Väljavõte boobsangels.com veebist.

Ma olen kogu aeg imestanud selle üle, et imetava naise rinnad näevad välja nagu pornostaaril. Või õigemini imiteerivad pornostaarid imetava naise rindu. Selliseid, kus tissid on piima täis. Miks? Sest elu näitab, et sellised rinnad on mehe jaoks erutavad. Ma kordan: just sellised imetava naise rinnad. Naised topivad omale rindadesse silikooni, et saada just selliseid imetava naise rindu meenutavaid rindu.

Nüüd tekib omakorda küsimus, miks just imetava naise rinnad on mehe jaoks eriti erutavad? Arvatavalt on selline eelistus kujunenud välja inimkonna arengu jooksul, kus sellised rinnad hoidsid meest naise juures kinni. Tõesti, kui ma selliseid rindu vaatan, ei teki mul mingit tahtmist kuhugi minna ega kedagi teist vaadata, need rinnad hoiavad mind naise küljes kinni nagu kleeplint. Ma olen otsekui ära nõiutud.

Kui imetamise ajal hoiavad meest naise küljes kinni rinnad, siis muul ajal täidab seda rolli seks. Nii et kõik on tasakaalus, midagi pole puudu ega midagi ka üleliigset.

Juulike mustikapüreed söömas.

Huhh! Tulin just töölt ja võin uhkelt teatada, et täna jäi kaos ära. Käisin täna ka intervjuud tegemas, aga kuna see lugu ei lähe homsesse lehte, siis ma sain koju jõudes kohe lapsekese juurde rutata.

Juulike oli vahepeal palju korda saatnud. Kui minu kodust lahkudes oli ta toa ühes otsas, siis mu tagasi tulles oli ta juba teise otsa liikuda jõudnud ja nätsutas agaralt Inno kinga. Meel oli lapsekesel rõõmus ja ta isegi naeratas mulle.

Kuid vaevalt jõudsin ma end voodiservale toetada, kui ta tegi hoiatavat nutuhäält – sellist, mida ta teeb alati, kui tal kõht tühjaks hakkab minema. Juulike ei nuta peaaegu kunagi, ta teeb sellist hoiatavat ”kohe hakkan nutma, kui ma süüa ei saa”-häälitsust, mida meie nimetame “njäämiseks”, kuna see kõlab nagu “njää”. Igatahes tegi Juuli seda häälitsust ja erinevalt eilsest oli mul kohe võimalik ta sülle kahmata ning talle tiss suhu pista. Lapseke haaras ahnelt tissi ja hakkas sööma. Mõne minuti möödudes ta juba tudusõi, see tähendab imes aktiivselt, ise samal ajal magades.

Rõõmus oli ka Inno, sest uksest astus sisse rõõmus ja rahuolev naine, kes oli saanud kokku huvitava inimesega, kellest ta ka temale säravate silmadega pajatas. Inno näolt peegeldus rahuolu, sest tänu sellele, et tema oli minu tunnise äraoleku ajal last valvanud, olin mina saanud end kodust väljaspool erialaselt teostada.

Minul oli samuti meel hea, sest mul oli just rinnas piim valmis saanud. Just koju jõudmise ajaks, nagu Juulikese tellimise peale. Ja seda hakkas sealt voolama niipea, kui Juulike hoiatavalt häälitses.

Nii et seekord läks hästi. Ka homme tõotab tulla stressivaba päev. Kirjutan loo hommikul ära ja saan pärast seda lapsele pühenduda. Edaspidi peangi tegema nii, et ühel päeval intervjueerin, teisel kirjutan. Nii jõuan tööd teha ja ka lapsega tegeleda.

Kuna Innol oli hea tuju, siis tegi ta sel ajal, kui mina lapsele rinda andsin, mulle köögis risotot. Sööngi seda praegu ja see maitseb oivaline.

Seega tuleb tõdeda, et noor ema võib tööl käia küll, tuleb lihtsalt oma aega õigesti planeerida. Ei tohi lihtsalt endale liiga palju kohustusi kukile korjata, siis laabub kõik. Tuleb endale oma võimetest aru anda ja enda vastu aus olla. Üle oma varju ei maksa hüppama hakata, sest sellest ei võida mitte keegi.

Aitäh kaasa elamast! Annan varsti jälle oma edusammudest teada.

Leonardo da Vinci Madonna Litta. Allikas: Wikipedia.

Täna kasvas minu imetlus tööl käivate väikelaste emade vastu tohutult. Võiks isegi öelda, et minu silmis on nad nüüd midagi superman‘i või õigemini superwoman‘i sarnast. Superowoman‘id, kes teevad midagi sellist, mis käib minul selgelt üle jõu. Üle jõu ja üle mõistuse.

Sest ainus mõte, mis mul töölt koju tulles peas vasardas, oli: KUS ON MU LAPS? Nähes, et mu laps on põrandal ja imeb närviliselt näppu, tahtsin ma ta kohe sülle haarata ja tissi otsa panna. Teda musitada ja kallistada, nunnutada ja paitada. Aga ei saanud, sest pidin kirjutama artiklit. Kiiresti, sest lugu pidi minema homsesse lehte. Oi, küll ma olin vihane. Inno peale, sest tal oli nii hea tuju. Lapse peale, sest ta hakkas vigisema. Enda peale, et olin endale sellise asja korraldanud. Aga teha ei olnud midagi. Kirjutasin loo vihast puhisedes valmis, käskides Innol sel ajal lapsele püreed anda. Aga hea öelda, et anna. Hea öelda, et söö. Lapseke tahtis tissi, nagu oli harjunud, ega rahunenud enne, kui oli emme sülle saanud. Siis hingas niiii õnnelikult, et mul käis südame alt jõnks läbi. Tema tahtis ju ainult mind, süüa ja lähedust, mida ainult mina sain talle pakkuda.

Nii et ei ole see värk minu jaoks, see eesrindel töö tegemine. Vaikne, omas rütmis tegutsemine küll ja seda ma olen teinud ka – käinud ühel päeval intervjuud tegemas ja pannud selle teisel päeval kirja. Nõnda olen juba mitu artiklit kirjutanud. Aga mul peab olema selleks aega. Palju rohkem aega kui enne Juuli sündi. Natukeseks kannatab Juuli juurest ära käia küll, tunnikese-kaks elab ta ilusti üle, isegi kolm. Aga tagasi tulles tahab ta kohe emme sülle – süüa ja lähedust nautima.

Sain ka aru, mis mind selle juures, et ma teda kohe sööta ei saanud, kõige rohkem häiris. Mul olid ju rinnad piima täis. Tahtsin seda instinktiivselt lapsele pakkuda, et rahuldada tema primaarset vajadust, milleks on söök. Minu vajadus vabaenda rasketest rindadest haakus tema vajadusega saada kohe süüa, aga sekkus kohustus ja me kumbki pidime kannatama. Enam nii ei tee. Nüüd korraldan oma töötegemise sedasi, et käin ära max kord päevas ja ainult paar tundi korraga ning arvestan sellega, et laps tahab mu koju jõudes süüa.

Piimaasendajat ja rinnapumpa ma kasutusele ei võta, sest rind ei ole lapsele mitte ainult söögi, vaid ka läheduse allikas ja sellist kombinatsiooni – söök pluss lähedus – saab talle pakkuda ainult ema. Isa võib üritada parimat, aga ta ei suuda kunagi asendada ema. Ütlesin täna Innole, et isad võivad tõesti ühel tingimusel lapsega koju jääda – juhul, kui neile kasvavad piimanäärmed. Nii ma tõesti mõtlen. Sest üks asi on see, et isa ei suuda ema asendada – ta ei suuda ka parima tahtmise juures pakkuda lapsele kombinatsiooni söök pluss lähedus sellisel kujul nagu ema – aga teine asi on see, et ema, kes on sunnitud lapsest eemal olema, ei ole kohe kindlasti õnnelik. Superwoman küll, aga väga õnnetu ja suure süütundega superwoman. Kordan veel, ma siiralt imetlen neid naisi, kes seda teevad, aga sama palju kui ma neid imetlen, on mul neist ka südamest, veriselt kahju. Mu süda nutab nende pärast.

Üks mõte veel. Minu meelest on imetamine jumalik. Mitte niivõrd selles mõttes jumalik, et oi kui hea, vaid just religioosses mõttes jumalik. Justkui Jumal oleks nii ette näinud, et väike laps on oma ema tissi otsas. Kui vaadata renessansiajastu maale, kus on imetav ema lapsega, eriti Leonardo omi, siis võib tähele panna, et lapsed on seal sageli juba küllaltki suured, kusagil aasta-kahesed. Last imetavatel emadel on seal alati rauge, justkui teisest ilmast pärit naeratus, justkui nad oleks saanud mingi jumaliku ilmutuse.  Kui ma ise Juulikest imetan, siis tunnen end samamoodi nagu nood madonnad neil maalidel – justkui ma oleks mingis teises maailmas. Sellises, kus mitte miski ei ole mitte kunagi valesti. Kus hõljuvad valged pilved ja inglid puhuvad pasunaid, kui piltlikult väljenduda.

See, kui õnnelik on väike laps rinna otsas, on samuti jumalik. Ta viibiks ka justkui kuskil teises reaalsuses – kuskil, kus tal on lõpmata hea. Selle tunde saabki talle võimaldada vaid ema, sest see nõndanimetatud teine reaalsus tekibki ema ja lapse nahk-naha kontaktist, nende ürgsest energiavahetusest, mis on jumaliku algega. See on miski, mida isa ei saa lapsele ka kõige parima tahtmise juures anda.

Mulle tundub, et kui mul on rinnas piim ja ma seda oma lapsele ei anna, siis ma justkui astuks sellele jumalikule algele vastu, sooritaks justkui mingi patu või kuriteo. Sellega ma ei taha väita, et kõik naised, kes oma lapsele rinda ei anna, oleks kurjategijad. On naisi, kellel lõppeb piim otsa, ja lapsi, kes keelduvad rinda võtmast. Mõni naine lihtsalt ei taha rinda anda ja tal on see õigus, kui ta end sealjuures hästi tunneb. Aga minul on sellegipoolest sügav ja sisemine vankumatu tunne, et kui mul on rinnas piim ja ma seda lapsele ei anna, siis on see justkui jumalateotus. Midagi, mida ma mingi hinna eest teha ei taha.

Üks “meeleheitel” koduperemees.

Khmm. Khmmm. Kuidas seda nüüd öeldagi. Katsetasime siis nüüd seda, et Irja läks tööle ning mina jäin lapsega koju. Esiotsa polnud vigagi. Olen varem lapsega kodus olnud ja see polnud minu jaoks võõras ka nüüd- mähet vahetada ja kakast peput pesta pole minu jaoks mingi probleem. Olen Vene kroonust läbi käinud ja hullemaidki asju näinud-teinud kui lapse sita rookimine, aga üksikasjadesse ma siin igaks juhuks ei laskuks, sest esiteks mine tea, kes kuidas võib solvuda ning teiseks ei annaks see teadmine midagi juurde. Lapsepõlves olen elanud mõnda aega maal koos vanaemaga ja KÕIKI töid teinud, nii et minu jaoks pole miski elus võõras. Ütleme siis nii, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt valmis lapsega kodus olema.

Nõnda. Jäin siis lapsega koju. Naine läks tööle. Esiotsa oli kõik hästi, saime lapsega ilusti hakkama, ta isegi SÕI natuke mangopüreed, kuigi plödistas enamuse suust välja ja vaatas mind sellise pilguga, et noh, heaküll, ma limpsisin veidi seda möga, aga millal siis seda va õiget kraami, tissipiima antakse. Ütlesin lapsele, et oota veidi, kuni emme koju tuleb, küll siis saad. Selle peale keeras ta end külili, pani pöidla suhu ja kukkus seda aktiivselt lutsima. See on ilmselt pärilik, ma olin ise ka väikselt suur sõrme imeja ja saladuskate all olgu öeldud, et imesin sõrme (nimetissõrme) kuni kooli minekuni. Häbi mul olgu, ausõna!

Tõeline tšikaago algas siis, kui meie emme lõpuks koju tuli. Ma ootasin, et ta on rõõmus, kui koju jõuab (ta on alati rõõmus, kui ma ise koju tulen), aga kus sa sellega. Ta oli püha viha täis, tormas kirjutuslaua juurde, võttis arvuti ja kukkus midagi kirjutama. Ma püüdsin ääri-veeri küsida, et kuidas läks ja kas ta sooviks ehk lapsele süüa anda. Selle peale sõimas ta minul ja lapsel näo täis, ma ei mäletagi enam , mis ta täpselt ütles, aga midagi taolist, et “Minge minema!” ja “Jätke mind juba ükskord rahule!”

Mõtlesin selle peale, et assa raisk. Küll nüüd ütles. Samas polnud see minu jaoks midagi üllatavat. Oma eelmises suhtes oli täpselt sama lugu. Naine läks lapse kõrvalt varakult tööle ja oli alati püha viha täis kui koju tuli. Siis ma ei saanud sellest aru, milles asi, mõtlesin, et naine on lihtsalt ülbe ja vastik. Või et ma pole ise suurem asi mees, ei saa naise vajaduste rahuldamisega hakkama. Ootasin ju, et naine oleks tänulik, et ma oma karjääri tema omale ohvriks tõin. Mu oma ema oli laste kõrval pikalt kodus olnud ja ta ei olnud õnnelik, lootsin oma enda naisele pakkuda võimalust õnnelik olla ja karjääri teha. Aga see ka ei sobinud. Ma poleks eales uskunud, et naise karjääritegemine lõppeb sõimu ja õiendamisega, nii et lapsed nutavad ja vanemad paugutavad uksi. Siis ma ei saanud aru, mis on valesti, aga nüüd mõistsin: naine vajab väikse lapsega koos olemist kui õhku ning kui ta seda ei saa, jääb teatud oluline vajadus rahuldamata ning naine muutub tigedaks. Seda tigedust ei paranda miski, olgu mees kodus lastega nii hea kui võimalik. Pigem on mehe headus siin pöördvõrdelise tulemusega: naine hakkab meest kadestama, et too lastega hästi läbi saab, naist valdavad süümepiinad ning ta muutub veelgi kiuslikumaks. Kui mees ja naine siin oma elukorraldust ei muuda, siis on lahkuminek vältimatu. Sest muudatused on hädavajalikud- lõputu jagelemine ja närvitsemine muudab elu põrguks nii vanematel kui lastel. Ma mõtlen siin õudusega sellele eesti perele Brüsselis, kus kodus olnud mees naise teise ilma saatis. Mõistan täiesti ajakirjanik Jaanus Piirsalu, kes kirjutas, et lapsega kodus olek ajas ta hulluks. Olgu veel öeldud, et minu eelmises suhtes oli naine  väga tšill ja mõnus, kuni last kodus imetas. Asi kiskus põrguks peale seda, kui ta tööle läks ja kuivõrd ta polnud nõus oma elustiili muutma, oli suhte purunemine vältimatu. Irja õnneks ei pressi peale, et tema peab tingimata väikeste laste kõrvalt karjääri tegema. Ta ütles mulle täna, et ta võib ise heameelega lapsega kodus olla- ta olevat sellest ise aru saanud.

Praegu ongi laps jälle tagasi tissi otsas ning peres taas rahu majas, nagu poleks midagi olnud. Laps tunneb end nagu paradiisis, nurrub mõnust ning ema on samuti üliõnnelik. Kui temalt pärin nüüd, miks ta minu peale vihastas, siis ütles ta, et ei oska seda seletada. Küll aga kinnitas ta, et talle mõjus lapsest eemalolek väga traumeerivalt. Ta oli mõelnud kogu aeg lapse peale ja õieti tööd teha ei saanudki. See oli teda vihastanud. Ma sain aru, et see oli selline stiihiline, jõuetu viha, umbes selline, millest saavad alguse revolutsioonid.

Nüüd aga on küsimus, miks oli minu ema kodus lastega õnnetu. Tal ju olid ometi kõik tingimused loodud: sai ise lastega kodus olla ja mees käis tööl. Ilmselt oli põhjus selles, et naisel oli varem kodus väga raske, kuna mehed koduseid töid enamasti ei teinud ja naist ei aidanud. Samuti ei olnud 40 aastat tagasi praegu levinud kodumasinaid, mistõttu pidid naised paljusid töid tegema käsitsi. Ühtlasi oli see aeg, kus lapsed kolisid oma vanemate juurest linna, nii et vanavanemad ei saanud kah aidata. Mu ema unistas tööle minekust, aga see tal õieti ei õnnestunudki. Sellest kujunes mul väärkujutelm, et naisel on kodus lastega halb ja ta ta on õnnelik siis, kui tööle läheb. Tegelikult, nagu näitab minu kogemus, ei ole laste kõrvalt tööle läinud naine õnnelik.

Üks asi veel. Tavaliselt on meie peres kombeks, et kui minu tööasjad on aetud, on laps ilusti puhanud ja toidetud ning saame kõik koos jalutama minna. Nüüd hakkas Irja pärast töölt tulekut veel last toitma, see võtab omajagu aega ning jalutama me niipea ei jõuagi. Ei kõlba see ema tööleminek väikse lapse kõrvalt ikka mitte kuhugi. Õnneks on Irja selle seisukohaga täiesti nõus.

Inno ja Juulike vabalt võtmas.

Tunnen end juba natuke paremini ja kaevusin ühte oma lemmikajakirja, Marie Claire’i. Sattusin seal huvitava artikli peale, kus moeajakirjanik ja värske ema Alice Olins tõstatab huvitava küsimuse. Nimelt – laste arenguetapid. Miks peetakse osasid neist – nagu näiteks roomamine ja käimine – tähtsaks, teistele – näiteks lehvitamine ja naeratamine – ei pöörata aga mingit tähelepanu.

Olins räägib oma 10-kuusest tütrest Pearl’ist, kes on tema arvates vägagi arenenud. “Ta teab oma nime, oskab öelda da-da ning lehvitab ja naeratab nõudmise peale,” kirjutab ta. Igati tore laps niisiis. Kuid on üks häda – Pearl ei liigu ja see on Olinsi tutvusringkonnas “kuum” teema. “Kas ta juba roomab?” nõuavad talt teised emad, kui Pearl oma mänguasjadega mängib. “Ei, ta ei rooma veel,” selgitab Olins neile siis kannatlikult. Pearl ei rooma ega ka käi. “No aga esimene hammas on tal ikka juba tulnud?” ei jäta teised mammad Olinsit rahule. Kuid ei ole Pearlil ka hambaid ja Olins peab jälle teistele emadele kannatlikult selgitama, et tema tütrel ei ole hammastest märkigi. “Aga tal on väga tugev süljevool,” märgib ta.

Kuid kahjuks ei tähenda väga tugev süljevool beebide meistrivõistlusel halastamatut punktiarvestust pidavate emmede jaoks mitte midagi. Beebide meistrivõistlustel sellise “tühja-tähja” eest punkte ei saa. Punkte saab selliste asjade eest nagu roomamine, käputamine, istumine, käimine, hambad ja rääkimine. “Arvasin naiivselt, et kõik arenguetapid on võrdsed, aga selgus, et mõned on võrdsemad kui teised,” kurdab Olins. Alguses valmistas talle see meelehärmi, kuid nüüd on ta õppinud vaatama asjale läbi huumoriprisma, rõõmustades oma lapse iga väiksemagi edusammu üle.

Tuttav tunne, mõtlesin ma seda artiklit lugedes. Minagi olen tundnud ebamugavust, kui olen pidanud vastama küsimustele, kas Juulike juba roomab/istub/käputab/käib/kui mitu hammast/kas räägib. Vahel olen isegi valetanud, et teeb kõike – lihtsalt selleks, et ei peaks aru andma, miks ta seda kõike juba ometigi ei tee. Inimesed võivad väikeste laste arengut hinnates kohutavalt taktitundetud olla. Naljakas, aga väikeseid beebisid jälgitakse ja hinnatakse nagu meistersportlasi – justkui nad oleks end ise võistlustele kirja pannud ja peavad seetõttu teatud kirjapandud ja kokku lepitud reeglitele alluma.

Aga mina ei ole ennast ega oma last ühelegi võistlusele kirja pannud. Tahan lasta tal rahulikult areneda just sellises tempos nagu ta heaks arvab, nagu see talle meeldib ja mõnus on, nagu see on talle looduse poolt ette nähtud. Kui ta aastaselt ei istu ega käputa, siis okei. Küll ta ükskord istuma ja käputama hakkab. Kiiret ei ole. On aega, on ilmatult palju aega. Terve suur pikk elu on ees. Ning seda võiks nautida, iga päeva ükshaaval.

Minuga võttis ühendust ema, kelle laps hakkas samuti hiljem käima. Pooleteiseaastaselt ta veel roomas. Ka tema oli paanikas ja konsulteeris kõikide spetsialistidega, kuid ei olnudki midagi hullu lahti, laps ei jäänudki eluks ajaks kõhu peale elama. Tal tuli see – käimine – lihtsalt hiljem. Teine ema rääkis, et tema laps hakkas käima alles aasta ja kaheksa kuuselt. Veel hiljem! Nii et, nagu ütles Karlsson – rahu, ainult rahu! Kõik tuleb omal ajal. Ei ole mõtet last midagi tegema sundida – sellega loote koju närvilise õhkkkonna ja unustate peamise – lapse nautimise. Aga väikese inimese kujunemist võiks ju nautida, sest nii väike ja abitu ei ole ta enam kunagi.

Ka Juulike on teinud juba uusi edusamme. Mänguasju haarab ta juba märksa energilisemalt ning mulle tundub, et kohe-kohe tuleb ka käputamine. Ta ajab end iga natukese aja tagant neljakäpakile ja paistab, et varsti on tal see nõks käes. Otsustasin ka valehäbi ära unustada ja nüüdsest vastan Juulikese arengu kohta uurijatele elegantse aususega.

“Kas ta juba käib?” küsis naabritädi paar päeva tagasi Juulikese vankrisse kiigates ja teda lõua alt kõdistades.

“Ei!” vastasin ma naeratades, pead kuklasse lüües. “Aga ta naeratab kogu aeg ja te peaks nägema, kui vahvalt ta kätega vehib!”

Seepeale hakkas Juulike kui mu jutust aru saades energliselt kätega vehkima ja kilkama.

“Nii armas laps!” ütles naabritädi heldinult ja kõdistas Juulikest jälle lõua alt. “Tädi ei ole kunagi varem nii armsat last näinud! Ei ole, ei ole!”.

Vaatan kõrvalt, kuidas palavikus ema oma last imetab ja ma ei kujuta ette, kuidas ema sellises olukorras veel eraldi lusika või isegi pudeliga last toidaks. Kuidas ta seda suudaks? Irja jaksab praegu vaid lamada ning imetada, kõrvalt midagi söögiks näksida. Ta ei kujuta ette, et peaks üles tõusma ja hakkama lapsele eraldi püreesid tegema ning siis last nendega söötma. Ta kukuks ilmselt enne oimetult pikali kui laps söödetud saaks.

Sestap, kui ma nüüd kõrvalt seda pilti vaatan, siis näen, et haiguse puhul on rinnapiim asendamatu. Kui ema ei taha end just haigena oimetuks rabada ja nõnda südant ning muid organeid koormata. Rinnapiim on haiguse puhul ka lapsele asendamatu, sest tean omast kogemusest, et laps haigena naljalt toitu suust sisse ei võta, ega ka jooki. Nõnda tuleb haiget last toitu lausa sundida sööma, või jooki vägisi suust sisse ajama. See ei ole eriti meeldiv vaatepilt ja sellega käib kaasas suur nutt. Imestamapanev on minu jaoks ka see, et rinnapiimal laps on terve ja reibas isegi siis, kui vanemad on kõrge palavikuga voodis. Lausa hämmastav. Ilma rinnapiimata olen näinud pilti, kus vanemad on terved, aga laps on pidevalt haige.