0

Paratsetamool põhjustab väikelastel astmat

Briti ja Norra teadlaste värske uurimuse kohaselt põhjustab ema raseduse ajal võetud või beebidele antud paratsetamool väikelastel astmat, kirjutab Briti väljaanne Daily Mail.

Paratsetamooli tarvitades suureneb astma esinemise tõenäosus koguni kolm korda. Põhjus arvatakse olevat asjaolus, et paratsetamool paneb vabad radikaalid tekitama allergilist reaktsiooni. Sama reaktsioon tuvastati emade poolt raseduse ajal võetud ibuprofeeni puhul, aga see seos on vähem tõenäoline.

Paratsetamool on kõige levinum lastele antav valuvaigisti.

0

Mulle meeldib Portugali perekesksus

IMG_7763.jpgPortugali pered eile Lissaboni tänaval karnevalil.

Olen elanud nüüd juba neli kuus Portugalis ja kõige suurem erinevus väärtushinnangutes, mis ma olen tuvastanud on suhtumises perekonda. Eestis on perekond väga nõrk, ühiskond on riigi-keskne, kõikjal seatakse esikohale riik ja riigi huvid. Räägitakse, et riik peab olema tugev jne. Portugal on pere-keskne, mis tähendab, et esikohal on perekonna huvid. Siis tulevad sõbrad, kolleegid ning riik on kusagil tagaplaanil. Portugali riik on küllalt nõrk ja kehvas seisus, isegi Eesti riik on andnud Portugali riigile abi, kuigi portugallaste elutatustase on palju kõrgem kui eestlaste oma.

Eestis on niisiis esikohal riik ja riigi huvid. Siis tulevad tähtsuselt kolleegid, sõbrad ja alles siis tuleb perekond. Eesti riigi-kesksust pole vaja kaugelt otsida- see on nõuka-aegne taak. Nõukogude kord lõhkus perekonna kui ühiskonna alustala, seda läbi küüditamiste ja repressioonide. Perekonnad lõhuti, traditsioonid hävitati, inimesed muudeti riigi orjaks. Pärast seda oli inimesi kergem juhtida. Perekond ja selle tähtsus pole tänaseni taastunud, vastupidi, perekonda surutakse jätkuvalt alla ning esikohale seatakse riigi huvid. Jätkub perekonna lõhkumine, seda näiteks läbi homoseksuaalsete suhete eelistamise. Neid, kes seisavad perekonna huvide eest, näiteks Varro Vooglaidi mõnitatakse Eestis avalikult meedias poliitilise eliidi poolt, Portugalis ei tuleks selline asi kõne allagi.

Perekesksus torkab Portugalis silma igal sammul. Inimesed eelistavad näiteks einestada väljas koos perega, või siis kodus koos perega. Väljas söömine on justkui inimõigus, seda saavad omale lubada isegi lihtsad inimesed. Aega veedetakse koos perega, pereringis. Tähtpäevi tähistatakse koos perega, tullakse välja koos perega, inimesed ei häbene oma peret väärtustada, ei häbene oma pere liikmeid. Pere tähendab Portugalis eelkõige lapsi, kes on eriliselt väärtustatud, seda on märgata igal sammul. Seejuures võetakse kõiki lapsi ühtemoodi, kaasa arvatud erivajadustega lapsi. Lapsi märgatakse tänaval ja nunnutatakse igal sammul. Vanematele pakutakse abi. Ülimalt hea ja uhke on olla Portugalis isa või ema. Väikeste laste vanemaid imetletakse ja austatakse, neid lastakse ette kassajärjekorras, antakse teed bussi ja lifti sisenemisel. Kuivõrd lastesse suhtutakse hästi, võetakse lapsi igale poole kaasa. Kogu Portugali ühiskond on laiemas plaanis üks suur pere, kus igaüht pannakse tähele ja kedagi ei jäeta hätta. Eesti ühiskond on teine äärmus: laste ja vanemate peale vaadatakse pigem viltu, olla lapsevanem on ühiskonnas riskifaktor, kes riigilt hüvesid nõuab ja nõnda riiki kahjustab. Eestis on eelistatud on homoseksuaalid, kes riigilt mingeid hüvesid ei nõua ja panustavad 100% riigi hüvanguks.

Portugal on täis väikseid pereärisid, neid kohtab igal sammul. Pereärid on sõna otseses mõttes pere ärid, kus löövad kaasa mitu eri põlvkonda- vanavanemad, vanemad ja lapsed. Kus oma teadmisi ja oskusi antakse edasi põlvest põlve. Eestis lõhuti see traditsioon nõukogude ajal ning seda pole suudetud taastada tänaseni. Euroopa Liiduga liitumise ajal kehtestatud karmid nõuded lämmatasid Eestis suurema osa iseseisvuse algul tärganud väikestest pereäridest. Eestis praegu kehtivate nõuete põhjal võiks ka Portugalis pooled ärid kinni panna. Portugalis on näha, et soodustatakse väikeste pereäride teket ja tegutsemist. Igal nurgal on mitu väikest poodi, samas suuri kauplusi on väga vähe.

Kahe riigi erinevus on näha suhtumises töösse: Portugalis ei murra keegi tööd teha, tööd tehakse mõnuga, selleks, et elada, olla koos perega. Hea näide on pereärid, kus töö ja pere-elu käivad käsikäes. Eestis aga elatakse selleks, et tööd teha, töö nimel on vanemad lastest lahus, lagunevad perekonnad. Pereärisid on Eestis väga vähe, põhiline mass inimesi töötab suurtes mammut-ettevõtetes, mis kuuluvad välismaistele omanikele, või on eestlased sootuks ametis välismaal.

Portugalis on hea ja lihtne elada neil, kes armastavad peret ja pere-elu, kes elavad pere nimel, Eestis on hea neil, kes armastavad riiki ja elavad riigi nimel.

0

Lissabonis oli täna laste karneval

IMG_7761Laste karneval Lissabonis.

Portugallased tähistavad talve lõppu- vastlapäeva karnevaliga. Lissaboni karnevalist on alguse saanud näiteks kuulsad Rio karnevalid Brasiilias. Päris karneval on küll alles teisipäeval, aga juba täna algasid pidustused laste karnevaliga. Ühtlasi algas lastel koolivaheaeg.

IMG_7775IMG_7778IMG_7776

Siin video asja kohta:

0

Nukuke ja hari

IMG_7317

Meie nukuke oma lemmikmänguasja- harjaga.

Meie nukukesele meeldib väga hari. Eriti meeldib talle harja närida oma hambakestega. Siin mõned pildid nukukesest lemmikmänguasjaga.

IMG_7293IMG_7316IMG_7294

0

Naine ei suuda hinnata kodus olevat meest?

kojuVäljavõte ajalehe Daily Mail veebist.

Lugesin ajalehest Daily Mail põnevat artiklit selle kohta, kuidas seni perele leiba teeninud mees jäi lastega koju ning naine läks tööle. Ning kuidas naine ei suutnud austada enam sellist meest, kes oli lastega kodus.

Artikkel meenutas mulle väga minu eelmist kooselu, kus mina olin kodune- töötasin kodus ja vaatasin laste järele, naine käis põhikohaga tööl ning teenis minust kolm korda rohkem. Minu naine ei suutnud samuti kohaneda sellega, et olin lastega kodus: ta näägutas koju tulles pidevalt minu kallal, et üks või teine asi on tegemata ning oli armukade, et lapsed said minuga paremini läbi kui temaga. Meie suhe käis alla, naisel tekkisid uued, head raha teenivad kavalerid ning lõpuks tuli lahutus.

Mis kõige huvitavam selle juures- ma olin ise seda kõike soovinud. Ma soovisin, et naine saaks teha karjääri, erinevalt minu enda emast, kes oli kogu aeg kodus ja mandus nii minu arvates täiesti ära. Mul oli oma emast kahju ja ma ei soovinud sama saatust oma naisele. Ma lootsin, et kui võimaldan naisele korraliku karjääri, siis saame olla õnnelikud. Aga minu üllatuseks oodatud õnne ei saabunud, pigem vastupidi, ma muutusin naise silmis põlastusväärseks ning naine hakkas mulle ette heitma, et ma vähe teenin.

Minu teises kooselus Irjaga, kui meil tulid lapsed, proovisime samuti eri variante- kus naine oli lastega kodus ja mees tööl ning kus naine käis tööl ja mees oli kodus. Ja selgus sama lugu- tööl käies muutus naine närviliseks, et ei näinud oma lapsi. Mina mehena oleksin väga soovinud olla lastega kodus, kasvõi vahelduse mõttes, aga naine ise ei soovinud seda, ilmselt alateadlikust kartusest, et lapsed hakkavad minuga paremini läbi saama kui temaga ning tema jääb laste jaoks võõraks.

Samas oli mul naisest kahju, kes pidi üksi kodus lastega hakkama saama, nii nagu mul oli kahju oma emast, kes kustus kolme lapsega kodus olles. Ma nägin, kuidas naine jäi kodus olles üha enam põduramaks, ta ei jaksanud enam hommikuti voodist tõusta, selg valutas, kehakaal tõusis, ta nägi halb välja. Ma täiesti mõistan oma esimest naist, kes mind pärast minu koju jäämist enam ei austanud: ma nägin samuti jube välja: habe ajamata, higine pidevast laste potitamisest, küünealused mustad, käed rakkus nõude pesemisest ja põrandate küürimisest, jalas väljaveninud dressipüksid. Polnud enam jälgegi endisest triiksärki ja šikki ülikonda kandvast, stiilse soenguga alati värskelt raseeritud ja hästi lõhnastatud kutist, kes õhtuti tuli koju mõne hinnalise kingituse või lillesülemiga. Ma täiesti saan aru, et ma ei olnud tema silmis enam mitte keegi ning tal tekkisid uued silmarõõmud, kellega koos kvaliteetsemalt aega veeta kui koduse suss-mehega.

Ma olin niisiis sügava dilemma ees: ma polnud rahul ei sellega, et olin ise kodune ning sellega, et naine oli kodune. Kui lapsed pisikesed, siis ei saa neid ka lasteaeda panna. Lahendus oleks olnud ehk lapsehoidja-koduabilise palkamine, aga siis poleks vanematest kumbki saanud olla lastega koos neile nii olulisel isiksuseks kujunemise ajal. Me oleks muutunud mõlemad armukadedaks- lapsehoidja peale. Mida siis teha?

Irjaga oleme seda teemat nii- ja naapidi arutanud ja ega head lahendust polegi leidnud. Igal variandil on omad head ja halvad küljed. Praegu on olude sunnil nõnda, et oleme mõlemad koos lastega kodus ja jagame kodutöid võrdselt. Ma näen, et naine on muutunud palju reipamakas, kaal on vähenenud, selg enam ei valuta, tal on tagasi tulnud elutahe ning sära silmadesse. Tema ei nääguta minu kallal ja mina tema kallal. Oluline on see, et me saame koos olla ja meile väga meeldib koos olla. Tundub, vähemalt praegu, et parim lahendus ongi see, et mõlemad vanemad on kodus, et see variant töötab hästi. Kuigi selle- mõlemad kodus variandi varjukülg on krooniline rahapuudus, sest kumbki ei käi ju tööl. Samas muudab rahapuudus inimese loovamaks, seni oleme kuidagi hakkama saanud, eks näis, mis tulevik toob. Variant on see, et mõlemad töötavad kodus, niipalju, kui see on võimalik.