38. rasedusnädal. Ärevus kasvab!

Kolmapäeval jälle Maarjamõisa päevastatsionaaris uuringutel. Hea uudis on see, et mu astma on nüüd kontrolli all ja saan taas vabalt hingata. Kes samuti astma all kannatab, teab millest ma räägin. Astmahoo ajal on nimelt tunne, nagu sulle oleks raske telliskivi (või kivid) rinna peale kukkunud. Või nagu sa oleks kirstus, kus pole üldse õhku. Sellised hood olid mul kaks viimast kuud iga natukese aja tagant, aga nüüd on nad lõppenud. Saan jälle sirge seljaga istuda ja olen ette võtnud ka mõned väiksemad jalutuskäigud. Ei pea enam trepil iga korruse – või astme – järel puhkama. Järgmise raseduse ajal pean kindlasti juba varem astma peale mõtlema hakata, sest kõige hullemad on seitsmes ja kaheksas kuu, viimasel kuul läheb kergemaks.

Maarjamõisas oli jälle väga meeldiv vastuvõtt ja üliviisakas ämmaemand. Mult võeti proovid, tehti ultraheli ja KTG. Tibu ilusti peaseisus ja väikseke. Sünnikaaluks prognoositakse 3, 2, mis on veel väiksem kui Juulike (3, 4), aga see pidi hea olema – olevat kergem sünnitada. KTG all möllas mis kole. Ta ongi mul selline ülireibas, erinevalt Juulist, kes liigutas palju laisemalt. See tüdruk hakkab õhtul nii kõvasti rallima, et ma vahel päris oigan, kui ta eriti hoogsaid saltosid viskab.

Pärast kohtusin veel doktor Kirsiga ja rääkisime sünnitusest. Otsus tehtud – lähen Maarjamõisa! Kui just ei käivitu eristsenaarium, et sünnitus läheb väga kiireks. Mida ma väga ei usu, sest Juuli hakkas sündima 6. veebruari öösel (siis algasid regulaarsed tuhud), aga sündis alles 7nda öösel kell kaks. Ehk vääääga pikk sünnitus. Ilma valuvaigistiteta. Brrr. Kuna ma sain sest pikast ja valusast sünnitusest psühhotrauma, siis nüüd on minu esimene concern mitte privaatne ämmaemand (kes mul Elites ju õigupoolest oli), vaid adekvaatne valuvaigisti. Kui esimest valusat sünnitust võib veel õigustada sellega, et tahtsin kogeda, missugune see päris sünnitus siis ka on (et saaks sel teemal kaasa rääkida), siis teist korda midagi sama kogeda oleks puhtakujuline masohhism. Minu suureks rõõmuks ei ole Maarjamõisas sellist suhtumist, et kõigepealt katsetame naturaalseid valuvaigisteid (dušš ja gaas, mis minu puhul absoluutselt ei töötanud) ja alles siis, kui sünnitaja juba valust hullumas, hakkame mõtlema süstide peale. Mida enam teha ei saa, sest a) anestesioloogi ei ole majas, b) avatus juba nii suur või c) epiduraal paneb pea valutama või mõni muu absurdne ettekääne.

Ma olen nüüd päris mitmes väikses haiglas asja uurimas käinud ja fakt on see, et vähemasti Eesti väiksemad haiglad hea meelega epiduraali ei tee. Sünnitajale küll luuakse mulje, et selline võimalus on olemas, kuid selle reaalne kättesaamine on siiski väga-väga harv nähtus. Haiglate poliitika on sünnitaja kohe alguses vanni kupatada või talle naerugaas nina alla lükata, väites, et parem on alustada leebematest valutustamisvahenditest ja küll seda epiduraali jõuab pärast teha, kui vaja peaks olema. Kuid vann ja gaas muudavad sünnitava naise uimaseks ja seks ajaks, kui ta on juba valust hullumas, ei ole tast enam mingit ämmaemandaga vaidlejat. Tavaliselt on selleks ajaks ka juba 6-7-sentimeetrine avatus, mis annab ämmaemandale alust väita, et enam epiduraali teha ei saa. Ehk alguses on liiga vara, pärast aga liiga hilja.

Tegelikult saab aga epiduraali teha juba 3-4-sentimeetrise avatuse juures, nii et ärge laske ennast petta. Ja ära uimastada :). Mina Elites lasin ja pärast olin kui zombie. Mitte keegi ei võtnud mind enam tõsiselt, kui nõrgal häälel epiduraali anusin.

Praegu on plaan selline, et saan Maarjamõisas kas epiduraali või minispinaali. Viimast tehakse ainult korduvsünnitajatele ja seda saab kasutada kiirema sünnituse puhul, samas kui epiduraal sobib pikema sünnituse ja aeglase avanemise jaoks, nagu oli minul Juuliga. Väikeste haiglatega (nagu näiteks Võru ja Rakvere) on see paha lugu, et minispinaali neil ei pakuta. On ainult epiduraal, mille saamine on väga vähetõenäoline. Muidugi kui on täisavatus, ei tehta ka Maarjamõisas enam minispinaali, aga siis pole seda enam loodetavasti vajagi, sest laps sünnib kiiresti ära.

Praeguseks on mus kuu aega tagasi lahvatanud sünnituspaanika igatahes täiesti ära kadunud ja ma ootan rõõmsa meelega sünnitust. Selles on suur osa Maarjamõisa haigla sõbralikel ja asjatundlikel arstidel ja ämmaemandatel, kellelt olen saanud kõikidele oma muredele ausad ja põhjalikud vastused.

PS. Liiga sinisilmne ei tohi muidugi ka olla ja oma lootusi liig üles kruttida. Ma Elitega tegin nii ja pärast olin väga pettunud ja depressioonis. Nii et esialgu ootan lihtsalt paremat sünnitust kui eelmine. Kõik, mis seda ületab, on super :)!

37. rasedusnädal. Ämmaemanda visiit ja kust saaks mugava käru

10

Eile siis jälle ämmaemanda juures, sedapuhku Lõuna-Eesti haiglas. Mind võttis vastu noor ämmaemand, kes oli väga viisakas ja küsis ka luba sinatamiseks. Ütlesin, et siin Võrus kõik sinatavad üksteist, nii et võib sinatada küll. Olen juba viis aastat Võrus elanud ja tasapisi selle sinatamisega harjuma hakanud. Ei kriibi enam kõrva.

Küsisin mind hetkel kõige rohkem huvitava asja kohta, milleks on efektiivne valutustamine. Selgus, et Võrus epiduraali võimalus on, aga seda kasutatakse võrdlemisi harva. Enne proovitakse ära kõik pehmed vahendid, milleks on vann ja dušš ning gaas. See viimane mulle astma pärast ei sobi ja vannis vedelemine tegi mind eelmise sünnituse ajal kole uimaseks (kuna ma käin alati enne magamaminekut vannis, siis sai mu keha eelmise sünnituse ajal asjast ilmselt sedasi aru, et ahaa, nüüd on aeg magama minna :)). Seega ei sobi mulle ka vann – seostub une-eelse rituaaliga.

100 % naturaalne sünnitus siis? Ehei. Mul eelmise sünnituse valud veel liiga hästi meeles. Oleks ma nad ära unustanud nagu enamik naisi, siis okei, võib-olla jah läheksin uuesti liimile. Aga ma näen neist valudest siiamaani õudusunenägusid. Seega – ei, ei ja veelkord ei. Tahan epiduraali ja nii ruttu, kui võimalik. Võrus seda kohe uksest sisse astudes ei tehta, tahetakse enne vaadata ja jälgida, aga paha lugu on see, et nõnda võib aeg ühel hetkel olla sealmaal, et avatus juba selline, et epiduraali enam teha ei saa. Maarjamõisas saab kiire sünnituse puhul teha minispinaali. Võrus seda ei ole. Seega kaldun praegu ikka Maarjamõisa poole. Aga kindla valiku teen pärast seda, kui olen Maarjamõisas viimastel uuringutel – need järgmisel nädalal – ära käinud. Muidugi võib juhtuda ka sedasi, et tuleb hästi kiire sünnitus ja me Innoga ei jõuagi Tartusse sõita, sest laps sünnib enne ära :). Fred Kirss arvas, et see on väga ebatõenäoline, aga no mingi teoreetiline võimalus ikkagi jääb.

Näidud olid mul korras. Hemoglobiin normis, nii et melassi võtmisest ja spinati söömisest on abi olnud.

Nii et jah. Praegu olen igatahes suur kui vaal (mulle tundub nii, kuigi Inno üritab mulle iga päev väita, et olen väga seksikas rase, aga noh, ta peabki nii ütlema :)) ja enam eriti ringi kõndida ei jaksa. Kuna tibu on end positsioneerinud nii alla kui võimalik, siis keerleb ja pöörleb ta mul põie peal ja mul on vaja iga natukese aja tagant pissil käia. Mis teeb samuti jalutama mineku väga ebameeldivaks, kuna kogu aeg on vaja otsida vetsu :). Aga noh, pole hullu. Veel mõned nädalad…

Hetkel otsime tibule käru. See, mille me Juulile ostsime, on natuke ebamugav ja rogusk (mitmenda ringi oma ka), nii et selle ma vahetaks hea meelega välja. Nii et kui kellelgi on pakkuda mugavat kasutatud käru normaalse hinnaga, siis võib meiega ühenduda. Värv ei ole oluline, võib vabalt sinine olla. Ma korra mõtlesin ka tandemkäru peale, aga see võiks olla selline, kus lapsed saavad kõrvuti istuda. Jällegi – pakkumised on väga teretulnud!

Vägivallale ei ole mitte mingisugust õigustust

Mulle väga meeldib tänase Postimehe juhtkirja viimane lause: “Esimene samm on arusaamine, et vägivald on vale, et vägivald ei ole sallitav ei ühiskondlikult ega seaduslikult. Seetõttu tuleb toetada iga naist, meest ja last, kes koduseinte vahel toimuva vägivalla avalikkuse ette toob. Veel kord: rääkimine pole häbiasi. Löömine on”.

See on väga oluline muutus selles, kuidas ühiskond vägivalda ja vägivallatsejasse suhtub. Kui Inno aastaid tagasi enda kallal toime pandud perevägivallast rääkis, siis sõimati teda “sussiks meheks” ja küsiti, miks ta ennast vägivallatseja suhtes ei kehtestanud. Tänase Postimehe juhtkiri ütleb aga, et “vägivalla ohver ei ole see, kes peaks tundma piinlikkust, see on alati vägivalla toimepanija. Vägivald ei ole kunagi ohvri süü, sest vägivalda ei õigusta mitte miski”.

Kuldsed sõnad. Alles siis, kui vägivallatsejatesse hakatakse suhtuma nulltolerantsiga ja nende hädised eneseõigustused – a’la mul on somnambuul – naerdakse välja, võib loota, et iga mees või naine, kel tekib mõte oma elukaaslast lüüa, mõtleb enne kümme korda järele, kui käe tõstab.

Palju-palju jõudu Triin Tulevile ja edu vägivallavastases võitluses!

Mida on Juulil (või üldse erivajadustega inimestel) tulevikus ühiskonnale anda?

39

Olen juba pikemat aega omanud üht seisukohta, mida ei ole tahtnud välja öelda. Teema on liig tundlik ja ma mõistan inimesi, kel on minust vastupidine arvamus. Kuid nüüd, kus keegi kirjutas kommentaariumis, et Juulil ei ole tulevikus ühiskonnale midagi anda, üksnes võtta, pean ma selle ikkagi välja ütlema.

Nimelt – ma pooldan töövõimereformi. Minu meelest on see õige asi, vähemasti idee poolest. Erivajadustega inimesed ei vaja seda, et neid tavainimestest erinevalt koheldaks ja et nende erilisust kuidagi tasustataks. Mida nad vajavad, on võimalus võimalus osaleda ühiskondlikus elus, võimalus ennast teostada ja teha endale jõukohast tööd. Alles siis, kui neil selline võimalus tekib, saavad nad täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks ja neis nähakse mitte ainult võtjaid, vaid ka andjaid.

Minu maailmavaate järgi ei vaja eriline laps ka mitte mingisugust täiendavat rahalist toetust, piisab tavalisest lastetoetusest, mis järgmisest aastast tõuseb. Ei ole vaja ka rehabilitatsiooniplaani ega teenuseid; piisab sellest, et vanemad (ja teised lähedased inimesed) lapsega tegelevad. Nii nagu erivajadustega täiskasvanule, nõnda on ka erivajadustega lapsele kõige parem, kui teda võetakse kui täiesti tavalist inimest ja lastakse tal tegutseda-toimetada just talle sobivas tempos, teda sealjuures vähimalgi määral tagant kiirustamata. Oleme Juuli puhul omaks võtnud just sellise lähenemise ja näeme iga päev rõõmuga, kuidas ta sammukese võrra edasi areneb. Kuidas ta ise, omal algatusel midagi uut tegema hakkab, uusi asju avastab, ise enda piire nihutab. Seda kõike vabalt, lustiga. Nagu tavaline kahe- ja pooleaastane laps. Ainus erinevus on see, et ta on kahe- ja pooleaastasest lapsest aasta-poolteist maas. Kuid sellel ei ole tähtsust. Ega ole ka tähtsust sellel, milliseks ta lõppkokkuvõttes “välja areneb”. Tähtis on see, et ta saab areneda loomulikult. Et see maksimum, mille ta kunagi saavutab, ei oleks talle kunstlikult peale pressitud, tekitades temas ärevust ja stressi, vaid et tal oleks võimalik valida oma tee ise, olles igasugusest pingest prii.

Kuna Juuli ei pea kunagi tõusma kindlal kellaajal, et jõuda mõnda massaaži või teraapiasse, siis võib ta hommikul põõnata kaua tahab, minna magama milllal tahab, pugeda emme kaissu millal tahab ja sisustada oma päevi just sellise tegevusega nagu talle meeldib. Ka minu isa kasvatas mind põhimõttel, et laps teab ise kõige paremini, mis talle hea on, ja selle tulemusena kasvas minust inimene, kes ei karda ise mõelda ega otsustada. Tõsi, erivajadustega inimese intelligents ja võime maailma mõista on tavainimesega võrreldes piiratud, kuid ka  – ja just – sellistele lastele tuleb kasuks, kui lasta neil ise otsustada, mida nad järgmisena teha tahavad, mitte vedada neid kuhugi, kus keegi väänab nad mingisse sundasendisse (näiteks vägistab põlved sirgeks, et teda “jalgadele panna”) või sundtegevusse (palli järele roomama). Kui ma Juuliga aasta tagasi lastekliinikus olin, siis mõistsin küll sealsete terapeutide üllaid motiive, aga mul oli väga vastik näha, kuidas lapsesse suhtuti nagu käsna, kellest hakati vägisi mingeid oskusi välja pigistama. Otsustasin, et selline lähenemine meile ei sobi, ega ole pidanud kahetsema. Juulike, keda ei ole absoluutselt tagant pressitud, on õppinud kõiki asju tegema ise, vähimagi taganttorkimiseta. Nõnda nagu tavaline laps, nõnda suudab ka eriline laps endale ise, oma peaga uusi tegevusi leiutada ja uusi mänge välja mõelda. Vahva on vaadata, kuidas Juulike mööda korterit ringi roomab, erinevate majapidamises vajalike asjadega mängib ja nende funktsiooni ümber mõtestab. Alguses meeldis talle väga ajalehti “süüa”, s.o suhu pista ja läbi nätsutada. Nüüdseks on ta ise aru saanud, et neid võib ka käes hoida ja pilte vaadata. Või juhtmed. Veel mõni aeg tagasi oli Juulike veendumusel, et need kuuluvad rubriiki “närimiseks”. Nüüd roomab ta neist ükskõikselt mööda. On põnevamaid asju.

Praegu on tema jaoks kõige huvitavam asi seismine. Või õigemini voodi najal kõhutamine, jalad maas. Iga päevaga jaksab ta seda kauem ja tema rõõmsast naervast näost võib aru saada, et seismine pakub talle suurimat lõbu. Mida kauem Juulike seisab, seda tugevamaks saavad tema jalad, ja võib arvata, et järgmiseks suureks seikluseks ongi käimine. Kuid ka selleni peab Juuli jõudma ise, omal ajal. Emme-issi saavad muidugi käest kinni võtta, kui aeg sealmaal, aga eks Juulike annab ka sellest soovist ise märku.

Nii et mida on siis väiksel Juulil tulevikus ühiskonnale anda? Väga raske öelda praegu. Kui te vaatate omaenda kahe-ja pooleaastast last, siis mida on temal tulevikus ühiskonnale anda? Võib-olla paneb küsimus teid hämmastuma, võib-olla õlgu kehitama, võib-olla naerma. No mida sa uurid praegu, ta ju alles laps veel! Kust mina tean, kes saab temast kahekümne aasta pärast, eks ole?

No vot just seda mõtlen ka mina, mõistate? Laskem väikestel lastel olla väikesed lapsed ja tundkem nende olemasolust, igast väiksemastki arenguetapist ja vahvast vallatusest ehedat rõõmu. Aeg näitab, kes või mis neist tulevikus saavad :).

Teenimata jäänud pennid või sündimata jäänud lapsed?

7

Alati kui ma loen, kuidas inimesed räägivad tõemeeli sellest, kui oluline on karjäär või raha, tulevad mulle meelde pastorid, kes on istunud surijate voodi veerel ja kuulanud nende lugusid. Mitte kunagi ei ole nad kuulnud, kuidas surija kahetseb kibedasti seda, et elus sai liiga vähe tööd tehtud või liiga vähe raha teenitud. Surma ees muutuvad kõik inimesed ühesugusteks: nad kahetsevad lähedastega veetmata jäänud aega, sündimata lapsi, tehtud aborte. Nii on see millegipärast alati.

Kui karjäär ja raha, jõukus ja mammona NII olulised on, et nendeta ei või kuidagimoodi elada, siis miks surijad, kel ometi nii suurepärane perspektiiv kogu elule tagasi vaadata, sellest aru ei saa? Pastorid arvavad, et surma ees langevad maskid eest ja siis vaatavad inimesed – ehk esimest korda üldse – tõele näkku. Et mille nimel on siis elatud ja ohverdatud. Ja kas sel ka tegelikult mingit väärtust on.

Kui sa tead, et see ongi sinu viimane aasta, viimane kuu, viimane päev, viimane tund, viimane sekund, siis ei ole sul absoluutselt mitte mingit kasu sellest, et sa olid kunagi tähtis direktor või et sul on rohkem raha kui mõnel teisel. Surija enda jaoks ei ole vähimatki tähtsust sel, kas ta maetakse kuldkirstus või pappkastis, sest tema on selleks ajaks juba surnud.

Mille poolest erinevad vanad ja noored inimesed? Noor inimene mõtleb, et tema käsutuses olev aeg on lõputa. Et ta jõuab veel täide viia kõik oma unistused. Et aega on kõigeks ja kõigeks korraga. Et kõiki asju korraga tehes on võimalik olla kõiges ühtviisi hea. Et kõigest tuleb võtta maksimum – nii endast kui lähedastest. Ka lastest. Noor inimene mõtleb, et mida rohkem ta rähkleb, seda rohkem ta saavutab. Kuna surm on noore inimese jaoks midagi abstraktset, midagi, mis juhtub teistega ja mida ta ei suuda enda puhul ette kujutada, siis ta arvab, et on vanaduses täpselt samasugune nagu noorena. Et ka tema lapsed on samasugused nagu nad olid väiksena, kui nad ootasid kannatlikult, millal emal-isal nende jaoks aega jagub ja olid tänulikud iga hea sõna ja hella puudutuse eest.

Kui noor inimene näeb elu lahinguplatsina, kus kindral on tema ja kus kehtivad tema kehtestatud seadused, siis vana inimene mõistab, et mitte ükski inimene ei saa olla rohkemat kui reamees, kes ei kirjuta mitte ühtegi seadust, sest kõik seadused, millel on mingisugunegi tähtsus, on juba ammu kirja pandud. Vana inimene saab aru, et sel, kui palju ta on oma elus tööd rabanud ja raha kokku kraapinud, ei ole kõige vähimatki tähtsust, sest ainus, mille järele ta igatseb, on aeg, tähelepanu ja armastus. Et tema laps (lapsed) talle külla tuleks. Või vähemasti helistaks. Ta mõistab, et kui ta ei oleks nii palju tööd rabanud ja rahale nii suurt tähtsust omistanud, siis oleks tal nüüd mitte üks või kaks, vaid kolm, neli või viis last. Ja et need üks või kaks last, kelle ta kunagi karjääri nimel kõrvale lükkas, ei olegi kannatlikult oodanud, millal emal-isal nende jaoks lõpuks ometi aega on. Väikestest hellusenäljastest lastest on vahepeal saanud noored iseteadvad inimesed, kel ei ole nüüd oma ema ja isa jaoks aega. Kõik kordub, ainult et äraspidiselt – sellest, kes enne armastust jao pärast jagas, on nüüd saanud armastuse kerjaja; sellest, kes enne armastust kerjas, aga kõrvale lükati, saab nüüd armastuse jao pärast jagaja. See ei pruugiks olla nii, kui ema või isa oleks olnud laste jaoks olemas siis, kui neil seda kõige rohkem vaja oli. Siis oleks ka lapsed oma vanemate jaoks olemas, kui neil neid kõige rohkem vaja on. Nad ei oleks teineteisest võõrandunud. Neil oleks ühised mälestused. Millest rääkida. Kui seda ei ole, siis ei ole ka midagi, mida oma vanematele nende eluõhtul tagasi anda.

Mul on olnud võimalus tunda kaht suurepärast inimest – oma isa ja oma vanaema. Mingis mõttes olid nad väga erinevad (üks Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja, teine Rakvere Metsamajandi koristaja) inimesed, ühes aga väga sarnased. Mõlemal oli kolm last ja lapsed olid nende jaoks alati tähtsamad kui töö või raha.

Kui mu isa veel tööl käis, siis ta tuli sageli koju alles hilja õhtul, aga polnud ühtegi õhtut, mil ta poleks istunud mu voodi veerele ja jutustanud mulle unejuttu. Veidi vanemana sain aru, et isa oli kõik need lood ise välja mõelnud.  Ehk ta ei võtnud kellegi teise kirjutatud raamatut, vaid nägi vaeva ja mõtles oma tütrekesele välja personaalse unejutu. Isa lood väikesest tüdrukust ja tema kanakesest, karupoegadest Mummist ja Sammist ning rebasepoistest Rikist ja Rakist on mul siiani meeles. Veel oli mu isa põhimõtteks, et laps tuleb igale poole kaasa võtta. Ja nii ma käisingi isaga õhtuti poes, nädalavahetuseti kohvikus või jalutamas ja isegi Tallinnas tööasju ajamas. Kui isa sai ministeeriumis asjad aetud, siis läksime kohvikusse, mänguasjapoodi või loomaaeda. Kuigi meil ei olnud siis just palju raha (isal oli lisaks minule kaks poega eelmisest abielust ja mu ema teenis väga vähe), õnnestus isal kuidagiviisi teha need käigud sellisteks, et mul oli pärast tunne, nagu ma oleks väga palju saanud. Kuigi kohvikus sain vaid ühe saiakese või koogi ja mänguasjapoes ühe väikese lelu. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve sünnipäevadele ja jõuludele, siis ei meenu mulle mitte kingikuhilad, vaid isa küpsetatud magusad saiakesed, metsast toodud lõhnav jõulupuu, kuidas isa jõuluvana tegi, eestiaegseid jõululaule laulis, Luuka evangeeliumist Jeesuse sündimise lugu ette luges. Mina ootasin jõule nende traditsioonide ja rituaalide, mitte asjade pärast! Võib-olla ühe kingituse sain, aga ma ei mäleta seda, sest sel polnud minu jaoks mitte mingisugust tähtsust. Mida aga siiamaani eredalt mäletan, on isa soojad säravad silmad ja tema meloodiline hääl.

Isa jäi pensionile niipea kui sai; seda vaatamata sellele, et kasulikum oleks olnud tööd edasi rabada – oli erastamiste ja ärastamiste aeg, paljudest rabajatest said pärast rikkad mehed. Aga tema tahtis, et tal oleks rohkem aega minuga tegeleda ja jäi pensionile (kuna isa oli minu sündides 50, siis tema pensionile jäädes olin ma alles kümneaastane). Neid kordi, kus me temaga siis kohvikus käisime ja maailma asju arutasime, ei jõua kokku lugeda. Sisuliselt sai isast tema pensionieas koduperenaine, sest just tema ootas mind sooja söögiga, kui ma koolist koju tulin, ja aitas mul koduseid ülesandeid teha.

Kuna isa mind nii palju armastas ja minule nii palju aega pühendas, siis tundsin ma südames, et tahan ka temale nii palju kui võimalik aega pühendada ja tegingi seda. Kui isa oli vana, siis kutsusin MINA TEDA kohvikusse ja jalutuskäikudele, helistasin kolm korda päevas, käisin vähemalt korra nädalas külas, tõin reisidelt kaasa väikeseid kingitusi, aitasin maja juures, mida iganes tal vaja oli. Ja mitte seepärast, et tajusin seda kohustusena. Ei, see oli puhas rõõm. Sain talle selle armastuse, mida tema oli minusse istutanud ja mida oli mu hinges nii palju, et jäi üle, kuhjaga tagasi anda.

Minu vanaemaga on sama lugu. Tema lapsed on rääkinud, et ka tema elas lastele ja oli nende jaoks alati olemas. Lapsed olid alati tähtsamad kui töö või sõbrannad. Kui vanaema vanaks jäi ja abi vajas, siis olid kõik ta kolm last tema jaoks olemas, kui ta neid vajas. Ja jällegi mitte kohusetundest, vaid seepärast, et neile meeldis oma emaga koos olla. Ema oli neid südamest armastanud ja nemad ei saanud teisiti kui oma ema vastu armastada.

Kui keegi veel raha ja jõukust lähedastest tähtsamaks peab ja inimesele hinnasilti külge tikub riputama, siis soovitan vaadata üht maailma parimaks tunnistatud filmi “Citizen Kane” ehk “Kodanik Kane”, mis jutustab ühe ülirikka ärimehe William Randolph Hearst’i elust. Sellest, et enne surma oli talle tähtis vaid Rosebud. Ei hakka elamust ära rikkuma ja rääkima, mis asi see Rosebud oli, aga te mõelge pärast filmi ära vaatamist sellele, mis on teie elus see Rosebud. Ja hinnake seda juba nüüd, kus te olete veel noored.

Kust tuleb (loll) jutt, et palju lapsi tähendab vaesust

32

Eestis on levinud arusaam, et palju lapsi tähendab automaatselt vaesust ning kolmandast lapsest saabub nö vaesuspiir, mistõttu enamik eestlasi kolmandat last enam ei taha. Mis omakorda on viinud Eesti riigi sinna, kus ta parasjagu on: sündivus on languses, elanikkond väheneb, majandus on stagneerunud, palgad püsivad madalad, töökohti juurde ei teki ja paljud inimesed on sunnitud töö otsingutel lahkuma välismaale. Nõiaringist aitaks välja sündivuse tõstmine, ütleme, sinna kus see on Islandil, 2,2 last naise kohta, võrreldes Eesti 1,7ga. Olgu veel lisatud, et Island kukkus kriisis veel sügavamasse auku kui Eesti, aga sündivus on püsinud väga kõrgel, lääneriikidest kõige kõrgemal tasemel. Eestis millegipärast pole suudetud ja ilmselt ei tahetagi enam suuta sellist taset saavutada.

Niisiis, kolmandast lapsest saabub vaesuspiir. Ma ei hakka siin tooma välja selliseid trafaretseid argumente, et pajude inimeste jaoks on uus maja mere ääres ja luksauto tähtsamad kui lapsed- las igaühel olla võimalus pärast nõuka-aja defitsiidiühiskonda nautida kõike ja veel rohkem- õnnelikud olla need, kel surres on rohkem asju. Küsigem, kust tuleb teadmine, et kolmandast lapsest tuleb vaesuspiir. Nagu selgub, tuleb see statistilistest ülevaadetest, kus paljulapselised pered on vaesed. Miks see nii on? Pole raske aru saada, et see tuleneb asjaolust, et paljud vaesed pered saavadki lapsi selle natukese pärast, mis lapsetoetusena makstakse, et see rahanatukegi siis, nagu elu näitab paljudel juhtudel, kõrist alla lasta. Millest siis tuleneb tõsiasi, et Eestis teevadki lapsi need nö vaesed pered, kes lapsetoetuse maha joovad ning ülejäänud ühiskond, varustatud selle kuiva teadmisega, et paljulapselised pered on vaesed, vaatavad toimuvat nõutult pealt ning ütlevad, et me ei saa endale võimaldada rohkem lapsi, kuna see tähendab automaatselt vaesust. Absurd, aga kahjuks tõsi. Mis kokkuvõttes on viinud olukorrani, et Eesti tulevik kuulub nendele paljulapselistele peredele oma viinalembusega- just nemad hakkavad meie tuleviku Eestit üles ehitama ja meile pensioni maksma. Sellist perspektiivi arvestades pole ime, et probleemide lahendamise asemel tegeletakse kõige kõrgemal tasemel näiteks homoabieludega- trumm on läinud, mingu siis juba pulgad ka!

Aga stopp! Miks ikkagi eeldada, et palju lapsi tähendab vaesust, kui veel mõned aastakümned tagasi see nii ei olnud. Traditsiooniliselt on palju lapsi tähendanud pigem rikkust ning need vähesed suured pered, kus Eestis viina ei võeta, on selle suurepäraseks näiteks. Kahjuks aga kahvatuvad need pered kõigi teiste kõrval ning neid ei armastata välja tuua- pigem satuvad uudistesse ja avaliku tähelepanu alla ikka need teised pered, kus asjad pole korras ja nad poleks korras ka siis, kui neil inimestel üldse lapsi poleks. Nagu öeldud, neil on lapsed vaid selleks, et riigilt raha saada.

Kas meie, ülejäänud, kained inimesed oleme siis kehvemad kui Eesti joodikud? Kas me peame pealt vaatama, kuidas tulevik kuulub joodikutele ja nende lastele? Ma küll ei usu seda, et see nii peaks olema.

Kõige paremad alukad on Inno alukad

5

Täna otsustasin, et ei talu enam sekunditki seda, et mu aluspükste värvel mu vaagna peale rõhub ja mulle kõndimisel suuri ebamugavusi valmistab. Ja nõudsin, et Inno tooks mulle näha oma alukad. Proovisin neid jalga ja avastasin, et meeste aluspüksid on palju mugavamad kui naiste aluspüksid. Raisk! Sellised mõnusad, õhulised ja avarad. Kui naiste aluspükstega on selline tunne, nagu oleksid piinapingil, siis meeste aluspükstega on tunne, nagu oleksid paradiisis. Vähemasti nõnda mõtleb praegu minu üheksandat kuud rase aju.

Hüva. Õnneks soostus Inno need alukad mulle andma ja lubas mulle neid homme mitu paari juurde osta. “Aga ainult selles samas suuruses, mis sa ise kannad!” nõudsin ma. Inno noogutas. Nüüd ma lebasklen voodil, Inno alukad jalas, Seppälä organic cotton särk seljas ja tunnen end supermõnusasti. Rasedus ei ole aeg, kus tunda valehäbi! :)

Appi! Kas ma olen nüüd XL või?

7

Ühel hetkel tuleb iga lõpuraseda elus ette hetk, kus vanad riided lihtsalt enam selga ei mahu. Ei mahu ja kõik, tee või tina ja venita kuis jaksad. Seeliku tõmblukk ei lähe kinni, püksikumm pressib jubedasti kõhule ja mantlihõlmad on targem lahti jätta, sest nööbid ei lähe kinni. Tuleb vaadata tõele näkku. SA OLED AMETLIKULT PAKS. Nüüd on variant, et pressid vanad riided endale ikka selga ja aietad, kui välja jalutama lähed, ja variant, et surud uhkuse alla ja lähed poodi, kust saab suuri riideid. Mina valisin eile pärast üürikest kaalumist viimase variandi.

Siin Võrus on Kagukeskuses selline tore pood nagu Seppälä, kus müüakse väga mugavaid riideid, mis ei ole ülearu kallid. Ja nii ma siis läksingi Seppälässe ja valisin endale välja kaks puuvillast särki märgiga organic cotton (üks must ja üks valge) suuruses L, ühe valge särgi suuruses XL (juhuks kui ma veel paksemaks lähen), kaks seelikut (üks suuruses L ja teine suuruses XL) ja ühe pikkade käistega pluusi suuruses L. Passitasin neid enne proovikabiinis selga ka, et ikka õige suurus oleks, ja see oli uskumatult ebamugav. Riietumine on üldse uskumatult ebamugav – juba kuu aega nüüd. Oigan õnnest, kui Inno mulle sukapüksid jalga aitab ja kingapaelad kinni seob. Ühed jalanõud on mul ka takjaga, need saan ise jalga, kui jalad harki ajan. Kohutav alandus, aga lohutan ennast sellega, et osadel naistel, kes rasedusega rohkem juurde võtavad, on veel raskem.

Õnneks sain proovimisega siiski iseseisvalt hakkama ja võisin kassasse siirduda. Arve oli 100 eurot ja nüüd on mul vähemasti mõned riided, milles ma ennast mugavalt tunnen :).

Siiamaani sain ikka kanda riideid suuruses M, aga nüüd, jah, on need lootusetult kitsad. Ainult kuu aega veel ja siis saab jälle vabamalt hingata!

Miks lapsi tegelikult ei sünni: vanemad muretsevad üle

2

Juuli lõpu Economistis, mis mulle just pihku sattus, on huvitav artikkel vanemliku “hoolitsuse” kohta USAs, õigemini sellest, et tänapäeva vanemad muretsevad üle. Põhjus tuleb sellest, et kõik vanemad soovivad, et nende võsuke saaks sisse Harvardisse (Eesti mõistes tähendab see umbes, et lapsest saaks Eesti president), aga tegelikult sõltub lapse edenemine või mitte-edenemine küllalt palju geenidest (näiteks tehtud uuringute põhjal on eri peredesse elama sattunud ühemunaraku kaksikud reeglina lõpuks samahästi edenenud) ja vähem sellest, kui palju vaeva vanemad lapsega näevad. Lapsele üleliigsed tantsu- ja muusikatunnid liiga ei tee, küll aga kurnavad vanemad end ära, nii et nad on väsinud ja stressis, mis omakorda mõjutab halvasti kogu pere sisekliimat.

Aga mis veelgi olulisem, on täiesti loomulik, et need väsinud ja stressis vanemad ei taha rohkem lapsi, lisaks sellele ühele või äärmiselt kahele, kellega veel kuidagi jaksatakse tegeleda (see on, kellest võiks saada Eesti president). Eelkõige puudutab selline suhtumine keskklassi vanemaid. Keskmisest paremal järjel vanemad endale ega lastele üldjuhul ülisuuri nõudmisi ei sea ja võtavad elu vabamalt.

Küllalt loogiline põhjendus, kui arvestada, et nii Eestis, kus lapsetoetused pisikesed kui Rootsis, kus lapsetoetused suured on sündivus ühtviisi madal. See põhjendab ka asjaolu, miks pärast sõdu on sündivus reeglina suurem: siis on inimestel palju rohkem muid muresid selle kõrval, kas lapsest või lastest saavad presidendid või mitte.

Minu soovitus vanematele: võtta elu vabamalt, saada rohkem lapsi, sest sageli on elu ise, õed-vennad parimad kasvatajad, õpetajad ja toetajad kui misiganes balletitrennid või viiuliklassid.

Esimese ja teise raseduse võrdlus 2. Saaks sellest kõhust juba lahti!

3

Nonii, läheme edasi. Millised emotsionaalsed ja füüsilised muudatused mul siis nende kahe rasedusega kaasnesid?

Kõigepealt minu VANUS. Juulikest ootama jäädes olin 34, sünnitades 35. Nüüd jäin rasedaks 36-aastaselt ja sünnitan 37-aastaselt. Mis tähendab seda, et sünnitustel ca kaheaastane vahe. Mis mulle täitsa sobib. Rasedusvastaseid vahendeid ma oma elus enam tarvitada ei kavatse, nii et järgmised rasedused tulevad siis, kui tulevad.

KAAL. Juulikesega oli sedasi, et enne rasedust kaalusin 58 kilo, enne sünnitust aga 69, 7 – no ütleme 70. Ehk juurde sai võetud 12 lisakilo. Juulikesega sai alustatud 65lt kilolt – mis mulle eelmisest rasedusest alles jäid – ja praegu kaalun ma 76 kilo. 11 kilo. Mis tähendab seda, et kui ma nüüd veel selle viimase üheksanda kuuga ühe kilo juurde võtan, siis pole esimesel ja teisel rasedusel kaaluiibe koha pealt mingit vahet. Noh, need kilod, mis ma vahepeal juurde võtsin, tahaks muidugi maha saada, aga spetsiaalselt ma selle pärast vaeva nägema ei hakka, sest kavatsen ka teist last pikalt imetada. Vahepeal küll takseerin ennast peeglist üht- ja teistpidi ja mõtlen, et olen paks, aga siis lohutab teadmine, et mõned naised võtavad rasedusega juurde mitte 10-12, vaid 40 ja 50 lisakilo. Üks arst rääkis mulle, et tal oli patsient, kes alustas viiekümne kilo pealt ja oli enne sünnitust jõudnud sajani. Oli ka väga raske sünnitus olnud. Nii et ma ei olegi kõige paksem rase maailmas :).

LAPSE KAAL. Juulike kaalus sündides 3, 3310 kilo, mis pidi olema täitsa keskmine sünnikaal. Kui ma aga loen, et osade beebide sünnikaal kipub sinna üle nelja või juba viie kilo kanti, siis mõtlen, et Juulike oli ikka päris tilluke. Elites kutsuti teda tema väiksuse tõttu lausa Pöial-Liisiks. Praegune kõhuelanik pidi ka väiksemat sorti tegelane olema. Keskmisest väiksem, öeldi mulle ultrahelis. Mis pidi olema hea, sest siis on teda kergem sünnitada. Tõepoolest, kui jätta kõrvale jäledad tuhud ja rääkida ainult lapse väljapressimisest, siis Juulikese puhul oli see küllaltki kerge ja kiire. Rebendid tekkisid küll, aga mingit sellist olukorda ei olnud, et lapsel pea väljas, aga keha kuskil kinni. Nii et ma usun küll, et väiksemat last on kergem välja pressida. Kuid ainult  pressida. Sünnituse pikkust ja sünnitusvalude suurust lapse kaal paraku ei mõjuta.

ANEEMIA. Juulikese ajal oli mul esimestel kuudel (kui välja arvata see esimese ja teise kuu stress) väga hea olla. Ei mingit iiveldust. Muret tekitas vaid suvekuumus juulis ja augustis, mille eest Rakverre põgenesime. Teisel trimestri lõpul tekkis aga tohutu väsimus, ei jaksanud enam pikemat maad jalutada ja hakkasin trepist üles minnes hirmsasti hingeldama. Elite kliinikus selgus, et põhjuseks on aneemia, mul oli hemoglobiin väga madal. Hakkasin siis erinevaid rauapreparaate neelama, aga need panid mul kõhu kinni ja pidin nad ära jätma. Lõpuks oli abi granaatõunamahla joomisest, aga päris normi ma oma hemoglobiini ikkagi ei saanud. Nüüd, selle rasedusega on mul hemoglobiin algusest peale normis olnud. Põhjus ilmselt selles, et võtan iga päev supilusikatäie melassi ja söön rohelist. Liha ma ei söö ja seda ei ole vajagi, sest laialt levinud arusaam, nagu oleks rasedal (või lapsel) kõige kergem rauda omandada lihast, ei vasta tõele. Inimene omandab seda kõige paremini rohelisest, näiteks spinatist, ja kõige rauarikkam toiduaine on melass. Meie pere ei söö liha üldse ja seda pole peale paari korra saanud ka Juuli, kuid kui tal Tartu Lastekliinikus hemoglobiinitaset uuriti, siis leiti, et tal ei ole absoluutselt mitte mingit rauapuudust – vastupidi, minult küsiti, mis kujul ma talle liha annan!

RASEDUSSÜGELUS. Juuliga tekkis mul seitsmendal raseduskuul kohutav nahasügelus. Kõhule, kätele ja jalgadele ilmusid punased villid, mis jubedalt sügelesid. See ajas täitsa hulluks. Üksvahe arvasin, et kannan valesid riideid ja vahetasin kõik vähegi villased riided puuvillaste vastu, aga kasu ei tuhkagi. Kord hakkasid mul autos kõht ja jalad nii koledasti sügelema, et ma kiskusin sõidu ajal sukkpüksid jalast ja kratsisin sääred verele. No mitte midagi ei aidanud selle hullu sügeluse vastu! Kaheksandal raseduskuul see õnneks lõppes. Nüüd ei ole mul aga mitte mingit sügelust olnud. Ka kõige vähemat! Ja ainus muudatus, mis ma oma elus teinud olen, on see, et ma ei söö enam kartulit, tomatit ja teisi solanacea perekonda kuuluvaid vilju. Nii et mine võta kinni. See sügelus oli igatahes esimese raseduse juures üks kõige vastikum asi.

KÜLMETUSED, ALLERGIAD. Nagu kirjutasin, siis esimene ja teine trimester olid Juulikesega täitsa ok. Kolmanda trimestri alguses tuli aga tagasi astma ja mul hakkas vähimagi pingutuse juures nina vilistama. Käisin seitsmendal raseduskuul arstil ja too soovitas mulle astmapiipu, aga seda ma kasutada ei tahtnud, sest viimati (aastatel 2005 – 2007) pani see mul südame nii kõvasti pekslema, et mulle tuli välja kirjutada südamerohud. Asja tegi hullemaks see, et käisin enne dekreeti minekut Võru loomade varjupaiga kassidest lugu tegemas ja sain sealt sellise astmaataki, et mul tekkis kohutav astmaatiline köha, mida jätkus kaheks nädalaks. Magada ei saanud ma siis praktiliselt üldse, sest nii kui pea padjale panin, hakkas mul kurgus sügelema ja tekkis metsik köha. Proovisin igasugu arstimeid, aga need tegid asja ainult hullemaks. Astma puhul pole tavalistest külmetusrohtudest teadagi abi. Tuli ära kannatada. Süüdistasin ennast, et miks ma pidin sinna varjupaika ronima, kui ma ometigi teadsin, et mul kassi- ja koeraallergia, aga noh, ma ei teadnud, et mul see allergia nii HULL on. Nüüd tean ja enam kassi- ja koeraomanike poole ei roni. Kui ma muidugi tean, et sel inimesel, kelle koju ma intervjuud tegema lähen, on kass või koer. Selle raseduse ajal ma korra selle vea tegin, et ei uurinud enne järele, ja sain ikka ühe astmaataki. Ühel inimesel, kelle juures lugu tegemas käisin, oli nimelt koer, ja pärast oli mul tükk aega õhupuudus, astmaatiline köha ja nina vilistamine. Nüüd on see, jumal tänatud, lõpuks möödas. Olen ka avastanud ühe asja, mis astma puhul aitab – nimelt graanaatõunaseemned! Ma seda enne ei teadnud, aga juhtusin vaatama dr Oz’i saadet, kus sellest rääkis, ja tõepoolest – nüüd, kus ma söön kausitäie granaatõunaseemneid päevas, on kohe palju lihtsam hingata. Huhh!

JALAKRAMBID. Need olid mul Juulikesega päris tõsised. Ikka sellised, et ärkasin mitu korda öösel une pealt üles ja haarasin aietades säärest kinni. Nüüd on olnud vaid mõned üksikud krambid ja needki kadusid siis, kui tegin läbi ühe magneesiumikuuri. Kuna mul oli ka kaltsiumipuudus, aga ma ei saa oma kaseiinitalumatuse tõttu üldse piimatooteid süüa, siis jahvatan nüüd endale igal hommikul munakoori ja võtan ühe teelusikatäie munakoorepulbrit päevas. Ja ei mingeid krampe.

UNI. Uni, mnjaa. Juulikesega oli lihtsam, sest siis ma sain magada ükskõik kui kaua ja ükskõik mis ajal. Nüüd tuleb arvestada Juulikesega. Õnneks magab ta öösel kaheksa kuni kümme tundi, mis on angelmanide puhul harukordne (vahel magavad nad ainult kaks tundi korraga!), aga kui Juulil juhtub olema väike nohu, siis ärkab temagi vahel öösel üles ja ma pean ta rinna otsa võtma. Siis mõtlen küll, et saaks sellest kõhust juba lahti :). Ja eks teda tuleb ju tõsta ka. Inno aitab, kui ta kodus on, aga kui ei ole, siis tõstan teda voodist sisse ja välja, sööma ja pesema ju ikka mina. Ja see on päris väsitav. Seepärast kõlab mu kõrvadele üpris naljakalt, kui keegi räägib, et naudi raseduse lõppu, kui saad veel olla ainult ühe lapse ema. Ma tahaks juba rutem kahe lapse emaks saada, sest siis saan ka kõhust lahti ja jälle kergemini liigutada! :).

PAANIKA. No jah, see paanika muidugi. Juulikesega olin rõõsa ja rahulik ega muretsenud millegi pärast. Milleks? Kõik sünnitused lähevad ju ometi kõige paremini, eks ole! Vähemasti nõnda räägivad naeratavate nägudega ämmaemandad. Ja kuna nemad on ometi spetsialistid, siis sa ei muretsegi. Lased end täiesti lõdvaks ja elad oma roosas mullis. Kujutad ette, et lähed sünnitusmajja, hingad seal lapse ilusti välja ja õhkad õndsalt, kui ta su rinnale asetatakse. No võib-olla natuke valus on ka, aga see unub niipea, kui lapsukese sülle saad! Ohjah. Kui ämmaemandad natukene ausamad oleks, siis ei oleks sünnitajatel nii suuri pettumusi. Nüüd, kus ma tean, misasi see sünnitus tegelikult on ja kui kaua need valud tegelikult meeles püsivad, mind enam muidugi sellise narri jutuga ei püüa. Ja nii ma muidugi ka paanitsen ette ja kujutan, et see sünnitus on veel hullem kui eelmine. Vähemasti paanitsesin. Sest ämmaemandate suust hakkas tulema täpselt samasugust juttu nagu enne esimest sünnitust. Kui aga Maarjamõisas ära käisin ja seal selget ning konkreetset, täiskasvanu ajule mõeldud arutluskäiku kuulsin, kadus paanika ära. Seega arvangi, et eduka sünnituse juurde kuulub ka rasedate ja sünnitajate kohtlemine täiskasvanud inimestena, kelle aju ei ole hernesuurune.

No vot nii palju tuli mul meelde sel korral :). Oma praegust tervislikku seisundit võin ainult kiita. Õhupuudus on ära kadunud, paanika samuti. Uni on hea ja kosutav, meel reibas. Hakkan end jälle inimesena tundma, juhhei!