Tegin endale just mõnusa vanni koos ühe oma lemmikajakirja Marie Claire’iga. Juuli on täna päev otsa söönud ja väike lõõgastushetk kulus mulle tõeliselt ära .

Aga ühest põnevast artiklist, mida lugesin! Räägib see lõhna olulisusest abielulistes suhetes. Loo autor  E.J. Balloch kireldab värvikalt, kuidas ta oli kümme aastat abielus mehega, kelle loomulikku lõhna ta sõna otseses mõttes vihkas. Ka mehele ei meeldinud naise lõhn ning erinevalt viimasest ei üritanud ta seda ka varjata. Näiteks kirtsutas ta alati nina, kui naist hommikul suudles, soovitas tal oma neutraalse lõhnaga deodorandi millegi tugevama vastu vahetada ja tuli lõpuks välja soovitusega, et nad võiksid oma pesu eraldi pesta. Enne lahutust ei hoidnud mees naise lõhna arvelt sõnadega kokku, öeldes, et too haiseb tema joaks nagu põrgu (“In the end, he flat out told me that i stunk like hell to him”).  Loe edasi

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et kõigepealt oli mul üks Tartu Prismast ostetud pakk Schneekopfe gluteenivabu maisihelbeid. Rikastatud B ja D vitamiiniga. Ja mul ei olnud külmkapis midagi, millega neid süüa. Lehmapiima ma süüa ei saa, sest ei talu seda – kohe tekib liigesepõletik, kui vähimagi koguse piima saan. Riisipiim on jälle hirmus lahja ja ausalt öeldes okseleajava maitsega. Mõtlesin siis jälle sojapiima peale, mida enne rasedust ja ka raseduse ajal rohkelt tarvitasin. Natuke aega kahtlesin, kas seda osta, sest soja on teatavasti üks suuremaid allergeene, aga isu maisihelbeid millegi piimasega süüa oli nii hirmus, et lõpuks ostsin paki sojapiima Võru Maximast ära. Loe edasi