Kui vanalt on õige sünnitada?

9

Kommentaariumis tekkis huvitav arutelu sünnituse tagajärjel tekkivate rebendite üle ja pakuti, et ehk on vanematel sünnitajatel lihtsalt lahkliha vähem elastsem, millest ka rebendid. Tunnistan, et olen sellele ka ise mõelnud, kuid kui ma vaatan oma sõbrannade sünnituslugusid, kus rebend rebendi otsa, siis ei tea :). Olgu nad siinkohal, ilma nimedeta mõistagi, ära toodud.

Sõbranna 1 – sünnitas esimest korda erahaiglas ja teist korda riigihaiglas. Esimest korda ca 25-selt ja teist korda ca 35-selt. Mõlemal korral jubedad rebendid.

Sõbranna 2 – sünnitas keisrilõikega. Kartis, et vaagen liiga väike, ja küsis keisrit erahaiglast (Fertilitasest), aga ei saanud seda sealt ja läks riigihaiglasse, kus nuttis, kuni sai keisri. Sünnitas keisriga. Ütleb, et sealne arst lubas talle ka teist korda küsimise peale keisri teha. Rebendeid 0 ja ka haavavalu polnud, aga sõi pärast sünnitust antidepressante.

Sõbranna 3 – sünnitas loomulikult 22-aastaselt (on sama vana kui mina) riigihaiglas. Rebendid.

Sõbranna 4 – sünnitas loomulikult 20-aastaselt (ka sama vana kui mina) riigihaiglas. Rebendid.

Arvan, et rebendite põhjuseks on siiski, nagu ka üks kommentaator mainis, vale sünnitustaktika. Ehk sa pressid siis, kui tegelikult ei tohiks pressida. Minul oli sedasi, et pärast 15 tundi kestnud ähkimist ja puhkimist (küll olin ma kummuli hernekotil, küll vannis, küll põrandal põlvili, küll selili sünnituslaual) olin ma end lõpuks järile võidelnud ja seal oli mu ainsaks huviks elu eest pressida, et laps juba lõpuks ometi välja tuleks. Ämmaemand küll targasti õpetas, et oota veel natuke, ära pressi, muidu rebened väga palju, aga või ma siis teda kuulasin. Natuke maldasin oodata, aga siis pressisin vihaga. Eriti valus kusjuures see kurikuulus “ring of fire” polnudki; kui üldse, siis meenutas just see etapp sünnitusest mulle hädalkäimist. Korraga oli suur pinge, metsik pitsitustunne ja siis vabanemine. Sain kaks rebendit – mitte eriti suurt, aga kuna olen väga tundlik, siis minu jaoks olid nad ilmatuma suured ja valusad (Inno ütleb, et tema eksil oli palju hullem).

Võimalik muidugi, et nooremana sünnitades oleks olnud kergem. Ma täitsa usun seda ja kadestan-imetlen neid, kes juba noorena emaduseks valmis. Mina ei olnud, ütlen ausalt. Eks oma osa oli ka sellel, et mul oli vana, infarkti läbi põdenud isa, keda ma väga armastasin ja kelle eest ma hoolitseda tahtsin. Tundsin, et tema kõrvale laps ei mahuks. Pärast isa surma 2007. aastal tekkis mu ellu ajapikku tühi koht ja ma hakkasin endalegi üllatuseks last igatsema. Metsikult! Hakkasime siis Innoga proovima, aga asi ei õnnestunud enne, kui kolisime siia, Võrru, puhta looduse keskele. Juuli tekkis küll ilmselt me kohtumist tähistanud reisil saartele, aga sellel, et ma üldse viljastumisvõimeline olin, on Võrul kindlasti suur osa mängida. Ka Inno ütleb, et sai just siin terveks.

Niisiis; millal on õige aeg sünnitada? Mida varem, seda parem, ütlen ma Juulikest vaadates. Nüüd on mul kahju, et ta ei saa kunagi näha oma vanaisa. Vanaisa Georg oleks teda nii armastanud! Samas arvan, et lapsesaamise esimene tingimus on siiski suhe õige inimesega. Kui sul on tunne, et oled koos inimesega, kelleta sa elada ei saa, kes toob sinus välja su parimad omadused, kes armastab ja austab sind ja keda sina armastad ja austad ning sa ise oled emaduseks valmis, siis ei maksa viivitada. Kui inimene on õige, aga sa ei ole valmis (nagu mina!), siis maksab oodata, kuni valmis oled. Muidugi mitte liiga kaua :). Aga kuni 35nda eluaastani oodata on igati okei, siis hakkab viljakus langema. Mina jäin rasedaks 34-aastaselt ja sünnitasin ka 34selt. Nüüd mõtlen, et oleks võinud varem, aga noh, mis seal ikka. Õnneks – loodetavasti! – on mul veel piisavalt aega, et teine ja kolmaski laps sünnitada. Kui nad on niisama armsad kui Juulike, siis ma ei suuda – tõesõna! – suuremat õnne ette kujutada.

Oi, kui naljakas on mõelda oma kunagistele emadusalastele sõnavõttudele. Aga andke mulle andeks, eks, ma lihtsalt ei teadnud. Et see on nii-nii tore. Ja eks ma tahtsin last juba siis. Mul polnud lihtsalt piisavalt jaksu, et seda soovi ellu viia. Aga jah – soovitan ooodata, kuni lapse saamiseks südames valmis olete. Kui tunnete, et temata ei saa. Sest siis suudate ka emadust kogu hingega nautida.

About these ads

9 comments on “Kui vanalt on õige sünnitada?

  1. L. ütleb:

    Pooled neist sünnitasid ju pimedal nõukaajal. Tol ajal olid sünnitusabi ja teadmised sünnitusest täiesti must maa võrreldes praegusega.
    Kas sul nii vähe sõbrannasid ongi või tõid välja vaid need, kes rebendid said? Kuhu need jäid, kes sünnitasid lapse, aga ilma rebenditeta? :D

    PS. “Sünnitas keisrilõikega” – nii võib öelda vaid erakorralise keisri puhul. Plaanilisel keisril pole sünnitusega mingit pitstmist. “Tõi lapse operatsiooni abil ilmale” oleks õige termin. Plaanilise keisriga lapse ilmale toonud naine pole oma last sünnitanud.

  2. keegi ütleb:

    Aktiivsünnitajad hoiatavad kogu aeg järil pressimise eest just rebendite pärast.
    Mina ei saanud rebendeid mehe süles sünnitades. Parim asend minu jaoks. Vajab muidugi väga toetavat ja füüsiliselt võimekat meest.

  3. Helena ütleb:

    L., 15 aastat tagasi polnud enam ammugi pime nõukaaeg :) Mul mitu sõbrantsi sünnitasid sel ajal ja kõik oli enam vähem samamoodi nagu praegu. Ainuke vahe, et tollal mu sõbrannal ei lubatud vastsündinule piimasegu anda kui sõbranna kartis, et laps on näljas, aga nüüd mul ämmaemandad suisa sundisid titele piimasegu andma, et veresuhkur langevat muidu liiga madalale. Mul oli väikese sünnikaaluga laps. Ja tagantjärgi ajab see mind ilgelt vihale.

  4. Päiv ütleb:

    Mina tean naist, kes sünnitas 48 aastaselt oma esimese lapse. Mida Te sellest arvate?

  5. Irja ütleb:

    On rohkem sõbrannasid, aga osad pole veel sünnitanud ja osadega pole ma nende sünnitusest rääkinud. Need neli, keda mainisin, on lähedased sõbrannad. Helenal on õigus, nõukaajal nad küll ei sünnitanud :). Ja esimesena mainitud sõbranna sõbranna sünnitas möödunud aastal. Möönan – on täitsa võimalik, et mul on sõbrannasid, kes on sünnitanud rebenditeta. Pean järele uurima :)

    Aga 48 on tase :). Mina arvan, et oleneb inimesest. Kui ema on heas füüsilises vormis, elab tervislikult, siis miks mitte.

  6. L. ütleb:

    Sorry, et lugenud postituse alumist osa ja arvasin, et Irja on vanem.

    Ma tean naist, kes oli 46 kui sünnitas kolmanda. Selleks ajaks oli ta kahe vanema lapse poolt juba vanaema. Ei pane absoluutselt pahaks, talle kuidagi sobib see. Tegu on ka äärmiselt noorusliku naisega. Samas mõni 40ne ajab veidi vihale, kuna ise juba täielik penskar valmis – ei hoolitse enda eest, kannab a’la kitlit ja terve elu on mõttetult tööd rabanud, siis järsku ärkab. Ega emadus selliste puhul midagi muutnud pole, lapsed kasvavadki kui vanavanemate juures. Samasugused põhimõtted ja sama keskkond.

    Minul on vaid üks sõbranna, kes keisrit nõudnud on. Esimene sünnitus oli füüsiliselt väga lihtne, aga alles peale sündi avastati, et lapsel oli Edwardsi sündroom. Sõbranna pidi 19-aastaselt oma lapse matma. Järgmine kord ta keeldus sünnitamast ja tehti keiser, ülejärgmine kord oleks tahtnud sünnitada, aga arstid hakkasid seda “emakal on arm ja ei saa” juttu ajama.

    Kõik teised lähedasemad sõbrannad on ise sünnitanud, ilma sisselõigete või rebenditeta. Samas mu sõbrannad on tõepoolest ka parimas eas sünnitamiseks. Enamasti 20 kanti, kaks tükki nõks üle 30.

  7. Päiv ütleb:

    Jah,minu arust ka oleneb kõik inimesest! Kui vitaalne(!!!!!) ta on. Mõni 40-nene võib olla nagu kuuekümnene ja vastupidi. (Muidugi 60-nene enam ei synnita!)Ja kui veel rääkida 48-aastastest synnitajatest, siis mul tuli meelde, et Kaie Kõrb sünnitas ju ka selles eas! Ja veel kaksikud!

  8. K. ütleb:

    Mina sünnitasin meie esimese lapse, kui olin just 23 saanud. Sünnitus toimus kodus ning lapse väljutasin vette. Laps kaalus üle 4,5 kg, enne sünnitust kumisesid võimalike variantidena peas mu ema ja õe kogemused, mis olid hoolimata laste hoopis väiksemast kaalust väga rebendirohked. Õnneks meil siiski nii ei läinud, rebendeid polnud, paar kriimustust väikestel häbememokkadel, nagu ämmaemand kommenteeris. Leian, et oma osa selles, et kõik nii hästi ja libedasti läks, oli rahulikul kodusel õhkkonnal, vettesünnitusel, mu enda mõttetööl ja kontaktil lapsega kogu raseduse vältel ning väga suur osa oli aktiivsel sünnitoetajal, kes minu ees rahulikult hingas ja mullegi seda meelde tuletas ning mind erinevates asendites toetas ja riputas, et gravitatsioon ka meie kasuks tööle panna.

  9. K. ütleb:

    Ah jaa, raseduse viimasel kuul tegin endale ka (või mees tegi vahel) lahkliha massaaži spetsiaalse õliga. Ehk ka see aitas.