Sünnituskogemusest kahe naisega – Irja ja Ingridi võrdlev analüüs

1

This slideshow requires JavaScript.

Nõndaks, olen lapse kõrvalt röövinud nüüd mõned tunnid uneaega (halb mina!!!) ja võin lubada endale taas luksust veidi blogida. Niisiis – Irja ja Ingridi võrdlev analüüs. Etteruttavalt olgu öeldud, ja mida Irja eriti uskuda ei tahtnud, et laias laastus ja nö päeva lõpuks olulist vahet ei olnud. Mõlemad sünnitused olid ühed parajad sittumised, kui tsiteerida klassikuid, seda minu täiesti subjektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi. Muide, neile kes vastu vaidlevad – eks kogege ise, ma mõtlen mitte ise sünnitamist, vaid sünnituse kõrval olemist. Need on nimelt kaks täiesti erinevat tera, sest naisel lülitub teatud osa mõistusest sünnituse ajaks välja, nii et ta teatud detaile üldse ei mäleta. See on ka arvatavasti üks põhjus, miks sünnitust peetakse imeks – nii nagu imestab hommikuse päiksetõusu üle end eelmisel päeval mäluauku joonud tegelane. Sarnaselt sittumisega on sünnitus instinktiivne protsess, naisel on selle käiku väga raske sekkuda.

Mis sünnituskogemustesse puutub, siis kõrvalolija jaoks sünnis erilist imet pole – see on üks suur töö. Imetlen ämmaemandaid, kes seda tööd pühendumuse ja entusiasmiga teevad ja ei imesta selle üle, kui mõni ämmaemand rasedale mõne krõbedama sõna ütleb, mis tihtipeale kogu sünnituskogemuse rikub ning paneb emasid kirjutama perekooli vihaseid kommentaare. Loomulikult on naine sünnituse ajal väga tundlik. Kui mälu on välja lülitatud, siis tunded on see-eest viimseni pingul, ütleks isegi, et mitmesaja kordselt. Üks halb sõna – ja ta saadab su sõna otseses mõttes ukse taha. Ütlen ausalt, sünnituse ajal ei tundnud ma ära ei Irjat ega Ingridit. Mõneks tunniks said neist loomad – ja see on ka arusaadav, loodus peab hoolt kandma selle eest, et liik säiliks. Küllap on see seotud teatud hormoonidega, mis sünnituse ajal naise vereringesse valguvad ning noore ema vapraks võitlejaks muudavad.

Aga nüüd sünnituse enda juurde. Ingrid sünnitas esimese lapse aasta 2005 lõpus, Irja aasta 2012 algul. Olgu öeldud, et kui sünnitus ise oli laias laastus sama, siis keskkond sünnitamiseks oli sootuks erinev. Ingrid sünnitas Tartu vanas sünnitusmajas, mis oli tolleks ajaks täiesti amortiseerunud. Näiteks läks sünnituse viimases faasis kogu majast ära elekter, mistõttu ei saanud korralikult lapse südamelööke mõõta ning kraanist ei tulnud tilkagi vett. Võite ette kujutada, milline paanikaõhkkond sellises olukorras valitses, kuigi Ingrid oli kogu maja peal ainus sünnitaja.

Ka siis, ligi 16 aastat tagasi olin ma soovitanud naisel minna sünnitama Põlvasse, aga Ingrid otsustas ringi Tartu kasuks, sest tal olid seal mingid tuttavad, väidetavalt väga head arstid. Sünnituse ajal oli tõesti kari mingeid tegelasi meie ümber, ma ütleks lausa, et kümmekond, aga suuremat tolku neist polnud – Ingridil olid ikka väga suured rebendid, või õigemini üks suur rebend nö lõpuni välja, mida ma pean selgelt haiglapersonali vähese professionaalsuse tulemuseks. Irja sünnitas samuti järi peal, ent rebendid olid pea olematud. Rebendite tõttu ei saanud Ingrid esimesed nädal aega voodist eriti tõustagi, esimesed paar päeva oli laps tont teab kus ja kelle hoole all, talle oli väidetavalt joodetud vahepeal isegi pudelist glükoosivett – seda tehti varem siis, kui eraldi ruumi viidud lapsed kooris kisama hakkasid. Võite ette kujutada, mis katsumusi Ingrid läbi elas pärast lapse sündi, ja kui me lõpuks koos paari päeva pärast perepalatisse maandusime, ning Ingrid läks veidi närvi, kuna ei saanud last korralikult imetatud, siis kätsatas palatisse tulnud ämmaemand või õde: “Noh, on selline tunne, jah, et tahaks lapse aknast välja visata?!” Vahtisime Ingridiga üksteisega tõtt ja ei osanud selle peale esiti midagi öelda. Igal juhul jättis see kogemus nii mulle kui ka Ingridile nii haiglast kui ka sünnitusest väga sita mulje. Olgu öeldud, et mingit naerugaasi võimalust Tartu sünnitusmajas polnud, kuigi aparatuur oli justkui seina peal olemas. See võis olla rivist välja ka, kuna majas polnud voolu. NB! Sünnitus toimus vastu hommikut ja pimedas, esiti küünla- ja taskulambi valgel, siis leiti ühest ruumist lõpuks vool ning ma aitasin ise pikendusjuhtmeid orgunnida, et sünnituspalatisse voolu saaks. Siis andis valgust mingi põrandalamp. Igal juhul kulges kogu see sünnitus Tartu vanas sünnitusmajas üle kivide ja kändude, lõpuks oli laps sündides üleni sinine. Mulle endale sööbis mällu kõige rohkem olukord, kus laps ei tahtnud viimases faasis välja tulla ning arstid vaatasid mulle, kes ma Ingridit selja tagant järi peal toetasin, ega näinud mitte midagi, vaatasid mulle otsa ja küsisid minu käest, kas teha sisselõige või mitte. Ma siis pobisesin, et võiks teha küll, ja hiljem muidugi kahetsesin, sest pärast sisselõiget käis üks karmauhh – ja laps oli käes. Ent millise hinnaga! Ja kujutate ette – mees oli sünnituse juures kõige suurem ekspert!!! Vastutus selle lõike eest painab mind siiamaani.

Nagu öeldud, oli Ingrid pärast sünnitust liikumisvõimetu ja nõrk. Esialgu pandi ta üldpalatisse, mistõttu minul polnud võimalik temaga isegi koos olla. Hiljem viidi üle perepalatisse, aga seegi oli üks askeetlik ruum, kus polnud isegi tualetti. Ainult kraanikauss, kus sai enda käsi ja lapse peput pesta. Kuivõrd Ingrid oli jõetu ja ei jaksanud isegi istuli tõusta – see oli ka väga valus – siis harjusin juba algusest peale lapse peput pesema, mähkmeid vahetama ja last riietama. Olin Ingridi juures 24/7 ja käisin ära vaid süüa ostmas, sest toonane, nagu ilmselt ka praegune haiglatoit on üks suur okse, vabandan otsekohesuse eest. Ma ei imesta, kui inimesed on haiglast tulles veel haigemad kui sinna minnes, kui süüa antakse sõna otseses mõttes sitta. Muide, söök oli ka üks põhjus, miks Irja valis sünnituseks Elite kliiniku – seal tellitakse toit väljast, näiteks meie tellisime Vilde Tervisekohvikust, kus on Tartu kõige paremad toidud. Või noh, vähemalt on teada, millest ja kuidas on need toidud tehtud.

Kuueteist aastaga on sünnituskeskkond ikka tundmatuseni muutunud. Praegu on võimalik kasutada sünnituse ajal kõikvõimalikke abivahendeid, toona oli voodis selili lebotamise kõrval ainus lisavidin järi, seegi oli toona alles kuskilt Rootsi haiglast humanitaarabina saadud. Kuusteist aastat tagasi oli mehe viibimine sünnituse juures, ehk siis peresünnitus ise juba suur asi. Mõelge, varem ei lubatud mehi üldse sünnituse juurde ja nad said naisele ainult õuest lehvitada, umbes nagu vangla aia taga. Nüüd on valdav osa sünnitusi peresünnitused ja ma usun, et noorte emade elu on sellega muudetud palju kergemaks. Mees saab ikka sinu juures olla kogu aeg, samas kui haiglapersonali iga patsiendi jaoks igaks minutiks paratamatult ei jätku.

Muutunud on ka lapse hooldus. Kui varem võeti laps kohe pärast sündi naise juurest ära, nabanöör lõigati kohe läbi ja laps viidi lausa teise tuppa, siis nüüd toimub kõik naise juures ja nägemisulatuses. Isegi keisrilõiget tehakse seljasüstiga, nii et naine on ärkvel ja saab operatsiooni tegeva arstiga suhelda, ning loomulikult pärast sündi kohe last näha. Uus on ka see, et last ei pesta enam puhtaks, ei vee ega õliga, mistõttu jääb imiku nahale võie alles. See on väga oluline, sest näiteks Ingridi puhul tekkis mõlema lapsega vahetult pärast sünnitust nahale lööve, nüüd Irjaga seda ei tekkinud.

Elite arstid ja ämmaemandad on selged profid, seda oli ka sünnitusprotsessi ajal aru saada. Polnud ühtegi kohmetut liigutust, rääkimata paanikast. Vaatamata sünnitusprotsessi venimisele sündis ometi täiesti rõõsa laps, nagu oleks keisri abil välja võetud. Ingridi puhul sündis Tartus vanas sünnitusmajas täiesti sinine laps, kellel õnneks polnud sellest jõudnud tekkida mingeid kahjustusi. Asi oli parem ka Ingridi teise lapse sünni puhul Tallinna sünnitumajas, kus ei tekkinud mingeid rebendeid ja laps sündis ilma komplikatsioonideta. Tallinna sünnitusmajale võis heita ainult seda, et kuigi looteveed polnud veel puhkenud, ja sünnitegevust õieti veel polnudki, hakati sünnitust veenitilkade kaudu varakult esile kutsuma. See piiras naise liikumisvõimalusi ja kurnas lõppfaasis väga ära. Tänasel päeval on tavaks, et naine saadetakse sünnitusmajast veel mõneks ajaks koju, kui sünnitegevus pole veel alanud.

Nii Ingrid kui Irja on pärast sünnitust vajanud hoolitsust ja abi. See tähendab siis seda, et söögi tegemine, pesu pesemine ja lapse hooldamine on jäänud minu õlule. Ingrid ei jaksanud voodistki tõusta, rääkimata siis lapse pepu pühkimisest või pesemisest. Sama oli ka Irja puhul, kel olid kõhus suured valud, seetõttu oli tal raske pikalt püsti seista. Ei kujuta ette naiste olukorda, kel pole pärast sündi ühtegi abilist. Mu enda ema rääkis, et pidi väikse lapsega täiesti üksi hakkama saama, sest isa pages maale oma ema juurde, väites, et ei suuda lapse nuttu välja kannatada. No eks ta ole! Minu arust on oma lapse nutt, või õigemini vääksumine kõige armsam vääksumine ja see kaob üldiselt ära kui laps sülle võtta ja teda veidi kussutada. Loomulikult tähendab see seda, et mees peab ööd ja päevad üleval olema, ja saab magada öösel ainult need mõned tunnid kui laps magab ja naine teda parasjagu ei imeta. Sest imetamise ajal tuleb naisele süüa teha. Nii Ingrid kui Irja olid nii enne sünnitust kui pärast seda hundi isuga, aga see pole olnud probleem, mulle meeldib süüa teha.

Kurioosum Irja ja Ingridi puhul on ka see, et kui Irja soovis peamiselt poega, siis sündis tütar ja kui Ingrid soovis kangesti tütart, siis sündisid järjest kaks poega. Looduse keerdkäigud on ses suhtes ikka kummalised.

About these ads

One comment on “Sünnituskogemusest kahe naisega – Irja ja Ingridi võrdlev analüüs

  1. Xaria ütleb:

    That kind of thinking shows you’re an eprext