Kahekuune lapseke

This slideshow requires JavaScript.

Roosike üritab end kõhuli keerata

Paar päeva tagasi õppis Roosike end ise külili keerama. Nüüd meeldib tal vahel selili ja vahel külili pikutada ning kui ta on parasjagu külili, siis üritab ta ennast kõigest väest kõhuli pöörata. Täna tal see peaaegu juba õnnestus. Samuti on ta väga uudishimulik ja kui keegi hakkab rääkima, siis ei saa Roosi kuidagi jääda endisesse asendisse, vaid peab ennast, maksku mis maksab, rääkija suunas pöörama, tema juttu kuulama ja ise kilgates kaasa seletama. Tähendagu see või 180 kraadist pööret. Nõnda on uudishimu väikse Roosi end nii mõnigi kord täies pikkuses ümber pöörama ajanud. Eks ta ole. Ka tema issi on väga uudishimulik, topib oma nina igale poole. On nõus tegema üliinimlikke pingutusi, et infot kätte saada. Sündinud ajakirjanik. Näis siis, kas Roosi ka oma nina igale poole toppima hakkab. Või huvitub hoopis kirjandusest nagu tema emme. Või on tas juristisoont nagu vanaisa Georgil. Või ärimehesoont nagu vanavanaisa Gustavil. Tore oleks, kui ta korjaks üles kõik head omadused: oma isa hea südame ja kustumatu uudishimu, oma vanaisa Georgi rahuliku meele ja õiglusearmastuse, oma vanaema Toini ilu ja emotsionaalsuse, oma vanavanaema Selma oskuse iga inimesega suhelda, oma vanaonu Eino oskuse igas olukorras hakkama saada ja maailma mõtestada. Noh, võib-olla vanavanaisa Väinö kergesti ärrituva loomuse võiks vahele jätta ja oma emme kärsituse ja äkkvihahood ka :). Samas ütleb Inno juba praegu, kui Roosi nõudlikku kisa tegema hakkab, et nüüd sa siis tead, mis tunne on elada sinusuguse inimesega. Kes tahab kõike saada KOHE ega saa sekunditki oodata. Nojah, juba mu isa rääkis, et ma olen nagu vene valitsus :).

Kõige suurema tõenäosusega saab Roosikesest aga just see, kes temast saama peab. Ja nii ongi õige!

Mis värvi tulevad Roosi silmad?

6

Praegu käib meie suguvõsas äge arutelu selle üle, mis värvi tulevad Roosi silmad. Just skaipisime ema ja onuga ja nemad on kindlal veendumusel, et Roosi silmad tulevad pruunid. Tal olevat kohe selline olek, et pruunid. No ja ta on selline tume ka. Juulikese silmad on heledad, helesinised, nagu tema vanaisal Georgil. Enamikel angelmanidel ongi heledad silmad ja heledad juuksed. Kui Juuli oleks tavaline laps, siis ilmselt oleks ka tema silmad pruunid. Vähemasti nii arvavad mu ema ja onu, kes on ise tumedate silmade ja tumedate juustega soomlased. Inno arvab ka, et Roosi silmad tulevad pruunid.

Muide, mina sündisin siniste silmadega. Ja mu silmad olid sinised kuni aastaseks saamiseni. Mu isa, kellel on samuti sinised silmad, rääkis, et lootis kuni viimase hetkeni, et mu silmad jäävadki siniseks. Nagu tal. Et siis on mul tema nimi (Georg-Yrjö-Irja) ja tema silmad. Aga ükspäev läksid mu silmad üleöö pruuniks ja isa oli väga kurb. Ta sai sellest muidugi üle.

Eri arvamusel ollakse ka ses suhtes, et kelle nägu see Roosike siis on. Onu arvab, et Inno mis Inno. Inno jällegi raiub kui rauda, et temale vaatab Roosikese näost vastu väike Irja. Mina ei oskagi öelda. Ainus, mis võin öelda, on see: ma olen seda nägu kusagil varem näinud. Kindlalt. Ei teagi, kus. Ilmselt on Roosike summa mulle kallitest inimestest. Isast, emast, Innost ja võib-olla kellestki veel. Onu näiteks räägib, et temale meenutab ta tema ja minu ema isa Väinö ema Annit, kes oli rahvuselt soomlane, aga sedavõrd tumedat verd, et tema puhul kahtlustati tatari päritolu. Roosi olevat ka selline tume. Samas võivat tal ka heledad juuksed tulla, sest näiteks onul endal olid lapsepõlves heledad juuksed ja pärast läksid süsimustaks. Minu juuksed olid jälle lapsena niisama heleblondid kui Juulikesel.

Vahva see ennustamise värk. See tulevik, mis on nii piiritlematu ja etteaimamatu. Nagu üks suur seiklus. Vast ainult lapsed pakuvad sulle sellist magusat etteaimamatust. Sa ei tea kunagi, kes või mis sinu lapsest saab. Milline on ta tulevik. Mis teda ees ootab. Milline inimene ta on. Milliseid inimesi ta oma elus kohtab. Osalt on see hirmutav, kuid teisalt jälle see, mille poolest üldse elada maksab. Iga nurga taga on uus kummitus; virvendus millestki, mis pole veel kuju võtnud, aga on ometi juba olemas; sandistav kurbus ja taeva piiridele tõstev rõõm käsikäes. Ei ole midagi, mis annaks sulle inimesena nii palju kui lapse vanemaks oleks. Ükskõik mis see siis endaga kaasa ei too. Juba seepärast, et ainult nõnda saad sa elada minevikus, olevikus ja tulevikus ühekorraga.

PS. Diskussioon käib ka Roosi rahvuse üle. Kui ema järgi rahvust arvestada, siis olen mina soomlane ja Juuli ja Roosi on ka soomlased (sorry, Inno! :)). Igatahes on Roosi vähemasti veerandi võrra soomlane. Onu naljatabki, et tema hakkab teda mitte Roosiks, vaid hoopis Ruusu’ks kutsuma.

Kaal 2

1

Kui Irja siin kirjutas, et ta muudkui õgib, aga kaal sellele vaatamata kiiresti langeb, siin mina olen paratamatult sunnitud samamoodi õgima (sest kuidas sa ikka vesise suuga pealt vaatad, kuidas teine sööb) ja vaatan hirmuga, kuidas kaal üha kerkib. Olen oma 1,83 cm pikkuse juures juba 100 kilo raske. Õudne. Õnneks kaal enam ei tõuse. Varem olen olnud 90 kg ja siis vaatasin, et jube raske. Normkaal peaks olema kuskil 85 kilo ringis. Ootan juba kevadet, mil saab pikemaid jalutuskäike tegema hakata. Külmaga pole kohe isu nina välja pista, tulevad nohu ja köha kallale. Ma kohe ei kannata külma, talvel võtan alati 5-10 kg juurde, sest organism satub paanikasse ja hakkab rasvakihti tekitama. Pean end kõvasti tagasi hoidma, et kaal ei kerkiks, aga praegu pole tagasi hoidmine võimalik, kui ümberringi kõik söövad. Samas lihased ka kasvavad, kuna laste pidev tõstmine ja nendega tegelemine on paisutanud lihased päris suureks ja lihas on erinevalt rasvast raske. Kevadel soojade ilmadega läheb õnneks 10 kg alla, loodetavasti.