Öösel näitas kraadiklaas 38, 5 ja täna hommikul 37, 6. Vastik, vastik, vastik! Olen mingi vastiku viiruse küüsi sattunud. Ah, tegelikult ma muidugi tean, miks haigeks jäin. Kui viimati Rakveres käisime, siis oli seal võimatult rõske ilm ja mul ei olnud sooje riideid kaasas. Võrus on ju kevad nagu suvi, aga Rakveres on kevad nagu sügis. Ja mina, kes ma olen nüüd kaks aastat Võrus elanud – kolisime siia 2010nda aasta märtsis – olin selle jubeda fakti juba ära unustada jõudnud. Ja ka selle fakti, et üks põhjus, MIKS me ülepea Võrru kolisime, oligi see Rakvere kirutud rõske kliima.

Varem, kui ma seal elasin – lapsepõlves ja kooliajal – oli mul pidevalt astma ja liigesepõletik. Küll oli valus puus, küll kael, küll selg, küll sõrmed. Ükski talv ei möödunud bronhiidita. Hiljem arenes sest bronhiidist veel bronhiaalastma ja ma olen oma elus ka kaks korda tõsiselt kopsupõletikku põdenud. Ühel korral oli asi lausa nii tõsine, et ma oleks peaaegu ära surnud. Palavik oli üle neljakümne ja ma hakkasin sonima – teiste jutu järgi – kui kellelgi tuli pähe mind viinaga niisutatud linade sisse keerata. See ilmselt mu elu päästiski.

Ainult suviti, kui ka Rakvere kliima talutavamaks muutub – soojadel suvedel on seal keskmiselt 21-22 kraadi – sain ma oma haigustest puhata. Eks see pidev astmate ja reumadega maadlemine oligi üks põhjusi, miks ma 2003ndal aastal Tallinnas, Vabaduse platsil asunud Moskva baaris kohatud Portugali mehe kutsel nii rõõmsalt tema kodumaale kolisin. Hingamisteede ja liigesevaevuste käes vaevlejad on ju ennegi lõunasse kolinud ja seal oma ihuhädadele leevendust saanud. Nii ma igatahes arvasin, kuid juba esimene talv Portugalis tegi mulle ruttu selgeks, et ka lõunas ei pruugi rõskuse eest pääsu olla. Inimestel pole seal nimelt harjumust oma elamisi talveperioodidel kütta – “Milleks?” küsis mu elukaaslane Joao. “Talv saab ju kohe läbi!”. Ja eks ta saigi üsna ruttu läbi, ainult jaanuaris ja veebruaris võis temperatuur alla  kümne soojakraadi langeda, kuid see ei vähendanud mu frustratsiooni, kui mul sel ajal jalg kangeks läks ja ma vaid longates liikuda sain.

Kui Innoga kokku saime, siis jõudsime kõigi tähtsate maailma asjade üle arutledes veendumusele, et väga palju on oma tervise heaks võimalik ära teha menüüd muutes, jättes ära need toiduained, mida organism ei talu. Üsna varsti sai katse-eksituse meetodil selgeks, et minule põhjustavad  vaevusi gluteen ja piimatooted ning Innole piimatooted ja tomat (ja peale selle veel tomatiga samasse perekonda kuuluvad kartul, tšilli, munataim ja tubakas). Piimatoodetest loobumine tegi mu tervisega imet – sain lahti mind nii pikalt ja kurnavalt vaevanud astmast ja liigesepõletikust! Enne ei julgenud ma rõske ilmaga pikemat jalutuskäikugi ette võtta, sest ma ei teadnud kunagi, kas jaksan koju tagasi komberdada, kui jalg poole tee peal kangeks läheb. Ükskord teel Tartu Lõunakeskusesse oli see juhtunud ja kodutee oli põrgupiin, sest jalale oli väga valus toetuda.

Menüü muutus võimaldas mul isegi Rakveres käia. Olin seda pikisilmi oodanud, sest Rakveres elas mu isa ja meil oli nii tugev hingeline side, et lahusolek tegi lausa füüsiliselt haiget. Kuid sellegipoolest pidin ette vaatama, sest kui Rakveres juhtus olema rõske ilm, siis tekkis mul seal ikka väike astmaärritus ja kui see ärritus juba tekkis, siis jäin pärast seda alati bronhiiti, mille põdemine võis kesta isegi kuu aega. Inno ei ole sellepärast kunagi erilises vaimustuses, kui ma Rakverre minna tahan. Tal on meeles need korrad, kui mul on ärritus tekkinud ja mis sellele alati vääramatult järgnenud on. Ükskord pärast meie tutvumist juhtus nii, et mul tekkis lapsepõlvekodus ööbides keset ööd säärane astma, et hakkasin juba kõõksuma ja hing ähvardas kinni jääda. Ise ma end aidata ei suutnud, ahmisin vaid abitult õhku. Inno oli see, kes mind varahommikul kella kuue ajal välja värske õhu kätte tiris. See hirmutas Innot väga ja ma arvan, et ta mõtleb sellele juhtumile iga kord, kui ma Rakverre minekust juttu teen.

Aga kuidas ma haigeks jäin, pidin ju sellest rääkima. Olin juba pikemat aega unistanud Rakverre minekust, et nautida sealset kevadet – ei ole ju midagi ilusamat, kui õunapuuõite puhkemine lapsepõlvekodu aias, eks ole? Lähenes ka meie kokkusaamise aastapäev, 21, mai, ja kuna me sõitsime ka seitse aastat tagasi pärast kokkusaamist Rakverre, siis ma mõtlesin, et oleks armas seda korrata. Inno oli alguses kahtlev, arvates, et vara veel, kuna kevaded on Rakveres rõsked, aga minu pika palumise ja ilmateate 24 soojakraadi lubamise peale ta lõpuks nõustus.

Kuid oh häda! Kohale jõudes selgus, et ilmateade oli ikka pikalt puusse pannud. 24 soojakraadi asemel tuli 14 ja ilm oli ikka väga, väga rõske. Inno tegi ohates tule pliidi alla ja avas aknad, et astma tekkimise riski vähendada. Kuid ikka. Tekkis mul öösel astma. Reetlikud kaks kõõksatust keset ööd andsid märku, et väiksest atakist ei ole taaskord pääsu. Hommikul sõitsime küll kiiresti tagasi Võrru, aga kahju oli juba tehtud – paari päeva pärast hakkasin ma köhima ja siin ma nüüd siis jälle olen – juba teist päeva kõrges palavikus, köhas ja nohus. Keda ma ikka süüdistada saan, kui ainult iseennast. Oleksin pidanud ootama, kuni temperatuur tõuseb tõesti üle 20 kraadi (sest siis pole mul Rakveres probleemi) ja ootama siis veel nädal aega, et päike jõuaks talverõskuse välja kütta. Nüüd, jubedate köhahoogude käes vaeveldes tõotasin endale, et järgmine kord teengi täpselt nii. Ei lähe enne, kui on üle 20 kraadi!

Vastupidine käitumine oleks vastutustundetu ka Juuli suhtes, sest lisaks astmale ja bronhiidile tekkis mul selle Rakveres käigu tagajärjel veel rinnapõletik ja vasak rind, millest Juuli põhiliselt sööb, oli kolm päeva valus. Õnneks läks see häda mööda ja saan teda jälle normaalselt toita. Samuti on hea, et haigeks jäin ainult mina ja mitte Juuli, kes praegu mu kõrval voodil rõõmsalt siputab ja end metsikute pingutuste saatel, aeg-ajalt väga kõva häält tehes ühelt küljelt teisele üritab pöörata. Tema arengut on lust jälgida. Praegu on päevakorral oma käte imetlemine ja tundmaõppimine, küljelt teisele keeramine ja valjude häälitsuste tegemine.

Kui kogu juttu kokku võtta, siis võib järeldada üht – inimene vajab elu nautimiseks lisaks heale toidule ka sooja. Selleks ei pea muidugi kohe Musta- või Vahemere äärde põrutama. Väga mõnus on elada ka Võrus, kus suvi algab juba kevadel.

PS Ahjah, seda kah, et eile oli meil Innoga kuues pulma-aastapäev, esimene koos Juuliga. Üks asi, mis on mulle meie koosoleku ajal selgeks saanud – oled koos õige inimesega, kui sul on temaga hea olla nii headel kui halbadel aegadel. Egas abielutõotuses ilmaasjata öelda – nii heas kui halvas, tervises kui haiguses… Neil sõnadel on väga sügav tähendus. Meil just nii ongi.

Mu viimasel külaskäigul Rakverre, kus sai Juulit tutvustatud tema vanavanaemale, tekkis mul huvitav vestlus oma emaga. Inno ajas parajasti juttu mu onuga ja mina emaga, kui Juuli ühtäkki oma nutujoru ajama hakkas. Sõit Võrust Rakverre oli olnud pikk ja lapseke oli üleväsinud. Ahaa, tahab süüa, mõtlesin mina, ja valmistusin köögist, kus koos emaga istusime, Juuli juurde elutuppa tormama. “Ah, las nutab,” ütles ema mulle naerusuiselt otsa vaadates. “Sina pead ka rahu saama”.

Jah, ühelt poolt oli mul muidugi hea meel, et ema ka minu peale mõtles, aga teisalt hakkas hinge närima küsimus: kas mina pidin Juuli vanusena mitukümmend minutit või isegi tund aega järjest kisama, enne kui ema mulle tähelepanu pööras? Ja äkki aitas ka see kaasa meievahelise tõrke ja pinge tekkimisele? Ma ei hakanud emalt seda asja uurima, sest ta näis nii rõõmus meie koosveedetud aja üle, aga mõtlema pani see ütelus mind küll. Sest eks ole ju teada seegi, et nõukaajal lastigi lastel karjuda. Siis ei olnud nii, et laps sai süüa “esimesel nõudmisel” nagu nüüd propageeritakse. Laps sai süüa kindlal kellaajal ja kui tal läks kõht tühjaks muul ajal, siis ta pidi lihtsalt ootama. Selles ei saa muidugi süüdistada tolle aja emasid. Eks emad tegid nii nagu neile haiglas õpetati. Siis olid üdini loomulikud ka lutid, lutipudelid ja piimasegud, mille kasutust nüüd pigem kahjulikuks peetakse.

Nüüd räägivad arstid ja ämmaemandad vastsetele emadele, et lapsele on kõige parem ema piim ja ainult selle peal võib julgesti lasta kuni kuuenda elukuuni, et lutti ja lutipudelit pole üldse vaja, ja et ema peaks lapse sülle võtma tema esimese nutu peale. Öeldakse, et nii õpib laps emale lootma.

Vaesed nõukaaja lapsed! Nendele sai varakult selgeks, et emale ei saa loota, sest emad lasid neil tükk aega tühja kõhtu kannatada, enne kui nad rinna juurde tõstsid – reeglid olid sellised. Selliste reeglite pooldajad võivad siinkohal argumenteerida, et lapsi ei hellitatud ära nagu tänapäeval, kuid kas nii väikeseid lapsi on üldse võimalik ära hellitada? Vaatan oma Juulikest, kel on praegu “hullu söömise päevad”, nagu me Innoga naerame, mis tähendab seda, et ta sööb praktiliselt KOGU AEG, ega mõista, kuidas on võimalik oma lapsele mitte süüa anda, kui ta süüa tahab. Nood emad, kes seda suudavad, peavad olema terasest.

Tõsi, ega see ei ole kerge, kui lapse üks söögikord kestab kolm tundi nagu see Juuliga nüüd jälle on, aga veel raskem oleks talle mitte süüa anda. See siiras, heatahtlik ja usalduslik pilk, millega ta mind süüa küsides vaatab, on lihtsalt nii südamepõhjani liigutav. Ma ei saa sellist ääretut usaldust petta. Ja nii ärkangi ma juba mitmendat ööd järjest kella kahe ajal üles, naeratan oma nahistavale lapsele, kes on reipam kui kunagi varem, ja tõstan ta jälle tissi otsa, et alustada järjekordset söögimaratoni, mis kestab kõigi eelduste kohaselt vähemalt kaks tundi. Õnneks järgnevad neile hullu söömise perioodidele kergemad ajad, kus laps magab täispika öö ja sööb ka päeval vaid kümmekond minutit korraga. Loodus on ilmselt asjad niimoodi sättinud, et emad päris hulluks ei läheks .

Aga kui tulla tagasi selle minu vestluse juurde emaga, siis ma ei kuulanud teda ja läksin ikka Juulikese juurde, et teda lohutada ja talle süüa anda. Arvangi, et iga ema peaks oma lapse kasvatamisel lähtuma oma enda sisetundest ja südametunnistusest, sest need ei saa valetada. Isegi ema ja vanaema ei pruugi teada kõige paremini, sest nemad ei pruukinud oma sisetunnet ja südametunnistust kuulata. Kõige rumalam on aga järgida mingeid reegleid. Ema olla on kõige mõnusam siis, kui julged olla sina ise ja otsustada oma südame järgi.

Kui ma mõtlen ideaalsele emadusele, siis kangastub mulle mu isa, kes ei järginud minu kasvatamisel mingeid reegleid ja säilitas alati huumorimeele. Jutustan ühe loo. Kord 16- või 17-aastasena tulin poole öö ajal purjuspäi peolt koju. Kui hommikul kööki kohvi jooma komberdasin, oli mul jube peavalu, mida ka emale ja isale kaebasin. Isa kuulas mu mure kaastundliku näoga ära, läks siis elutoa puhvetkapi juurde, võttis sealt pitsi ja pudeli viimasest sünnipäevapeost jäänud likööri ning tõstis mõlemad köögilauale minu nina ette. “Ega joodiku elu ei ole kerge,” ütles ta mõistva naeratusega, kui mu pitsi täis valas. Peaparanduseks, nagu ta ütles. Ma ei puutunud seda pitsi sõrmeotsagagi ja olin pärast seda mitu aastat karsklane. See on vaid üks näide minu isa kasvatuspõhimõtetest, aga sobib neid kõiki iseloomustama – ta ei keelanud kunagi midagi, aga andis oma hoolimisega kogu aeg mõista, kui tähtis ma talle olen. Kui ma suudan olla Juulile pooltki nii hea vanem kui mu isa oli minule, siis võin rahule jääda. Olla oma lapse jaoks olemas teda ühelt poolt ära tõukamata ja teiselt poolt lämmatamata – see ongi minu meelest vanemaks olemise suurim tarkus.

Arutasime arsti juures ka D-vitamiini küsimust. Proovisime ju selle arsti soovitatud D3-vitamiini ära ja tulemuseks oli lööve nii Juulil kui Innol. Ehk siis Juulil on Inno tundlik seedimine ja midagi kunstlikku talle anda ei saa.

Arst kuulas meid ära ja ütles, et allergeniseerida last ei ole mõtet. Lastearstid on teinud katseid ja avastanud, et D-vitamiini päevanorm on võimalik kätte saada sellistest kaladest nagu lõhe ja heeringas, kusjuures odavamas heeringas on Dd sama palju kui kallis lõhes. Samas forelli puhul säärast D-kogust ei täheldatud. Seega soovitaski ta mul lõhe ja heeringat süüa. Vajaliku päevanormi kättesaamiseks piisab paarist grammist. See oli hea uudis, sest mul ongi kogu aeg metsik lõhe ja heeringa isu. Ilmselt ongi tark oma keha kuulata – ta ütleb sulle ise, milliseid toiduaineid vajad. Lähtud lihtsalt oma isudest ja saadki kõik vajalikud vitamiinid kätte (NB! See ei kehti maitsetugevdaja MSG ehk E621-ga töödeldud toitude puhul; see paneb sind tahtma asju, mida sa tegelikult ei taha, kuni surnukssöömiseni).

Küsisin veel toitumissoovituste kohta ja arst ütles, et üks asi, millega imetav ema kunagi liialdada ei saa, on mustikad. Need on väga kasulikud, sest sisaldavad palju antioksüdante. Jällegi hea uudis, sest ma niikuinii söön hästi palju mustikaid – nii Marjamaa mustikamahla kui külmutatud mustikaid.

Kuna ma liha ei söö, siis võib mul kergesti tekkida rauapuudus. Raseduse ajal ju tekkiski. Seda korvan ma nüüd ohtra granaatõunamahla joomise ja jõhvikate ning kirsside söömisega. Minu eriliseks lemmikuks, mille järele mul on KOGU AEG isu, ongi külmutatud kirsid. Söön neid lausa mitu pakki päevas. Panen enne magamaminekut paki sulama ja ärkamise ajaks on maitsev hommikusöök valmis.

Igal juhul paistab, et toitun õigesti, sest Juuli söögiisu on väga hea. Nii et ei tasu ka söömise osas teiste järgi teha. Kõige targem on lähtuda omaenda isudest ja süüa seda, mida hing ihkab.

PS Aususe huvides tuleb märkida, et katsetasime Innoga eile jälle liha süüa. Hispaania jamon‘it nimelt, mille järele mul vahel neelud käivad. Tulemuseks olid painajaunenäod (meil mõlemal) ja seedehäired (mõlemal). Nii et järjekordselt leidis tõestamist fakt, et liha meile ei sobi.

Vaktsineerisime siis Juuli Tartus jälle ära. Sedapuhku difteeria-teetanuse-läkaköha-hemofiilusnakkuse-lastehalvatuse vastu. Enne seda on ta saanud kaks hepatiidisutsu: esimest korda sünnitusmajas ja teist korda perearsti juures.

Kuna oleme tõstatanud küsimuse vaktsineerimise mõttekuse kohta, siis on paslik põhjendada, miks me otsustasime selle kasuks. Eelkõige lähtusime sellest, et kui tulevikus lapsega reisida kavatseme, siis on parem, kui ta on kaitstud. Julgustavalt mõjus ka teadmine, et tänase päeva vaktsiinid on palju paremad kui varasemad. Mina seda ei teadnud ja lugesin netist igasugu õuduslugusid selle kohta, kuidas just see vaktsiin, millega Juulit nüüd viimasena poogiti, on lastele hirmsaid kõrvaltoimeid põhjustanud. Kellegi laps oli pärast selle saamist mitu päeva kõrges palavikus olnud ja  oimetuna lamanud. Kohkusin ära ja ütlesin Innole, et äkki ei vaktsineeriks. Hakkasime seepeale asja uurima ja avastasime, et hirmsaid kõrvaltoimeid tekitanud vaktsiin asendati 2008. aastal uue ja parema vaktsiiniga, mis kõrvaltoimeid ei tekita. Kui enne tehti lapsele difteeria-teetanuse-läkaköha vastu kolm eri süsti, siis nüüd tehakse ainult üks süst ja kõrvaltoimeid sel praktiliselt pole. Kuid jutt on jutt, kuningas on ikka oma silm.

Küsisime arstilt veel igaks juhuks üle, kuidas nende kõrvaltoimetega siis ikkagi on. Arst kinnitas, et pärast esimest süsti neid tavaliselt pole, allergilised reaktsioonid võivad tekkida alles pärast teist või kolmandat süsti ja ka siis ei ole nad tõsised. Lasime siis Juuli ära süstida. Tulemuseks oli väike kisa ja punane täpike nahal. Ahjah, seda märkis arst ka veel, et täpikoht võib veidi valus olla ja vanni ei soovitatud ta meil sel päeval lapsega minna.

Ja ega Juulil tekkinudki mingeid hulle kõrvaltoimeid. Lihtsalt süstimisjärgsel ööl oli ta pea natuke kuum ja kui tavapäraselt on tema uni väga hea – enamikel öödel magab ta südaööst kuni kella kuue-kaheksani hommikul – siis pärast süsti ta eriti magada ei saanud ja tahtis öösel kella ühest neljani süüa. Järgmisel päeval oli ta veel veidi viril ja väike nohu tekkis ka, aga midagi muud ma ei märganud. Nüüd on ta jälle täitsa terve laps.

Nii et minu arvates võib vaktsineerida küll. Mind isiklikult hirmutavad teated selle kohta, kuidas jälle on levima hakanud vahepeal ära kadunud haigused nagu näiteks leetrid, mille põhjuseks peetaksegi laste vaktsineerimata jätmist. Ei tea, kas põhjus selles, kuna ei ole spetsialist, aga endal ikka kindlam tunne, kui laps on vaktsineeritud.

Käisime teisipäeval Juuliga Tartus arstil ja põikasime pärast seda läbi ka Crepp’ist, kus Innoga seitse aastat tagasi kokku saime. Kohtusime 21. mail ja ka siis oli täpselt samasugune ilm nagu nüüd – suviselt soe ja kogu loodus õitses. Meil mõlemal polnud kõige vähematki kavatsust armuda – Inno pidi minema tagasi Tallinnasse ja mina pidin minema tagasi Portugali, kus meid ootasid me endised elukaaslased – aga midagi polnud teha, “krõks” käis ära ja sellest ajast saati oleme olnud koos. Nüüd on meil siis ka Juuli, kes huvitava kokkusattumusena samuti just maikuus alguse sai. Mai on niisiis me kooselus ülimalt tähtis kuu – nii kokkusaamise kui lapse saamise poolest. Samuti on meile väga tähtis Tartu linn – me saime kokku Tartus ja ka Juuli sündis Tartus.

Aga Crepp on ikka vana hea Crepp. Priit käib endiselt naeruse näoga ringi ja jutleb klientidega nagu vanade tuttavatega, presskannukohv maitseb sama hea kui seitse aastat tagasi ja sooja kanasalatit, mida sõime siis, saab ka nüüd. Mõnus oli seal nostalgitseda. Kui Juuli suuremaks kasvab, siis viime ta sinna pannkooke ehk kreppe sööma !

Kuna imetamise sissekande all tekkis diskussioon selle üle, milline piim on siis ikkagi parim, toon välja, mida on eri piimade plusside ja miinuste kohta öeldud ajakirjas Marie Claire. Kursiivis minu seisukohad.

Niisiis:

1. Lehmapiim. Loe edasi

Nonii, asi on ametlik. Minu dekreet saab tänase päevaga läbi ja tuleb otsustada, kas minna tagasi tööle või jääda lapsega koju emaduspuhkust ja vanemahüvitist nautima. Minu jaoks on otsus selge – mõistagi koju. Ma ei saa praegu üldse aru, kuidas sain kunagi mõelda – ja ma ju mõtlesin! – et lähen lapse kõrvalt nii ruttu kui võimalik tööle tagasi. Et kisun tal tissi suust ja käratan: “Emmel on sust kõrini!”. Loe edasi