Võru folkloorifestivalil

emmejuulifolk

Eile siis folgi lainel. Hommikul käisime turul, kus ostsime punaseid ja musti sõstraid, herneid, mustikaid ja mune. Pärast seda jalutasime kesklinna laadal, kust ostsin endale jälle pool pätsi seda head muhu leiba (ilma nisuta), siis natukeseks koju pikutama-siestatama ja seejärel, kella üheksaks õhtul Tamula rannapromenaadile õhtust kontserti kuulama. Seal Inno meist pildi tegigi.

Tohutu energia

Ühe asja unustasin ikka ära. Nimelt – kui Tartus elektriauto laadimist ootasime, siis jalutasime esmalt linna peal (parasjagu olid Hansapäevad) ja otsustasime, et läheme selle tuttava juurde, kelle kodus meie elektriauto laadis, jala. Kuna too tuttav elab Ülenurmel, siis ma olin esiotsa väga kahtlev. Tartu kesklinnast sinna ju ilmatu maa, mingi kümme kilomeetrit või nii. Aga Inno ütles, et väsides saab ju puhata ja no mis seal ikka. Siin Võrus kõnnime ju sageli maha neli-kuus kilomeetrit, asi see siis kümme matkata. Kuuendat kuud rase küll, aga mis siis! Mul ju viimasel ajal tervis väga hea ja jalutada mulle meeldib.

Nii et hakkasime aga jalutama. Lõunakeskuse juures Mäksis (McDonalds’is) tegime söögi- ja pissipeatuse ning siis jälle edasi! Üle põldude ja heinamaade, kuni jõudsime Ülenurmele. Ja ma pean tunnistama, et ära väsisin ma alles siis, kui oli jäänud paar tänavat tuttava majani. Siis tahtsin korraks maha istuda ja vett juua, aga muidu oli enesetunne kogu aeg super. Oleks võinud veel jalutada!

Seega võib öelda, et olen päris heas vormis. Kahtlustan, et oma osa on siin selles, et võtan nüüd iga päev raualisandit melassi. Juulit oodates ma sellest veel mitte kui midagi ei teadnud ja siis tekkis mul aneemia, olin kogu aeg kohutavalt väsinud, treppidest üles kõndida ei jaksanud jne. Nüüd pole mingit probleemi. Loodetavasti olen nüüd siis ka sünnituse ajal reipam :).

Ka Juulikesel oli meie pika jalutuskäigu ajal väga lõbus. Tema pikutas meie uues sinises vankris, mille ühelt tuttavalt tasuta saime, ja kilkas rõõmsalt, kui vanker üle heinamaa minnes raputas.

Tartu galerii

This slideshow requires JavaScript.

Viimase nädala tegemised

tartu4Juuli emmega Tartus VW esinduse juures, kuhu jätsime elektriauto laadima Rakverest Võrru sõites. Seal laadis auto ilusti.

Uhh! Päris palju on ringi sõelutud. Inno sai vahepeal kasutada elektriauto Volkswagen e-Up (ajakirjanikele pakutakse sellist võimalust praegu) ja me kruiisisime sellega mööda Eestit ringi. Esmalt oma vana armsa Audiga Tallinna, sealt elektrikasse, siis elektrikaga Rakverre, Rakverest Võrru, Võrust Tartu, Tartust Rakverre ja Rakverest jälle Tallinna… Väike Juulike mõistagi kaasas kogu aeg. Tore oli, kui välja arvata sekeldused laadimisega, millest Inno annab põhjaliku ülevaate homses (laupäeva) Võrumaa Teatajas, ja see, et kui tagasiteel Võrust Rakverre Tartus tuttava juures laadisime, siis selgus pärast kaheksatunnist laadimisseanssi, et pole üldse laadinudki, mis tähendas seda, et pidime selle tuttava juures passima kuni kella 24ni!!! Ja koju Rakverre jõudsime alles kell 3 öösel, kusjuures Rakvere linna piiril sai meil elekter otsa ja paar viimast kilomeetrit sõitsime süda saapasääres, et kas me üldse koju jõuamegi :).

Õnneks siiski jõudsime! Juulike oli päris pahane ja jorises autos mis kole, aga rahunes kohe, kui autost välja sai, ning mõne minuti pärast magas tissi otsas kui nott. Nii et selline seiklus meie perel. Keda huvitab, võib homsest (digi-)lehest pikemalt lugeda.

Nüüd siis jälle Võrus. Päike oli vahepeal korteri saunaks kütnud ja pidime jahutava puhuri tööle panema. Selle kõrval ma nüüd siis kogu aeg istun :). Kolmapäeval käisime Sõmerpalu motokrossil (mida märkas ka Elu 24) ja alates eilsest oleme seigelnud Võru Folkloorifestivali. Täna ostsin endale kesklinna laadalt hirmhead Muhu leiba (ilma nisuta, päevalilleseemnetega) ja Mehhiko potikohvi, mis oli ka väga hea.

Kuna hellelukemat muudkui tõusevad, siis mina tahaks juba tagasi Põhja-Eestisse põgeneda. Inno punnib veel vastu, aga lubas, et kui järgmisel nädalal tuleb 28 kraadi, siis lähme kohe. Tore, sest ma igatsen juba mere äärde!!!

Homme jälle folk ja ilmselt ka väike suplus järves. Õhtul kirjutan. Seniks mõnusat suvenautimist teilegi!

elekterSellist autot saime proovida.

tartuJuulike Tartu Lõunakeskuse juures McDonaldsis, kus auto laadimise ajal söögipausiks peatusime.

tartu2Eestisse on jõudnud McDonaldsi suured salatid- njämm!

tartu3Juulike ja issi Tartus Volkswageni esinduses, kuhu elektriauto (edukalt) laadima jätsime.

Eesti äraspidine alkoholipoliitika

2

alkoMõned kodudesse masspostitusena saadetud pildilehed.

Eestis on paljud asjad äraspidised, sellise tagurpidi-antsla preemia kandidaadid. Üks sellest on alkoholipoliitika, mis keelas alkoholireklaamid ajalehtede esiküljel, mis omakorda on vähendanud reklaamimitulu ajalehes ja sellega seadnud kodumaised infokandjad raskesse seisu. Selle asemel on soodustatud igasse koju masspostitusena saabuvad pildilehed, kus alkoreklaam on esiküljel ja kõigil teistel külgedel. Masspostitus levib mitmeid kordi laiemalt kui ajalehed ja on eriti hästi kättesaadav lastele, mistõttu pole ime, et Eestis jätkuvalt üle mõistuse palju juuakse.

Rakveres 2

1

raktibuEga me siin suurt muud teinud ei ole kui koristanud. No ja sõbrannaga kokku saada ja Rakvere turu pealt maasikaid osta jõudsin ma ka. Nende kohta ütles aga Inno juba peale vaadates, et need on hoopis Poola maasikad. No igatahes sildi peale oli märgitud “Põlva maasikad”. Mina ka ei tea :). Inno torises, et Võru turul oli ka aasta tagasi Poola maasikaid müüdud ja ta läks mitu korda liimile, aga nüüd tunneb ta Poola maasika ilmeksimatult ära. See pidavat olema selline tumepunane, ära kuivanud ja kergelt lödiks minev. Okei, aga maitsesid need maasikad sellest hoolimata head :).

Juulike, vaeseke, kahjuks maasikaid süüa ei saa. Tal tekkis neist nimelt põskedele hirmsuur lööve. Noh, pole häda, küll ta jõuab oma elu jooksul veel palju maasikaid süüa!

raktibu2

Lõpuks siis Rakveres!

rak1Nonii, jõudsime siis lõpuks ometi Rakverre! Ja peab ütlema, et tunneme end siin väga mõnusasti. Võrus tõusid ju temperatuuripügalad lausa 30 kraadi lähedale ja minul hakkas meie väikeses umbses korteris traditsiooniliselt paha. Õnneks oli Inno reipalt nõus pika sõidu Võrust Rakverre ette võtma ja nii me pühapäeva õhtul siia saabusimegi.

Kuna meid võttis vastu paras segadus (eelmisel suvel alustatud kolimine ühest toast teise tuppa jäi pooleli), siis hakkasime kõigepealt koristama. Ja juba mõne tunni pärast nägi meie endine elutuba (ülemisel pildil enne koristamist), millest nüüd saab meie avar ja valgusküllane magamistuba, täitsa inimese elamise moodi välja. Enne elutoas olnud raamaturiiulid ja raamatud lähevad nüüd kõik meie endisesse magamistuppa, mis jäi meile (eriti pärast Juuli sündi ja tema titevoodi lisandumist) kitsaks.

Taasavastasime ka meie mõnusa vannitoa ja suure vanni, kus Juuli suurima mõnuga juba mitu päeva sulistanud on. No Võru korteri väike vannike on ka igati ok, aga suures vannis on Juulil palju mõnusam oma kummiparte taga ajada :).

Supermõnus on ka omaenda köögis süüa teha. Võru korteri hruštšovka tüüpi köök on ju teadagi  väike ja sinna mahub toimetama üks inimene korraga. Eriti raske on seal laveerida nüüd, kus mul on ees juba küllaltki suur kõht. Nüüd on nii harjumatu ja samas lahe liikuda köögis, kus on palju rohkem ruumi.

Ja muidugi oma maja kõige suurem luksus – võimalus juua oma trepi peal, hommikupäikeses kohvi! Ma ei ole oma elus eriti palju üürikorteris elanud (kui välja arvata kaks aastat Portugalis, portugallasest elukaaslase viietoalises korteris, ja mõned aastad onu korteris Tallinnas, kui ma Tallinna prokuratuuris töötasin) ega osanud iial aimata, kui palju naljakaid probleeme võib tekkida kortermajas. Meie maja ülemisel korrusel elab näiteks üliagar tädi, kes on nagu maja politsei – valvab korda ja kehtestab reegleid (vahel täiesti loogikavastaseid). Näiteks ei tohi palavaimalgi suvepäeval lahti olla trepikoja välisuks, kuna tädi arvates tulevad siis koridori sisse tolm ja putukad. Siis ei tohi lapsed trepi peal joosta ja sõpru külla kutsuda. Kõik võõrad lapsed saadetakse kurjade sõnade saatel minema. Suur probleem on laste jalgrataste ja beebivankritega – tädi väitel jätavad nad koridori seintele “kriime”. Ja kõige suurem probleem on tädil ühe altkorruse noore emaga, kel mitu last ja mees Soomes tööl – tädi väitel käib seal korteris kogu aeg lärm ja pillerkaar ning võõrad mehed. Oehh, seda loetelu võiks jätkata :). Alguses tundus tädi pidev hädaldamine mulle isegi naljakas ja huvitav (ma ei ole ju eriti kortermajas elanud ja kõik uus on huvitav), aga nüüd hakkab väsitama. Mina ise saan temaga päris hästi läbi ja Juulike talle meeldib (sest ei jookse veel ega saa seetõttu ka midagi ära lõhkuda :)), aga hing on hakanud igatsema oma maja vaikust ja rahu. Ja just seda, et saaks oma elamise rütmi ja reeglid ise paika panna. Kasvõi kõiki uksi ja aknaid lahti hoida, kui isu (meil, muide, siin Rakveres, ongi nii :)). Et lastel oleks tegutsemisvabadus. Ma ei kujuta ausalt öeldes ette sellist elu, et laps ei või sõpru külla kutsuda. Kui mina väike olin, siis lubas minu isa mul ükskõik kui palju sõpru külla kutsuda, neil isegi ööseks jääda, ja küpsetas meile kõigile hommikusöögiks pannkooke. Vahel oli terve meie maja minu sõpru täis. Ja mu isa muudkui küpsetas pannkooke või saiakesi :). Ka selles mõttes on nüüd nii hea ja helge selles meie Rakvere majas olla – siin möödus ju minu lapsepõlv. Olen mõelnud, et see maja oleks ka meie lastele suurepärane kasvamise koht.

Mõneks ajaks jäämegi nüüd ilmselt kahepaikseks. Käime Võrus tööl ja kohendame samaaegselt oma Rakvere majakest. Siin on veel päris palju teha – vaja on ära parandada pliit ja ehitada ahi, et ka sügisel-talvel soe oleks. Kuna meie tänavale paigaldati lõpuks ometi vesi ja kanalisatsioon, siis ootab ees liitumine linna veega. Lastetuba tuleks sisse seada. Ja aed esmalt suurest heinast puhtaks niita (pärast isa surma on ta natuke laokile jäänud) ja siis kujundada. Õunapuud lõigata, marjapõõsad ümber istutada, ehk mõned lillepeenrad akna alla istutada… Kuna meile meeldib slow living, aeglane omas rütmis toimetamine, siis otsustasime, et ei pinguta üle ja sel aastal kolime lihtsalt oma magamistoa suuremasse tuppa ja koristame garaaži. Ja sügisel laseme ilmselt ära parandada pliidi ja  ehitada ahju. Järgmisel aastal siis ilmselt lastetuba. Peamine on see, et tunneme end siin mõnusalt.

Juulike on ka väga rahul. Siin tal ju tohutult roomamisruumi ja läheb ikka väga kaua aega, enne kui ta endale mõne juhtmeni jõuab. Ega siin suuremas magamistoas õieti polegi ühtegi juhet. Nii on ka minul palju lihtsam. Võru korteris, kus ruumi vähe ja Juulil võtab vahemaade läbimine palju vähem aega, tuleb mul kogu aeg valvata, et ta endale midagi ohtlikku suhu ei pistaks.

Ja otse loomulikult ei saa ma mainimata jätta seda, kui hästi ma siin magan! Meie Võru korteri lähedal asub üks ööklubi ja seetõttu satub öiti meie maja ette kaklema päris mitmeid joodikuid. Seetõttu on uni seal vahel katkendlik ja rahutu – ainult Juulike ei lase end neist vähimalgi määral häirida ja magab edasi kui nott.

Eks siis edaspidi paista, kuhu me lõpuks paigale jääme. Praegu naudime puhkust oma väikses armsas Rakvere majakeses ja sööme maasikaid!

All veel mõned pildid:

1. See oli enne magamistuba, aga saab nüüd raamatukogutoaks, kuhu mahub ka minu maalimispukk (mida ma loodetavasti kunagi ka kasutan);

2. Usin Inno maja eest muru niitmas;

3. Juulike näib meie Rakvere kodu vannis nii väike :).

rak2rak3rak4

Võru haigla sünnitusosakond – uus Elite?

9

haiglaSaabusin natuke aega tagasi Võru ehk ametliku nimetusega Lõuna-Eesti haiglast (pildil välisvaade) lugu tegemast ja tuleb tunnistada, et muljed on fantastilised. Väike, armas sünnitusosakond; kõikidest akendest (sh sünnitustubade ja perepalatite omadest) avaneb hingemattev vaade männimetsale; kõik töötajad on heatujulised ja tervitavad külalist rõõmsalt. Tekib selline soe ja turvaline tunne, et sellesse kohta tahaks veel tagasi tulla. Täpselt samasugune tunne nagu mul tekkis Elites, kui sinna 2011. aasta novembrikuus esimest korda sisse astusin.

Tegin siis Võrumaa Teatajasse lugude sarja sünnitusvõimalustest Lõuna-Eestis (mis ka siin blogis üleval) ja visiteerisin kokku nelja sünnitusosakonda: Võru, Põlva, Maarjamõisa ja Elite oma. Valgasse jäi tookord minemata, kuna Valga haigla juhid olid just siis kriminaalkuriteos süüdistatuna kohtu all ja haigla ei soovinud meedia tähelepanu. Kuna olin lugude tegemise ajal Juuliga seitsmendat kuud rase, siis vaatasin haiglaid ka sellise pilguga, et kus ma ise sünnitada tahaks. Olin arvel Põlvas, sest Inno oli seal kunagi, oma kakskümmend aastat tagasi kohal käinud ja siis jättis see sünnitusosakond talle väga hea mulje. Põlva oli ju vettesünnituse pioneer ja me olime kindlad, et ka mina sünnitan just vette. Kuid saatuse tahtel hakkas sel ajal, kui ma Põlvas rasedusjälgimisel olin, Põlva haiglas remont ja kogu naistearsti vastuvõtu ootekoridor oli paksult ehitusmaterjali ja -puru täis. Kõigil näis olevat kiire ja loodetud oaasi ma sealt eest ei leidnud. Lisaks veel seletamatu väsimus, mille põhjust ei leitud ja mis pärast, kui ma juba Elites arvel olin, aneemiaks osutus.

Süda ütles mulle, et Põlva ei ole minu jaoks see õige koht. Otsisin ju eelkõige turvatunnet. Kohta, kus mul oleks hea olla. Sellist mõnusat pesakest. Kuna Võru sünnitusosakond jättis mulle juba siis väga hea mulje, siis kaalusin korraks ka Võru. Kuid kuna neil ei olnud siis veel tasulise ämmaemanda palkamise süsteem korralikult välja töötatud ja ma olin esmasünnitaja, jube hirmul, siis otsustasin pärast Elite külastamist ja doktor Sõritsaga vestlemist Elite kasuks. Võtsin end sinna arvele ja sain endale väga hea arsti – doktor Svetlana Räime, kes mu väsimusele kohe ka põhjenduse leidis – aneemia. Kui saabus Juuli sündimise tähtpäev (täpselt arsti prognoositud päev, muide!) , siis sõitsin Tartu poole rahuliku südamega. Eks ta muidugi autos ebamugav oli, aga mind innustas teadmine, et saan sealt endale igal juhul hea sünnituse.

Ja ta ju oligi hea. Küllaltki. Ainult õnnetu juhuse tõttu sattus minuga samal ajal kliiniku sünnitusosakonnas olema ka üks naine, kes oli just keisrilõikega sünnitanud. Kes vajutas kogu aeg paanikanuppu. Ja tol ööl valves olnud ämmaemandal, kes oli silmnähtavalt tolle kapriisitariga tegelemisest väsinud, tuli end pidevalt tema ja minu vahel jagada. Mis tähendas seda, et mul tuli sünnituse ajal ka mõnda aega üksi olla, teadmata, mida ma nüüd tegema pean. Millega ma ei olnud absoluutselt arvestanud. Esmasünnitaja noh! Sünnituse edenedes (nii ma igatahes oma häguse ajuga mäletan) olid minuga igatahes nii naistearst kui ämmaemand. Kes tegutsesid väga oskuslikult, kuigi vahepeal oli kaalumisel ka erakorraline keisrilõige (kui laps pärast viieteisttunnist punnitamist ikka tulla ei tahtnud ja mina olin juba täielikult ära kustunud, praktiliselt teadvusetu). Ja sünnitusjärgne hooldus oli muidugi super – viie tärni hotelli tasemel. Kuid. Kripeldama jäi natuke ikka. Sest ma oleks ju ikkagi tahtnud, et ämmaemand oleks olnud kogu aeg minuga.

Täna sain ma Võru haiglas rääkida vanemnaistearst Merle Sissase ja vanemämmaemand Tiina Tuviga. Nende sõnul on Lõuna-Eesti haiglas keskmiselt 1 sünnitus päevas (kuid võib olla ka neli sünnitust päevas või mitte ühtegi) ning see tähendab seda, et kogu sünnitusosakonna personal tegeleb ainult selle ühe sünnitajaga. On veel üks ootamatu boonus – nimelt võib Võrus perepalati hõivata juba sünnitusmajja saabudes, mitte alles pärast sünnitust nagu suurtes kombinaatsünnitusmajades tavaks. Ja meest ei aeta mitte kunagi sünnitusmajast ära – isegi siis mitte, kui kõik perepalatid täis juhtuvad olema. Sel juhul paigutatakse sünnitaja ja tugiisik tavapalatisse ja tuuakse mehele lisavoodi. Küsisin ka mulle üliolulise :) toitlustamise kohta. Selgus, et päris restoranimenüüd pole, kuid allergiate osas saab köögiga läbi rääkida ja piimatoite mind sööma ei sunnita.

Naistearsti ja ämmaemandaga vesteldes ja sünnitusosakonna vaikses (sel hetkel ühtki sünnitajat polnud) pehmetel tugitoolidel istudes puges hinge hea ja soe tunne. Et. Mis. Oleks. Kui. Sünnitaks. Nüüd. Võrus? Sest kui ma otsin väikest, armsat, vaikset ja privaatset sünnitusmaja, kus mulle pööratakse palju tähelepanu ja ninnunännutatakse, siis see on mul ju nina all. Vaid viieminutilise autosõidu kaugusel meie Võru kodust. Miks ma hakkan sõitma tunnise autosõidu kaugusel Tartusse, kus ma pean a) selle sama väiksuse, armsuse, vaiksuse ja privaatsuse eest hingehinda maksma või b) kombinaathaigla loteriisse sukelduma???

Presenteerisin samad küsimused ka Innole, kes oli kohe Võrus sünnitamisega päri. Nõnda ei peaks ju ka Juulit üles ajama, kui sünnitus näiteks öösel pihta hakkab. Ja kui me läheme sinna päeval kolmekesi (Võru haiglas on ka vanemad lapsed väga teretulnud), siis võivad tema ja Juuli minu sünnituse ajal perepalatis aega veeta. Võimalusi kui palju. Seega sai see asi (suure tõenäosusega) ära otsustatud. Sünnitame siis seekord Võrus. Panin endale juba ka augustisse naistearsti aja kirja. Nii et saab näha. Kuidas mul seekord läheb. Minuga vestelnud ämmaemand arvas, et teine sünnitus on kiirem, aga ma ei taha igaks juhuks veel lootusi üle kruttida. Praegu lähtun sellest, mida mäletan. Et oleks võimalus positiivselt üllatuda :).

Nüüdsest saate siis lugeda, kuidas kulgeb minu rasedusjälgimine ja sünnitus riigihaiglas. Appi, uskumatu, kas ma tõesti ütlesin seda? Vist tõesti :). Igal juhul on nüüd huvitav näha, kas väike riigihaigla suudab erahaigla üle trumbata.

Täpsemat ülevaadet Võru haigla sünnitustingimustest saate lugeda Võrumaa Teatajast. Annan teada, kui lugu ilmub – seda saab siis digilehest lugeda.

Juulikese koerused 2

kastTäna oli siis see suurpäev, kus Juulikese pea pooleaastane pingutus kandis vilja. Nimelt on ta juba pool aastat asjatanud televiisori ees oleva kasti kallal, mille sees on minu vanad, läbiloetud ajakirjad. Eesmärgiks loomulikult kast ära lammutada ja ajakirjad kasti seest välja sikutada.

Ja täna see tal lõpuks õnnestuski! Kast lihtsalt ei pidanud enam Juulikese jõulisele survele vastu ja rebenes. Tänu sellele sai Juulike ajakirjadele hõlpsamini ligi ja suutis ühe ajakirja kasti seest ka välja sikutada. Oi, kui õnnelik ta siis oli! Istus pärast “vägitööd” keset põrandat, endal ajakiri hambus, ja oli nii võiduka näoga, nagu oleks mäetipu vallutamisega hakkama saanud. Umbes viie minuti pärast olid ajakirjast järel vaid lahtised äranätsutatud lehed.

Kuna ma ei tahtnud, et Juulike need lehed “ära sööb”, siis juhtisin ta tähelepanu mujale ja koristasin sel ajal segaduse ära. Aga Juulikesel oligi juba uus eesmärk – köögi prügikast, mille poole ta rõõmsalt kilgates roomama hakkas. Õnneks sain selle tema käest õigel ajal ära “päästetud”.

Praegu jahib väike möllutis laua peal olevaid kaeraküpsiseid ega ilmuta vähimatki väsimusemärki. Lõunauinak ju tehtud ja õhtused tembutused võivad alata!

PS Küll me oleme Innoga õnnelikud, et Juulike endistviisi öösel hästi magab. Saame end siis välja puhata, et tal päeval järel joosta jaksaks :).

kaera