmine, et mõned naised võtavad rasedusega juurde mitte 10-12, vaid 40 ja 50 lisakilo. Üks arst rääkis mulle, et tal oli patsient, kes alustas viiekümne kilo pealt ja oli enne sünnitust jõudnud sajani. Oli ka väga raske sünnitus olnud. Nii et ma ei olegi kõige paksem rase maailmas :).

LAPSE KAAL. Juulike kaalus sündides 3, 3310 kilo, mis pidi olema täitsa keskmine sünnikaal. Kui ma aga loen, et osade beebide sünnikaal kipub sinna üle nelja või juba viie kilo kanti, siis mõtlen, et Juulike oli ikka päris tilluke. Elites kutsuti teda tema väiksuse tõttu lausa Pöial-Liisiks. Praegune kõhuelanik pidi ka väiksemat sorti tegelane olema. Keskmisest väiksem, öeldi mulle ultrahelis. Mis pidi olema hea, sest siis on teda kergem sünnitada. Tõepoolest, kui jätta kõrvale jäledad tuhud ja rääkida ainult lapse väljapressimisest, siis Juulikese puhul oli see küllaltki kerge ja kiire. Rebendid tekkisid küll, aga mingit sellist olukorda ei olnud, et lapsel pea väljas, aga keha kuskil kinni. Nii et ma usun küll, et väiksemat last on kergem välja pressida. Kuid ainult  pressida. Sünnituse pikkust ja sünnitusvalude suurust lapse kaal paraku ei mõjuta.

ANEEMIA. Juulikese ajal oli mul esimestel kuudel (kui välja arvata see esimese ja teise kuu stress) väga hea olla. Ei mingit iiveldust. Muret tekitas vaid suvekuumus juulis ja augustis, mille eest Rakverre põgenesime. Teisel trimestri lõpul tekkis aga tohutu väsimus, ei jaksanud enam pikemat maad jalutada ja hakkasin trepist üles minnes hirmsasti hingeldama. Elite kliinikus selgus, et põhjuseks on aneemia, mul oli hemoglobiin väga madal. Hakkasin siis erinevaid rauapreparaate neelama, aga need panid mul kõhu kinni ja pidin nad ära jätma. Lõpuks oli abi granaatõunamahla joomisest, aga päris normi ma oma hemoglobiini ikkagi ei saanud. Nüüd, selle rasedusega on mul hemoglobiin algusest peale normis olnud. Põhjus ilmselt selles, et võtan iga päev supilusikatäie melassi ja söön rohelist. Liha ma ei söö ja seda ei ole vajagi, sest laialt levinud arusaam, nagu oleks rasedal (või lapsel) kõige kergem rauda omandada lihast, ei vasta tõele. Inimene omandab seda kõige paremini rohelisest, näiteks spinatist, ja kõige rauarikkam toiduaine on melass. Meie pere ei söö liha üldse ja seda pole peale paari korra saanud ka Juuli, kuid kui tal Tartu Lastekliinikus hemoglobiinitaset uuriti, siis leiti, et tal ei ole absoluutselt mitte mingit rauapuudust – vastupidi, minult küsiti, mis kujul ma talle liha annan!

RASEDUSSÜGELUS. Juuliga tekkis mul seitsmendal raseduskuul kohutav nahasügelus. Kõhule, kätele ja jalgadele ilmusid punased villid, mis jubedalt sügelesid. See ajas täitsa hulluks. Üksvahe arvasin, et kannan valesid riideid ja vahetasin kõik vähegi villased riided puuvillaste vastu, aga kasu ei tuhkagi. Kord hakkasid mul autos kõht ja jalad nii koledasti sügelema, et ma kiskusin sõidu ajal sukkpüksid jalast ja kratsisin sääred verele. No mitte midagi ei aidanud selle hullu sügeluse vastu! Kaheksandal raseduskuul see õnneks lõppes. Nüüd ei ole mul aga mitte mingit sügelust olnud. Ka kõige vähemat! Ja ainus muudatus, mis ma oma elus teinud olen, on see, et ma ei söö enam kartulit, tomatit ja teisi solanacea perekonda kuuluvaid vilju. Nii et mine võta kinni. See sügelus oli igatahes esimese raseduse juures üks kõige vastikum asi.

KÜLMETUSED, ALLERGIAD. Nagu kirjutasin, siis esimene ja teine trimester olid Juulikesega täitsa ok. Kolmanda trimestri alguses tuli aga tagasi astma ja mul hakkas vähimagi pingutuse juures nina vilistama. Käisin seitsmendal raseduskuul arstil ja too soovitas mulle astmapiipu, aga seda ma kasutada ei tahtnud, sest viimati (aastatel 2005 – 2007) pani see mul südame nii kõvasti pekslema, et mulle tuli välja kirjutada südamerohud. Asja tegi hullemaks see, et käisin enne dekreeti minekut Võru loomade varjupaiga kassidest lugu tegemas ja sain sealt sellise astmaataki, et mul tekkis kohutav astmaatiline köha, mida jätkus kaheks nädalaks. Magada ei saanud ma siis praktiliselt üldse, sest nii kui pea padjale panin, hakkas mul kurgus sügelema ja tekkis metsik köha. Proovisin igasugu arstimeid, aga need tegid asja ainult hullemaks. Astma puhul pole tavalistest külmetusrohtudest teadagi abi. Tuli ära kannatada. Süüdistasin ennast, et miks ma pidin sinna varjupaika ronima, kui ma ometigi teadsin, et mul kassi- ja koeraallergia, aga noh, ma ei teadnud, et mul see allergia nii HULL on. Nüüd tean ja enam kassi- ja koeraomanike poole ei roni. Kui ma muidugi tean, et sel inimesel, kelle koju ma intervjuud tegema lähen, on kass või koer. Selle raseduse ajal ma korra selle vea tegin, et ei uurinud enne järele, ja sain ikka ühe astmaataki. Ühel inimesel, kelle juures lugu tegemas käisin, oli nimelt koer, ja pärast oli mul tükk aega õhupuudus, astmaatiline köha ja nina vilistamine. Nüüd on see, jumal tänatud, lõpuks möödas. Olen ka avastanud ühe asja, mis astma puhul aitab – nimelt graanaatõunaseemned! Ma seda enne ei teadnud, aga juhtusin vaatama dr Oz’i saadet, kus sellest rääkis, ja tõepoolest – nüüd, kus ma söön kausitäie granaatõunaseemneid päevas, on kohe palju lihtsam hingata. Huhh!

JALAKRAMBID. Need olid mul Juulikesega päris tõsised. Ikka sellised, et ärkasin mitu korda öösel une pealt üles ja haarasin aietades säärest kinni. Nüüd on olnud vaid mõned üksikud krambid ja needki kadusid siis, kui tegin läbi ühe magneesiumikuuri. Kuna mul oli ka kaltsiumipuudus, aga ma ei saa oma kaseiinitalumatuse tõttu üldse piimatooteid süüa, siis jahvatan nüüd endale igal hommikul munakoori ja võtan ühe teelusikatäie munakoorepulbrit päevas. Ja ei mingeid krampe.

UNI. Uni, mnjaa. Juulikesega oli lihtsam, sest siis ma sain magada ükskõik kui kaua ja ükskõik mis ajal. Nüüd tuleb arvestada Juulikesega. Õnneks magab ta öösel kaheksa kuni kümme tundi, mis on angelmanide puhul harukordne (vahel magavad nad ainult kaks tundi korraga!), aga kui Juulil juhtub olema väike nohu, siis ärkab temagi vahel öösel üles ja ma pean ta rinna otsa võtma. Siis mõtlen küll, et saaks sellest kõhust juba lahti :). Ja eks teda tuleb ju tõsta ka. Inno aitab, kui ta kodus on, aga kui ei ole, siis tõstan teda voodist sisse ja välja, sööma ja pesema ju ikka mina. Ja see on päris väsitav. Seepärast kõlab mu kõrvadele üpris naljakalt, kui keegi räägib, et naudi raseduse lõppu, kui saad veel olla ainult ühe lapse ema. Ma tahaks juba rutem kahe lapse emaks saada, sest siis saan ka kõhust lahti ja jälle kergemini liigutada! :).

PAANIKA. No jah, see paanika muidugi. Juulikesega olin rõõsa ja rahulik ega muretsenud millegi pärast. Milleks? Kõik sünnitused lähevad ju ometi kõige paremini, eks ole! Vähemasti nõnda räägivad naeratavate nägudega ämmaemandad. Ja kuna nemad on ometi spetsialistid, siis sa ei muretsegi. Lased end täiesti lõdvaks ja elad oma roosas mullis. Kujutad ette, et lähed sünnitusmajja, hingad seal lapse ilusti välja ja õhkad õndsalt, kui ta su rinnale asetatakse. No võib-olla natuke valus on ka, aga see unub niipea, kui lapsukese sülle saad! Ohjah. Kui ämmaemandad natukene ausamad oleks, siis ei oleks sünnitajatel nii suuri pettumusi. Nüüd, kus ma tean, misasi see sünnitus tegelikult on ja kui kaua need valud tegelikult meeles püsivad, mind enam muidugi sellise narri jutuga ei püüa. Ja nii ma muidugi ka paanitsen ette ja kujutan, et see sünnitus on veel hullem kui eelmine. Vähemasti paanitsesin. Sest ämmaemandate suust hakkas tulema täpselt samasugust juttu nagu enne esimest sünnitust. Kui aga Maarjamõisas ära käisin ja seal selget ning konkreetset, täiskasvanu ajule mõeldud arutluskäiku kuulsin, kadus paanika ära. Seega arvangi, et eduka sünnituse juurde kuulub ka rasedate ja sünnitajate kohtlemine täiskasvanud inimestena, kelle aju ei ole hernesuurune.

No vot nii palju tuli mul meelde sel korral :). Oma praegust tervislikku seisundit võin ainult kiita. Õhupuudus on ära kadunud, paanika samuti. Uni on hea ja kosutav, meel reibas. Hakkan end jälle inimesena tundma, juhhei!

Esimese ja teise raseduse võrdlus 1. Kuidas plaanid muutuvad

Nonii, kuidas ma siis oma kaht rasedust võrdleks? Päris mitmed erinevused tulevad välja, kui mõtlema hakata.

KUIDAS MA RASEDUSEST TEADA SAIN. Juulikesega ei uskunud ma kuni teistkordse päevade ärajäämiseni, et rase olen. Jah, mul jäid küll 4. juunil 2011 päevad ära, aga kuna meil tuli sel ajal tegeleda ühe emotsionaalselt väga kurnava protsessiga, mis pärit Inno eelmisest elust, siis arvasin, et päevad jäid ära seepärast, et ma olin tohutus stressis. Muretsesin iga päev Inno pärast, ei söönud ega maganud korralikult ja nii edasi. Kui päevad teist korda ära jäid, siis mõtlesin, et aga no võib-olla tõesti siis… Tegin testi ära ja oligi! Rasedus!! Tagantjärele mõtlen, et meil vedas, et Juulike üldse alles jäi, sest lapsed on ära kukkunud ka tühisematel põhjustel. Aga Juulike oli vapper, käis (emme kõhus) kohtusaalis kaasas ja pidas vastu.

Nüüd selle rasedusega oli mul alguses kahtlus, et tegemist ei ole mitte raseduse, vaid kõhuviirusega. Nimelt olin ma selle aasta algul juba korra rasedust kahtlustanud ja isegi naistearsti juures käinud, et asja kontrollida, aga siis selgus, et tegu oli ikka kõhuviirusega ja ei mingit rasedust. Olin seepärast 4. veebruaril, kui päevad ära jäid, väga umbusklik. Aga tegin ikka testi ära. Rõõmustasin väga, kui rasedusest teada sain. Meie poolest oleks Juulikese õde või vend võinud tulla juba palju varem, aga ju mu keha tahtis siis eelmisest rasedusest taastuda ja Juulike polnud ka valmis. Mäletan, et olin rasedusest teada saades nii rõõmus, et lausa hüppasin toas. Ja kui naistearst seda ka veel kinnitas, siis ei olnud suurel rõõmul otsa ega äärt. Teine laps! Juulike saab sõbra!! Ja mulle nii väga meeldib ja sobib emadus!!!

ARVELEVÕTMINE. Juulikesega võtsin end arvele alles 15ndal rasedusnädalal. Oli suvi, väga kuum suvi ja me olime Rakveres, taastudes pikast ja kurnavast kohtuprotsessist. Inno värvis Rakvere maja aknaid ja uksi, mina pikutasin toas ja üritasin suure palavuse käes mitte ära minestada. Isegi hea sõbra Vahur Afanasjevi pulma ei jõudnud selle suure kuuma pärast. Ma lihtsalt ei julgenud Lõuna-Eestisse sõita! Augusti lõpus tulime Võrru tagasi ja siis ma võtsin end arvele Põlva haiglas. Sest Inno mäletamistmööda olid seal kõige etemad vette sünnitamise võimalused – vähemasti kümmekond aastat tagasi oli see nii. Läksin sealse sünnitusosakonna juhataja Sirje Kõivu vastuvõtule ja olin alguses väga rahul. Mulle meeldis Põlva väiksus ja privaatsus ning suhtumine, et “linnupoegi tuleb haududa vaikuses ja rahus”. Ka sünnitustoad ja perepalatid näisid igati eeskujulikud. Sünnitustoas oli vann ja kiiktool ning tavalisest laiem sünnituslaud, perepalatid olid suured, mugavad ja rõõmsates värvitoonides.

Selle rasedusega läksin kõigepealt – 10ndal nädalal –  Elitesse – sinna, kus sündis Juulike. Tema sünni juures olnud naistearst Svetlana Räime vastuvõtule. Ühelt poolt seepärast, et doktor Räim on väga südamlik inimene, teisalt selleks, et lõpuks ometi kätte saada seda spaa-sünnitust, millest ma Juuliga ilma jäin. Kuna maksin eelmise sünnituse eest 500 eurot, siis lootsin, et saan ka nüüd sama raha eest sünnitada. Kuid võta näpust! Selgus, et Haigekassa oli vahepeal Elite rahastamise ära lõpetanud ja uueks hinnaks vaginaalse sünnituse eest oli 1500 eurot, keisri eest 2500. Kui ma oleks end arvele võtnud kaks nädalat varem, hiljemalt 1. aprillil, siis oleksin saanud sünnitada vana hinnaga. Minu kohkunud näo peale soovitas doktor Räim mul Haigekassaga ühendust võtta ja sinna protestikiri kirjutada, nagu paljud nördinud Elite kliendid seda juba teinud olid. Et on parem, kui Haigekassaga jagavad rasedad, mitte Elite, kelle protestikirjades võidakse näha lihtlabast omakasu. Oli ka muid üllatusi – tublisti olid kallinenud erinevate protseduuride, nagu näiteks vere- ja pissiproovi hinnad. Kui enne maksis pissiproov viis eurot, siis nüüd kümme. Ühe vereproovi eest, kus võeti verd kolmeks eri tarbeks, tuli aga välja käia tervelt 30 eurot! Samuti oli kallim naistearsti visiidi, ultraheli jms hind. Arsti ooteruumis oli küll sellekohane hoiatav kiri – et hinnad on kallinenud – , aga ehmatas, et nad on nii palju kallinenud. Poole võrra! Sel korral läks mul Elites erinevate teenuste eest kokku praktiliselt kuuskümmend eurot, samas kui esimese raseduse ajal ei läinud kunagi rohkem kui kolmkümmend. Alguses olin muidugi väga vihane ja süüdistasin Haigekassat. Et mida!? Ausate sünnitajate mõnitamine! Diskrimineerimine!! Võiks lausa öelda, et naiste õiguste jalge alla trampimine!!! Mõne aja pärast rahunesin ja sain aru, et ma ei saa ometi rasedana ühe erakliiniku majanduslike huvide eest võitlusse tormata. Ärge mõistke mind valesti, ma võin idee pärast kannatada küll. Ma olen oma elus kõvasti ideede pärast kannatanud, nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Aga see ei ole SEE IDEE, mille pärast kannatada. Kindlasti mitte. Võtsin südame rindu ja läksin Lõuna-Eesti haiglasse, kus mind tabas üks meeldiv üllatus teise järel. Nii soe ja sõbralik suhtumine! Kõik teretavad sind!! Soovivad head päeva ja naeratavad!!! Ei olnud kahtlust, et sünnitan seal.

KUID PLAANID MUUTUVAD SIISKI. Juuliga Põlvas arvel olles hakkas mulle ühel hetkel vägisi tunduma, et ma ei saa sealt adekvaatset abi. Rääkisin arstile, et ma ei jaksa enam trepist üles käia ja pilt hakkab eest ära minema. Tema aga vaid noogutas seepeale mõistvalt ja kinnitas, et kõik on korras. Kolmanda trimestri alguses tundsin, et ei taha enam Põlvasse minna ja panin aja Elitesse. Võru haiglas kohatud Krista Sitska, kellega ma intervjuu tegin ja kes on Elite sünnitusosakonna üks naistearste, mõjus lihtsalt nii usaldusväärselt. Mulle soovitati naistearstiks Svetlana Räime ja ma ei pidanud pettuma – ta tuvastas juba esimesel visiidil, et mul on aneemia ja soovitas erinevaid rauapreparaate. Mõne aja pärast tundsingi end juba märksa paremini. Jäingi doktor Räime juurde arvele. Ja olin väga rahul. Tundsin, et minust hoolitakse ja ootasin sünnitust südamerahuga, silmades äraseletatud pilk. Kõik läheb hästi? Muidugi! Nii nooblis kohas nagu Elite ei saagi midagi halvasti minna!! Seda enam, et mulle lubati oma brigaadi ja “klient on meil kuninganna” – teenindust. Ja perepalatid või õigemini toad on seal tõesti nagu Hiltoni hotellis. Ja ärgem unustagem a’la carte menüüd! Ootused olid niisiis kõrged. Kõrgelt on aga, teadagi, valus kukkuda.

Nüüd selle rasedusega otsustasin ma arveloleku kohta vahetada juulis. Pidin minema Elitesse 3D/4Dd tegema, aga siis hakkasin nägema hirmuunenägusid sellest, et mis see kõik maksma minna võib. Kui eelmisel korral maksin 60 eurot, siis kui palju nüüd mitme vereproovi, visiidi ja ultraheli eest välja käima peab? 150 eurot?? Appi! Ei, sellist raha kulutada on puhas ogarus, mõtlesime Innoga. Ja känseldasime visiidi ära. Kuna suvitasime parajasti Rakveres, siis läksin hoopis Rakvere haiglasse, doktor Mait Karlise vastuvõtule ja kaalusin põgusalt Rakveres sünnitamist. Käisime isegi sünnitusosakonnaga tutvumas. Aga seal ehmatasid ära ämmaemanda sõnad, et epiduraali saab ainult siis, kui anestesioloog parajasti majas. Mis see siis tähendab? Väga kahtlane jutt. Siis suri veel Rakvere haiglas üks laps sünnitusel ära ja… Paanikale kalduva inimesena pöörasin nina kohe uuesti Võru haigla poole ja otsustasin, et sünnitan kindlasti seal. Aga otsused on ju selleks, et neid ümber otsustada! Vähemasti minu puhul. Seal hakkas mulle mõned nädalad tagasi tunduma, et nad ei oska mind aidata, kuigi tahaksid, ja kardioloog möönis seda ka ise, saates mind Maarjamõisa konsultatsioonile. Nii et soe ja sõbralik suhtumine küll, aga paraku jäi sellest väheks. Ja see viie sentimeetri jutt epiduraali tegemise eeldusena… Kahtlane. Maarjamõisas oli jutt selge ja konkreetne ning mul kui kivi südamelt kukkunud. Nüüd ootan jälle innuga sünnitust. Saab näha, kas seekord siis saan lõpuks oma spaa-sünnituse või vähemasti sellise sünnituse, kus ma aasta pärast sünnitust iga päev psühhootiliselt oma lörriläinud sünnituse nüansse ei vae :).

Teises osas kirjutan, millised emotsionaalsed ja füüsilised muudatused kaasnesid esimese ja teise rasedusega.

Mina ja venelased 2. Emapoolne suguvõsa

2

Mu emapoolse suguvõsa Venemaa ajalookäsitluses tuleb tingimata alustada vürst Olhinist, kes oli Vene tsaari nõunik. Legend jutustab, et tal oli õigus igal ajal ette teatamata tsaari juurest läbi astuda. No vot ja too Olhin oli siis minu emapoolse vanavanavanaisa, jõuka Ingerimaa taluperemehe Tahvani Jauhopää suur sõber. Käis tema maadel jahti pidamas ja muidu asja tegemas (Jauhopääl oli kaheksa tütart, üks ilusam kui teine – minu vanavanaema Ida Katariina oli kõige vanem). Jauhopää ise oli leidlaps. Keegi ei teadnud, kes olid tema ema ja isa. Keegi oli ta põllu peale maha jätnud ja sealt ta üles korjati. Arvati, et ju mõni ülemus oli teenijatüdrukule lapse teinud. Perekonnanime Jauhopää sai ta seetõttu, et tal olid täiesti valged juuksed (jauhopää = jahupea).

Tahvani Jauhopääl oli, nagu öeldud, kaheksa tütart. Neist vanima, minu vanavanaema Ida Katariina esimene mees sai sõjas hukka, aga tema teise mehe nimi oli Antti Pönniö. Antti Pönniö põlvnes ühest Rootsi armee ohvitserist, kes pärast sõda Ingerimaale elama asus ja seal endale ingerlannast naise võttis. Too Antti oli Peterburis kindrali adjutant ja olevat mu vanavanaemale oma linnahärra kommetega väga sügava mulje jätnud. Idal ja Anttil oli üks poeg ja kolm tütart. Poeg värvati Punaarmeesse ja jäi sõjas kadunuks, tütardest kaks abiellus venelastega (kel mõlemal huvitaval kombel nimeks Kazakov) ja üks ingerisoomlasega. Too, kes ingerisoomlasega abiellus, on minu vanaema Selma. Kõige põnevam seik Antti eluloost on aga seotud hoopis Leniniga. Nimelt käis Lenin enne revolutsiooni sagedasti Soomes ja Antti oli just sel ajal, kui Lenin Soomes käis, raudteel tööl. Tema olevat teadnud ainsana, millal Lenin rongiga tuleb. Kuid see pole veel kõik. Kui Lenin Soomes maapaos oli, siis varjasid teda seal minu sugulased, kes olid juhtumisi Soome kommunistid. Nii et selline seos Venemaa ja ühe selle juhtiva kommunistiga :).

Kuna minu vanaema õed abiellusid venelastega, siis on mul palju venelastest sugulasi. Tädi Ira, kes elab koos perega Narvas, tädi Valja ehk Valentina, kes elab Soomes, ja onu Igor, kes elab samuti Soomes. Kõige rohkem olen kokku puutunud onu Igoriga, kes käis ka meie pulmas Massiarus. Ma ei tea, mida arvavad Ira, Valja ja Igor opaltšeniest ja kas see võiks toimuda ka Eestis, aga seda võin ma öelda küll, et onu Igor on hästi tore, lihtne ja siiras vene mees, kelles võib täheldada ka mõningaid ingerisoomlase jooni. Meie pulmas jõudis ta nii laulujoru üles võtta, oma autoga vastu kändu puruks sõita (hea, et sel ajal tagaistmel istunud Veiko Märka terveks jäi!) kui natuke joogisena sauna magama jääda ja seal peaaegu et vingumürgituse saada (kuna üks tarkpea otsustas sel ajal, kui ta seal magas, sauna kütma hakata). Igatahes hoidis ta pulmalistel tuju üleval, kui see ära vajuma kippus, ega põdenud ka oma auto lõhkumise pärast – kuna mis pulm see siis on, kus ei kakelda või autot ära ei lõhuta. Ma ei mäleta enam, kes meie pulmas täpsemalt kellega kakles, aga üks osalistest oli vist praegune Õhtulehe ajakirjanik Andres Põld. Praegu elab onu Igor Soomes ja on seal bussijuht.

On paar asja, mis mulle venelaste juures väga meeldivad. Esiteks nende hingelisus ja südamlikkus. Mu isa sai väga vihaseks, kui ma talle meelde tuletasin, et tema vanavanavanaema oli ju venelanna, aga ka tema oli väga hingeline ja südamlik mees. Kui raamatust mõnd hingekeeli puudutavat kohta luges või kurba filmi vaatas, siis olid tal kohe pisarad silmas. Ka mu vene sõprade puhul meeldib mulle see, kuidas nendega on võimalik rääkida südamest südamesse. Kui võõraste inimeste liigne familiaarsus mind häirib, siis sõprade puhul on mul selle üle ainult hea meel. Teiseks meeldib mulle venelase kustumatu optimistlik meel. Et on ükskõik kui raske, aga hakkama saab ikka. Ja jälle tuleb mulle meelde mu säravate silmadega isa, keda ei heidutanud mitte miski. Talle meeldis öelda: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”.

Olen vahel mõelnud, et ilmselt on midagi kaugest esiemast ka minus. Võib-olla on mul just seepärast nii lihtne venelastega suhelda. Ma olen alati armastanud vene kirjandust. Mind kõige rohkem mõjutanud raamat on küll Victor Hugo “Hüljatud” (prokuröriks läksin ma just Jean Valjean’i pärast), aga ma ei ole kunagi lugenud paremat luulet kui see, mida on kirjutanud Puškin, naernud nii palju kui lugedes Tšehhovit, ega mõtisklenud elu üle nii sügavalt kui lugedes Tolstoid. Tema Pierre Bezuhhovisse olin ma natuke aega isegi armunud.

Nii et jah. Kummaline, kuidas me juured meid mõjutavad. Kummaline, kuidas me seda alati tunnistada ei taha. Ja kummaline, kuidas see, mis silmist kaob ja igavesti kadunud näib olevat, ühel hetkel ikka su juurde tagasi tuleb.

Mina ja venelased. Isapoolne suguvõsa

Tundub, et ma olen mingist blokist üle saanud, sest nüüd tekib mul iga natukese aja tagant mõtteid, mida tahaks ka teistega jagada :). Eile õhtul enne magamaminekut hakkasin mõtlema venelastest ja Venemaast. Et kuidas nad on mind ja mu suguvõsa mõjutanud. Ning leidsin päris mitmeid huvitavaid nüansse. Minu isapoolse suguvõsa suhe Venemaaga algab mu vanavanavanaisa Juhanist, kes tuli koos oma isa Jüriga Venemaalt, kuhu Jüri oli kunagi mingil põhjusel elama asunud. Juhani ema oli venelanna. Tema nime suguvõsa ajalugu kahjuks enam ei mäleta. Kuid legend räägib, et too Jüri oli ühel hetkel poja nähes nutma hakanud ja poeg oli siis isa käest küsinud, et isa, miks sa nutad. Isa siis vastanud, et kallis poeg, see siin ei ole üldse minu kodumaa. Poeg küsinud, et aga isa, miks me siis sinu kodumaale ei lähe. Mõeldud-tehtud. Isa-poega rakendasid hobuse, sidusid tema kabjad kinni, et keegi nende lahkumist ei kuuleks, ja panid Eesti poole ajama. Juhani venelannast ema kaasa ei võetud. Eestis asusid isa ja poeg elama Leevi külla (mis asub Põlvamaal) ja hakkasid sealses vahtrametsas mesilasi pidama. Sellest on tulnud ka perekonnanimi Vaher. Kui ma selle Juhani (oli ta nimi üldse Juhan? Tema venelannast ema võis teda hoopis Ivanuškaks kutsuda) udust pilti vaatan, siis välimuse järgi on ta ehtne vene mees. Kandilise näo, suure laia nina ja läbitungimatu pilguga. Meenutab natuke Vladimir Žirinovskit. Kasvult hiiglase mõõtu, nagu vene vägilane. Pole ime, et temast sai hiljem mõisa kubjas. Naise võttis Juhan Setumaalt ja ka Juhani naisel, keda kutsuti Katreks (Katerina?) olid slaavi näojooned. Juhanil ja Katrel oli kolm poega ja üks neist oli minu vanavanaisa Samuel Konrad. Üllatav nimevalik kogu selle vene tausta juures, kuid eks see tuli sellest, et Juhan oli saksa mõisniku juures kupjaks. Samuel Konrad erines oma isast nagu öö päevast – ta oli väikest kasvu ja kerge kondiga mees, kes meenutas välimuselt saksa juuti. Ka oma seto baabast emaga oli tal väga vähe ühist. Samuel Konrad oli oma vanematest ka palju ambitsioonikam – tema ehitas Tartusse Võru tänavale maja, kogus balti-saksa kunsti ja pani oma pojale, minu vanaisale, saksa mõisnike järgi nime Gustav Eduard. Edasi jätkubki minu isapoolse suguvõsa side Venemaaga läbi mu vanaisa Gustav Eduardi, kes käis nagu Joosep Toots Venemaal mõisavalitsemist õppimas ja viis oma naise, minu vanaema Julie Eveline Vabadussõja puhkedes Venemaale, Ufaasse pakku, kus nad siis kuni sõja lõpuni redutasid. Selle pärast sõimas tütremees, nats Huko Kallastu teda hiljem nahahoidjaks, aga minu meelest tegi vanaisa õigesti. Perekond ikka ennekõike. Sidemetest Venemaa ja venelastega oli vanaisal ka hiljem kasu – kui ta oma poja, minu isa Georgi pärast (kuna Georg varjas oma Tartu korteris sugulasest metsavenda Enn Puru) Venemaale küüditati, siis astus vanaisa enne seda, kui Irkutskisse jõuti, ühe peatuse ajal, kui vagunivalvur külla piima järele läks, rongi pealt maha ja põgenes. Sellega on põnev lugu – vanaisa rääkis, et valvur oli hoopis teda piima järele saata tahtnud, aga vanaisa ütles, et tema küll ei lähe, muidu sõdur laseb ta veel selja tagant maha. Sõdur ei hakanud temaga vaidlema ja läks ise. Sel ajal vanaisa kasutaski juhust ja putkas koos ühe noore Eesti poisiga minema. Edasi kõlab tema lugu kui seiklusfilmis – kuna tal oli Venemaal tuttavaid, siis sai ta nende käest Lenini märgid, lõi need endale rinda ja sõitis lühimaarongidega koju Eestisse, ilma et keegi oleks teda kordagi tülitanud. Ja elas kuni Stalini surmani vanaema juures kapi taga. Nüüd mu isa. Mu isa läks 44. aastal saksa mundris venelaste vastu sõtta. Just seepärast, et õemees Huko Kallastu oli talle öelnud, et tema isa on nahahoidja, kuna põgenes Vabadussõja puhkedes Ufaasse. No minu toona 17-aastane isa tahtis siis kriminaalpolitseinik Kallastule näidata, et ei ole need Vaherid mingid nahahoidjad (pärast tuli muidugi välja, et nahahoidja oli hoopis Huko Kallastu ise, sest põgenes Punaarmee eest koos oma natsidest sõpradega Saksamaale). Pitka poiste vastupanu murti, aga vähemasti oli Eestil tol hetkel päris oma kaitsevägi – mis sest, et paarisajameheline, aga ikka. Ja need ei olnud enam saksa sõdurid, sest sakslased olid selleks ajaks juba ammu Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud. Need olid saksa sõjaväest lahku löönud eestlased, kes hakkasid oma ülemustele-ohvitseridele vastu ja teatasid, et ei lase end Saksamaale viia, vaid lähevad venelastele vastu. Paljud saksa sõjaväes sõdinud eestlased viidi pärast sõda Venemaale vangilaagrisse. Minu isa mitte, sest tema läks sõjaväkke alles 44. aasta suvel ja talle ei jõutud veregruppi käevarrele tätoveerida. Temale sai saatuslikuks eelmainitud metsavenna varjamine oma Tartu korteris. Ühel päeval tuldi talle järele ja viidi kahe püssimehe vahel ära. Ja saadeti banditismile kaasaaitamise eest kümneks aastaks Vorkutasse. Rahutu hing nagu ta oli, üritas ka tema sealt põgeneda ja lausa neljal korral, aga ei õnnestunud. Isa on rääkinud, et istus kinni koos tavaliste venelastega, kellest mitmega tekkis tal soe sõprus. Ning ta sai aru, et vaenlane ei ole mitte venelane. Vene rahvas kannatas Stalini terrori all täpselt samamoodi nagu teised rahvad, ehk rohkemgi. Vangilaagri positiivsete aspektidena nimetas isa veel seda, et õppis seal täiuslikult ära vene keele ja jõudis läbi lugeda terve maailmakirjanduse klassika. Hilisemas elus oli tal väga palju venelastest sõpru ja ta õpetas ka mind, et ülim rumalus on väita, et üks rahvas on nii- või naasugune. Nüüd mina. Eks mina olen oma isa tütar. Ka minul on olnud mitmeid venelastest sõpru, väga-väga häid venelastest sõpru. Inimesi, kellega mul on olnud palju huvitavaid vestlusi. Kes on mind inspireerinud ja tänu kellele on mu maailmapilt tohutult avardunud. Kuna Eesti ja Venemaa suhted on nagu on, siis on meie suhtlemisse jäänud mitmeaastane vahe, aga vahel ma ikka mõtlen neile. Et mida nad teevad. Ja mida nad mõtlevad. Kas unistavad, et tulevad ühel päeval Eestisse tagasi ja korraldavad siin samasuguse opaltšenie nagu Ukrainas? Meenub, kuidas nad on mind endale külla kutsunud, aga ma pole julgenud minna, sest ei tea ju, kuidas keegi sellest aru võib saada. Ühelt poolt on sellest kahju, et meie vahel nüüd selline kuristik laiutab, aga teisalt pole sellest ka suuremat häda, sest kõik inimesed, kellega sa oma elu jooksul kohtud, jätavad sinusse jälje ja käivad sinuga ühel või teisel moel kaasas. Ka minu isa side vangilaagri sõpradega katkes ühel hetkel, aga see, mida ta seal koges ja mida mõistis, jäi temaga kogu eluks. Nii palju siis mu isapoolsest suguvõsast. Pärast kirjutan emapoolsest suguvõsast, kus – hoiatan juba ette – figureeris ka kommuniste :).