Kas moodne emadus on naised orjastanud?

6

Kuna titeblogi püüab silma peal hoida ka põnevatel emadusalastel diskussioonidel mujal maailmas, siis täna võtaksin hea meelega jutuks artikli värskes Ameerika Marie Claire’is, kus püstitatakse küsimus, kas moodne emadus on tagasikäik minevikku, mis naised orjastanud. Nimelt prantsuse naisfilosoofi Elisabeth Badinter’i  uus raamat pealkirjaga: “The Conflict: How Modern Motherhood Undermines the Status of Women” (tõlkes: Kuidas moodne emadus naiste staatust õõnestab), mida on Prantsusmaal müüdud juba 200 000 eksemplari, väidab, et emadusest on saanud naistele türannia.

Badinter kritiseerib siin Eestiski väga au sees olevaid “emaduse tugisambaid” nagu rinnaga toitmine esimesel nõudmisel, loodussõbralikud ökomähkmed äravisatavate asemel, loomulik sünnitus ja kodustehtud beebitoit. Ta leiab, et see kõik orjastab naise ja surub ta tagasi koduseinte vahele, tühistades sellega kõik  feminismi suursaavutused. “Möödunud sajandi saavutused nagu epiduraal, pudelitoit ja äravisatavad mähkmed võimaldasid naistel olla nii emad kui majanduslikult iseseisvad indiviidid,” kirjutab Badinter. “See 21. sajandi naturalismiprojekt muudab aga naised tagasi loomadeks”.

Minu meelest on see seisukohavõtt äärmiselt intrigeeriv ja arutlustväärt. Ma ei nõustu Badinter’iga kõiges ega leia, et absoluutsed kõik aspektid loomuliku emaduse juures on orjastavad, kuid kuna mulle meeldivad inimesed, kel on oma arvamus sõltumata sellest, kas ma nendega nõustun või mitte, siis toon tema tabusid torkivad arvamused siinkohal ära. Minu meelest ei tohiks ka sedavõrd püha teema puhul nagu emadus olla ühtegi tabu. Kõik lauale! Igaühel peab olema õigus välja öelda oma seisukoht!

Niisiis, milles ma Badintergiga nõustun ja milles mitte? Panen kirja oma isiklikud seisukohad ja pange teie ka, kui teil mingi teemaga seoses mõtteid tekib. Alustame sünnitusest.

1. Loomulik sünnitus – see on üks mu lemmikteemasid, kuna mu enda sünnitus oli nii raske, ja siin on mul oma väljakujunenud seisukoht. Minu meelest peaks igal naisel olema võimalik – ka riigihaiglas – valida, kuidas ta tahab sünnitada, kas loomulikult või mitte. Viited ürgajale, kus kõik naised loomulikult sünnitasid, on minu meelest kohatud, sest ürgajal olid naised füüsiliselt palju paremas vormis – nad liikusid palju looduses ja tegid toiduotsimisel tõsiseid pingutusi, mis muutis nende kehad tugevateks ja vastupidavateks, erinevalt tänapäeva naistest, kelle füüsiline aktiivsus piirdub sageli jalutuskäikudega kaubanduskeskustes. NB! Seda muidugi mitte kõigi naiste puhul, kindlasti on ka paljud tänapäeva naised suurepärased sportlased ja väga paljudele meeldib ka matkata, mis samuti vastupidavust suurendab, kuid kui olete nagu mina, vihkate sporti (ja ma ei kavatse selle pärast vabandust paluda!) ega ole elus ühtki päeva adra taga astunud,  siis olgem ausad –  füüsiliselt olete üsnagi könn ja jääte suure tõenäosusega sünnitamisega hätta. Kuna ma ei kavatse oma suhtumist sporti muuta – mulle piisab rahulikest jalutuskäikudest, thankyouverymuch – ja ma ei usu eriti ka nendesse algallikahingamisudumullidesse, mida loomuliku sünnituse entusiastid siin kultiveerivad, siis minu jaoks ei ole loomulik, valuvaigisteta sünnitus lahendus. Vabandan väga kõigi nende loomuliku sünnituse fännide ees, kelle arvates valu on mõnus ja manageeritav, aga Nii See Minu Jaoks Lihtsalt On. Seega ma arvan nagu Badinter’gi, et epiduraal on inimõigus ja see tuleb tagada igale naisele, kes seda soovib, teda selle valiku eest vähimalgi määral häbistamata. Minu meelest on juba aeg lõpetada see naiste omavaheline tobe võistlus selles, kes on kõige parem sünnitaja. Ime, et sellega veel olümpiamängudele minna ei taheta! Ma kujutan ette, et nii mõnigi on minust ka parem kraavikaevaja. Või kangitõstja. No ja mis siis! Mina olen jälle nii mõnestki parem nii mõnelgi muul alal. Jällegi mis siis! Jäägu igaühele õigus valida endale just täpselt selline sünnitamise viis nagu ta õigeks peab! Kes soovib loomulikku, sünnitagu kõiges rahus loomulikult. Kes soovib epiduraali, saagu oma epiduraal, ja kes soovib keisrit, saagu keiser. Sünnitus peaks olema meeldiv nii emale kui lapsele – kui ema ei taha loomulikult sünnitada, siis kandub tema vastumeelsus ja pinge ka lapsesse ning sünnitustegevus seiskub – nagu juhtus minuga.

Veel üks mõte sünnitamisega seoses – üks mu sõbrannadest tavatseb öelda, et võib sünnitada nii palju kui vaja, lihtsalt rasedus on see, mida ta ei kannata. Minuga on täpselt vastupidi – võin olla rase nii palju kui vaja, aga ma vihkan sünnitust. Ma ei leia selle juures mitte midagi ilusat, palun väga vabandust. Vaatamata sellele, et ma Juulikest väga armastan, oli tema sünnitamine minu jaoks äärmiselt kole ja vastik protsess, mida ma ei taha samal kujul mitte kunagi korrata. Sama lugu oli minu emaga, kelle jaoks minu sünnitamine oli äärmiselt kole ja vastik protsess – teda markeeris see eluajaks. Beebiraamatute ninnunännuväide, et “unustad valu nii pea, kui su imeilus lapsuke asetatakse su väsinud kätele “(LOL!), on nii suur jama, et seda on raske kommenteerida. Miks küll naiste intelligentsust nii rumalate sõnadega solvatakse?

Minul oli pärast sünnitust pigem selline pohmellilaadne tunne, mis hajus alles siis, kui olin öö ära maganud. Ses mõttes on sünnitus sarnane suure joomisega – sul on pärast seda hästi paha olla ja parem hakkab alles siis, kui oled pea “kaineks” maganud. Samuti ei vasta tõele see, et sünnitusvalu ununeb ruttu. Oi, kui paljudest suudest olen ma seda kuulnud. No aga ei unune. Ei unune, nagu ei unune ka vastik rebendivalu, mis on õrnalt tajutav veel nüüdki, kuid pärast sünnitust.  Mäletan kõike nagu see oleks juhtunud eile. Võib-olla on mul lihtsalt nii hea mälu, ei tea, pigem kahtlustan, et tegemist on jälle tabuteemaga, millest ei ole paslik rääkida. Ja ega seda rääkimist ju julgustata ka. Emadusega seoses surutakse naistele peale sarnast kangelase hoiakut, mida oodatakse meestelt, kes lähevad sõtta. Kuid nagu kõik mehed ei ole sobivad sõduriteks, nii ei ole kõik naised sobivad loomulikuks sünnituseks. Või siis lihtsalt ei taha olla, mis peaks samuti aktsepteeritav olema, sest me ei ela enam orjanduslikus ühiskonnas, kus valikuvabadust polnud. Ja kui tulla veel sõja juurde, siis egas mehedki sõdi enam loomanahkades ja käsitsi või odadega nagu hunnide Attila, kes tormas lahingusse oma väesalga eesotsas, vaid moodsate lahingurelvadega (vaadake sõjatööstuse arengut!). Kui mehedki ei sõdi enam arhailiselt, esiisade kombel, miks peavad siis naised esiemade kombel sünnitama? Karjuv ebaõiglus minu meelest.

Ok, see pikk tiraad teemal sünnitus lõppeb tõdemusega – kuna ma ei ole masohhist ja soovin, et sünnitus oleks meeldiv nii  mulle kui lapsele, siis olen otsustanud, et järgmine kord sünnitades kasutan ära kõik valuvaigistid, mis vähegi pakkuda on. Kui Tartu Maarjamõisa naistekliiniku sünnitusosakonna juhataja Fred Kirsiga intervjuud tegin, siis ta mainis minispinaali, mis on parem kui epiduraal ja mida tehakse juba sünnitanud naistele. Ilmselt proovin seda, näis.

Nüüd aga pean tegema väikse pausi, sest Juuli nõuab süüa. Kui tagasi tulen, siis kirjutan, mida arvan imetamisest.

About these ads

6 comments on “Kas moodne emadus on naised orjastanud?

  1. arvaja ütleb:

    Mina pigem arvan, et tänapäeva ema on teadlikum kui kunagi varem. Et rinnapiim on nii lapse füüsilisele kui vaimsele arengule parim. Et loomulik ja aktiivne sünnitus on lapsele kõige turvalisem (nii epiduraali kui keisriga on tüsistuste oht märkimisväärselt suurem, keisriga on emade suremus kordi kõrgem). Et isetehtud toit on beebile parem kui purgitoit jne. On emasid, kelle jaoks lapse huvides tehtud valikud on loomulikud ja ei kuulu vaidlustamisele, on aga emasid, kelle jaoks see on nende ego riivamine ja orjastamine. Nii lihtne see ongi.
    Kuigi kokkuvõttes võivad hoopis need pealtnäha lihtsamad valikud tagasilöögi anda. Näiteks mis kasu on mugavast keisersünnitusest, kui paar päeva hiljem viib tromb su haua äärele? Või mugavuse pärast pudelitoidule üleminek võib tähendada pidevat haigustega hädasolemist hiljem, nii et haige lapse põetamise vaev nullib ära imetamise arvelt saadud mugavuse.

  2. L. ütleb:

    Ma pole ka teab, mis sportlane, aga sünnitanud oleks kõige parema meelega ilma valuvaigistiteta ja meditsiini liigse sekkumiseta. Paraku meditsiiniasutustes seda vabadust ei anta. Oodatakse ära kui naine on piisavalt väsinud ja haavatav ning siis hakatakse mingite jaburate väidetega epiduraali ja oksütotsiini peale suruma.

    Sünnitusvalu nautisin peaaegu viimse piirini ning see päris viimane piir oli ka üsna kähku ununenud. Kui veel Eestis elasin ja juhtusin Pelgulinna sünnitusmajast mööda sõitma, vaatasin kadedusega selle poole ja tahtsin ka sünnitada. Samas vot rase olla ei taha. Vastik-vastik aeg oli. Aga inimesed ongi erinevad, kellele mis sobib.

    Muide, siiani pole ununenud epiduraali põhjustatud valu – esiteks see torge, teiseks see jube sügelus, mis sellest tekkis ja mu keskendumist segas ning kolmandaks epiduraalist tekkinud seljavalu, mis kummitab mind siiani! Oleks epiduraal siis valugi vähemaks võtnud, aga ei :) Vähemalt avatust tekkis ilmselt tänu sellele paar cm juurde.

    Minu arvates peaks ka saama igaüks sünnitada nii, nagu tema tahaks. Paraku on Eestis nii, et kui lähed haiglasse sünnitama, oled normaalne ja vastutustundlik ema, kuid kui valid näiteks kodusünnituse, oled automaatselt vastutustundetu ja ei hooli oma lastest. Kõik kohad on targutajaid täis, alates ämmast, lõpetades kooliõdedega, kellest sa pole aastaid midagi kuulnudki aga kelle kõrvu on mingid jutud jõudnud. Ja siis öeldakse, et kodusünnitajad pressivad oma meetodeid peale?!

  3. erapoolikult ütleb:

    kullakesed, see teadustädi või filosoof-ajakirjanik on asunud ehk kaitsma nüüdisaegse tootmise huve? Lastetooted on ju oluline ja järjest kasvav turunišš. See olgu ikka vaba valik, mis valikuid naine eelistab! Pidagem ikka meeles, miks naised pidid massiliselt tööle minema, ja mis sellega kaasnenud on.
    http://thepatterns.info/review-the-conflict-how-modern-motherhood-undermines-the-status-of-women/

  4. L. ütleb:

    Eelmisega nõus. Prantsusmaa on loomulikult ideaalne koht, kus seda müüa, kuna seal näiteks toidetakse rinnaga Euroopa riikidest kõige vähem (paljud naised topivad planeeritult juba sünnitusmajas lapsele lutipudeli suhu ja imetamist ei alustagi), minnakse tööle väga kähku peale lapse sündi jne. Mingist ürgemadusest pole seal riigis juttugi. Seal elades täheldasin, et Prantsusmaa naised ei loobu emaduse nimel millestki – kui eestis on lapsevankri taga suitsetav naine tabu, siis seal tossati lapsevankri kõrval kohvikus järjest, veiniklaas kõrval.

    La leche league ja teised aktivistid on aastakümneid tööd teinud, et selline jama läbi saaks, aga nüüd jälle pool tööd aia taha, kuna emad ammutavad tarkusi uuest ja targast raamatust.

  5. Irja ütleb:

    Väga huvitavad arvamused, aitäh! Minu jaoks on kodusünnitus üks suur müsteerium, millest ma tahaks kindlasti rohkem teada saada. Võtsin selle ka enne Juuli sündi jutuks, aga Inno arvas, et kindlam on ikka haiglasse minna. Aga võõras koht tekitab paratamatult pingeid, keegi ei ole ju hea meelega võõra silma all haavatavas olekus ja alasti. Sisimas tean, et seepärast sünnitustegevus seiskuski. Küsimus on vaid selles, kuidas vähendada kodusünnitusel tekkivaid riske?

  6. erapoolikult ütleb:

    on üks lugemist väärt soomerootsi raamat : Westö, Kjell, 1961-
    Kus kõndisime kunagi : romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista , kus juttu ka sellest, kuis 1920ndail on üks vaene naine, kel peiaritüüpi mees joomatuuril, häbiga sunnitud sünnitama minema haiglasse, heas perekonnas nii ei tehtud. Eesti talus üldiselt ka, kui riske polnud näha. Selilisünnitusasend on Prantsuse päikesekuninga välja mõeldud, et oma lemmikuid ka sel tähtsal toimingul mugavalt jälgida. Lihtrahvas sünnitas, ja praegusajal võib! põlvili. Või mehe süles, kui sünnitus kujunes vaevaliseks, arvati, et mehe-naise vahel võiks olla mingeid takistavaid sisepingeid olemas. Muidu oli sünnitus naistevaheline toiming.