Juulike hakkas rääkima

5

Juulike on varsti juba 5-kuune ja üks oluline muutus, mis viimasel ajal olen täheldanud, et ta räägib. Tema sõnadest pole küll võimalik veel aru saada, see on titakeel, aga ta peab juba pikki monolooge, nii mitme minuti pikkuseid, kus ta seletab kõva häälega, samal ajal elavalt žestikuleerides, ja on selge, et ta tahab juba midagi öelda. Igal juhul pole see enam lihtne häälitsemine, mida laps on harrastanud juba mitu kuud, vaid selge kõne.

Ma arvan, et kõne selline areng on seotud eelkõige imetamisega ja sellega, et Irja on raatsinud seda juba pea 5 kuud teha. Imetamise ajal nimelt ema suhtleb lapsega ning laps õpib ema pealt kõige, muu hulgas ka kõnelemist. Lutipideliga ju vestlust ei pea ja kui see lapsele pihku panna ning laps sellega omapäi jätta, siis pole ausalt öeldes ime, et areng jääb toppama. Mul on kogemus ka lutipudeliga arengu puhul ning ma pean märkima, et rinnaga toites on areng märksa kiirem.

Ma olen juba kirjutanud, et rinnaga toitmine arendab last füüsiliselt, sest rinda imeb ta kogu kehaga. Nüüd näen, et rinnaga toitmine arendab ka last vaimselt, sest ta õpib juba varakult suhtlema. Inimese kaaslaseks ju teatavasti ei ole hilisemas elus pudel, või mine tea, võibolla mõnel on, vaid ikka teine inimene.

About these ads

5 comments on “Juulike hakkas rääkima

  1. Ymarik ütleb:

    Vahva!
    Kuigi paljud inimesed peavad seda jumalateotuseks või muidu suureks patuks, siis ma siinkohal võrdleks blogipostituse seisukohta (et kui lapsega rohkem suhelda, siis suhtleb ta ise ka rohkem) natuke kogemusega, mille meie saime oma kassiga.
    Meie umbes 10-kuune kass on täielik suhtleja: ta räägib peaaegu alati meile vastu ja alati meid kohates häälitseb. Kui temaga on silmside ja siis midagi öelda, siis ta peaaegu alati vastab mingi häälitsusega. Mitte et meie temast või tema meist (kuigi kes teab ;)) aru saaks, aga temaga on täiesti võimalik vestelda.
    Ta on küll meie jaoks esimene päris oma kass, aga ma vist pole kunagi varem kohanud kassi, kes nii palju inimestega vokaalselt suhtleks. Ja me ei oska tema suhtlemisaldist käitumist seletada muuga, kui et meil mehega on kombeks temaga päris palju rääkida – olgu ta siis süles, põrandal või mujal. Tema areng on olnud seda hämmastavam, et meie koju saabus ta täiesti metsikuna (ja ümbertreenimiseks suhteliselt vanalt) ning inimesi lähedale ei lasknud.

    Laps ei ole muidugi koduloom ega koduloom laps. Aga ma arvan, et see käitumise jäljendamine suhtluse koha pealt võib mõlemi puhul sarnane olla. Usun, et oma peatselt sündiva lapsega hakkame ka palju suhtlema, sest see ei nõua ju mingit erilist pingutust. Ja ega siis see suhtlus ei pea olema ainult üks ninnu-nännutamine – kassile räägime me oma päevast, muredest ja mõtetest näiteks, miks siis mitte ka lapsele.

  2. Irja ütleb:

    Nii armas :). Meil sama kogemus oma kassiga, kelle võtsime väikese “beebina” varjupaigast. Kuna Villi oli väiksena hästi hädine ja haige, siis samuti suhtlesime temaga hästi palju ja ka tema “räägib vastu”, kui tema poole pöörduda. Villi on veel selles suhtes naljakas kass, et kuna ta kasvas koos koertega, siis arvab ta nüüd, et on koer ja magab täie enesestmõistetavusega koera kuudis koos koeraga :). Lapsepõlves oli mul aga kass nimega Mihail ehk Miša (Mihail Gorbatšovi järgi), kes tuli kaasa, kui koeraga jalutama läksin – nagu turvamees! – ja samuti “rääkis” jalutamise ajal.

  3. Riina ütleb:

    Huvitav oleks teada, kuidas kass Villi uude pereliikmesse suhtub? Olen kuulnud erinevaid lugusid sellest, kuidas koduloom on tita suhtes vaenulik või ükskõikne või hoopiski ülihoolitsev ja uudishimulik.
    Kui ma nüüd ikka sain õigesti aru, et see Villi on teil Võru kodus…

  4. Irja ütleb:

    Tema elab Rakveres minu ema juures, aga kui läheme Rakverre, siis üritame tutvust sobitada. Siia annan teada, kuidas läheb :).

  5. Ymarik ütleb:

    Jah, meie ka natuke muretseme sellepärast, et kuidas kass uude pereliikmesse suhtuma hakkab. Meiepoolse tähelepanu poolest on ta meil tõesti ära hellitatud, aga peale lapse sündi loomulikult läheb enamuses meie tähelepanu ikka lapsele. Vahel ma olen mõelnud, et huvitav, kas kass saab aru, et mul keegi teine kõhus on või mis ta sellest arvata võib (kui üldse midagi arvab). Kui ta mulle sülle ronib, siis ikka pigem õlale, rinnale ja kõhu peale (kõhu ette põlvedele lihtsalt ei mahu praegu) ja kui vahel saabki beebilt tonksata läbi kõhu, siis ei reageeri ta sellele üldse.
    Lapsevoodile pean ilmselt igaks juhuks peale meisterdama mingi võrgu (Eestis pole ma neid kassivõrke müügil näinud, aga välismaal müüakse küll), vankri puhul loodan, et sääsevõrk ajab asja ära. Aga kuidas kass üldiselt lapsele reageerib, seda ei oska muidugi ette ennustada, võib-olla ei tunne üldse mingit huvi tema vastu ega üritagi vankrisse või voodisse pugeda.