savi

Keskerakonna telgitagused, XIX

Juba alates meie esimestest kohtumistest nii Tallinna linnavalitsuses kui Rakveres Villa Theresa restoranis hakkas Edgar Savisaar rääkima, et me peaksime liituma Keskerakonnaga ning kandideerima valimistel. “Millal te Tallinna elama tulete?” küsis Edgar peaaegu igal kohtumisel.

Puiklesime vastusest alati kõrvale, nii sellest erakonna kui ka Tallinna teemast. Erakonda astumine tundus liiga ennatlik samm, tundsime teineteist selleks liiga vähe aega, Tallinna kolimine oli minu jaoks vastumeelne. Minna tagasi linna, kust ma olin ummisjalu alles mõned aastad varem lahkunud. Pealegi ei meeldinud mulle Tallinna saastatus, liiklusummikud ja see, et seal on alalõpmata külm ja niiske. Ma pole mingi erand. Paljud neist, kes Tallinnas sündinud ja üles kasvanud on sellest linnast põgenenud, kes kaugemale, kes lähemale. Tallinn on atraktiivne nende jaoks, kes lapsepõlves käinud seal suvise soojaga laulupeol ning kel tänu sellele vaid positiivsed mälestused. Nii et Tallinna kolimine tähendas minu jaoks peaaegu nagu surmaotsust.

Pikapeale Edgar seda Tallinna teemat ei meenutanud, küll aga muutus intensiivsemaks see erakonna värk. Õigem oleks öelda, et Edgar käis meile peale nagu uni. Eriti soovis ta erakonnas näha Irjat. Me ei saanudki aru, miks. Irja seevastu ütles iga kord, et kui tema astub, siis ainult koos Innoga. See jälle Edgarile ei meeldinud. Nii me siis korduvalt vaidlesime ja arutasime, et kes ja kuidas peaks erakonnaga liituma. Sellest, et me ei liitu, ei tahtnud Edgar mitte midagi kuulda.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et olime juba kuradile näpu andnud. Kui Edgariga koostöö tingimustes kokku leppisime, siis sai lubatud, et oleme nõus kandideerima valimistel Keskerakonna nimekirjas. Nüüd oli Edgaril seda alati hea meelde tuletada ning ta väitis, et kandideerida on mõistlik erakonna liikmena, sest siis saab nimekirjas parema koha.

Edgar pühendas liitumise-asja ka oma kannupoisi Priit Toobali, kes ustava teenrina täitis kõik peremehe korraldused. Ühel juuli alguses toimunud erakonna piirkondlikul kokkusaamisel Kundas, kus me Irjaga olime lubanud kohalikel keskerakondlastel ajalehe teemasid kokku panna, oli üllatuslikult kohal ka Priit Toobal. Ta kutsus meid kõrvale, ulatas Irjale avalduse blanketi ning palus selle ära täita. See oli Keskerakonnaga liitumise blankett. Irja tegi selle peale suured silmad ning küsis, et kas ainult tema. Toobal vastas, et nii on parem, kui esialgu liitub Irja ning siis alles Inno. Et korraga pole see kahjuks võimalik. Küsisime, miks? Sellele Toobal ei osanudki vastata, aga võis aru saada, et kohe-kohe on tulemas erakonna suvepäevad ning seal saavad osaleda ainult erakonna liikmed ja et Irja peaks sealt kindlasti osa võtma. Selle peale ütles Irja, et tema ilma Innota ei liitu ja jutul lõpp. Siis Toobal andis järele ja ulatas oma mapi vahelt ka teise blanketi. Ta palus need koosoleku lõpuks ära täita, kuna pidi kohe pärast koosoleku lõppu lahkuma.

Koosolek ise oli päris põnev, Toobal oli vait, aga sõna võttis põhiliselt Kalev Kallo. Minu jaoks oli Kallo üllatus. Varem olin arvanud, et tegemist on mingi saamatu tegelasega. Mulje tulenes muidugi vaid tema autoseiklustest Tallinnas, kus ta oli jäänud purjuspäi sõitmisega vahele ning saanud nimetuse Volvo-Kallo. Tegemist oli siiski üllatavalt aruka mehega, kes suutis oma mõtteid edasi anda ning kohalikku rahvast sütitada. Enne kohalikke valimisi käisidki Toobal ja Kallo kõik piirkondlikud osakonnad läbi, Toobal jagas avalduse blankette ja Kallo rääkis poliit-juttu. Toobal ja Kallo kokku moodustasid ligikaudu sama võimekuse kui üksinda on Edgar Savisaarel, nii et Savisaar pole sugugi asendamatu.

Teine positiivne üllatus Keskerakonnas oli minu jaoks Lauri Laasi. Varem olin arvanud, et tegemist on tavapärase nn broileriga, aga tuli välja, et eksisin. Imestasin, et Laasi üldse Keskerakonnaga jändab, kui ta võiks palju kõrgemalt lennata. Aga samas on näiteks aristokraatliku olemisega snoob Toomas Hendrik Ilves hoopis prolede, sotsiaaldemokraatliku erakonna liige ja sealtkaudu tõusnud lausa presidendiks. Võib arvata, et pärast Savisaare taandumist on Laasi üks Keskerakonna juhi kandidaate.

Koosoleku jooksul täitsime Irjaga blanketid ära ning andsime need Toobalile üle. Toobal võttis need naeratades vastu ning sellega asi piirdus.

Ootasin hirmuvärinaga seda päeva, mil tuleb teade, et olen liitunud Keskerakonnaga. Minu üllatuseks ja takkajärgi mõeldes ka kergenduseks seda päeva ei tulnudki. Ühel päeval siiski ilmus Kroonikas uudis, et Inno ja Irja liitusid Keskerakonnaga. Irja helistas kähku Toobalile, et milles asi, miks meid pole keegi teavitanud. Selle peale ütles Toobal, et see on valeinfo ja et on parem, kui me veel ei liituks. Samuti ütles Toobal, et me ei räägiks ajakirjandusele, et oleme avaldused esitanud erakonnaga liitumiseks. Ta lubas ise teha ka vastava pressiteate. Teade tõepoolest tuli, milles Keskerakond lükkas ümber jutud nagu oleks Inno ja Irja erakonnaga liitunud. Selle peale kirjutas Keskerakonna liige Evelyn Sepp veel irooniliselt oma Facebooki lehele, et see on sama hea, kui erakonda võetaks Enno Tammer.

Millestki me Irjaga seetõttu ilma ei jäänud, et erakonnaga ei liitunud. Küll oli Edgaril raskem Irjale oma kämblaid taha saada. Sellest, kuidas ring üha koomale tõmbus, pajatan mõnes järgmises osas.

About these ads