Mina ja ema, kes polnud superema.

Irja kirjutas siin superemadusest ja tahaks lisada veidi muljeid selle kohta partneri või kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Kõigepealt pean ütlema, et minu enda ema polnud mingi superema, vaid tavaline nn kodukana, heas mõttes, kelle peamine karjäär oli pere ja lapsed. Võibolla oli kunagi ka midagi muud, aga pere loomisega vajus see kõik tagaplaanile ning ta oli sunnitud pühenduma jäägitult lastele. Ta oli selleks ka sunnitud, sest tol ajal, kolm aastakümmet tagasi polnud meestel veel kombeks naisi kodutöödes abistada. Mehed olid kodus, triiksärk seljas, lugesid ajalehte ja ajasid nö tähtsaid asju. Naised siis asjatasid kodumajapidamises, kittel seljas ja põll ees ning lapp või triikraud näppude vahel. Tõsi, oli ka selliseid naisi nagu Irja vanaema, kel oli karjäär, ent kes selle kõrvalt sai hakkama ka lastega tegelemise ja koduste majapidamistöödega. Aga olgem ausad, selliseid naisi pole palju, selliseid tõelisi kangelasi. Enamik naisi on lihast ja luust ning töö kõrvalt veel pere asju ajada enamik ei jaksa, või vastupidi, pere kõrvalt karjääri teha.

Viimasel ajal, tõsi, on tekkinud naiste seas soov olla superema, või kuidas öelda, pigem mängida superema, sest nagu öeldud, suudavad tõelised superemad olla vähesed. Enamikul pole selleks eeldusi, samaaegselt lugeda lehte või raamatut, arendada filosoofilist mõtet ning kududa sokke või kindaid, hoida silma peal lastel ning teha süüa. Aga olgu, tänapäeva naistel on soov mängida superema. Mida see tegelikkuses tähendab, et need naised vajavad enda kõrvale superisa, sest ilma oma mehe, pereisa toetuseta kukuks superemadus kolinal kokku. Nägin seda kõrvalt oma eelmises suhtes. Kui mina poleks tegelenud peres söögi tegemise, pesu pesemise, laste eest hoolitsemise ning muude kodutöödega, siis poleks naine saanud teha karjääri oma töökohal. Meil olid kodutööd ja karjäär omavahel kenasti ära jaotatud. Mis aga loomulikult ei takistanud mu naist koju naastes mängima superma ka kodus, hakates mehega võistlema kõiges, ka selles, kumb on parem lapsevanem. Ütlen ausalt, selline kodune võistlus võib algul tunduda isegi naljakas, aga kui see kestab aastaid, siis ajab juhtme kokku. Kõige hullem on see, kui naine satub superemadusest üha suuremasse vaimustusse või moodsalt öelduna, pöördesse. Siis on juba protsessi väga raske tagasi pöörata, superema võtab igasugust kriitikat rünnakuna tema isiksuse vastu. Superema on hea, aga kui ta hakkab võistlema isaga, kumb on parem lapsevanem, siis loob see peres tohutu pingeõhkkonna. Seetõttu toetan Irja mõtet: naine peaks jääma ikka iseendaks, ehk siis inimeseks. Kui ikka oled päev otsa olnud tööl, siis pole mõtet kodus hakata superema etendama, või kui oled kodune, siis pole mõtet end karjääriga rebestada. Mulle meeldib, et Irja ei soovi olla superema (omavahel öeldes pole tal selleks ka eeldusi) ja laseb mul meelsasti teha kodutöid, kui ta ise ei jaksa. Ta ei soovi võistleda minuga pere parima lapsevanema tiitli pärast, vaid teeme asju just nii, nagu kumbki tahab ja jaksab. Mina ei saa lapsele tissi anda, aga kõik muud ülesanded võin enda peale võtta ja Irja on mulle selle eest tänulik.

See nn superemadus või soov olla superema tuleb ilmselt naise rolli kiirest muutumisest viimase saja aasta jooksul. Kui varasemad tuhanded aastad oli naine valdavalt kodune, siis nüüd on ta saanud kodust välja ja kohati käitub nagu kevadel heinamaale lastud noor vasikas. See on ühelt poolt mõistetav, sest naistel on võimalus teha meestega võrdselt karjääri, või olla isegi edukam, sest kaasaegne haridussüsteem toetab pigem naisi. Naised on saanud omale nö superametid, ent teiselt poolt ei soovi nad loobuda oma traditsioonilisest rollist kodus. Tekib terav huvide konflikt. Mehed reeglina toetavad naisi nende püüdlustes, võttes osa kodutöid omale, aga kui naine hakkab nendega kodutöödes võistlema, ning mis kurvem, meest isegi maha tegema, siis läheb asi käest ära. Muide, see pööre halvemuse suunas võib toimuda üsna ruttu, tean seda oma kogemusest. Algul võib naise jaoks kõik tunduda ok, kui asjad laabuvad nii tööl kui kodus, ning ka mees võtab asja pigem huumoriga, aga kui naine ületab teatud piiri ja mees tunneb end ohustatuna, siis ei suuda mees enam pinget taluda. Lõpuks loobub mees üldse naise toetamisest ning sellega kukub loomulikult kogu superemadus kolinal kokku.

Ning last but not least, mees tahab aeg-ajalt ikka olla see traditsiooniline mees, naine peaks talle ka seda  luksust võimaldama. Nii nagu mehed lasevad meeleldi olla naistel naised. Superema, kes võtab kodus nii mehe kui naise rolli, riskib sellega, et mees tunneb end tema kõrval ühel päeval üleliigsena. Kannatajateks on lapsed, kelle nimel superemadus algselt ette võetud sai.

Imikupakkides ja mujal on viimasel ajal kaasa pandud beebikreemi Sudocrem, mis peaks aitama mähkmetega seotud haudumise vastu. Tegelikkuses, nagu selgub kogemuse najal, ajab Sudocrem asja pigem hullemaks. Lapsel läheb nahk kreemitamise kohalt täitsa lööbesse ning tekitab hirmsat kiputust. Kui otsida selle preparaadi, Sudocremi jälgi internetist, leiab infot, mille kohaselt võib lööbe vastane kreem tekitada ise tugevat löövet ja on nii mürgine, et põhjustab allaneelamisel maoärritust, oksendamist ja kõhulahtisust. Tekib küsimus, kuidas sellist asja üldse imikutele soovitatakse.

Igal juhul on parem naha kuivuse ja ärrituse puhul kasutada Decubali kreemi, mis on täiesti süütu, samuti on hea Eucerini kreem, või tavaline aloe vera geel.

Pildil Julia Eveliina vanavanaema Julie Eveliine, Sõmerpalu Valla Algkooli juhataja ja õpetaja, koos oma armastatud mehe Gustavi ja laste (vasakult) Aino, Georgi ja Endlaga Osulas, Võhandu jõe kaldal.

Ma tahtsin natuke kõnelda sellest tõsise ja targa pilguga naisest, kelle mustvalge pildi Inno eile oma jutu juurde üles pani. See on väikese Julia Eveliina vanavanaema Julie Eveliine Vaher, sündinud Puru.

Julie Eveliine Puru sündis 1893nda aasta 19. oktoobril Võrumaal Kärgula vallas Illi talus. Ma ei tea palju tema lapsepõlvest – vaid seda, et tema isa Aadam Puru oli kihelkonna koolimeister ja tal oli enne Julie Eveliine sündi juba mitu poega. Vaatamata sellele, et Aadam Puru oli koolitatud mees, oli ta väga konservatiivne ja arvas, et naistele pole vaja haridust anda. Seepärast oli ta väga vastu, kui tema ainus tütar Julie Eveliine 1908. aastal Võru Tütarlaste Gümnaasiumi õppima läks. Aga Julie ei hoolinud isa vastuseisust ja temast sai pärast gümnaasiumi ja Tartu Pedagoogilise Seminari lõpetamist kooliõpetaja – kõigepealt 1914-1916 Krootuse vallas asuvas Hurmi koolis, siis Venemaal Ufaa kubermangus, kuhu ta koos oma mehe Gustav-Eduard Vaheriga sõja eest pakku läks, 1918-1921 aastatel Tšernigovi kooli õpetaja, ja lõpuks aastal 1921 Sõmerpalu valla algkooli juhataja.

Märkmisväärne on, et kui Julie 1921. aastal Sõmerpalu Algkooli juhatajaks kandideeris, siis oli tema vastaskandidaatideks tervelt neli meest – Aleksander Lepik, Osvald Raudberg, Aksel Pihlapuu ja Aleksander Rõbakov. Julie sai neist kõige rohkem hääli – 8, Lepiku 5 ja Raudbergi 4 vastu (Pihlapuu ja Rõbakov võtsid kandidatuuri tagasi) ning nii sai sest vaprast, juba varakult meeste ülemvõimu protesteerinud noorest naisest edukas karjäärinaine, kellel oli vaba voli elada just nii nagu ta ise tahtis.

Kuid Julie ei olnud ainult karjäärinaine. Ta oli ka abielunaine ja kolme lapse ema. Abieluski ei soostunud ta alistuma, vaid valis endale abikaasa, kes teda austas ja kellele ta sai olla võrdseks partneriks. Tema mees, minu vanaisa Gustav-Eduard Vaher oli laia silmaringiga mees, kes oli käinud enne abiellumist Venemaal mõisavalitsejaks õppimas – nagu Joosep Toots. Ta oli ka väga kena ja atleetliku kehaehitusega mees, kel oli mitmeid talente – ta oskas mängida kõiki pille, joonistas kui kunstnik ja oli kõigele lisaks veel ka tugev maadleja. Julie ja Gustav (lähedastele Juuli ja Kusti) kohtusid Tartus – nagu meie Innoga – Gustavi isa majas Võru tänaval, kuhu Julie Pedagoogilises Seminaris õppimise ajal üüriliseks tuli. Minu isa, nende kolmas laps ja palavalt armastatud poeg Georg (kes sai, muide, nime maadleja Georg Lurichi järgi, keda minu maadlusfanatist vanaisa Gustav väga austas), on mulle rääkinud, et Julie ja Gustav ei tõstnud kordagi teineteise peale häält, elasid õnnes ja harmoonias ega teinud teineteisele mingeid ettekirjutusi. Nii et Julie oskas lisaks karjäärile valida ka meest.

Kui ma mõtlen oma vanaemale, keda ma ei ole kunagi näinud – ta suri 1970ndal aastal, kui minu sünnini jäi veel seitse aastat – siis valdab mu hinge soojus- ja tänutunne. Just tänu tema otsustavusele ja eneseteadlikkusele ise oma teed valida ja sealjuures kõiki takistusi trotsida sain mina endale sellise isa, kes andis mulle edasi kõik oma emalt saadud tarkused. Olen sama mässumeelne ja põikpäine nagu mu vanaema – teen just seda, mida ise õigeks pean ega lase kellelgi end keelata ega käskida. Muide, see isalt kuuldud lause – kuula ära, mis teised ütlevad, aga tee pärast ikka oma pea järele – on pärit just vanaemalt.

Just seepärast paningi oma tütrele vanaema Julie järgi nimeks Julia.  Ma arvan, et Julie, kes võitles endale möödunud sajandi alguses, kui naisõiguslus oli veel lapsekingades ja paljud naised ei osanud sellisest vabadusest unistadagi, välja õiguse elada just nii nagu ta ise tahtis, on temale kõige paremaks eeskujuks.

Pildil on Julia Eveliina nimekaim, Irja vanaema Julie Eveliine Vaher, neiupõlvenimega Puru.

Kui te arvate, et nimepanek on lihtne protseduur, siis te kindlasti eksite. Eksisin minagi, kes ma eeldasin, et Eesti e-riigis käivad asjad niks-naks ning id-kaardiga saab kõik kodunt lahkumata aetud. Noored lapsevanemad on ju, teadagi, pidevalt lapse külge nabanööri pidi seotud ka mitu nädalat pärast lapse sündi. Loe edasi

Pildil alati reibas Juulike söögikordade vahepeal issi käe najal puhkepausi tegemas.

Teismeeas, 8ondate lõpul-90ndate alguses meeldis mulle lugeda soome ajakirju, mida mu Soome abiellunud onu Erkki, ema vend iga kord Soomest tulles kaasa vedas. Tema naisevanemad tegelesid ajakirjade telefonimüügiga ja nii oli mul tohutu lasu igasugu erinevaid soome ajakirju. Mul on sest ajast meelde jäänud üks artikkel Soome naisteajakirjast Anna, mis rääkis “superäitist” ehk superemadest, kelle põhitunnuseks oli see, et ta saab kõigega hakkama ega virise kunagi, tema beebi ei nuta kunagi, on alati kustud, pestud ja kammitud ning ka superema ise näeb välja nagu äsja ilusalongist väljaastunu. Artikkel kõneles supereamadest kui uuest trendist, mille poole kõik püüdlema peaksid. Mulle tundus artiklis kujutatud supernaine toona õõvastav, kui miskisugune robot, kes on minetanud kõik oma võluvad vead ja toimib justkui autopiloodil. Mõtlesin, et mina küll selline olla ei taha ja langetasin südamepõhjas otsuse, et niipea ma kindlasti last ei saa. Ehk oligi see hirmus portree alati reipast superemast see, mille pärast ma lapsesaamist muudkui edasi ja edasi lükkasin? Loe edasi

Nii, sünnitusest on nüüd pikalt ja põhjalikult kirjutatud. Aeg on rääkida rasedusest.

Jäin lapseootele maikuus, minu arvates aasta kõige ilusamal ajal, kui õunapuud olid täies õies. Hämmastaval kombel just samal ajal, kui me Innoga kuus aastat tagasi Tartus, Rüütli tänaval kohvik Crepi ees kokku saime – ka see oli mais.

See aasta oli tähenduslik ka selle poolest, et otsustasime taas korrata oma väikest Eesti reisi, mille võtsime ette aastal 2005, kui kohtusime. Unustasime siis kõik muu ja sõitsime oma õnnejoovastuses esmalt Tartust Rakverre, siis Rakverest Pärnusse, Pärnust Lihulasse ja Lihulast edasi saartele. Sama tegime ka nüüd. Ma ei tea, kus täpselt olime, kui Juulike tekkis, aga ma tean, et me olime üle hulga aja vabad ja õnnelikud. Vahepealsed emotsionaalselt rasked aastad – isa surm, raharalli, poliitmaailma vehklused ja sagedased elukohavahetused – olid lõplikult seljataga ja me võisime jälle südamerahuga hingata. Täpselt nõnda, nagu me olime seda teinud siis, kui kokku saime.

Seal, saartel oli nii hea. Peatusime taas meie armsas Lõo turismitalus Muhus, kuhu aastal 2005 öömaja otsides juhuslikult  sattusime. Lahke perenaine tundis meid ära ja võttis meid ka nüüd vastu maitsva tee ja suupistetega. Käisime jälle Sõrve sääre tipus ja sõime selle kiviklibusel rannal lähedal metsa sees asuvast poekesest ostetud suitsukala. Hiiumaal matkasime Sääre tirpu, kus nägime imeilusat vaatepilti – mäslevat merd ja kaht luike, kes selle järjest kitseneva maariba tipus segamatult rahu ja vaikust nautisid. Jalutasime meiegi sinna, kus maa lõpuks merega ühtib, ja hingasime kopsud õhku täis. Oli tunne, nagu oleksin jõudnud maailma lõppu. Seisime seal mõnda aega vaimustatult, mina korjasin kaasa mõned kivid ja Inno muudkui klõpsis minust pilte. Mäletan seda meeletut vabaduse tunnet, mida seal tundsin, siiani.

Millalgi sel ajal Juulike maailma tekkiski… Minu jaoks väga oodatult ja kõige õigemal ajal, sest ma olin juba aastakese vargsi mõelnud, et meil võiks ju laps olla. Inno polnud mulle ses suhtes kordagi peale käinud või isegi seda teemat tõstatanud – tõsi, nüüd on ta maininud, et mõtles ise ka, et salamisi ta siiski lootis – ma ise olin hakanud nii mõtlema.

Ilmselt ongi lapse saamiseks vaja justnimelt seda – puhkust, vaikust ja rahu, kõigest üleliigsest vabanemist. Ja ilusat, ürgset loodust ilmtingimata ka.

Siin mõned pildid meie kevadisest saarte reisist.

This slideshow requires JavaScript.

Täna öösel saab Juulike kaks nädalat vanaks. Sündis ta ju täpselt kaks nädalat tagasi esmaspäeva öösel vastu teisipäeva. Vahepeal on päris palju asju juhtunud, naljakaid ka. Näiteks naabritädi tõi Innole väikse valge maski ja ütles manitseval toonil, et kui lapse juurde lähed, siis pead ette panema. Teise käega ulatas ta munad. Võtsime mõlemad kingid vastu, meil ei olnud südant temaga vaidlema hakata. Et valged maskid kuuluvad nõukaaega ja munade vastu on meil mõlemal allergia. Loe edasi