Kas horror partus on üldse olemas?

15

Küsimus laiale ringile – kas te usute, et selline asi nagu horror partus ehk paaniline hirm sünnituse ees on üldse olemas? Kommentaator Kusti ütles, et on  ja iseloomustas seda kui tunnet, et pigem tapan end ära kui sünnitan. Mida teie arvate?

Mina arvan, et igal naisel on sünnituse ees mingikujuline horror, küsimus on vaid selles, kuidas ta seda manageerib. Kas hakkab end ise hüsteeriasse ajama või suudab säilitada rahu. Küsimus on tegelikult närvide tugevuses, võimes end sisemiselt rahustada, tundmatule julgelt silma vaadata.

Selge see – iga tundmatu olukord hirmutab. Esimene sünnitus on ju nagu vettehüpe tundmatus kohas.

Aga et pigem tapan end kui sünnitan? Kas loodus laseb tõesti sellistel enesehävituslikel instinktidel tekkida, kui naine on viimaseid kuid rase? Tõsi, ka mina tundsin enne sünnitust hirmu, aga see polnud paaniline hirm, vaid midagi ärevusesarnast – et mis nüüd küll juhtuma hakkab.

Ma hästi ei tahaks uskuda, et ükski naine tunneb enne sünnitust, et tahaks ennast ära tappa. Pigem tuntakse hirmu sünnitusvalu, rebendite jms ees ja soovitakse võimalikult mugavalt sünnitada. Selles pole iseenesest midagi häbenemisväärset – mugav olla on inimlik ja lihtsama vastupanu teed eelistada on samuti inimlik. Nagu ma ütlesin – kes see siis ikka tahab nii väga valu kannatada.

Kui sa ise end rahustada ei suuda, siis hirm kuhjub ja kuhjub ning ühel hetkel saab sellest hüsteeria. Väikesest nutust võib ka hüsteeriahoog saada, kui väga tahta. Täpselt nõnda võib väiksesest hirmust sünnituse ees saada suur hirm ja suurest hirmust hüsteeria, kui seda ise väga tahta. Samamoodi on võimalik see väike hirm endas maha võtta, kui mõtled positiivseid mõtteid, mediteerid, palud jumalat vms.

Mina läksin sünnitusele vastu väikese hirmuga, nagu ilmselt enamik sünnitajaid. Sünnituse alguses, avanemise ajal olin isegi rahulik ja rõõmsameelne, rahutus tekkis alles siis, kui tekkisid hirmsad valud, millest ma enam üle hingata ei suutnud/osanud. Siis läks mu keha lukku ja sünniprotsess seiskus. Suur osa oli siin kindlasti sellel, et ma polnud varem sünnitanud ega teadnud, mis mind ees ootab. Teadmatus tekitas hirmu, aga mitte hüsteeriat – ma ei hakanud ka kõige õudsama valu ajal mõtlema, et tahan surra või ennast ära tappa.

Kas horror partus ei ole siiski mitte väike liialdus? Pisike hädavale, et endale keisrit välja kaubelda? Ma ei ole soovkeisri vastu, nagu olen siin ka kirjutanud, aga minu arust võiks seda sellisel juhul küsida ausalt, mitte hüsteeriat teeseldes. Samas – ausalt küsides seda (vähemasti riigihaiglast) vist ei anta.

Nii et kas horror ei ole mitte välja mõeldud selleks, et mugavalt sünnitada soovijad ikka keisri saaks?  Vaielge rahumeeles vastu, kui teisiti arvate.

About these ads

15 comments on “Kas horror partus on üldse olemas?

  1. L. ütleb:

    Irja, sa oled korduvalt maininud, et su keha läks lukku. See võis olla sellest, et silelihased on häbelikud ja ei nende efektiivsus langeb päris palju kui võõrad inimesed juures passivad. Kakal ka ei taha käia, kui keegi teine kõrval passib. Keha lihtsalt keeldub kaasa töötamast, eks ole.

    See on ka üks põhjustest, miks kodusünnitustel keha paremini koostööd teeb.

    Horror partuse osas ei oska seisukohta võtta, aga tean et on tõesti väga lihtne teeselda ja ega ei vaevuta põhjalikult midagi kontrollima ka, vaid kirjutatakse kenasti saatekiri keisrile välja.

  2. Helena ütleb:

    MIna usun, et on olemas. On ju inimestel meeletuid ja seletamatuid hirme igasuguste kummaliste asjade nagu näiteks ämblikud, avalik esinemine, liftid ja trepid, suhtes. Ma arvan, et mõni neist on nõus pigem enne surema kui lifti minema või laval esinema.
    Ehk nagu USA koomik Seinfeld kunagi ütles, et nr 1 hirm maailmas on avalik esinemine ja nr 2 surm, ehk suur osa inimesi on nõus olema enne kirstus kui et matusekõnet pidama :)
    Aga see oli kõrvalepõige. Ma arvan, et esineb selline psüühhiline seisund, aga seda esineb harva ja suuremal osal, kes arvavad, et neil see on, on tegelikult lihtsalt hirm valu ees, mis on ju ka loomulik.

  3. L. ütleb:

    Mul välgatas Helena kommentaari viimase lause peale, et ma ju ka kartsin ja kohutavalt. Mitte valu ega rebendeid. Selles suhtes olin nagu väike laps ärevil, et mis nüüd saama hakkab. Kartsin, et lapsega juhtub midagi. Sest olin loll ja lugesin liiga palju neid lugusid, mis lapsega sünnituse/keisrilõike käigus juhtuda võib. Kartsin, et kindlasti juhtub minuga ka. Sünnitama minnes ununes õnneks see hirm.

    Ma ei mõelnudki keisri peale, ausalt öeldes ei tulnud see variant pähegi, et vabatahtlikult operatsiooni valin. Ei kartnud ka enda pärast. Just lapse.

  4. Kusti ütleb:

    See on psühhiaatriline diagnoos. Muidu poleks sellist sõnapaarigi olemas, või kuidas? Natuke absurdne on psüühilistes häiretes kahelda. Sama hästi võiks öelda depressioonihaigele: “Ole nüüd, võta ennast kokku ja ole lõbus!”
    Psühhiaater on see, kes peaks horror partuse diagnoosima. See pole absoluutselt asi, millesse kergemeelselt suhtuda (nagu ka muud vaimse tervise häired). Ja inimesed kes vaevlevad sünnitushirmu käes, on väga häiritud just sellest, et neid ei võeta tõsiselt ja peetakse probleemi väljamõelduks või tühiseks.
    On inimesi kes selle tõttu lapsi ei sünnita (väldivad rasestumist või teevad aborti).

  5. L. ütleb:

    Ei võeta tõsiselt, kuna paljud, kel seda tegelikult pole, teesklevad selle olemasolu, et keisrilõige saada.

  6. Helena ütleb:

    Omal ajal teesklesid paljud noormehed skisofreeniat, et sõjaväest pääseda, ega see ei tähenda, et seda haigusena tõsiselt ei peaks võtma.

  7. Kusti ütleb:

    Offtopic
    Üks huvitav võrdlus. Iluoperatsioonid on ka ohtlikud ja võivad lõppeda fataalselt, kuid ometi ei tegele keegi nende vastu võitlemisega. Rasvunud inimestel lõigatakse osa magu välja (seda operatsiooni tehakse ka Eestis viimasel ajal aktiivselt)- tundub väga radikaalne, võrreldes elustiili muutmisega. Selle valguses paistab imelik, et inimesed peavad negatiivseks seda, kui keegi teeskleb (või teeb mida iganes), et saada keisrit, samas muid kirurgilisi sekkumisi ei panda justkui tähelegi. On ka teada arste, kes esimese variandina kohe lõikama kipuvad, kuigi oleks ka muid võimalusi.

  8. Irja ütleb:

    To L – seda olen tegelikult ka ise kahtlustanud ja kui ma päris ausalt enda sisse vaatan, siis mind tõesti häiris see teiste inimeste juuresolek. See lausa hämmastas mind, kui väga see mind häiris. Täpselt – ei taha ju kakalgi käia teiste ees ega teiste ees seksida. Vähemasti mina mitte :). Seksist teiste ees ei tuleks midagi välja, ma ei suudaks seda teha. Sama lugu sünnitusega – see on ju sama privaatne toiming nagu seks. Aitäh probleemile tähelepanu juhtimise eest :). Kodusünnitus oligi mu esimene mõte, aga me ei julgenud seda veel ette võtta.

    To Kusti – vahe on siin selles, et keisri puhul tehakse operatsioon mitte ainult naisele, vaid ka lapsele. Sama lugu on abordiga – kannatab laps. Siin on see küsimus, et kas ja kui palju ühe valik kahjustab teist.

    Jällegi, ma ei ole keisrilõigete vastu, kuid kui horror partus on psühholoogiline häire, siis seda peaks ju olema võimalik ravida, nagu ka depressiooni. Näiteks psühhoanalüüsi või käitumisteraapiaga? Naine selgitab psühhiaatrile oma hirme ja psühhiaater aitab tal tuvastada nende allikaid. Mina näiteks olen nõus ausalt tunnistama, et minul tekitasid sünnituse ees hirmu ka minu ema jutud sellest, kui õudne ta sünnitus oli ja kuidas ta pärast seda enam ühtki last ei tahtnud. Keiser on selles mõttes vilets variant, et ta ju tegelikult ei lahenda seda naise hirmu. Hirm jääb alles, lihtsalt kõht lõigatakse lõhki. Äkki oleks parem hirme rääkimisega maandada? Selleks oleks muidugi vaja koolitatud naistearste ja peamine – et neil oleks naiste jaoks aega.

  9. Irja ütleb:

    Kõige hullem on veel see, et hirm antakse edasi ka oma tütrele, kes hakkab samuti sünnitust kartma. Parem on see hirm enda sees ära lahendada, vähemasti mina tunnen nii ja olen valmis oma hirmudest ausalt rääkima.

  10. Irja ütleb:

    Keha lukkumineku kohta lisan veel juurde, et see toimus sünnitustoas. Avanemisperioodil olin koos Innoga Elite privaatses perepalatis. Seal olime vaid meie kahekesi ja ma sain valudest ülehingamisega suurepäraselt hakkama. Probleem tekkis siis, kui ämmaemand kutsus mind sünnitustuppa – seal, teiste valvsa silma all sünnitusprotsess seiskuski.

  11. L. ütleb:

    Sünnitushirm pidavatki pärinema enda sünnist. Kui endal oli traumaatiline sünd, siis kardad suurema tõenäosusega ka sünnitust. Keisrilõige on lapse jaoks traumaatiline sünd. Aga mitte ainult. Tangid, vaakum jms ka.

    Iluopid ja maovähendusopid – ka neile ei vaata paljud inimesed hästi. Samas need ei mõjuta kedagi peale patsiendi enda.

    Irja, see ongi tüüpiline stsenaarium. Mul ka ilmselt seetõttu jäi see avanemine katki ühel hetkel. Mul ei tekkinud paanikat ega hirmu, seega vaim ei läinud lukku. Aga keha läks küll.

  12. Irja ütleb:

    Just, mul sama tunne – tahtsin väga sünnitada, aga keha ei tulnud minuga kaasa. Jäin vist isegi ühel hetkel sünnituslaual magama :). Inno arvas siis, et äkki ma võiks natuke magada, aga arst ja ämmaemand kiirustasid sünnitust jätkama ja kuulasid kogu aeg närvilise moega lapse südamelööke. See kõik tekitas aga närvilise õhkkonna ja eks sest see lukkuminek tekkiski.

  13. Kallikesed,ma pole ammu teie blogi külastanud ja nüüd sain meeldiva üllatuse osaliseks,et teie peres on järelkasvu. Palju õnne tagant järgi! Mul teist nii hea meel.

  14. Mailit ütleb:

    Mina tean üht juhtu, kui üks naine ootas kaksikuid ja ta väga-väga kartis sünnitamist ning palus päris-päris kaua keisrilõiget ja siis mingil hetkel antigi talle see diagnoos (kuigi ta pidi ikka väga palju paluma), nii et ta sünnitama minnes teadis juba, et saab oma soovkeisri selle pärast.

  15. Irja ütleb:

    Nii et palumise peale saab :). Minu meelest on see silmakirjalik, võiks siis juba kohe anda.