hundisilm

Keskerakonna telgitagused, Hundisilma-extra (XVII)

Hundisilma jaanituli on kahtlemata legendaarne üritus. Eelkõige selle poolest, et sinna nö avalikku silma, ajakirjandust ei lasta. Seetõttu on see üritus muutunud ajakirjanduse jaoks eriti ihaldusväärseks sündmuseks, umbes selliseks, nagu kunagi oli Maire Aunaste pulmapidu.

Teiseks on Hundisilma jaanipidu Edgar Savisaare jaoks aasta tähtsündmus, olulisem kui misiganes kongressid ja suvepäevad. Hundisilmale kogunevad jaanipäeva ajal Savisaarele kõige lähedasemad ja tähtsamad isikud, see on siis Keskerakonna eliit, sekka muidu tähtsaid ninasid ja kultuuri-inimesi. Ajakirjanikest käis seal kohal vaid legendaarne telesaatejuht Urmas Ott.

Enda kohta võin öelda niipalju, et ma poleks varem eales uskunud, et üldse kunagi sellele jaanipeaole satun. Esiteks seetõttu, et ma polnud Keskerakonnas ja ei kavatsenudki kunagi end selle pundiga liita. Teiseks oli just Savisaar minu terava ajakirjaniku-luubi all, mistõttu olin ma arvatavasti viimane isik, kelle ta oleks oma peole kutsunud. Komandaks polnud ma ka mingi tähtis nina ja mul polnud ka erilist ambitsiooni selleks saada. Nii et nullring – olin enda jaoks selle ürituse maha kandnud. Kuigi, ma pean tunnistama, kadedust tundsin ikka, näiteks Urmas Oti peale, seda kasvõi juba professionaalsest kretinismist tingituna.

Seetõttu olin ühelt poolt meeldivalt üllatunud, kui saime 2009. aasta maikus või umbes nii kaunilt kujundatud kutse Hundisilma jaanipeole. Teiselt poolt jälle ei osanud kuidagi reageerida, sest poleks osanud sellist asja oodatagi. Kutse ise oli muidugi vahva, selline pulmakutse moodi. Otsustasime Irjaga igatahes seal ära käia.

Selle kutse väärtusest sain aru alles siis, kui Anna-Maria Galojan võttis ühendust ja küsis ääri-veeri, kas me Hundisilmale läheme ja kas me oleks nõus ka tema kaasa võtma. Ütlesin talle, et me ei saa teda ilmselt kaasa võtta, aga järsku õnnestub tal ennast kellegi teisega kaasa meldida. Galojan oli sel ajal just Savisaare nõuniku Oleg Harlamoviga tülli pööranud ning Harlamov polnud nõus teda kaasa võtma. Pärast selgus, et Harlamovi kaasaleks oli sel üritusel hoopis Evelyn Sepp, kes omakorda oli Savisaarega tülli pööranud, nii et ta ilmselt kutset ei saanud. Galojan ütles, et proovib rääkida Ain Seppikuga, kellega ta tol ajal aktiivselt suhtles. Tõenäoliselt ei tulnud ka sellest asjast tookord midagi välja, sest Galojani Hundisilmal kohal ei olnud. Erinevalt paljudest teistest Savisaare jaoks tol ajal tähtsatest inimestest.

Hundisilma jaanitule kutse oli kella 18ks, aga kuivõrd tee oli meie jaoks keeruline, jõudsime kohale mõnevõrra hiljem. Sellest polnud midagi, enamik külalisi tilgub kohale märksa hiljem. Eriti tähtsad külalised, nagu Savisaare sõber ja Keskerakonna üks peamisi rahastajaid Alexander Kofkin saabuvadki kohale mõnevõrra hiljem. Ilmselt ei sobi neil nö lihtsurelikega koos seltskonda ilmuda ja hiljem, kui pidu juba täies hoos, ei panda neid eriti tähele. Teine põhjus hiljem tulemiseks on ajakirjandus, sest Savisaarel on tavaks lubada ajakirjanikel teha pilte ja Kanal 2 puhul isegi filmida peo alguses paarkümmend minutit. Pärast seda aetakse kõik ajakirjanikud minema.

Vahetult enne Hundisilmale jõudmist kontrollis meid üle turvateenistus, professionaalne turvafirma, kes oli selleks õhtuks Hundisilmale korda valvama palgatud. Ilmselt olid neil näod ja isikud pähe õpitud, sest kutset ei küsitud, vaid vaadati näod üle ja heideti pilk ka autosse, ilmselt selleks, et me kõrvalisi isikuid kaasa ei võtaks. Meil õnneks autos kedagi rohkem ei olnud, kuigi taha pagasnikusse oleks võinud ühe Galojani sokutada ;)

Edasi juhatati meid ilusti sama talu kõrvale heinamaale loodud parklasse, kus oli juba kõvasti autosid ees ja kuhu ka meie oma autokese kenasti ära paigutasime. Astusime autost välja ja võtsime suuna sinna, kuhu kõik teisedki- peopaika Hundisilma talu avaras õues. Meiega koos tuli peole terve rida rohkem ja vähem tuntud isikuid, nagu juba nimetatud Oleg Harlamov koos Evelyn Sepaga, siis Virumaa keskerakondlane Toomas Varek oma abikaasaga, siis oli näha tervet rida noori keskerakondlasi oma kaaslastega. Tulid Saaremaa keskerakondlased Kalle Laanet ja Vjatšeslav Leedo, kes püsisid kogu õhtu omaette koos. Olid ka Tallinna keskerakondlased Mihhail Korb ja Lauri Laasi oma kaunite kaasadega. Sättsime siis ka Irjaga end järjekorda. Inimesed ootasid kannatlikult, kuni peoperemees kingitusi ja õnnitlusi vastu võttis. See oli esimene aasta, kus Edgari kõrval polnud tema kaasat Viljat. Edgar vabandas midagi seesugust, et Vilja oli kuskil ära ja ei saanud tulla, aga see oli loomulikult vale, sest tegelikkuses olid nad Viljaga luba lahus. Edgari kõrval oli nüüd tema truu tentsik Moonika Batrakova, keda kadedad keskerakondlased peavad lesbiliseks, aga kes sellele vaatamata on igati tore tüdruk. Edgar siis võttis vastu kingitusi ja Moonika aitas tal lilli hoida ja kingipakikesi ära paigutada.

Surusime siis ise ka kätt Edgaril, kes seisis sõna otseses mõttes oma aia väraval. Külakostiks ei osanud me muud kaasa võtta kui pudeli head punast veini, mille üle andsin. Edgar surus oma jämeda kämbla mulle sõbralikult pihku ja naeratas kavalalt. Irjat ta kätlema ei hakanud, vaid haaras ta oma embusse ja kallistas päris korralikult. Midagi sosistas talle kõrva ka, aga mida, seda ma Irjalt ei küsinud ja ei küsi ka, las ta ise kirjutab sellest. Igal juhul paistis Edgari huvi meie vastu olevat väga suur, sest niipea kui me üle talu läve astusime, ruttas ka tema meiega kaasa ning kukkus ise kokteile valmistama. Mulle keeras ta kokku õige kange kraami, valas topsi peaaegu pool pudelit viina ja siis veidi apelsinimahla peale, surus selle mulle pihku ja seletas, et nüüd tuleb end purju juua. Ma olin sellisest tähelepanust väga liigutatud ning meelde tulid vanad head ühika ajad Tartus, kus sai samamoodi mõne minutiga pudel viina ära lahendatud.

Igal juhul sai selgeks, et sellest tuleb üks kõva pidu, mida ta lõpuks tuligi. Ilmaga oli ka vedanud, üle mitme aasta ei tulnud jaanipäeval tilkagi. Algul oli kohal ka Kanal 2 ajakirjanik koos kaameramehega, kes tegi mõned intervjuud ja kes oli sunnitud siis lahkuma. Ühtegi teist ajakirjanikku kohale ei jäänud, nii et peokülalised võisid end vabamalt tunda. Pärast ajakirjanike lahkumist tuligi veel inimesi, näiteks juba mainitud Alexander Kofkin.

Külalisi oli peol täiesti seinast seina. Ühelt poolt vana Keskerakonna kaardivägi nagu Siiri Oviir oma abikaasaga, siis Aadu Must koos abikaasaga, tema tütar Kadri koos oma elukaaslase Priit Simsoniga, kes on küll Päevalehe ajakirjanik, aga kel ilmselt keelatud paljudest asjadest rääkida ja kirjutada. Siis Kalle Klandorf koos oma veetleva abikaasa Merlega. Noorematest olid kohal Priit Kutser koos Siret Kotkaga, kes kutsusid meid vaatama jänkusid, mille noored keskerakondlased olid Edgarile kingiks kaasa toonud. Loomulikult Priit Toobal. Siis oli kohal ka Edgari tütar Rosina. Virumaa keskerakondlastest olid kohal Lembit Kaljuvee ja Toomas Varek. Kohal olid Savisaare majandusartiklite autor Jaan Õmblus ja Savisaare-meelne politoloog Rein Ruutsoo. Üllatuslikult oli kohal ka sotside värske juht Jüri Pihl, kes ka televisooonile intervjuu andis. Üllatuslikult seepärast, et sotsid pidid olema koos teistega kohalikel valimistel Keski vastu, nüüd aga selline käik. Ilmselt sai Pihl aru, et tal pole võimalik koos teistega Tallinnas võimule saada, mis osutus hiljem ka tõeks. Lisaks Pihlile oli kohal ka Jaan Toots oma kauni kaasa Katiga.

Kultuuri-inimestest olid kohal Kaie Kõrb koos oma kaasa Viesturs Jansonsiga. Siis tulid ka vanameister Eino Baskin ja dirigent Peeter Saul. Samuti oli näha dirigent Eri Klasi tütart Dianat.

Väga lõbusas tujus oli Tallinna linnavalitsuse töötaja Liina Oja, kes ütles, et me talle Irjaga väga meeldime. Kohal oli ka linnavalitsuse nõunik Linnar Priimägi, kes oli tulivihane, kuna ma olin kunagi blogis kirjutanud, et tal on pliiatsikujuline noku. Ta tahtis mind kutsuda eemale põõsasse näitama, et tal ei ole pliiatsikujuline noku ja ma olin juba minems, aga õnneks tiris Irja mind tagasi. Ei saa siinkohal mainimata jätta, et Priimägi oli end sõna otseses mõttes maani täis kaaninud, nii et ta vaevu püsti seisis. Lisaks Priimäele oli kohal ka Lauri Laasi, kes pidas end märksa viisakamalt ülal. Peo juht oli telest tuttav Mart Sander, kes vabadel hetkedel kõvasti tantsu keerutas. Kohal oli terve orkester ning lauludega esinesid Sirje ja Väino Puura.

Söögist ja joogist peol puudust ei olnud. Catering-teenust pakkus Kofkini firma Meriton ning joogid olid ka tema poolt. Söögiks oli kaetud külm laud, nagu salatid ja kerged snäkid, aga pakuti ka sooja toitu nagu kartuleid, kastet ning praetud liha ja kala. Mingil hetkel peo edenedes toodi lauale lisaks kingiks toodud joogid, vähemalt mingi osa neist, ja kui need olid ära joodud, siis uued kastid Kofkini lõputust varasalvest. Hiljem toodi välja pidutort ning pakuti selle kõrvale kohvi ja konjakit.

Peotuli süüdati kella kümne ajal õhtul ning osa rahvast, peamiselt noorem seltskond kogunes selle ümber. Vanemad inimesed istusid laua taga ja käisid aeg-ajalt tantsu keerutamas. Tol õhtul keerutas tantsu ka Edgar Savisaar, kes pidevalt silmanurgast Irjat piidles, nagu Irja hiljem tunnistas, nii et Irja pidi mind metsa alla jalutama kutsuma, selleks et mitte Savisaarega tantsima minna. Ju tema naiselik vaist midagi aimas, sest Edgar paistis tol õhtul olema temast kangesti sisse võetud. Hiljem, kui end juba kesköö paiku minekule sättisime, keelitas Edgar meid Hundisilmale ööseks jääma, ning kui me kategooriliselt vastu puiklesime, siis tõi ta meile toast ühe John Lennoni ja Yoko Ono teemalise DVD plaadi, mida ta soovitas meil koos vaadata. Edasi käis ta meil kannul ning kasutas oma parimaid veenmistehnikaid, et me ikka Hundisilmale jääksime, aga kahjuks ei võtnud me siis ka vedu. Jumala õnn, et ma polnud sel õhtul eriti midagi joonud, sest tont teab millega see õhtu oleks muidu veel lõppeda võinud. Igal juhul tänan õnne, et olen siiani Irjaga õnnelikult koos. Edgar oli sel õhtul end korralikult purju joonud, ent ta ei paistnud sellele vaatamata õnnelik. Eks Vilja lahkumine oli tema enesetundele korraliku põntsu pannud ja vähemalt sel õhtul ei suutnud ta ka Irjat omale saada.

Kokkuvõttes oli igati tore üritus ja etteruttavalt peab ütlema, et saime kutse ka järgmiseks aastaks, ent ülejärgmiseks enam ei saanud. Sööki ja jooki voolas ojadena nagu muinasjutus ning kohal oli vast paarsada inimest.

About these ads