Viimast kuud rasedana trahteris Bottega.
Eilne päev kulus meil taas süües, nii et ei jõudnudki blogida. Õnneks öö kulus seevastu suuremalt jaolt magades, mistõttu on ka minul rohkem energiat. Nüüd magas Juuli juba kolm ja pool tundi järjest ja teda tuli sööta ainult südaööl ja kella nelja ajal. Huhh. Mul endal on ka palavik langema hakanud. Inno arvab, et mingi vastik viirus oli. Enam ma end Gulagi vangina ei tunne. Loe edasi
Irja on minult juba sadu kordi küsinud ja seda on ka kommentaarides soovitatud, et mis oleks, kui anda öösel lapsele süüa lutipudelist. Olen ise olnud sellele kategooriliselt vastu. Miks?
Tuginedes oma kõrvaltvaataja kogemusele võin öelda, et igasugune lutt või lutipudel on lapsele pigem kurjast ja seda ei tohiks anda, kui pole just karjuvat vajadust. Võib küsida, et kuidas nii, kui lutti on kasutatud juba … kui mitte aastasadu, siis aastakümneid, lutiga on üles kasvanud mitu põlvkonda ja sellest pole justkui midagi. Loe edasi
Vahel juhtub nii, et beebi on rahutu ja ei saa magada isegi siis, kui kõht täis ning imetamise käigus tekkinud gaasid last rinnal püstiasendis hoides välja lastud, samuti on laps ilusti ära kakanud. Tavaliselt on siis rahutuse põhjuseks kas allergia või lööve. Kuidas neil vahet teha, sest sümptomid on pealtnäha ühesugused? Loe edasi
Juulike edeneb meil mühinal, sööb kui ahjualune iga kahe tunni tagant ja on sellises tempos tervelt kilo juurde võtnud, kaaludes nüüd juba 4, 1 kilo. Põsed on punnis ja käed-jalad pontsakad. Elule etteheiteid tal pole – kui, siis ainult see, et restorani teenindus on aeglane ja kelner ei liguta piisavalt kiiresti, kui ta öise toitmise vajadusest märku annab. Samas tema ema, s.o mina olen täiesti läbi, sest eile tõusis mul palavik, üle 38 ja kõige vähem tahan ma öösel iga kahe tunni tagant end patjade najale poolistukile vedada ja poolunes-poolärkvel olles tund aega üht näljast tegelast toita. Luud ja liikmed valutavad mis hirmus, külmavärinad on, nahk on õrn. Tahaks nii hirmsasti magada. Aga Juulike karjub ja nõuab süüa ja ma ei ole sadist, et tal tühja kõhtu taluda laseks. Praegu olengi üks paras zombie ja ma siiralt imestan, et ma üldse seda sissekannet kirjutada jaksan.
Arutasin eile ühe sõbrannaga, kel üks laps, teemal: mis meid lapsesaamise juures kõige rohkem üllatas. “Ära hakka naerma, aga mind üllatas, et ta tahtis ka öösel süüa,” ütles mu sõbranna. Tundsin tohutut kergendust – et ma polegi ainus, kes rasedaks jäädes arvas, et beebid tuduvad öösel kui linnukesed ja ärkavad hommikul koos emaga. Nii arvasin ma ka sellepärast, et kui Juuli veel kõhus oli, siis ta ju uinus koos minuga ja ärkas samuti koos minuga. Aga nüüd! Ma ei tunne oma viksi ja viisakat kõhubeebit ära! Ta sööb nagu jõehobu ja seda nii öösel kui päeval. Vahel, eriti öösel kella nelja ajal, kui ma olen teda juba kell 12 ja kell 2 toitnud, on mul tunne, nagu viibiksin Gulagi vangilaagris ja see on minu karistus selle eest, et ma süüd omaks ei võtnud ja oma sõpru sisse ei rääkinud. Ega see öine valgusterror, taskulambi näkkusuunamine ja muud sellised piinameetodid palju hullemad olla saanud kui imiku öine toitmine.
Samas – postiivse külje pealt saan jälle öelda seda, et teine asi, mis mind üllatas, on see, kui armas ta ikkagi on. Kui palju ma teda armastada suudan. Ja kuidas ma suudan jääda rahulikuks ka selle nimetatud kella neljase toitmise ajal ka nüüd, kus olen ise haige ja vajan abi. Nii naljakas on mõelda, et soovisin poega. Praegu on mul nii hea meel, et sündis just tüdrukuke.
Ja ega ta ju lõputult nii tihti söö. Vähemasti Inno väidab nii – et mida aeg edasi, seda kergemaks läheb. Et esimene kuu ongi otsustav. Ja kui ma väga ära väsin, siis ta võtab beebi enda sülle ja tegeleb temaga, kuni mina toitmise jätkamiseks jõudu kogun. Jällegi ei pääse ma tõdemusest, kui oluline on naisele pärast sünnitust mehe tugi. Kujutan ette, et ei ole just palju mehi, kes on nõus ohverdama osa oma ööunest, et naisele beebiga tegelemisel abiks olla. Samas on kindlasti ka selliseid naisi, kes saavad hakkama kõigega – beebi päevase ja öise toitmise, söögitegemise ja kodukoristamise ja pesupesemisega – sellised Vargamäe Mari tüüpi. Mina olen rohkem Vargamäe Krõõt, kes pika ja pideva pingutuse peale sussid püsti viskas. Tänu Innole võib loota, et elan selle titemammanduse raske alguse siiski üle ja jään ellu. Okei, mulle tundub, et palavik tõuseb ja ma hakkan natuke naljakat juttu ajama juba. Homme tahaksin sel teemal jätkata – et mis mind veel raseduse ja sünnituse puhul üllatas. Kohtumiseni ja kõikidele teistele titemammadele, kes on sama äpud kui mina – we will survive!
Väike tibu koos emmega vannis.
Titeblogis on olnud juttu eri kreemidest ja nende toimest, aga parim vahend kõiksugu haudumise vastu on ikkagi vann. Ja pärast vanni õhuvann.
Vanni võib omakorda panna kas soola, millel on nahka parandav toime, või siis kummeliteed, millel on nahka rahustav ja põletikuvastane toime. Samuti mõjub hästi saialille tõmmis, mida võib samuti vannivette valada.
Kõige mugavam on tital käia loomulikult vannis koos oma emmega, see on siis suures vannis. Eesti oludes on see talvel ainuvõimalik moodus veeprotseduure nautida, sest looduses on vesi jääs. Emmel aga ei pruugi olla vanni minna alati jaksu, sest esimestel elunädalatel on emmeke imetamisest nii läbi, et ei jaksa jalga voodist välja tõsta. Või on emmel väike palavik, nii et parem on vannist loobuda. Siis on lapsele abi väiksemast vannist, näiteks suurepärane moodus on Tummy Tub, millest on siin titeblogis ka põgusalt juttu olnud. Sinna läheb kuskil 3 liitrit vett sisse ja laps tunneb end väga mõnusalt, justkui emme kõhus. Pole karta, et laps vett kurku tõmbaks või ära upuks, Tummy Tub’is pole selleks lihtsalt ruumi. Tummy Tubi ainus miinus on see, et vesi jahtub seal kiiresti maha, aga nagu kogemus näitab, siis pole ka veidi jahtunud veest lapsele hullu. Ta harjub sellega kiiresti ära. Ja kui vesi tema jaoks liiga jahedaks muutub, annab ta sellest häälekalt märku. Pealegi, kuni laps saab tissi, pole ka haigestumist karta, sest ta saab emapiimast kätte kõik vajalikud antikehad.
Pärast vanni on hea väike tibu beebiõliga sisse õlitada, siis püsib nahk pehme ja elastne. Kogemus näitab, et kui laps on rahulik ja püsib ilusti teki all, pole vaja tänapäevases soojas kodus magama minnes peale mähkme midagi muud jalga tõmmata. Selga piisab täiesti lühikeste varrukatega särgikesest. Väiksele lapsele on kergest jahedusest palju hullem liigne soojus, millega kaasneb higistamine ja ülekuumenemine. Sealt edasi haudumiseni on juba väike samm.
Nüüd oleme avastanud tõelise beebi superkreemi, milleks on Weleda mähkmekreem. Kui näiteks Sudocrem, mis sisaldab samuti tsinki, tekitas lapsele pärast mõnepäevast kasutamist pepu vahele lausa villid ja asi tundus minevat üha hullemaks, siis Weleda kreem ravis punetava pepu terveks mõne tunniga. Lausa uskumatu! Tulemus oli koheselt kogetav: laps magas esimese hooga lausa 6 tundi jutti. Muidu ärkas virilana iga paari tunni järel ja ajas end sirgu, justkui oleks gaasivalud. Tegelik põhjus oli ilmselt see, et piss või kaka ajas punetava pepuvahe hirmsalt kipitama.
Olin proovinud ka mitmeid teisi kreeme, nii pantenooli kui aloe vera-ga, aga mitte ükski neist ei suutnud pakkuda probleemile lahendust.
Sain eile viimase tuubi seda imesalvi Tartu Kaubamaja apteegist. Kahjuks pole seda paljudes apteekides saada. Hind on ka muidugi krõbe, veidi enam kui 8 eurot 75 ml tuubi eest. Näiteks Sudocrem on üle poole odavam. Aga Saksa firma Weleda toode on hinda väärt.
Kreemi nimi on Calendula Zink Cream ehk saialillega tsingikreem. Koostises on: vesi, mandliõli, seesamiõli, tsinkoksiid 12%, mesilasvaha, lanoliin, rasvhappeglütseriid, savimuld, tõmmis saialille ja kummeli õitest, eeterlike õlide segu.
Ei sisalda sünteetlisi värvi-, lõhna- ja säilitusaineid.
Weleda kreemi võiks sünnitajatele tasuta pakkuda, mitte Sudocremi.
Jätkame Keskerakonna telgitagustega. Et pinget hoida ja et juttu jätkuks nö kauemaks, siis kõike ma korraga kohe ära ei räägi ja alustan loomulikult kõige kaugemalt, see on siis kümnekonna aasta tagusest ajast. Sellest ajast, kui Savisaar oli sõiduvees, Keskerakond pani valimisi kinni ja mõjutas oluliselt elu Eestis. Võib isegi öelda, et Eesti riik arenes Keskerakonna soovitud suunas. Võtame näiteks riigiametnike palkade hüppelise tõusu, mis oli Keskerakonna juhi Edgar Savisaare valimislubadus, ent mille viis ellu peaministrina Juhan Parts. See oli loomulikult suur viga, tõsta kunstlikult ametnike palka ja see on ka põhjus, miks nüüd on tulnud ametnike palgad külmutada ja suur hulk ametnikke lahti lasta. Loe edasi
Väljavõte Inglise beebikeskuse veebist.
Koolikuvalud ehk nn gaasivalud on beebi esimestel elukuudel üks peamisi vaevusi. Eestis soovitatakse koolikuvalude puhul õlimähiseid või apteegist saadavaid preparaate, Venemaal soovitatakse gaaside väljutamiseks joogikõrs tagumikku ajada. Levinud on arusaam, et koolikuvalud on seotud mõne närvisüsteemi häirega ja tegelikke põhjusi polegi võimalik tuvastada. Samas on Läänes tehtud teaduslike uuringutega kindlaks, et koolikuvalusid põhjustab enamikul juhtudest last rinnaga toitva ema lehmapiima ja piimatoodete tarbimine.
Lisaks lehmapiimale seostatakse koolikuvaludega:
- alkoholi
- ristõielisi nagu kapsas, brokkoli ja lillkapsas
- sibulat
- vürtsikaid toite
- ube.
Esimese asjana soovitatakse koolikuvalude puhul, et last rinnaga toitev ema loobuks lehmapiimast ja kõigist piimatoodetest. Tänapäeval, mil piimatooteid pannakse praktiliselt kõikidesse valmistoitudesse, on see üpris keeruline ülesanne.
Rinnaga toitmise ajal soovitatakse juua palju vett, süüa puu- ja juurvilju ning rasvast kala nagu lõhe.
Mina ja ema, kes polnud superema.
Irja kirjutas siin superemadusest ja tahaks lisada veidi muljeid selle kohta partneri või kõrvaltvaataja pilgu läbi.
Kõigepealt pean ütlema, et minu enda ema polnud mingi superema, vaid tavaline nn kodukana, heas mõttes, kelle peamine karjäär oli pere ja lapsed. Võibolla oli kunagi ka midagi muud, aga pere loomisega vajus see kõik tagaplaanile ning ta oli sunnitud pühenduma jäägitult lastele. Ta oli selleks ka sunnitud, sest tol ajal, kolm aastakümmet tagasi polnud meestel veel kombeks naisi kodutöödes abistada. Mehed olid kodus, triiksärk seljas, lugesid ajalehte ja ajasid nö tähtsaid asju. Naised siis asjatasid kodumajapidamises, kittel seljas ja põll ees ning lapp või triikraud näppude vahel. Tõsi, oli ka selliseid naisi nagu Irja vanaema, kel oli karjäär, ent kes selle kõrvalt sai hakkama ka lastega tegelemise ja koduste majapidamistöödega. Aga olgem ausad, selliseid naisi pole palju, selliseid tõelisi kangelasi. Enamik naisi on lihast ja luust ning töö kõrvalt veel pere asju ajada enamik ei jaksa, või vastupidi, pere kõrvalt karjääri teha. Loe edasi
Imikupakkides ja mujal on viimasel ajal kaasa pandud beebikreemi Sudocrem, mis peaks aitama mähkmetega seotud haudumise vastu. Tegelikkuses, nagu selgub kogemuse najal, ajab Sudocrem asja pigem hullemaks. Lapsel läheb nahk kreemitamise kohalt täitsa lööbesse ning tekitab hirmsat kiputust. Kui otsida selle preparaadi, Sudocremi jälgi internetist, leiab infot, mille kohaselt võib lööbe vastane kreem tekitada ise tugevat löövet ja on nii mürgine, et põhjustab allaneelamisel maoärritust, oksendamist ja kõhulahtisust. Tekib küsimus, kuidas sellist asja üldse imikutele soovitatakse.
Igal juhul on parem naha kuivuse ja ärrituse puhul kasutada Decubali kreemi, mis on täiesti süütu, samuti on hea Eucerini kreem, või tavaline aloe vera geel.
P.S. Sudocrem pole esimese eelistuste hulgas ka välismaal tehtud mähkmekreemi-testides. Seal on üks edukamaid Weleda mähkmekreem, aga seda pole Eesti apteekidest saada.
