Titemammanduse nelja kuu kokkuvõte

Nonii, tervis on juba natuke parem, palavik täna hommikul ainult 37 ja köha ka veidi leevenenud, aga nohu on see-eest topeltõudne. Vabandan väljenduse pärast, kuid ma ei mäletagi, et mul oleks kunagi elus ninast nii palju tatti välja tulnud. Õhh. Vastik, vastik, vastik rõske kevad!!! Kogu aeg painan Innot küsimusega, millal juba soojaks läheb, ja tema siis vaatab oma aeglasel ja rahulikul moel netist järele, et ega enne nädalavahetust ei ole 20 soojakraadi loota. Kui siiski! Sest vabandage väga, mina enam ilmaennustust ei usu! Eelmine kord uskusin, kui Rakverre 24 soojakraadi lubas, aga kohale jõudes oli ainult 13 või kui niigi palju. Seepärast ma haigeks jäingi! Täna on aknast välja vaadates veel igatahes väga kõle ilm.

Kuna ma täna niikuinii midagi teha ei jaksa, siis mõtlesin ära kirjutada titemammanduse nelja kuu kokkuvõtte. Kõigepealt õiendaksin siiski ära ühe vana võla. Inno juhtis mu tähelepanu asjaolule, mille ma ise jätaks parema meelega tähelepanuta. Nimelt jätsin oma pikutamise loos “kogemata” märkimata selle, et ka mina ise tükin ühel kindlal puhul rabelema. Ja see üks kindel puhk on alati siis, kui ma olen just-just haigeks jäämas. Ma ei tea, miks see nii on! Ausalt! Aga iga kord, kui mul on tulnud peale hullu koristamise tuurid, mil ma käin vihaselt märja lapiga mööda tuba ringi ja otsin kohta, kus on tavasilmale märkamatud tolmurullid, jään natukese aja pärast haigeks. Mul tekib haiguse esimeses staadiumis millegipärast tohutu energia, tunnen, et olen valmis mägesid vallutama, aga kui olen poolel teel mäkke üles rühkimas, tekib tohutu tagasilöök ja ma vajun täiesti kössi. Inno on leidnud mind mitmeid kordi kokkukeeratud ja veel ärakloppimata vaibakuhilate vahelt praktiliselt siruli või hajevil pilk peas tolmulappi keerutamas. Tema siis tavaliselt tirib mind tagasi, sest ise ma seda ei oska. Olen mõelnud, miks see nii on. Ka mu ema oli neurootiline koristaja. Tolmulapp muudkui käis, siuhh! ja viuhh! ja ma pidin väiksena vaatama, et sellega pihta ei saaks. Kuid sama omadus oli ka mu isal – kui ta tervena võis päeva mõnusasti pikutades õhtusse veeretada, siis haigena võttis ta ette kõige grandioossemaid ehitustöid nagu näiteks saunaahju ladumine, koerakuudile katuse peale panemine ja kõigi aia õunte õunapuude otsast ärakorjamise. Seda viimast tehes ta muide surigi. Ta oli mulle oma surmapäeva, 21. septembri hommikul öelnud, et tunneb end kehvasti, pea käib ringi. Ma siis vannutasin teda, et ta ometi puhkaks. Kuna ma olin ise parajasti Tartus – meil käisid sel ajal täie hooga Tartu maja ümberehitustööd – siis ma ei saanud võtta teda käekõrvale ja voodisse talutada. Uskusin, et ta kuulab mu sõna, aga isa oli väga kangekaelne. Kui tal oli himu kuskile minna või midagi teha, siis ta pidi seda tegema. Koheselt. Täpselt nagu mina, muide. Ja nii ta surigi oma enda rajatud õunapuuaias õunapuu all õunu korjates. Hästi ilus surm tegelikult, täpselt selline, nagu ta soovinud oli.

Oleme Innoga pärastpoole arutanud, et ilmselt oli ta sel hommikul haige. Suvi oli kohe-kohe läbi saamas ja külmad ilmad juba kohal. Võimalik, et kui ta oleks pikutanud, nagu ta mulle lubas, siis oleks ta selle haiguse ilusti üle elanud ja elaks veel tänapäevalgi. Kuna ta seda aga ei teinud, siis hakkas tal ilmselt õunu korjates pea veel rohkem ringi käima ja ta kukkus kas puu otsast või kätt õuna järele sirutades (täpselt ma ei tea, kuidas see juhtus, aga kui ema ta puu alt leidis, siis oli ta ise puu all pikali maas ja õunu täis korv seisis ta kõrval) maha ja sai teise infarkti (esimese infarkti sai isa aastal 2003, kuid siis õnnestus mul ta südamemassaaži tehes ära päästa).

Kuna isa sooviks oli surra “jalapealt”, siis ma ei saa talle tema suremise aega (ta oli ikkagi juba kaheksakümmend) ja viisi ette heita, kuid õppetund on see sellegipoolest. Kui oled haige, siis on mõistlik pikutada.

Nüüd ma siis pikutangi ja ega ausalt jaksakski rabeleda, sest kolmepäevane kõrge palavik on mu ära kurnanud. Niisiis – Juulikese ja minu arengud selle nelja kuuga:

1. Juulike. Juulike on endistviisi hästi lõbus laps, kellele meeldib hirmsasti naerda, naeratada, itsitada ja kihistada. Vahel tundub, et vaene laps ei jõua kõike seda rõõmu, mis ta sees pungub, ära rõõmustada. Talle meeldib mürada ja siis käivad tema niigi vilkad käed ja jalad ekstrakiirusel ning kõik ta näolilmed väljendavad vaid sügavat rahulolu. “Ghhhhhhh!” teeb Juulike ikka ja jälle, kui teda kõhu pealt kõdistada ja naerab nii suu kui silmadega.

Peale naermise on Juulikese hetke lemmiktegevuseks pööramise harjutamine. Selle on ta päris tõsiselt ette võtnud – ähib ja puhib ning kannustab end valjude häälitsustega tagant, kui end seljalt küljele ja küljelt kõhuli vinnata katsub. Paar korda on see tal juba korda läinud. Ja oi kui võidukas on siis olnud Juulikese näoilme. Nagu tal oleks õnnestunud vallutada maailma kõrgeim mäetipp! “Tjää!” ütleb ta siis valjusti ja vaatab otsival pilgul ringi, kas oleks veel mingit väljakutset.

Sõrmed on Juulikesel ka juba täiesti tuttavad. Ta on nad juba mitu korda “üle lugenud”, nendega erinevaid kujundeid moodustanud ja neid nii lähi- kui kaugvaates takseerinud. Ka sõrmede maitse on Juulile selge. Näpud maitsevad talle hästi, sest lutti ta ju ei tunne. Aga sest pole häda, sest last vaadates ma näen, et ta areneb oma sõrmedega mängides väga kiiresti – kui luti lutsimine on tuim ja monotoonne töö, siis sõrmedega mäng nõuab mõtlemist ja loomingulisust.

Kuna Juuli issi armastab kiidelda, et oskas juba enne kooli nii suuri kui väikesi tähti lugeda (mina oskasin ainult suuri) ja luges vabalt ka ajalehte, siis olen hakanud ka Juulikesele lehte näitama. Igal juhul lõid tal ajalehte nähes silmad särama, nii et ilmselt tuleb siit üks suur lugeja. See on hea, sest ma juba nii ootan, millal talle oma lapsepõlve lemmikraamatuid ette lugeda saan! Minu isa luges ka mulle ja mul on sellest nii soojad mälestused.

Söömis- ja tudurindel meil suuri muutusi pole. Juuli teeb naudinguga mõlemat. Sööb jätkuvalt pikalt ja ka tudub pikalt. Kui sööb viimast korda südaöö paiku, siis ärkab uueks söömiseks alles kella 7-8 ajal hommikul. Enamikel öösel magangi ma nagu miška seitse või kaheksa tundi järjest. Tunnen end seda öeldes väheke süüdlasena, sest lastearsti sõnul on see harv juhus, kui laps emal nii hästi magada laseb. Küsisin, kas peaksin ta öösel söömiseks üles ajama (sest äkki ta ikka tahab süüa???). “Ei,” ütles me lastearst naeratades. “Tundke rõõmu, et teil nii on!”. Ja nii me tunnemegi oma heast lapsest rõõmu. Ta oli juba kõhus nii tore laps. Kui ma rase olin, siis ärkas ta alati alles siis, kui mina ärkasin, ja ka magama läks ta minuga alati ühel ja samal ajal. Mitte kunagi ei poksinud ta mind öösel jalgadega nagu mu sõbranna kõhubeebi seda tegi. Ma ei tea, äkki tuleb see lapsega ühes rütmis elamisest, tema kuulatamisest? Või siis sellest, et meil on nii harmooniline kodu, kus emme ja issi on üksteisesse ikka veel nii väga armunud? Et laps tabab selle suure armastuse ära ja tal on selle paistel nii hea, soe, pehme ja mõnus olla ning see teebki ta nõnda rahulikuks? Muud selgitust ma selle kohta igatahes pakkuda ei oska.

Kuid nüüd minust.

2. Mina. Hea on see, et kuna ma saan öösiti magada, siis olen hommikuks välja puhanud ja jaksan lapsega tegeleda. Kuna ma jaksan lapsega tegeleda ja lisaks sellele veel ka enda asjadega tegeleda, siis tunnen emadusest peaasjalikult vaid rõõmu. Isegi see ei morjenda mind eriti, et mul pole õnnestunud ühtki kilo kaalust alla võtta. Imetamise ajal ongi ilmselt üsna rumal mõte kaalust alla võtma hakata. Küll pärast jõuab. Praegu kaalun endiselt 60 kilo. Vähemalt ei ole paksemaks läinud :).

Ainus, mis mind vahel häirib, on see, et juuksed langevad ikka välja. Inno guugeldas ja ütles, et see ei ole imetamise “kõrvalprodukt”, vaid on normaalne ja juhtub igaühega, sest raseduse ajal pähe tulnud lisakarvad kukuvad lihtsalt välja. No ok, misiganes. Ainus lohutus on see, et pool aastat pärast sünnitust pidi asi jälle paremuse poole liikuma. Kui mul selleks ajaks veel üldse juukseid alles on. No ilmselt ikka on :) Vähemasti on juuste väljalangemine aeglustunud, nii et mingi nihe paremuse poole juba toimub.

Nõndaks, rohkem ma kirjutada ei jaksa. Hirmus pikk jutt vist saigi juba. Aga vähemasti suutsin ma täna vastu seista tungivale soovile koristada. Ega ma oleks julgenudki, sest Inno lubas mu sel juhul voodi külge kinni siduda :). Lähen ja joon nüüd ära ühe suure klaasi astelpajumahla, mis on pärast haigust väga hea oma suure C-vitamiini koguse poolest. Vaatame, mis homme!

About these ads