Kuidas ema rasedusaegne toit, nõnda lapse tervis

12

Värske Ameerika Vogue lükkab ümber seni laialtlevinud arusaama, justkui võiks last ootav naine süüa seda, mida aga heaks arvab, ahmides endale sisse tohututes kogustes kooke ja küpsiseid, pitsat ja pastat, suhkrut ja muid maiustusi. Varem arvati, et loode on perfect parasite (ideaalne parasiit), kes võtab emaorganismist, mis tal vaja, ning ema ei pea tema tervise nimel mingeid pingutusi tegema. Kui alkoholist ja suitsust hoidumine välja arvata.

Nüüd on aga teaduslike uuringutega kindlaks tehtud, et lapse tervise paneb täiel määral paika ei miski muu kui ema rasedusaegne toitumine. Sellest sõltub, kui kiiresti teie laps pärast sündi areneb ja kui sageli ta haige on. Artikli “Destiny’s child” autor Elizabeth Weil ise kurvastab selle üle, et tema vanem tütar Hannah on märksa sagedamini haige kui tema noorem tütar Audrey. Nüüd teab ta ka põhjust – Hannah’ ootamise ajal toitus ta valdavalt pannkookidest, saiast ja pastast, Audrey ootamise ajal sõi aga jogurtit, täisteratooteid, palju juurvilju, rohutoidul olnud loomade liha ja kala. Tulemus –  vanemal tütrel ajab üks viirus teist taga, noorem pole aga peaaegu üldse haige.

Uuringud on näidanud ka seda, et ema rasedusaegsest toitumisest ei sõltu mitte ainult lapse areng, vaid ka see, kas teda hakkavad täiskasvanueas kimbutama haigused nagu diabeet, südameprobleemid, allergiad ja astma. On tehtud kindlaks, et lastest, kelle emad kannatasid raseduse ajal alatoitumuse või tõsise stressi all, saavad täiskasvanueas suurema tõenäosusega skisofreenikud. Rase peaks hoiduma ka liiklussaaste sissehingamisega – selliste emade lastel tekib hiljem suurema tõenäosusega allergia ja/või astma.

Niisiis, loode ei ole ideaalne parasiit. Tema tervis oleneb sellest, mida tema ema suhu pistab, millist õhku ta hingab ja mis tujus ta on. Anne Murphy Paul ütleb kirjutab oma raamatus “Origins: How the Nine Months Before Birth Shape the Rest of Our Lives” lausa nõnda: “Rasedus ei ole mitte sünnihetke üheksakuune ooteperiood, vaid tähtis periood ise”.

Artikkel annab ka soovitusi, mida rase naine saab selle tähtsa perioodi ajal oma lapse tervise heaks ära teha. Soovitatakse süüa brokkolit ja brüsseli kapsast, et välistada vähi tekkimist, ning juua rohelist teed. Samuti palju puu- ja juurvilju. Kõige parem toit on rasedatele aga kala. Taanis tehtud uuringud näitasid, et rasedusaegsel kalasöömisel on otsene seos lapse sünnijärgse arenguga. Mida rohkem  ema kala sõi, seda paremini laps arenes.

Sellele tõdemusele võin ka mina alla kirjutada, sest kuigi üks sõbranna soovitas mul raseduse ajal kalast hoiduda, sõin ma seda siiski ja väga suurtes kogustes, praktiliselt iga päev, ning Juulikese kiire areng näitab, et tegin õigesti. Seega – ärge mingil juhul kuulake jutte, et raseduse ajal ei tohi kala süüa. Lõhe, tuunikala, heeringas ja teised rasvased kalad on üliolulised D-vitamiini allikad ja lisaks sellele aitavad kalas leiduvad omega rasvhapped organismil serotoniini ehk õnnehormooni toota. Sel on aga otsene mõju raseda meeleolule.

About these ads

12 comments on “Kuidas ema rasedusaegne toit, nõnda lapse tervis

  1. Edmund ütleb:

    Aitäh, et juhtisid tähelepanu ema toitumise rollile raseduse ajal. Eriti just vaimne tervis on aspekt, mis mind paelub. Miks on nii, et mõnedes peredes lapsed nii probleemselt käituvad? Asi ei saa ju olla üksnes selles, nagu oleks naine halb emakandidaat või koos vale inimesega. Aga mine tea, kui ema raseduse ajal kahe suupoolega nisusaia ja kõrgfruktoosi-maisisiirupiga töödeldud kräppi sisse ajab ja pidevalt omadega närvis on, siis võibolla saab ka tema järglasest tänu sellele üks hüsteeriline murelaps, kes ei kuula sõna? Nii et kui ma tahan head last saada, tuleb mul leida sobiv naine ja toita-joota teda raseduse ajal kala, spinati, brokoli ja rohelise teega? ;)

  2. Irja ütleb:

    Põhipoint on ses, et rase naine peaks sööma palju puu- ja juurvilju ning kala, hoiduma suhkrust ja töödeldud toiduainetest ning ka alkoholist ja suitsust.

    Nõukaaja rasedad toitusid ju väga kehvasti, poes polnudki ju puu- ja juurvilju ning ka kalaga olid lood kehvad. Eks seepärast meie põlvkonnal need vaimsed hädad nii levinud ongi :)

  3. L. ütleb:

    Minu arvates on kesktee kusagil seal vahepeal. Kala sööksin mina väga vähe, samuti saia. Puu- ja juurviljad moodustaksid minu toidust põhiosa. Tegelikult moodustavad juba praegu. Vaadake filmi “Forks over knives” ja saate ise aru, mida mõtlen. Lugege ka raamatut “Mina olen ookean” ja te ei soovita enam nii kergekäeliselt kala süüa.

    Üldse leian ma, et siinses blogis jagatavad informatsiooni tuleks väga ettevaatlikult võtta ja kõvasti juurde uurida enne kui oma elustiilis mingeid muudatusi tegema hakata. Liiga palju lahmimist! Vabandan, aga nii see on…

  4. arvaja ütleb:

    Ma oleksin samuti kala igapäevase söömisega ettevaatlik, sest elavhõbedaga pole nalja. Täiskasvanu ilmselt talub selle paremini ära, aga õrn lapseorganism mitte, ning tagajärjed vaimsele arengule ei pruugi sugugi kohe näha olla. Palju kala söövatel lastel on mõõdetud organismis tunduvalt kõrgemaid elavhõbedatasemeid.

  5. Edmund ütleb:

    Oleneb kalast. Mõned nagu näiteks hai ja mõõkkala on kõige enam elavhõbedaga kontamineerunud ja neid tasub süüa vaid väga harva. Aga lõhe on üks vähima elavhõbedatasemega kalaliik ja see võib iga nädal figureerida toidulaual küll. Iseasi, kas ka igapäev.

  6. L. ütleb:

    Mina olen just vastupidist kuulnud – et vältida tuleks neid kalu, kes toituvad teistest kaladest ning kui tõesti kuidagi ilma ei saa, siis kilu ja räim on hea valik. Tundub ka loogilisem – need, kes väiksemaid kalu söövad, saavad kogu neis sisalduva elavhõbedakoguse ka endale. Miks aga lõhe vähem peaks sisaldama, ma küll välja ei mõtle.

  7. L. ütleb:

    Soovitaksin siiski kahtlase väärtusega linkide asemel (americanpregnancy? pediatrics? fda? – kõik pooleldi propagandaasutused. FDA esindajat nägin Forks over knives filmis sellist iba ajamas, et naer tuli peale ) lugeda mõnd raamatut. Mina olen ookean on hea valik. Kes on lugenud, on kiitnud. Võib ehk veidi liiga karm olla, samas pole tegemist mingi ajupesuga, nagu tänapäeval kombeks on…

  8. Ave ütleb:

    Ma ka pooldaks selle kalaga mitte liialdamist, tubli @L.! Ja soovitan sama raamatut!

  9. Mõtted ütleb:

    Minu töökaaslased kellest yks just synnitas ja teine on just rase räägivad et Norra lõhet võib syya aga Soome kalu näiteks on lubatud väga vähe ( max. 2 korda kuus). See soovitus anti kaasa lipiku peal (mis on lubatud syya ja mis mitte, mis kogustes jne.) mille nad haiglast said kui ennast rasedana arvele võtsid. Soome kalades pidi olema väga palju elavhõbedat aga Norra lõhes mitte, kuna see tuleb Atlandi ookeanist, meie lahte on taas kogunenud väga palju elavhõbedat.

  10. Irja ütleb:

    Mina arvan, et elus on kõige mõistlikum otsustada oma peaga. Ehk siis kuulata ära kõik, mis sulle räägitakse, lugeda ise juurde jne, aga lõpuks otsustada ikka oma sisetunde järgi. Loomulikult ei ole siinse blogi pidaja ilmatark ja sellele tähelepanu juhtimise pärast ei ole vaja vabandada :). Minu eesmärk on lihtsalt kirjutada oma lugemusest ja oma kogemusest ning kirjeldada, kuidas talitan mina. Mina armastan kala ja söön iga päev lõhet ning kavatsen seda ka edaspidi teha. Kes teistmoodi arvab, teeb teistmoodi ja sööb näiteks liha. Või ainult puu- ja juurvilju.

    Peamine on tunda iseennast ja läbi katse-eksituse meetodi kindlaks teha, mis kellelegi kõige paremini sobib.

  11. Mõtted ütleb:

    Olen yhel meelel Irjaga. Ma ei tea kuidas Eestis on soovitused aga siin jälgivad mu soomlastest töökaaslased väga orjalikult neid soovitusi. Ei tohi syya mozarella juustu ega muid juuste mis on kypsetamata, kala kohta kysivad nad alati kas see on Norrast kasvatatud või merest, või hoopis Soome lahest. Sushit ei tohi sest kala on toores… see nimekiri tundus mulle väga pikk…