Kuidas hakkama saada võimuka emaga

4

Soovitan kõigil, kel oma emaga komplitseeritud suhted, vaadata üht viimase aja parimat telesarja “Sopranod” ja pöörata erilist tähelepanu Tony ja tema ema Livia suhtele. Livia ei rõõmusta kunagi, kui Tony talle külla tuleb. Ta tõmbab siis demonstratiivselt nina vingu ja hakkab Tony juures vigu otsima. Kallistab ta Tonyt lõtvade kätega (halbade emade leivanumber!) ja Tony toodud kingitused viskab ta nurka (teine halbade emade leivanumber). Tema põhietteheited: “Alles nüüd sa siis tuled!”, Kunagi sa ei helista”, “Minu sõbranna/tuttava/naabrinaise laps helistab oma emale iga päev”,  “Ma tean küll, et sa ootad mu surma” jne. Livia annab kõigi oma näoilmete ja kogu olekuga mõista, et tal ei ole Tonyst sooja ega külma. Kuid Tony ronib või nahast välja, et emale meeldida. Miks ta seda ometi teeb?

Kui Tony läheb oma psühhiaatri Dr Melfi juurde, siis ta süüdistab ennast, et on üks igavene “prick”, kes ei oska oma ema, “sweet old lady’t” hinnata. “Sweet old lady?” küsib Dr Melfi kulme kergitades ja lisab, et on Tony jutu järgi aru saanud, et pigem on Livia üks võimukas vanamutt, kes sõidab teistest teerullina üle.

Ma arvan, et see ongi üks põhiviga, mida me oma emade puhul teeme. Me arvame nii sagadasti, et nad on armastusväärsed memmekesed, kuigi tegelikult on nad võimukad vanamutid, kes hoiavad meid ka täiskasvanutena, mil peaksime oleme juba nii targad, et vägivallale otsustavalt vastu astuda, oma raudses haardes kinni. Tony kirjeldus oma isa surmast on kurbnaljakas. Ta ütleb, et kunagi oli tema isa võimas, punguvate lihastega maffiaboss, keda kartsid kõik. “Surres oli ta vaid üks hale piiksuja,” tõdeb ta Dr Melfile. Vot mida suutis üks “armastusväärne memmeke” võimsa maffiabossiga teha :)!

Ema ja lapse suhe on komplitseeritud juba seepärast, et emadust on ühiskonnas alati pühaks peetud. Emad on ju lastelauludes alati armsad ja head ning oma ingelikke lapsukestega klantsajakirjade kaantel poseerivad staarmammad taasloovad müüti sellest, et emade ja laste vahel on alati suur armastus. Need, keda emad ei ole armastanud, ei julge siis muidugi suud lahti teha, sest oma ema hukka mõistmine oleks kui pühaduse rüvetamine. Seepärast otsitakse pigem vigu enda juurest, katsutakse emale iga hinna eest meeldida ja saadakse ikka uuesti ja uuesti haiget.

Seda nõiaringi on võimalik katkestada. Tuleb lihtsalt lõpetada oma emadele meeldida püüdmine, nende tähelepanu võitmine ja nende õigustamine. Halvad emad ei ole seda väärt. Pealegi annab iga teiepoolne samm neile uue võimaluse teid solvata, naeruvääristada ja põlgusega tagasi lükata. Milleks endale niimoodi haiget teha? Vaadake end hetkeks teise inimese pilguga, nagu oma parimat sõpra. Mis nõu te annaksite oma parimale sõbrale, kes laseb end niimoodi kohelda?

Ei ole ka mõtet loota, et emad muutuvad. See on surnult sündinud lootus. Mina ka lootsin pikka aega, sest vahel mulle näis (või oli see miraaž), et ema on minu suhtes natu-natu-natuke sõbralikum, kuid nii kui ma selja keerasin, kasutas ta jälle juhust ja ründas minu kõige nõrgemat kohta. Võib öelda, et see – viha oma lapse vastu – on neil veres ja nad ei saa sinna midagi parata. Saate sellise emaga suhelda, kui seate suhtlemisele ranged piirid ega lase endaga manipuleerida. Näiteks kui ema küsib, millal teda vaatama tulete, viimasest korrast on nii kaua, siis vastake rahulikult: “Tulen siis, kui aega on”. See on täiesti neutraalne vastus, te ei solva sellega ema, lihtsalt annate mõista, et olete täiskasvanud inimene, kel on omad kohustused.

Te ei ole enam lapsed, aga käitudes nagu lapsed, kellele on ikka oluline ema heakskiit, seate end emale teie lapsepõlvest tuttavasse ja turvalisse situatsiooni, kus tal on võimalik teile oma emaautoriteeti ära kasutades haiget teha. Kui aga seate end temaga võrdsele, rõhutatult täiskasvanulikule pulgale, kes ei pea emale ühegi oma sammu kohta aru andma, pole emal oma emaautoriteediga midagi pihta hakata. Kui sellega hakkama saate, siis kaovad teie eludest ka ebakindlus ja hirm ning võite täita kõik oma unistused, tundmata ema hukkamõistvat pilku oma selja taga. Ma ise pole seda kunsti veel täielikult käppa saanud, aga arendan end kogu aeg ja juba olen lõpetanud emale meeldida püüdmise, tänu millele tunnen end juba vaimselt tugevamana.

About these ads

4 comments on “Kuidas hakkama saada võimuka emaga

  1. Edmund ütleb:

    Tere Irja,

    Mul on sama probleem, et võimukas ema. Eks ta muidugi ole hoolitsev, aga samas ma mitte ei armasta seda, kuidas ta oma võsukeste elu kontrollida armastab! Mu õde on eluaeg olnud jumala frustreeritud sellepärast. Aga nagu ta seletas, eks ta ole selline murtud hing ka, tal oli kohe nii õnnetu lapsepõlv, et minu oma oli sellega võrreldes nagu jalutus pargis. Aga ikkagi vähem kui optimaalne, ma kardan. Kas sa Irja ehk räägiksid sellest, kas ka sinu ema elus oli mingi tõsine tragöödia, mis ta võimukaks vanamutiks olemise poole kallutas?

    Minuga on veel see teema, et ma olen mõistnud, et mitte ainult ei pea ma armastama mind sünnitanud naist, vaid ma ei pea ka armastama nime, mis ta mulle andis. Mul alati seoses nimega ilge alaväärsuskompleks. Just käisin nime muutmas ja ma olen rahul nimega Edmund. Vanematega on juba see probleem, et nad arvavad küll, et panevad enda arust ilusa nime, aga nad ei oska panna oma lapsi enda nime armastama. Irja, kuidas sina paneksid Juulit oma nime armastama?

  2. Liz ütleb:

    Ohoh, teema nii tuttav! Paganama hea on netist leida teisigi kaaskannatajaid :-). Kolin ikka ja jälle otsingusse, kui vajan eneseõigustust, sest olen ‘põgenenud’ maailma äärele, kus saan elada nii, nagu ma ise tahan, ilma, et keegi mulle kogu aeg kuklasse hingaks koos meeldetuletusega, kuidas surm on kohe kallal, kui midagi vanadaamile ei meeldi ja on muudki sarnast huvitavat…on tuttav? Küllap põlen ma põrgus ükspäev, et oma ema ei hinda nii, nagu tema seda eeldab. Siit on hea telefonikõnesid lihtsalt mitte vastu võtta, kui ööuni kallis. Niisama võitlemist ja argumenteerimist temaga – mu enese peakolus – jätkub aga vist veel pikalt! Tunnen kaasa kõigile, kel selline karma kaelas – küllap on see õppetund, et ennast kehtestama õppida ja saada lõpuks täiskasvanuks! Raskelt läheb, aga tasapisi…

  3. Irja ütleb:

    Ei põle sa midagi põrgus :). Sellised emad käituvad sageli kui lapsed, kas pole, kuigi peaksid käituma kui emad. Kui sina tema mänguga kaasa ei lähe, siis ei tähenda seda, et sa oled paha tütar, vaid seda et sa käitud täiskasvanuna. Ja see on ju loomulik!

    Kuid nõus, suhe sellise emaga õpetab tõepoolest end kehtestama. Tuleb lihtsalt jääda iga hinna eest täiskasvanuks :)