Keisrinnadel on mure tupe pärast

19

Mulle tundub, et toas on üks elevant, keda ei ole millegipärast tähele pandud. Kuna seda elevanti on mulle häbelikult maininud nii mitme riigihaigla naistearstid, kellega sünnituslugude sarja tarbeks intervjuusid tegin, kui ka minu sõbranna, kes omal soovil keisriga sünnitas, siis tirin ta nüüd sabapidi kapi tagant välja ja tõstan teie ette.

Keisrinnadel on mure tupe pärast. Selle pärast, et nende tupp venib loomuliku sünnituse tagajärjel välja. Ja et nad ei tunne pärast seda enam seksimisest mõnu. Nii ütlesid nii naistearstid, kellelt need naised on keisrit mangunud, kui ka minu sõbranna.

Seepärast see karjuv vajadus keisri järele tegelikult. Aga sellest ei juleta kõva häälega rääkida. Kuna tegemist on tabuteemaga. Ei ole ju paslik tunnistada, et tahad ka pärast emaks saamist seksiga jätkata. Ja sellest mõnu tunda. Sest muidu oled äkki halb ema. On ju küllalt neid, kes arvavad, et kord emaks saanud, peab naine ainult lapsele mõtlema ja oma mehega seksimise vähemasti mõneks ajaks tagaplaanile lükkama.

Teine põhjus on muidugi edevus. Kes see siis tahab endale SINNA õudseid rebendeid? Parem rebendid kõhu peal kui rebendid jalge vahel. Rebendid jalge vahel tekitavad kuratlikku valu pissimisel ja kakamisel – olgem nüüd ausad, palun, eks. Eriti valus on pissimisel. Seetõttu võib tekkida vajadus pissi ja kakat kinni hoida, mis pole samuti eriti mõnus. Minul tekkis näiteks pärast sünnitust jube kõhukinnisus, mis kestis kaks kuud – ilmselt seepärast, et mul oli pärast sünnitust nii kuratlikult valus WCs käia. Nüüd on see õudus läbi, aga meeles ikka.

Nii. Selge see, et kui “keisrinnad” mõtlevad kõigile neile tupega seotud hädaohtudele – väljavenimine, raskused pissimisel ja kakamisel – siis nad satuvad paanikasse, otsivad välja horror partus‘e sümptomid ja kukuvad hüsteeritsema. Loe: ennast ise hüsteeriasse ajama. Loomulikult oli ka minul ÕUDNE hirm sünnituse ees ja ma oleks võinud end vabalt hüsteeriasse ajada, no problem at all, ma oskan näidelda küll. Ainult et minu arust olnuks see kuidagi… ebaaus. Enda ja lapse vastu. Olin siis nagu olin, kartsin salamisi, läksin krampi ja sain rebendid. Tupp välja ei veninud, seda võin ausalt öelda kõigile tupe pärast mures olijatele. Seksinud olen ka pärast sünnitust ja kui esimesed korrad, mil õmblused veel kipitasid, välja arvata, siis on igati okei. Kindlasti on midagi muutunud, aga mitte oluliselt. Naudin seksi endiselt.

Ehk siis ma arvan, et Triin Tuula jättis välja ütlemata kõige olulisema – tal oli mure tupe pärast. See on aga soovkeisrite puhul kõige suurem mure, nagu kinnitasid ka minu poolt intervjueeritud naistearstid. Seega ei vaja soovkeisrit plaanivad naised mitte psühholoogi, vaid seksuoloogi, kes selgitaks neile, mis täpselt pärast sünnitust tupega juhtuda võib. Kas see võib välja venida, kuidas pissimine-kakamine jne. Ma saan aru, et teema on piinlik, aga kui sellest ei räägita ja elevant unustatakse kapi taha, siis saab hirmust, mis oli enne sääsesuurune, suur kui elevant.

Riiklikele naistearstidele siinkohal loota ei saa, sest nagu Tuulagi ütles, põrutati talle lihtsalt karmilt: tuleb sünnitada. Ei mingit nõustamist. Aga just nõustamist oleks hädasti vaja. Praegu kestavad riikliku naistearsti visiidid vaid 5-10 minutit. Sind kaalutakse ja mõõdetakse ning ongi kõik. Tupest ja selle väljavenimisest mitte üks sõna. Selleks, et kõikidest muredest ja hirmudest rääkida jõuaks, peaks visiit kestma vähemalt 20 minutit. Kui seda ei ole ega võimaldata, on paratamatu, et osa naisi rebib end keisri nimel või ribadeks, peaasi, et saab. Teadmatus sünnitab hirmu ja hirmuga valitaksegi esmapilgul lihtsaim tee, mis võib pärast osutuda ülejõukäivalt raskeks.

PS Pean “keisrinnade” all silmas ainult soovkeisriga sünnitanuid.

About these ads

19 comments on “Keisrinnadel on mure tupe pärast

  1. L. ütleb:

    Kui mõni naine tõsimeeli tänapäeval ikka veel usub, et peale sünnitust venib tupp välja ning seksi nautimisega on kõik, siis on ta lihtsalt loll! Võta ükskõik, milline tulevastele emadele mõeldud raamat või foorum lahti – igal pool on sellest räägitud. Pole see nii tabuteema ühti, naised arutavad seda omavahel. Tänapäeval ollakse üsna vabameelsed…
    Kui naisel ootab ees midagi nii olulist kui lapse ilmale toomine, siis mis mõttes ta ei viitsi süveneda ja uurida selle kohta, mis teda ees ootab? Minu arvates pole selline kõigi teiste peale lootev naine veel valmis emaks saama.
    Ka kõige parema meditsiinisüsteemi puhul pole võimalik lollist ja laisast patsiendist vormida tarka ja tegutsejat. Kui endal huvi puudub, siis ei aita arstide süüdistamine.

    Rebendite koha pealt räägid sina vaid enda kogemuste põhjal. Enamikel naistel polegi mingeid rebendeid. Paljudel on, aga sellised, mis paranevad nädalaga. Mina alustasin seksuaaleluga täpselt nädal peale lapse sündi. Mulle oli vist tehtud 2 pisikest õmblust. Mingit valu polnud ning mingeid arme seal ka näha pole. Varem oled maininud, et kõhukinnisus tuli rauatablettidest, mitte rebenditest…

  2. keegi ütleb:

    Kõhukinnisus on muuseas keisri järel palju tavalisem kui loomuliku sünnituse järel. Väga ebameeldiv tüsistus, kui üle kõhu jookseb valutav haav ja üldine enesetunne on kui traktori alla jäänul.

  3. k ütleb:

    Irw, seks peale loomulikku sünnitust on hmmm….nagu oleks mingist segasest unest üles ärganud st palju parem kui enne :D.

  4. Irja ütleb:

    Rebendite koha pealt räägin ma nii enda kui ka mitme oma sõbranna kogemuste põhjal. Enamikul mu sõbrannadest olid pärast sünnitust – nii peale esimest kui ka pärast järgmisi – jubedad rebendid. Võib-olla oleme kõik lollid, mina ei tea :), aga mina ei häbene sel juhul oma lollust tunnistada ja end painavatele küsimustele vastuseid otsida. Õpin ja saan targemaks. Raamatutes tuhnimise asemel eelistan rääkida elusate inimestega ja kuulda nende kogemustest.

    Loomulikult on rasedatele jagatavates raamatutes ka palju kasulikku informatsiooni, aga mind häiris ühes sisalduv lause: enamike naiste sünnitus on väga valus. See jäi mind kummitama ja häälestas juba ette negatiivselt. Minu meelest ei tohiks sellist lauset rasedatele mõeldud raamatutesse sisse panna. See panebki neid uskuma, et sünnitus on valus ja seda valu endasse programmeerima.

    Pigem võiks naisi julgustada ja mitte võtta ette hoiakut, et kes julgeb oma hirme väljendada, on loll ega tohiks üldse emaks saada. Kõige rumalamatest rasedatest võivad saada kõige paremad enam ja kõige teadlikemast rasedatest, kel sünnituse ABC pähe tuubitud, kõige jubedamad emad. Minu meelest ei olene nn emaduse kvaliteet sellest, kui täpselt sa kõike tead ja näpuga raamatus järge ajada oskad, vaid kui avatud ja avameelne sa oled – eelkõige enda vigade ja puudujäämiste osas. Sest nõnda oled sa vaba ja oskad ka oma lapsele vabadust õpetada.

  5. hemorroidid ütleb:

    Hemorroidid on ka üks paha asi, mida sünnitus võib tekitada. Minul igatahes õnnestus peale mõlemat last vähemalt pool aastat hemorroidide käes kannatada, millest on mul märksa kustumatumad mälestused kui rebenditest. A no keisri peale ma ikkagi ei tulnud.

  6. Irja ütleb:

    Vot hemorroide minul õnneks ei tekkinud. Nii et mul on siis vähemasti mingi kandi pealt hästi läinud :)

  7. tegelikult ütleb:

    tupe venimisest saab rääkida siiski ainult peale kolmandat või enamat sünnitust, sedagi siis kui naisel turgor (kudede pingsus) algselt nõrgavõitu. Rebendid on ebaõige sünnitustaktika tulemus. Kui vajalik, teeb arst ise kääridega väikse lõike, et vältida tite pea pitsumist! ja õmbleb kinni. Õmbluste puhul tuleb kinni pidada käsust, mitte enne 3-4 päeva jalule tõusta. Kasutada siibrit. Kaka kergemaks väljutamiseks soovitab arst võtta tulalettpaber ja vajutada näppudega kergelt lahklihale. Ja süüa kiudainerikast toitu. Sünnitamiseks loodud naistel on siiski sünnitus nagu kange kakahäda, ütles üks naisgünekoloog :) Keisrilõige on vajalik haigusliku sünnituskulu puhul, hoidku taevas seda tahtmast.

  8. Irja ütleb:

    Mina pean ilmselt sünnitamist veel harjutama, sest kakahäda see ei meenutanud :). Pigem oli selline tunne, nagu torgitaks kõhtu seestpoolt seitsmesaja suure nõelaga :)

  9. Rents ütleb:

    Ma olen enda meelest kuskilt lugenud (jajah, tean, et see = “naised saunas rääkisid), et vanematel esmasünnitajatel on suurema tõenäosusega rebendid, sest noorematel on nahk elastsem. Kõrgharidusega naised sünnitavad aga statistiliselt hiljem ja arvestades seda, et sinul on suisa kaks kõrgharidust ja sa oled töötanud valdavalt kohtadel, mis kõrgharidust eeldavad, on ilmselt ka su sõbrannad kõrgharidusega, s.t. statistika põhjal tõenäoliselt pigem hilised sünnitajad. Nii et ehk on lihtsalt selles asi? Ma mõtlen ka juba hirmuga, et liiga hilja peale ei tasu jätta, aga praegu pole veel vaim valmis. :D

  10. Irja ütleb:

    Kiirustada ka ei maksa, sest kardan, et kui sünnitad siis, kui vaim veel valmis pole, siis ei suuda emadust nautida. Mina hakkasin last ihkama kuskil kaks aastat tagasi, 33-aastaselt ja siis sai ka üritamisega algust tehtud. Aga ei õnnestunud ja lapseisu paisus tohutu suureks :). Eks seepärast ma seda emadust nii naudingi, et Juulike on nii oodatud laps.

    Aga sõbrannadest – üks sõbranna sünnitas esimest korda 20ndate keskel ja teist korda nüüd, 35selt. Mõlemal korral rebendid. Teine sõbranna sünnitas 22selt – rebendid. Kolmas lausa 20selt – samuti rebendid! Inno eksnaine sünnitas samuti esimest korda 25selt – kah rebendid. Nii et ma ei tea, pigem kahtlustan, et õigus on kommentaatoril, kes kahtlustas vale sünnitustaktikat. Asi võis muidugi olla ka asendis – ma sünnitasin järil ja seal tuleb laps kiiresti, põhjustades ka rebendeid. Samas on järil jälle mõnusam sünnitada kui selili ja ma ise nõudsin sinna järi peale :)

  11. Helena ütleb:

    Mina sünnitasin ka esimest korda sama vanalt kui Irja. Põhimõtteliselt pigistasin lapse vägisi välja, nii et silmamunad peast tungimas. Rebendid olid, aga ei midagi hullu. Tõusin kohe jalule ja hakkasin nö asju ajama. Teine laps sündis nii, et pressisin täpselt tuhude ajal ja ämmaemand pärast kiitis, et vat see oli kõige ehedam lapse välja hingamine, millest räägitakse. Aga paar väikest rebendit oli ikka, oluliselt vähem kui esimesel korral. Nii et minu meelest on tegemist kahe asja koosmõjuga – esmalt kui ikka vägisi pressid ja ei oska tuhusid ära kasutada, siis rebeneb rohkem ja teisalt see kas ja kui palju rebeneb on individuaalne, et kes kuidas venib. Aga seda õigel ajal pressimist peaks aitama juhtida ämmaemand. Mul oli teisel korral ikka super hea ämmaemand Jana Lomp ITK-st :)
    Ja muidugi see asend ka. Loogiline on, et laps peaks sünni ajal liikuma allapoole, nö maa raskusjõu mõjul, aga millegipärast meil kiputakse naisi ikka selili sundima.

  12. Irja ütleb:

    See on hea võrdlus – silmamunad peast tungimas :). Mul sama tunne :). Aga tore, et on lootust, et ka mul läheb järgmine kord paremini :)

  13. L. ütleb:

    Ma sünnitasin selili. Tundus sel hetkel kõige mugavam. Kerged hemorroidid sain ka, aga need olid põhjustatud kõhukinnisusest enne sünnitust. Mitu kuud enne sünnitust olid hemorroidid, mis nüüdseks on homöopaatia abil kadunud.

  14. Kusti ütleb:

    Tegelik horror partus on siiski midagi hoopis enamat, kui tupe pärast muretsemine või teesklemine. See on pigem selline tunne, et pigem tapan end ära, kui sünnitan.

  15. Irja ütleb:

    Ma hästi ei usu, et sellist asja olemas on. Ma arvan pigem et igal naisel on mingikujuline horror enne sünnitust – küsimus on lihtsalt, kuidas ta seda manageerib.

  16. Vivian ütleb:

    Ma ei ole kuidagi nõus üldistusega, et igal naisel on mingikujuline horror sünnituse ees. See on liiga lahmiv ja üldistav. Mul ei olnud. Ja huvitaval moel on minu sõbrannade hulgas ka selliseid kellel tõesti, üldse ei olnud. Ei perspektiivis ega retrospektiivis. On naisi kes suhtuvad sünnitusse kui meditatiivsesse tegevusse. Lapse kehast välja pääsemine on lõdvestusharjutus mitte pingutus. Katsud olla nii vaba ja pehme kui võimalik ja lasta kehal teha tööd kõige ürgsemal tasandil. Meeles pidades, et mida vabam ja avatum sa suudad olla seda lihtsam on lapsel.
    Ja seks pärast sünnitust on tõesti parem. Ma sain varem orgasme ainult kliitori ärritamisest. Nüüd ma seda enam ei taha, sest see tulemus on igavalt pinnapealne võrreldes vaginaalsest stimulatsioonist saadava orgasmiga.
    Kes kardab, et tupp venib välja võib teha korralikult lihastrenni. See peaks probleemi lahendama? Äkki on hiljem treenitud lihastega naine ägedam kui varem?

  17. ymarik ütleb:

    Ma teiste eest ei oska rääkida, aga praeguse seisuga ei ole ka minul sünnituse ees hirmu (veel umbes kuu oodata oma esimese sünnituseni). Ma tean, et see saab valus olema, ilmselt isegi nii valus, et ma ei oska seda ettegi kujutada, kuna ma pole kunagi oma elus suurt füüsilist valu kogenud. Aga ma ei näe põhjust seda valu karta, sest see on vist ainuke mõtestatud valu, mida inimene kogeb, ja see valu ei tähenda seda, et midagi on kehaga valesti (v.a muidugi juhtudel, kui midagi tõesti lähebki valesti). Niikuinii läheb sünnitus nii, nagu ta minema peab, tuleb lihtsalt ära kannatada.
    Hirm on mul pigem selle ees, kuidas me peale sünnitust hakkama saame, kas minu loomulik emainstinkt aitab mind lapse eest hoolitsemisel, kas laps saab terve olema ja nii edasi. Samuti kardan ma sünnituse juures pigem seda, et läheb vaja keisrilõiget või on kuidagi näidustatud epiduraal või mõni muu sekkuv meditsiiniline protseduur. Seda arstidepoolset torkimist ma eriti ei taha, see tekitab alati ebamugavust, olgugi siis sellel hea eesmärk.

  18. Irja ütleb:

    Õige, kõige parem ongi oma keha usaldada ja lasta asjadel minna nagu nad lähevad. Hoian sulle pöialt :).

    Pärast sünnitust on sul kindlasti vaja abi, ära seda küsida häbene. Kõige raskem on üks kuu pärast sünnitust. Siis võib vahel olla tunne kui Gulagi vangilaagris, kui laps öö otsa sööb, aga kusagil kaks kuud pärast sünnitust läheb kergemaks. See üks kuu võiks sul olla keegi, kes aitab koristada, süüa teha, et sina ei peaks tegema muud kui söömine, magamine ja lapse toitmine. Siis saad hakkama ja sünnitusjärgset depressiooni ei tule. Minul oli abiks Inno, aga see abiline võib olla ka ema, õde, ämm või sõbranna, kestahes hea inimene.

  19. Hemorroididest ütleb:

    Minu arust peaks hemorroididest ka rohkem rääkima. Tundub, et paljud naised jäetakse selle probleemiga peale sünnitust täiesti üski maadlema ja see võib ikka hiigelsuureks paisuda, kuigi lahendus oleks imelihtne ja kiiresti tulemusi andev. Peale sünnitust on alt reeglina olukord ikka põletikuline ja sama kehtib päraku piirkonnaga, kui tollele liiga kaua pikalt survet on avaldatud. Seega – naistel tuleks soovitada võtta midagi põletikku alandavat, et paistetus alaneks nii et ei peaks kuid agoonias piinlema. Liiga paljud naised on saanud endale kroonilised hemorroidid, kuna pole kohe konkreetses küsimuses abi saanud ja aastaid hiljem on juba palju karmimaid meetmeid vaja, et olukorda kontrolli alla saada.