Sünnitusest 2. Miks Elite?

This slideshow requires JavaScript.

Selgitan järgmiseks, miks valisin sünnitamiseks Tartu erakliiniku Elite. Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, valdas mindki enne sünnitust paras horror, kuna see sünnitusasi on mulle uus. Mu põhisoov oli tunda end turvaliselt. Ja kus inimene end kõige turvalisemalt tunneb? Mõistagi kodus! Inno laitis aga kodusünnituse mõtte kohe maha ja ütles, et tema sellist vastutust ei võta. Jäi üle käia läbi kõik Lõuna-Eesti sünnitusmajad ja välja tšekkida, kus ma end kõige turvalisemalt tunnen. Õnneks meeldis idee sünnitusmajadest lugudesari teha ka Võrumaa Teataja peatoimetajale Kalevile ja nii ma oma ringkäiku alustasingi.

Ise võtsin end alguses arvele Põlva haiglas. Seda seepärast, et Innole oli aegade hämarusest meelde jäänud, et Põlva sünnitus on tipptasemel. Just seal alustati Eestis vettesünnitustega, 90ndate alguses. Ja ega ma Põlvas pettunudki. Mul oli seal väga sümpaatne naistearst Sirje Kõiv ja ma olin veel kaheksanda raseduskuu alguses täiesti veendunud, et sünnitan seal koos privaatämmaemandaga. Mulle meeldis Põlva haigla hubane vanniga sünnitustuba ja armsad erksavärvilised peretoad. Meeldis, et nende sünnitusosakond on väike, vaikne ja privaatne. -Linnupoegi tulebki haududa vaikuses ja rahus, ütles Sirje Kõiv naeratades, kui temaga intervjuud tegin. Ja käsi südamel – Põlva haigla sünnitusosakonna peretoad ongi sellised mõnusad, soojad ja pehmed pesad, kus end kerra tõmmata. Ainus miinus on see, et sinna pessa ei saa end sisse seada enne sünnitust. Peretoad on kõikides riigihaiglates sünnitusjärgsed. Alguses minnakse sünnitustuppa, mis on vaatamata seal loodud hubasele atmosfäärile ikkagi hirmutav – nende kõikide aparaatide ja agregaatide pärast, mida seal ohtalt on.

Ja just sealt said alguse minu kahtlused, mis süvenesid veelgi, kui ma jõulude-aastavahetuse paiku raskesti haigeks jäin. Lausa nii haigeks, et ei saanud naistearsti vastuvõtulegi minna. Kui ma need kaks nädalat järjest päeval ja öösel köhisin, siis mõtlesin tõsiselt, kus ma end neid sünnituslugusid tehes kõige paremini tundsin – ausalt, valehäbita. Ja mis seal salata – selleks kohaks oli Elite kliinik. Mis peamine – ma ei tundnud seal, et oleksin haiglas. Doktor Sõritsa ja sünnitusosakonna naistearstide Reet Küütsi ja Svetlana Räimega Elite meeldivas, hubases fuajees kohvi juues ja vesteldes näis mulle pigem, et olen sattunud spaasse, kus personali põhimure on see, kuidas külalise eest kõige paremal võimalikul viisil hoolitseda. Head muljet süvendasid veel enam hotellikorruse ilusad ja mugavad toad, mille kohta ei saa kuidagi öelda perepalat. Pigem meenutavad nad Hiltoni hotellide tube, mis on armsad ja kodused. Ja see võlusõna – kodune – mind lõpuks Elite kasuks otsustama panigi. Plusspunkte andis ka see, et Sõritsa on perfektsionist – tema kliinikus tegelevad sünnitajatega vaid kogemustega naistearstid ja ämmaemandad, noori ja tudengeid pole. Mulle meeldis nende poliitika, et sünnitaja võib peretuppa sisse tšekkida juba sünnitusmajja tulles ning seal enne “päris” sünnituse pihtahakkamist mõnusasti aega veeta, ja ka see, et sünnitaja saab oma käsutusse isikliku naistearsti ja ämmaemanda, kes viibivad sünnituse algusest lõpuni tema juures. Ainus küsimärk oli hind – 500 eurot – kuid minul ei olnud kahju osa oma dekreedirahast minu jaoks kõige mõnusamasse ja turvalisemasse sünnitusse investeerida.

Õnneks oli ka Inno asjaga päri (ta ise kirjutab pärast oma põhjustest) ja nii juhtuski, et alates jaanuarist, nii kuu enne sünnitust, olin arvel Elites ja minuga hakkas tegelema dr Svetlana Räim, üks kliiniku sünnitusosakonna kolmest naistearstist. Ja nii kummaline kui see ka pole – mul kadus see horror, mis Põlvas arvel olles ikka aeg-ajalt pinnale kerkis, täiesti ära. Arstil oli minu jaoks aega, oma pool tundi jutustasime küll iga kord ja ka Inno peale mõeldi – kui Põlvas oli naistearsti kabinetis vaid üks tool – naisele – siis Elites oli see tähelepanelikult valmis seatud ka mehele. Ja ultraheli tegi dr Räim ise, oma kabinetis! Ei pidanudki marssima haigla teise otsa, läbi lõputute koridoride ja mööda küsivate silmadega patsientiderivist. Sama lugu proovidega – neid sai anda arsti kabinetis või sellest paari sammu kaugusel asuvas toas. Põlvas oli labor  lahti vaid kella 8st 10ni ja tee sinna viis läbi kõledate ja kurjakuulutavate haiglakoridoride. Kui Põlvas pidi Inno ultraheli tegemise ajal püsti seisma ja seda pooleldi kardina tagant piiluma, siis Elites oli tal võimalik istuda minu kõrval ja ekraanil toimuvat isegi filmida. Kogu see vastutulelikkus ja igal sammul minu soovide ja vajadustega arvestamine mul hirmud maha võttiski ja minust sai sünnitaja without horror, kui võib nii nalja visata. Küsimus oli niisiis ei milleski muus kui enda jaoks kõige turvalisema pesa leidmises.

Nii tekkiski mul tunne, et olen valmis loomulikult sünnitama ega karda keda kuraditki. Käisime enne sünnitust Innoga veel palju ringi, ma jaksasin pikki vahemaid jalutada ja isegi trepist mitmeid korruseid üles rühkida. Ainus mure oli rauapuudus mu organismis, mis oli tekkinud juba Põlvas, aga mille avastas mu raseduskaardi näitusid uurides dr Räim. Ta kirjutas mulle ka rauatabletid, aga ma ei saanud neid võtta, sest nende üheks koostisaineks oli gluteen, mis tekitas mulle jubeda allergia. Jõin siis hästi palju granaatõunamahla ja lootsin parimat.

Viimane visiit enne sünnitust dr Räime juurde oli mul 2. veebruaril. Ta vaatas mu siis üle ja arvas, et võib isegi nädal aega üle minna, esmasünnitajate puhul pidi see tavaline olema. Kusjuures naljakas on see, et eelmisel visiidil oli dr Räim küsinud, kas paneb järgmise visiidi ajaks 2. või 7. veebruari ja mina siis arvasin, et pangu igaks juhuks 2, mul kindlam tunne, ja pärast tibu sündiski 7ndal, täpselt tähtajal :). Aga kuna me teda tähtajaks ei oodanud, siis võtsime vabalt – käisime palju jalutamas (Lõunakeskuses, kui aus olla, sest ärgem unustagem, et Võrus oli siis üle 25 kraadi külma) ja laupäeval isegi Tallinnas.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva ma tundsin, et midagi toimub. Kusagil kella 3-4 ajal ärkasin valude peale kõhus, mis meenutasid õrnu kuupuhastusvalusid. Ajasin kohe magusasti magava Inno üles ja küsisin temalt, kas sünnitus algab. Inno, kes on nagu vana rahu ise, arvas läbi une, et ei alga ta veel niipea midagi, kuulsid ju, mis dr Räim ütles. Sellegipoolest oli ta koos minuga igaks juhuks hommikuni üleval, sest mõnda aega valud veel kestsid ja mina, kes ma nende vaheaegu hoolega ja värisevi käsi üles märkima asusin, olin ikkagi veendunud, et peame kohe Tartu poole kihutama hakkama.

Hommikuks olid valud aga kadunud ehk “sünnitus” möödunud. Kuna ma olin ka haiglast antud beebikirjandusega tutvunud, siis liigitasin nad ebatuhudeks, mis võivad alata juba tükk aega enne sünnitust, ja võtsin jälle vabalt. Käisime pühapäeval jälle kaubanduskeskuses jalutamas, Inno tegi õhtuks head süüa ja aeg kulus voodi peal kõhutades DVD pealt Dallast vaadates. Kuni kella seitsme ajal õhtul algasid taas need kahtlased valud… Jälle ma küsisin Innolt hädise näoga, kas nüüd algab sünnitus. Inno jäi endale kindlaks, et sünnitus siiski veel ei alga ja pani uue Dallase plaadi sisse. Jäin teda uskuma ja valud lõppesidki südaööks…. Et siis jälle öösel kella kahe ajal alata ja endisest tugevama hooga! Appi! Ajasin taas magusasti magava Inno üles ja hakkasin jälle vaheaegu üles märkima. Oma hirmuks avastasin, et nüüd käisid nad juba iga kümne minuti tagant. Ja siis iga poole tunni tagant. Ja jälle iga kümne minuti tagant. Kella nelja ajal jäid üldse ära ja ma sain tund aega magada. Aga siis hakkasid kella viie ajal uuesti raevukalt pihta, et kella kaheksa ajal vaibuda. Ma ei saanud enam üldse millestki aru ja lõpetasin selle kellaaegade üles märkimise, sest see ajas mind lihtsalt närvi. Mõtlesin, et helistan kella kümne ajal arstile ja küsin, mis teha. Inno arvas ka, et tark on arstile helistada, aga oli veel täiesti veendunud, et meil sel külmal talvepäeval veel kuhugi sõita ei tule… /jätkub/

Aga meie väiksel perel läheb endiselt hästi. Juulike on pikemaks kasvanud, tema käed-jalad on pontsakamad ja ta on oma issi sõnul üha enam “lapse nägu”. Kõhuvalu on peaaegu täiesti kadunud ja ta naeratab üha sagedamini – tavaliselt pärast söömist emme käevarrele tukkuma jäädes. Söögiisu on Juulil jätkuvalt hea ja ta peab söömist oma vääramatuks põhiõiguseks, mida tuleb talle võimaldada esimesel nõudmisel. Vähimgi viivitus ja Juulikese kulm tõmbub kipra, alahuul hakkab värisema, suu läheb pärani ja kuuldavale tuleb vihane ÄKKKKK!!!!! Ta on siis nagu marruaetud kõrtsikakleja, kelle õlu on mõned minutid hiljaks jäänud. Õnneks laseb Juulike meil magada ka. Täpselt nagu tema söögiisu, nii on ka tema uni äärmiselt hea. Ta põõnutab mõnuga ja pikalt nagu praegu, lubades oma emmelgi puhata ja midagi meelepärast teha – mulle näiteks meeldib Juuli uneaegadel ajakirjadesse sukelduda, mida nüüd teha kavatsengi.  Järgmise korrani!

About these ads