Mõtted enne teist sünnitust

2

Kui ma nüüd kalendrist järele vaatan, siis mul on jäänud sünnituseni – 11. november on määratud tähtaeg – veidi rohkem kui kuu. Ja ma olen parajas paanikas. Mälestused eelmisest sünnitusest ei ole head. Mida päev edasi, seda rohkem tungivad nad mu ajju ja nõuavad lahtimõtlemist, lahtimõtestamist. Soovitus “mitte üle mõelda” näib mu raseda ajule praegu naeruväärne. Kuidas? Inimene on mõtlev olend, ma olen mõtlev olend. Mõtlen, järelikult olen olemas. Kui ma ei mõtleks, siis zombie’stuksin õige pea. Ei, ma ei taha enam olla selline naine, kes läheb sünnitama, kõrvus helisemas klišee “küll kõik läheb hästi”. Ma tahan mõelda ja kui vaja, siis üle mõelda, sest ainult mõeldes saan ma rahu.

Lõuna-Eesti haigla perekoolis rääkis ämmaemand Elle Jäger väga huvitavalt sellest, kuidas naistel jääb oma sünnitustest meelde erinevaid ja teistele veidrana tunduvaid momente. Näiteks mäletas üks naine, kuidas ämmaemand oli tal sünnituse ajal midagi teha käskinud ja mees-tugiisik oli seda siis järele korranud ning naisele jäi sellest tunne, et ämmaemand ja mees on tema vastu liidus. See tunne jäi püsima pikaks ajaks.

Kui ma nüüd enda sünnitusele tagasi mõtlen, siis mul on meeles üpris mitmeid veidrana tunduda võivaid asju. Näiteks mäletan ma selgesti seda, kuidas ämmaemand tuli perepalatisse, kus ma parajasti padja kohal kägaras valudest üle hingata katsusin (ja sealjuures enda arust täitsa edukas olin) ja ütles, et vannivesi, mida ma soovisin, on valmis. Tee sünnitustuppa kulges aga trepist alla ja see trepist allaminek oli mulle väga vaevaline. Loomulikult läks sel ajal täielikult sassi ka hingamine. Ämmaemand oli sõbralik ega kiirustanud mind tagant, soovitades valu ära oodata, kui see tuli, aga ikkagi ei saanud ma aru, miks me pidime minema treppidest. See on üks moment, mis mul selgesti meeles on.

Siis mäletan ma vanni ja seda, et ma olin seal pikka aega üksi. Inno jäi veel perepalatisse lugu lõpetama ja ämmaemand kadus ühel hetkel ära (lisaks minule pidi ta teenindama üht äsja keisrilõikega sünnitanud naist, kes oli ilmselt vajutanud paanikanuppu). Mäletan, et lamasin seal vannis, leidmata mugavat asendit, ja olin hirmsasti solvunud selle üle, et mind oli üksi jäetud. Kui ämmaemand siis lõpuks tagasi tuli ja mulle sõnagi ütlemata väsinud ilmel tooli peal istet võttis, siis mul ei tekkinud temaga enam sidet ja mul oli tunne, et ma ei taha teda oma sünnituse juurde. Mulle tundus, et ta oli minu suhtes ükskõikne, külm, hoolimatu. See e pruukinud üldse olla nii, ta võis lihtsalt väsinud olla ja tahta end hetke koguda, aga minu tunne oli selline. Palusin teda, et ta kutsuks Inno perepalatist sünnitustuppa ja Inno tuli. Sellest hetkest läks mu meel veidi paremaks, aga tundest, et ämmaemanda ja minu vahel on sein, antipaatia, ei saanud ma lahti kuni sünnituse lõpuni.

Edasi mäletan jätkuvat ja aina kasvavat ebamugavustunnet. Hingamise rütmi ma enam kätte ei saanud, valud läksid üha suuremaks ja ühel hetkel oli mul selline tunne, et üle mu pea käis üks suur laine, mis mu vee alla viis, ja ma uppusin. Ma ei adunud enam, mida rääkis sünnituse juurde tulnud arst, mida rääkis üha enam närvi minev ämmaemand, mida rääkis Inno. Ma mäletan, et hingasin gaasi, aga see viis mind veel sügavamale põhja. Ma mäletan, et küsisin epiduraali, aga mingil põhjusel (ma ei mäleta, miks) mulle seda enam ei tehtud. Sünnitustuba ja seal toimuv muutus minu jaoks irreaalseks, arsti-ämmaemanda sõnad ärritavaks heliks mu kõrvades. Ühel hetkel tundsin, et mul on halb, ja ütlesin seda. “Lapsel on ka halb,” ütles seepeale ämmaemand. See tema lause jäi mulle väga meelde. Kuid ma ei suutnud ikkagi midagi teha, olin kui halvatud.

Mina seda ei mäleta, aga Inno räägib, et ühel hetkel arutasid arst ja ämmaemand omavahel, kas minna erakorralisele keisrilõikele, ja küsisid Innolt, mida tema arvab. Inno mäletab seda hetke väga selgesti. Ta ütles siis, et võiks veel proovida, aga see hetk oli tema jaoks nii õudne, et samas olukorras ta enam olla ei tahaks.

Hämmastaval kombel ühel hetkel laps siiski sündis. Järil, kuhu ma ennast viimaste jõududega vedada jaksasin. Arst ja ämmaemand natuke vaidlesid omavahel, kes lapse vastu võtab, ämmaemand ütles, et hingaksin lapse endast välja, ja siis ta tuli – ühekorraga. Ma ei suutnud alguses rõõmustada, sest halvatusest eufooriani on pikk tee käia. Esimene tunne pärast sünnitust oli – jumal tänatud, et see õudus läbi sai.

Lapsesse kiindusin päev pärast sünnitust. Siis muutus ta mulle iga sekundiga üha armsamaks. Mulle meeldis teda lihtsalt vaadata, sest iga ta näoilme tundus huvitav. Ämmaemandaga ei tekkinud aga kontakti ka pärast sünnitust. Ta tahtis kindlasti parimat, aga mulle ei meeldinud, kuidas ta mulle õiget imetamisvõtet õpetades mu rinda pigistas. See on jälle üks hetk, mis mul meelest ei lähe.

Nüüd, enne teist sünnitust kardan ma kõige rohkem, et need vastikud hetked korduvad. Kardan seda hetke, kus suur laine üle pea käib ja ma upun, sest laine jõud on lihtsalt nii suur, et ma ei suuda sellest üle hüpata. Kardan, et valu on lihtsalt liiga suur. Nagu eelmisel korral, kus mul oli tunne, nagu mind oleks pussitatud nüride nugadega kõhunaha seestpoolt. Kardan seda halvatuse tunnet, mis tuleb pärast uppumist. Kui ma tahaks pinnale rabeleda, aga ei suuda, sest nina ja suu on vett täis. Kardan, et satun jälle ämmaemandale, kellele ei meeldi mina ja kes ei meeldi mulle. Lisandunud on ka uued hirmud. Kardan, et sel ajal, kui ma sünnitan, võib mind vajada Juulike. Ja et kuna ma juba ette nii väga kardan, siis tõmbub mu keha pingesse ja see teine sünnitus tuleb veel hullem kui esimene.

Samas tunnen, et kui ma neist hirmudest kirjutan, siis muutub mu hingamine vabamaks ja mul on kergem olla. Seega on mõtlemine, mõtestamine hea, sest ta vabastab sind su sisse kängitsetud tunnetest. Ja teeb ruumi uutele tunnetele. Sellega on nagu kopitanud toa tuulutamisega. Ega enne läpatanud õhust lahti ei saa, kui akent lahti ei tee.

Mida ma nüüd teisiti teeks. Kindlasti tahaks sünnitada kuskil teises kohas. Et vanad mälestused ei tuleks nii kergesti tagasi. Et oleks võimalik näha uusi värve, uusi ruume, uusi nägusid. Kuulda teistsuguseid hääli. Ma tahaks ka, et mul oleks parem ülevaade sellest kohast, kus ma sünnitan, ja seal pakutavatest võimalustest. Et sünnituse ajal ei tekiks olukorda, kus ma midagi (näiteks kindlat valuvaigistit) tahan, aga mingil põhjusel ei saa seda. Tahaks teada, kes on see ämmaemand, kes mu sünnituse juurde tuleb, ja teda enne näha. Et veenduda selles, et mina ei ole talle antipaatne ja tema mulle. No ja siis võiks juba julge südamega sünnitama minna :).

Homme lähen Maarjamõisa, uuringutele ja sealsete sünnitusvõimalustega tutvuma. Annan pärast teada, kuidas mul läks.

33. rasedusnädal

Kardioloogi ja naistearsti juures käidud, aga palju targemaks ei saanud – peale selle, et mul on jätkuvalt klapirike. Võru kardioloog rääkis, et kuna tema patsiendid on enamas jaos 80aastased, siis ta ei oska mulle eriti nõu anda ja pakkus, et saadab mu Tartusse, kus parem spetsialist. Nii et järgmisel nädalal siis Maarjamõisa.

Naistearsti ja ämmaemanda juures läks iseenesest hästi  – sama soe ja sõbralik suhtumine nagu eelmiselgi korral. Tahaksin väga Võrus sünnitada, aga samas on mul viimasel ajal hakanud tekkima hirm, et neil siin ei pruugi olla vajalikku ekspertiisi minusugustele sünnitajatele professionaalse abi andmiseks. Lisaks klapirikkele on mul ju veel ka astma, mis tundub nüüd iga päevaga hullemaks minevat.

Öösel matab hinge, nina vilistab ja ajab köhima. Väsin väga ära, kui trepist üles kõndima pean. Sama lugu oli Juuli ootamise kolmel viimasel kuul, ainult et nüüd on justkui veel hullem. Näiteks täna tahtsin võtta ette pikema jalutuskäigu, aga kui välja läksin, siis sain ruttu aru, et kaugemale kui paralleeltänava pood ma lihtsalt ei jaksa. Ja ka sinna oli tee üpris vaevaline. Ikka see õhupuudus ja hingeldamine. Astmapiipu ma eriti kasutada ei taha, sest kui ma seda viimati kasutasin, siis hakkas mu süda nii hullult kloppima, et mulle kirjutati välja südamerohud. Nokk kinni, saba lahti – situatsioon :).

Ahjaa, eile käisin siin Võrus perekoolis. Ääretult sõbralik, vahetu ja turvalisuse tunnet sisendav atmosfäär. Ülimalt toredad ämmaemandad. Nii et kui sa oled rase, kel ei ole tervisega mingeid probleeme, siis ei ole küll mitte mingit tarvidust erahaiglasse minna. Lõuna-Eesti haiglas saab erahaigla tasemel sünnitusabi täiesti tasuta.

Ise aga arvan, et ma pean usaldama oma just viimasel ajal tekkinud sisetunnet, mis ütleb, et mul on eelkõige vaja professionaalset sünnitusabi. Mitte niivõrd käehoidjat, aga arsti, kes teab täpselt, kuidas mind kõige paremini aidata. Klapirikkega on ju sedasi, et iga valuvaigisti ei sobi, sama astmaga. Ma tunnen, et vajan arsti, kes teab, mis mulle sobib ja mis mitte, ega hakka seda sünnituse ajal katse-eksituse meetodil välja selgitama.

Nii et järgmisel nädalal Tartusse. Vaatan, mida mulle seal räägitakse.

Juulikene valib toitu

4

viina

Lisaks sellele, et meie väike terane tütretirts Juuli on õppinud end voodi najal seisma upitama, on ta ka toitu valima hakanud. Kui enne kõlbas kõik, mis ma talle taldriku peale laadisin, siis nüüd viskab ta juurviljad taldrikust välja ja nõuab häälekalt puuvilju. Juuresoleval pildil sööb Juulike rahuoleva näoga taldrikust viinamarju, taldriku kõrval lebavad aga õnnetult sealt välja loobitud kaalikad ja brüsseli kapsad. Õnneks maitseb Juulikesele jätkuvalt hästi kala – eriti rasvane lõhe. Inno kommenteeris seda toidu valimist sedasi, et noh, ta on ju ikkagi inimene. Ja et kui temale kaalikaid pakkuda, siis ta ka ei tahaks neid ja nõuaks viinamarju :).

Õnneks ei ole Juulike juurviljadele siiski täielikult selga pööranud. Ta sööb endistviisi hea meelega peeti ja porgandit. Peedisöömisest siin üks pilt ka.

napsu

Kurikuulus lapsepeksja elas meie majas

2

See lapsepiinamise juhtum on mind nüüd juba mitu päeva vaevanud. Jube mõelda, et noor naine nimega Keiti, keda koos elukaaslasega oma lapse vaeseomaks peksmises kahtlustatakse, kõndis veel aasta tagasi siinsamas, Kreutzwaldi tänaval asuva kortermaja ees, kus meiegi elame. Ja see tädi, kellega ma iga päev suhtlen, rääkis täna Õhtulehele, kuidas too Keiti muudkui pidutses ja jättis lapse ööseks üksi koju.

See väike tüdruk sündis, muide, Juulikesega samal ajal. Mäletan, kuidas see naine siinsamas, meie maja ees käru lükkas. Kuna ta ei elanud minuga samas trepikojas ja ma pole ka maja kuulujuttudega kursis, siis ei teadnud ma tema tegemistest siiamaani midagi. Nüüd siis lehest loen, et tegemist lapsepiinajaga, kes kuueks kuuks vahi alla võetud. Ise alles 22aastane.

Kuna ma olen praegu väga tundlik, siis tekitas selline uudis minus esmalt metsikut viha. Mõtlesin, et see naine ei vääri õigust elada ja tuleks maha lüüa (või siis vähemasti eluks ajaks vangikongi visata). Natuke rahunedes mõtlesin, et aga äkki ei olnud see tema, kes last peksis, äkki see oli hoopis tema elukaaslane – sest nagu ma aru sain, siis kutsus just too Keiti oma lapsele kiirabi. Samas. Mis ema sa oled, kui lased oma elukaaslasel lapsele nii teha? Mõtle asja üht- või teistpidi, selge on üks: üks laps lamab praegu Tallinna lastehaigla intensiivis ja tema seisund on üliraske. Ja tema kehal on pikaajalise piinamise jäljed. Seega – kui ema isegi ei peksnud oma last ise, siis ta vähemasti teadis sellest ja kiitis selle heaks. Väga-väga häiriv on kogu loo juures see, et isa taotles samal ajal, kui last peksti, lapse ainuhooldusõigust ega saanud seda.

Nonii, nüüd olen saanud selle mind häiriva asja südame pealt ära kirjutada. Kommentaariumis uuriti, et miks nii vähe kirjutanud olen. Ma olen lihtsalt energiat säästnud. Mul on viimasel nädalal olnud öised õhupuudushood ja ma ei ole saanud eriti magada. Seetõttu olen päeval väga väsinud ega jaksa suurt midagi teha. Isegi poeskäik paralleeltänavale on väga vaevaline. Eile käisin kardioloogi juures ja ta saatis mind lisauuringutele, kuhu lähen homme. Eks siis saab natuke selgust. Homme ka uuesti naistearsti juurde. Üritan olla positiivne. Lapsega muidu kõik korras õnneks. Ja Juulike jaksab iga päev üha kauem seista. Nüüd ta juba mitte ainult ei seisa, vaid ronib ka meie juurde voodi peale.

Üks kurb uudis on ka. Üleeile suri minu kallis-armas 93-aastane vanaema. Oli parajasti Rakveres käimas, läks heitis korraks pikali ja suri une pealt. Onu rääkis, et ta oli Soomes natuke haige olnud ja ta ei tahtnud teda Eestisse lasta, aga vanaema käis peale ja temaga ei andnud eriti vaielda. Justnagu ta oleks teadnud, et peab ära minema ja tahtis veel oma tütre, minu emaga hüvasti jätta… Igatahes oli tal ilus surm, vähimategi kannatusteta. Maetakse ta Rakverre, oma ema ja isa ning noorema õe kõrvale.

Nii palju siis tänaseks. Katsun homme ka pärast arstide juures käimist midagi kirja panna.

Tagasi gluteenivabal dieedil

5

Te võite naerda, aga järjekordselt on selgunud, et mulle gluteen ikka ei sobi. Kuskil kaks kuud kannatas mul neid saiakesi süüa (täheldades vaid mõningast kerget enesetunde halvenemist), aga siis hakkas kõht valutama. Täpselt nagu mu onul, kes ka ühel korral saia süüa proovis ja mind siis informeeris, et ei saanud öö otsa magada. Jätsin siis JÄLLE kõik gluteeni ära ning heureka! Kõhuvalu kadus. 

Siis proovisin natuke aega täitsa tavalist kaeraputru süüa. Andsin Juulikesele ka. Kehv enesetunne tagasi. Ja Juulikesel tekkis hull nahalööve. Jätsin kaera ära meil mõlemal ja probleem lahendatud.

Ehk siis status quo on selline, et gluteeni ja kaseiini ei söö. Punkt. Ei sobi meile lihtsalt, mitte midagi ei ole teha. Kuigi ma NII VÄGA armastan saiakesi. Eriti sooje saiakesi. Njämm. Tuleb jälle gluteenivabadele toodetele üle minna. Õnneks Rimis on häid Schär’i tooteid, kus pole kartulijahu sees. 

Ahjaa, vahepeal sõime Innoga ka kõvasti erinevaid lihatooteid ja vorstikesi. Eriti Hispaania jamon‘i, mida ma jumaldan alates Portugali-päevist, kus seda tutvustas mulle mu eks Joao, ja salaamit, mis on mulle alati maitsenud. See lihaorgia ei mõjunud ka hästi. Mõtlemine muutus aeglasemaks ja tekkisid seletamatud vihahood, mida ma omaenese tarkusest kohe rasedusega seostasin. Aga nii kui liha ära jätsin, olid need nähud kadunud. Innol samuti.

Liha söömise vajadust põhjendatakse sellega, et seal on palju rauda. Minu naistearsti sõnul peaks aga rase rauavaegusaneemia vältimiseks hoopistükkis palju rohelist sööma, sest rohelisest omastab rauda palju kergemini kui lihast. Tundub küll nii. Ja kui veel lisaks melassi võtta, siis ei tohiks probleemi tekkida. Huvitav on see, et Juulikest oodates tekkis mul aneeemia (ma ei võtnud melassi), nüüd, selle raseduse ajal (kus ma võtan melassi ja söön lisaks sellele merevetikaid – nori, spirulina – kus samuti palju rauda), on mul aga rauanäitajad väga head.  Lihas on ka B12 vitamiini, mis on kasulik närvisüsteemile ja vereringele, kuid veel rohkem kui lihas on seda merekarpides. Mina söön sinimerekarpe vähemalt korra nädalas, nii et ka B12ga on kõik korras. 

All in all, pärast gluteeni ja liha ärajätmist on enesetunne jälle sama hea kui enne gluteeni ja liha söömahakkamist. 

Ämmaemanda juures, 29. rasedusnädal

Käisin esmaspäeval Võru või õigemini Lõuna-Eesti haiglas arsti ja ämmaemanda juures. Jälle väga meeldiv kogemus. Võru haiglas on hästi lahe naistearsti ja ämmaemanda ooteruum – seal on lisaks kõvadele toolidele pehmed lösutamispadjad, kuhu ma pärast neljandale korrusele vantsimist tänulikult maandusin. Miks vantsisin? Lõuna-Eesti haiglal on liftid olemas ja oleks võinud vabalt üles sõita, aga mul on juba ammusest ajast paaniline hirm väikeste suletud ruumide ees ja võimalusel ma alati väldin liftiga sõitmist. Isegi siis, kui see tähendab neljandale korrusele ronimist. Mis ei olnud eriti hea mõte, sest ma hakkasin lõõtsutama juba teisel korrusel. Pidin puhkama igal korrusel ja neljandale jõudes oli toss praktiliselt väljas. Aga vähemasti ei pidanud liftiga sõitma :)

Ooteruumis oli aga väga mõnus lösutamispadjale potsatada ja laual olevaid ajakirju sirvida. Rakvere haiglas näiteks nii mõnusat ooteruumi ei ole, seal tuleb oodata kõva tooli peal, kuni sind sisse hüütakse. Elites saab istuda diivani peal ja samuti ajakirju lehitseda. Ainult et need ajakirjad ei ole mitte värsked, vaid üsna vanad. Ma ei saagi aru, miks haiglatesse-kliinikutesse ei tellita värskeid ajakirju – nagu on näiteks autoteenindustes. Aga noh, hea, et üldse mingid ajakirjad on. Ravimibuklettide lugemine oleks veel igavam.

Naistearst ja ämmaemand olid väga sõbralikud ja soojad. Arutlesid-muretsesid minuga kaasa ja vastasid kõikidele küsimustele. Arvasid, et pean kindlasti enne sünnitust kardioloogi juures käima ja panid mulle ka aja – septembri lõppu. Hüva, käin ära, sest ega see mul tükki küljest ära võta. Siis teab ka sünnitusosakond, milleks minu puhul valmis peab olema. Kui see südameklapp sünnitust segama hakkab. Siis mind veel mõõdeti ja kuulati tibu südamehääli – kõik korras. Ainuke probleem on see, et ta on ikka veel põikiasendis. Aga otsustasin, et ei muretse ette. Mina ei hakka nõudma loomulikku sünnitust ega ka keisrilõiget. Usaldan siinkohal arste. Mingi kangelassünnitaja ei ole ma niikuinii. Epiduraalivõimaluse kasutan aga kindlasti ära – kui sünnitus pikaks peaks venima. Muidu väsin jälle poole peal ära ja Inno peab otsustama, kas teha keisrilõige või punnitada edasi :).

Vererõhk kontrolliti samuti üle ja see on mul väga madal, aga südameklapi rikkega kaasnebki madal vererõhk. Kusjuures see vererõhk läheb mul hästi madalaks just raseduse viimastel kuudel – Juuliga oli samamoodi. Vahel on selline tunne nagu hõljuks õhus – pea käib ringi, tasakaalu ei ole ja silme ees virvendab. Nagu käiks köie peal. Kohvi joomisega läheb natuke paremaks, pilk teravdub ja mõtlemine konkretiseerub, aga sellega peab ettevaatlik olema, et süda puperdama ei hakkaks. Vahel õhtuti tekib õhupuudus ja nina hakkab vilistama, aga seegi on manageeritav. Siis viskan pikali ja mõne aja pärast hakkab parem. Nüüd algas mul dekreet ja saan puhata nii palju, kui vaja. 

Nii et sellised lood. Ahjaa, kolmapäeval käisin veel analüüse andmas. Ka Võru haigla laboris kohtasin väga sõbralikku suhtumist – vereproov võeti nii, et ma seda praktiliselt ei tundnudki ja pärast sooviti veel naeratades kena päeva. Ei, olen praegu Võruga väga rahul ja tundub, et jään siia sünnitama. Rakvere haigla on veidi modernsem kui Võru haigla, aga Võru haiglas on jälle rohkem soojust. Inimesed on siin kuidagi eriti soojad ja siirad. Hoolivad päriselt, mitte ainult moe pärast. 

Kuid eks ma pärast kardioloogi juures käimist tean täpsemalt. 

Juulike tõuseb püsti

1

jalgadel

Väike, kahe- ja pooleaastane Juulike on jälle uusi asju ära õppinud. Alustas ta enda voodi najal upitamisega. Haaras oma väikeste käekestega voodilinast kinni, vinnas end põlvedele ja vaatas lõbusalt naerdes üle voodi ääre. Paar korda tõusis oma värisevate jalgadega ka taldadele, aga seda ainult korraks. Nõndaviisi rassis Juulikene oma paar nädalat.

Aga nüüd juba paar päeva on Juulike arengus veelgi edasi liikunud – ta tõuseb juba kindlalt taldadele, hoides ise kõvasti voodilinast kinni. Ja kui tal kätest kinni võtta, siis seisab ta ka väga ilusti. Enda püsti ajamisest on saanud tema lemmiktegevus. Kusjuures me ei ole teda absoluutselt tagant utsitanud ega “jalgadele pannud”, mingitest käimistoolide ja hüppamispükste kasutamisest rääkimata. Kõik on tal tulnud omaenese entusiasmist ja loomulikust soovist. Ilma ühegi teraapia ja abivahendita. Noh, kui rinnapiim välja arvata. Seda saab ta siiani kolm korda päevas :).

Meie kindel veendumus ongi, et lapsel tuleb lasta areneda rahus, omas tempos, austades tema loomulikku, individuaalset kujunemislugu. Kui laps veel kaheaastaselt ei käi, siis on see järelikult tema loomulikku kujunemislukku sisse kirjutatud ja see on täiesti okei. Ka erivajadustega lapsel tuleb lasta olla lihtsalt laps. Mängida, elust mõnu tunda, ise asju avastada. Laps hakkab tegema asju siis, kui ta tunneb, et selleks on õige aeg. Meie Juulike leidis, et õige aeg püsti tõusmiseks on just nüüd, kahe- ja pooleaastaselt. Jääme põnevusega ootama, millal on tema arvates õige aeg käima hakkamiseks. Praegu paistab, et ta tahab oma väikesest õekesest, kes veel kõhus, ette jõuda :)

Evelin Ilves ei sobinud „Caesar’i naiseks”

6

Kui ma veel oma portugallasest elukaaslase Joao’ga koos elasin, siis armastasin ma iga kahe kuu tagant Eestis käies ööklubides tiirutada. No ma olin siis veel 26 ega tundnud end koduproua eluks valmis olevat, aga mu elukaaslane Joao oli juba 39 aastat vana ja tema ema Maria küsis talt iga natukese aja tagant, millal Joao abielluda ja lapsi saada kavatseb. Et on juba aeg. 

Kui Joao mind ühel õhtul jälle telefoni teel kätte ei saanud (ma ei mäleta, millises ööklubis ma siis parajasti koos oma hea sõbrannaga pralletasin), oli tal mulle kaks etteheidet. Esiteks see, et mu isa ei oska üldse inglise keelt. Kui ta isalt uuris, et kus Irja on, siis vastas isa talle umbes midagi sarnast nagu: “Irja spazieren na platz”. Kuna ta oli koolis saksa keelt õppinud. Ja kõik. Teisest etteheitest ei saanud ma esiti aru. “Caesar’s wife must be above suspicion,” ütles Joao tumeda häälega. Kui järele uurisin, et mida see väljend tähendab, siis sain teada, et Julius Caesar, Rooma riigipea, olevat oma esimesest naisest Pompeiast lahutades öelnud, et Caesar’i naine peab olema väljaspool kahtlust ehk tema käitumine peab olema selline, et teda ei saaks mingis norme rikkuvas käitumises isegi mitte kahtlustada. Kui Pompeia sellise kahtluse alla sattus, siis pidas Caesar õigeks end temast lahutada, sest tundis, et tema positsiooniga mees ei saa sellise naisega enam koos toimetada.

 Muidugi ei olnud minu elukaaslane mingi Caesar’iga võrreldav tegelane, aga nüüd, tagantjärele saan ma tema jutu mõttest aru. See on: mees, kes peab endast lugu, ei saa enam elada koos naisega, kes teda häbistanud on. Kui tavalise mehe puhul saame rääkida ainult tema enda häbist, siis Toomas Hendrik Ilvese puhul saame rääkida nii tema kui Eesti riigi häbist. Liina Kersnal, kes ütles, et Evelin Ilves demonstreeris oma öise suudlusega lugupidamatust oma riigi vastu, on õigus.

Seetõttu ei saa ma aru mõnede esile kerkinud psühholoogide jutust, et presidendipaar peab omavahel asjad selgeks rääkima. Kui see võib veel kõne alla tulla tavalise paari puhul (kuid ka sel juhul tuleb häbiga edasi elada), siis president, kes on võrreldav Caesariga, jääb Evelini kõrvale jäädes ju täiesti narriks. Mitte keegi ei võta teda enam tõsiselt. Ta on siis mees, kes on nõus vabatahtlikult sarved peas edasi kõndima. Asetades sellega kujundlikult sarved pähe ka Eesti riigile. 

Paraku kehtivad esileedidele karmimad nõuded kui tavainimestele. See on loomulik, sest nende positsiooniga kaasnevad suured hüved. Ja nad on oma riigi esindajad. Piltlikult öeldes on president riigi isa ja presidendiproua riigi ema. Hetkel on riigi emaks abielurikkuja ehk hoor. Ei, Tomil ei ole valikut. Kui ta tahab oma näo säilitada ja minna ajalukku mitte sarvekandja, vaid tõsiseltvõetava mehena, siis ta peab Evelinist lahti ütlema.

Minu enda ööklubirallid on aga tänaseks läbi. Huvi nende vastu kadus kohe, kui olin kohanud Innot. Seega võib iga naine olla Caesar’i naine, ainult et õige mehe kõrval. Ehk ei ole Toomas Hendrik lihtsalt Evelini Caesar? Mis iganes, Evelinil on aeg edasi liikuda ja leida endale uus, sobiv elukaaslane. Niisamuti Tomil. 

Sünnitus ei ole haigus, aga ta ei ole ka kõige loomulikum asi maailmas – igaühe jaoks

18

Eile õhtul tuli uudis, et Rakvere haiglas suri sünnituse tagajärjel beebi, ja see ehmatas ikka päris korralikult. Siiamaani mõtlen selle peale. 

Üha enam taban end mõttelt, et neil, kes väidavad, et rasedus ei ole haigus ja et sünnitus on kõige loomulikum asi maailmas, ei ole õigus. Selle sõna otseses mõttes ei ole rasedus loomulikult haigus – ta ei ole oma olemuselt negatiivne, ei kanna halba sõnumit – kuid nõnda nagu haigus, nii kurnab ka rasedus keha ja nõuab, et rase tempot maha võtaks ja puhkaks. Selles mõttes sarnaneb rasedus haigusega. Kui järele mõelda, siis on rasedusel isegi mitmeid ühisjooni südamehaigusega – rasedal võib olla raske trepist või mäest üles käia, tal võib tekkida õhupuudus, rinnust võib suruda jne. Kõik need “sümptomid” on mulle tuttavad, just raseduse viimastel kuudel. Osalt muidugi seepärast, et mul on südameklapi rike, aga vähesel määral vaevab jõuetus kõiki rasedaid. 

Kui kuulutada, et rasedus ei ole haigus, siis mõtleb mõni eriti kohusetundlik rase (nagu mina, kel on kombeks end haiguse ajal piitsutada), et mida ma siin siis virisen ja vedelen, marss üles ja tööle! Aju seostab paratamatult haigust puhkusega – seega, kui ei ole haigus, siis ei ole ka tarvidust puhata. Võib normaalses rütmis edasi lasta.

Kuid alati ei või. On oht endale liiga teha. Olen nüüd mitu päeva järjest käinud pikkadel jalutuskäikudel ja märganud, et kui üks ots läheb ludinal, nagu siis, kui kõht oli veel väiksem, siis tagasi tulen juba hästi aeglaselt ja ähkides-puhkides, teosammul. Ei jaksa hästi kodutrepist üles. Järeldus – raseduse ajal ei ole hea kangelast mängida. Piisab väikestest jalutuskäikudest poodi ja tagasi. Samuti on tark päeva jooksul vähemalt üks uinak teha, sest muidu väsib õhtuks väga ära. Seega ei ole kindlasti hea mõte, et rase kuni sünnituseni täistempoga tööl käib. Ma olen enda pealt näinud, et hiljemalt kolmanda trimestri alguses on tark tempo maha võtta ja teises rütmis hingama hakata. 

Jah, rasedus ei ole sõna otseses mõttes haigus, kuna ta kannab endas head sõnumit, suurt rõõmu, aga kehale on ta nagu haiguski kurnav ja puhkust nõudev seisund. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on nii, et raseduse viimastel kuudel tulevad tagasi ka mõlemad mu varjul olevad hädad – klapirike ja astma. Viimasel jalutuskäigul tundsin südames kerget painavat survet, samasugust nagu Portugalis. Trepist käimine on muutunud vaevalisemaks, täpselt nagu Juuli ootamise viimastel kuudel. Juuli käru ei jaksa ma enam ammu mäest üles lükata, seda teeb Inno. Ja paar viimast ööd on ka mu nina kergelt vilistanud. Hello, astma! 

Inno arvab, et ma pean puhkama ja määras mu kodusele režiimile. See on natuke frustreeriv, aga samas õige – ise ma ju läheks kõige parema meelega augustikuise vihma kätte jalutama. Püherdaks poriloikudes nagu väiksena :).

Mõtlen üha enam sünnituse peale ja see teeb mulle natuke (loe: palju) muret. Et kuidas ma nüüd hakkama saan. Juuliga oli ju väga raske. Ma saan end ette valmistada ja õigesti hingata, aga kuidas ma valmistan end ette selleks, et mul kaob lihtsalt ühel hetkel jõud ära? Kui see on tingitud mu astma tõttu ahenenud hingetorust või lõdvast südameklapist? Inno arvab, et ei ole mõtet üle mõelda, aga enne Juuli sündi ma ei mõelnud üldse, uskusin neid roosamannavahuseid küll-kõik-läheb-hästi teoreetikuid. Ja vaat mis välja tuli. Sünnitus seiskus ja peaaegu tehti erakorraline keisrilõige. Just seepärast hindan ma väga selliseid ämmaemandaid, kes ei vaata igale rasedale äratehtud näoga otsa ega korruta: “Küll kõik läheb hästi!”. 

Ei lähe alati hästi, ükskõik kuidas ei pinguta ega punnita. Vahel astub saatus või taustal hiiliv tervisehäda või mingi muu asi vahele ja läheb halvasti. Või väga halvasti nagu nüüd Rakveres. Parem on teha enne sünnitust ära kõik analüüsid ja käia kõikide spetsialistide juures. Ja vaadata endale selline ämmaemand, kes on pigem ülivalvas kui ülipositiivne. Positiivsus on hea asi, kuid on kordi, kui rumala positiivsuse tagajärjeks on surm. Või eluaegne erivajadus.

Seega – mina olen nüüd igatahes valvas. Heatujuliselt valvas – ütleme. Hädakraaksujatele ma oma aega ei kuluta, kuid täpselt samamoodi peletan mõtetest süüdimatu positiivsuse. Ja puhkan, puhkan, puhkan :). Õnneks on mul selline mees nagu Inno. Ma ei jõua teda ilmselt iialgi nii palju kiita kui ta väärt on. 

Seitsmendat kuud rase. Kas kardioloogi juurde?

6

Nonii, nüüd siis ka ämmaemanda juures käidud. Kuna ma olen siiamaani olnud jälgimisel Elites, kus rasedatega tegeleb naistearst ja ämmaemandat näeb alles sünnitusel, siis oli selle nädala teisipäeva ehk 19. augusti ämmaemanda visiit minu jaoks esmakordne. Käisin jälle Rakvere haiglas ja jäin taas kord väga rahule.

Ämmaemand Oksana oli väga sõbralik ja põhjalik – tutvus mu rasedakaardi kõikide andmetega ja küsis eelnevate haiguste kohta, kuulas loote südamelööke, mõõtis kõhtu ja võttis ise vereproovi (olin väga üllatunud, sest Elites tuleb vereproovi andmiseks käia laboris, nagu ka Põlva haiglas). Kogu visiit kestis ca pool tundi või isegi veidi kauem ja oli minu jaoks väga informatiivne ja meeldiv. Ei jäänud absoluutselt alla Elite tasemele, pigem isegi ületas seda. 

Kuna mu rasedakaardil on kirjas, et mul on diagnoositud südameklapi rike (mitraalklapi prolaps), siis arvas ämmaemand, et ma võiks igaks juhuks võtta perearstilt saatekirja kardioloogi juurde ja südant kontrollida lasta. Et välistada võimalus, et ma olen riskirase. See natuke ehmatas, kuna ma oli vahepeal oma prolapsi juba unustada jõudnud, aga kui oma eelmise sünnituse peale mõtlen, siis ühel hetkel kadus mul ju tõesti täiesti jõud ära ja mitraalklapi rikke üks iseärasusi ongi ärakukkumine raske pingutuse puhul, samuti madal vererõhk, mis mul ka praegu on. Ämmaemand märkis seepeale, et sünnitus on ju ka üks väga suur pingutus, nagu maraton. Seda ta tõepoolest on – võhma peab jätkuma pikemaks ajaks, Juuliga kadus mul aga kuskil poole sünnituse peal jõud täielikult ära. Ja kui nüüd täitsa aus olla, siis nüüd, kolmanda trimestri alguses ei jaksa ma ka enam hästi mäest üles kõndida ja kohati on tunne, et pea hakkab hirmsasti ringi käima – just pingutades. Juuli ootamise viimastel kuudel oli samamoodi, aga ma ei pööranud sellele siis vähimatki tähelepanu. Vaatasin oma tolleaegsest rasedakaardist järele – ma isegi ei maininud arstile oma klapiriket. Arvates, et see on ise üle läinud. Aga võib-olla tegi just see mul Juuli sünnitamise nii raskeks? Kardioloogi juures ma enne eelmist sünnitust ei käinud, nii et ei tea.

Mitraalklapi prolaps diagnoositi mul 2005. aasta alguses Portugalis. Kuna ma ei jaksanud enam trepist üles käia ja minestasin sageli, siis pani mu elukaaslane Joao mulle kardioloogi aja kinni. Mulle tehti seal koormustest (käimine lindi peal, aheldatuna igasuguste juhtmete külge), kus ma väsisin juba esimestel minutitel, ja selle tulemusena selguski, et minu südameklapp ei käi nö korralikult kinni. Pärast Innoga kohtumist ja menüü muutmist (gluteeni- ja kaseiinivaba dieet) paranes mu tervis märgatavalt. Jaksasin jälle trepist üles ega minestanud enam. Ainult vahepeal oli selliseid päevi, kus mul hakkas pingutuse järel paha. Nagu näiteks Juuli ootamise viimastel kuudel, kus ma pidin trepist üles minnes igal korrusel ja vahel isegi igal trepiastmel seisatuma ja hinge tõmbama.

Juurdlesin pärast sünnitust pikalt, miks ma sünnitades nii nõrk olin. Küll süüdistasin end väheses ettevalmistatuses, küll vales hingamises, küll sünnituse alguses vanni ronimises (arvates, et see väsitas mind ära). Aga äkki oli asi südames? Käin nüüd kindlasti kardioloogi juures ja loodetavasti läheb järgmine sünnitus paremini. 

Uurisin ka netist, kuidas klapirikkega naised tavaliselt sünnitavad. Osad otsustavad kindluse mõttes keisri kasuks, kuid palju on ka neid, kes saavad ilusti loomuliku sünnitusega hakkama. See sõltub sellest, millises olukorras klapp on ja seepärast ongi oluline enne sünnitust kardioloogi juures käia. Klapirikkega naistel soovitatakse sünnitada epiduraaliga, et vähendada sünnitaja koormust ja pinget südamele. 

Muidu on meiega aga kõik korras. Oleme taas Võrus, naudime Võru linna sünnipäevapidustusi ja käime iga päev jalutamas. Juulike upitab järjest kõrgemale ja oleks eile äärepealt teinud 1:0 Inno fotoaparaadile, mille ta peeglilaua pealt alla sikutas. Enne seda oli ta laua pealt maha ajanud Inno teetassi, ujutades üle kogu põranda. Äärmiselt aktiivne põnn niisiis. Õnneks öösel magab nagu oleks terve päeva rasket tööd teinud. 

Ma ei ole veel otsustanud, kas sünnitan Võrus või Rakveres. Kui ma nüüd kõikide arstide juures ära olen käinud, siis otsustan – ilmselt septembri alguses. Siis jään ka dekreeti, kaks kuud enne sünnitust – eelmise raseduse ajal käisin praktiliselt kuni sünnituseni tööl ja tunnen, et tegin endale ka sellega veidi liiga. Nüüd puhkan mõnuga :)!