savi

Keskerakonna telgitagused, XVIII

1

Pärast meeleolukat 2009. aasta Hundisilma jaanipidu, kus Edgar end korralikult nö ära säädis ja keelitas oma tallu ööseks jääma, sõitsime Pärnumaale meie armsasse Treimani randa, pikutasime seal, kui järsku tuli telefonikõne tuttavalt numbrilt “Blocked”. Ahhaa- Edgar, aimasin kohe ja nii see oligi. Ent hääl, mis sealt kostis oli selline hädine. Nagu oleks mehel munandid kruustangide vahele litsutud. Ehmatasin päris ära ja pärisin, mis lahti. Vastuseks tuli, et pärast jaanipidu sattus ta kohe haiglasse, ei saanudki täpselt aru, kas oli uus infarkt, või midagi sellelaadset, aga igal juhul rääkis ta end lebavat haiglas ja jutust võis aimata, et ta sooviks väga, et me teda vaatama läheksime. Ahjaa, Edgar küsis veel, et ka me seda filmi oleme vaadanud, mis ta meile enne Hundisilmalt tulekut andis, ja mis rääkis John Lennoni ja tema naise Yoko Ono poliitilisest tegevusest USAs, ma siis vastasin, et ei ole veel jõudnud, aga teeme seda esimesel võimalusel. Edgar küsis veel, et mis me teeme, vastasin, et pikutame parasjagu rannas ja loeme raamatut. Minul oli vist tookord pooleli “God’s War”, mis rääkis ristisõdadest, autor Christopher Tyerman. Väärt lugemine, mis peaks nüüdseks olema ka eesti keelde tõlgitud. Irjal oli, nagu alati, pooleli mitu raamatut, aga seal rannas sirvis ta oma lemmiklugemist, naisteajakirju, parasjagu värsket Lilitit, ilmus kunagi säärased väljaanne, toimetajaks oli Manona Helk, endine Manona Visnapuu, praegune Manona Paris. Edasi soovisin Edgarile head paranemist ja lõpetasin kõne.

Pärast mõtlesime Irjaga, et ei tea mis temaga siis juhtus. Paistis teine õige räsitud tol õhtul, võibolla tõesti ütles süda üles. Viljat ka tookord seal ei olnud ning ütlesin Irjale, et ta oleks ikka pidanud koos Edgariga tol õhtul Hundisilmale jääme, näe, mis nüüd juhtus, mees on haiglas siruli, loetud kuud enne kohalikke valimisi. Irjal oli selline nägu peas, et mis ma ometi temast mõtlen!

See oli kindlasti erakonnale suur pauk, see Edgari haigus, sest nagu olin aru saanud, ei liigutatud ilma esimehe nõusolekuta erakonnas lillegi. Kui mees oli haige, siis tähendas see, et kogu elu seisis. Võis arvata, et eks Vilja lahkumine mehe südame murdis ning imekiiresti enne valimisi polnud võimalik kedagi asemele leida. Küllap tahtis Edgar enne Viljat oma nö uue armastusega välja ilmuda, et võita PR-lahing oma endise naisega. Aga tal see kahjuks ei õnnestunud. Vaene mees! Kahju hakkas temast kohe. Mõtlesin, et ehk peaks tõesti teda haiglasse vaatama minema, aga Irja laitis selle mõtte maha. Ju siis aimas Irja juba, et kui me sinna haiglasse läheme, ei saa me temast enam lahti.

Edgari puhul oli naljakas see, et ta alati eeldas, et teised käituvad tema soovide järgi, aga ise ei soovinud teiste soovituste järgi sammugi astuda. Nii näiteks soovitasin tal jälgida oma toitumist, sest olin kindel, et tema tervisehädade põhjus oli halb toitumine. Soovitasin tal loobuda liha- ja piimatoodetest ning proovida kasvõi ajutiselt taimetoitu, või siis Jaapani köögist tuttavat sushit. Edgar pidas seda veidruseks ning ütles, et tal on raudne magu ning ta võib süüa kõike. Ok, raudne magu raudseks maoks, aga seal ta nüüd lebas, tilgutite all, võimetuna korralikult rääkimagi. Mulle tundus, et kohati meeldis talle end vigastada, või lasta endale viga teha, et teda haletsetaks. Küllap on see harjumus pärit tema lapsepõlvest. Et siis tuleks emmeke või keegi ning haigele kohale peale puhuks. Nüüdki naudib mees seda, et teda avalikkuse ees pekstakse, ning tema valijad heldivad, kui väiksekesele liiga tehakse. Paljud inimesed on Edgarist taandunud, kuna ei taha temaga koos peksukoti staatuses olla, ehk siis vähesed naudivad või suudavad taluda peksukoti staatust.

About these ads

One comment on “Keskerakonna telgitagused, XVIII

  1. Pettunud ütleb:

    Kas Inno Tähismaal ei ole häbi mustata Edgar Savisaart, kes on Eesti riigi looja? Olite hädas, auväärne Savisaar aitas teid isklikult – ja nüüd selline tänu. Nagu nüüd me teame, on Inno ja Irja Tähismaa Reformierakonna poolt kinni makstud provokaatorid. Kas teil oma lapse ees häbi ei ole. Mis tundega peab tema täiskasvanuna häbenema oma vanemaid, kes reetsid Eesti riigi looja?