Juulike, kes see siis paberit sööb!

Pidin täna shoki saama – jätisin Juulikese vaid korraks voodi peale siputama ja kui tagasi tulin, siis oli tal näppude vahel pabersalvrätinutsak, mida ta juba mõnuga nosida üritas. Appi! Võtsin selle talt ruttu käest. Õnneks ei olnud lapsel veel paberitükke suus.

Aga nüüd on ta jah käbe kõike haarama ja suhu toppima. Kui alguses läksid loosi vaid oma sõrmed ja emme nina, mida ta vahel tissiga segamini ajas, siis nüüd sakutab ta mind juba varbast, ise kavalalt naerdes, kisub padjapüüri- ja tekipaelu ning närib vannilina. Iga päev toob uusi põnevaid asju, mida suhu pista.

Teine hämmastav areng on see, kui KÕVASTI on 5-kuune Juulike võimeline karjuma. No see on ikka maailmaklass! Mõtlen juba hirmuga, et peame varsti metsa elama kolima, kui niimoodi jätkub. Tundub, et ta harjutab oma häält ja valmistub sõnu moodustama, sest need hääleharjutused meenutavad väga rääkimist.

Roomamisliigutusi on ta ka tegema hakanud, nügib end jalgadega edasi, kui teda kõhu peale panna, aga kere on tal vaesekesel matsakas ja suurt ta edasi liikuda ei jaksa. Aga küll jõuab, kiiret pole.

Aga kõige rohkem meeldib väikesele Juulikesele endiselt naerda ja seda erinevates variatsioonides – küll valjusti, küll kihistades. Ja naerab ta nii suu kui silmadega. Selline päikeseline laps on :).

About these ads