Kust tuleb (loll) jutt, et palju lapsi tähendab vaesust

31

Eestis on levinud arusaam, et palju lapsi tähendab automaatselt vaesust ning kolmandast lapsest saabub nö vaesuspiir, mistõttu enamik eestlasi kolmandat last enam ei taha. Mis omakorda on viinud Eesti riigi sinna, kus ta parasjagu on: sündivus on languses, elanikkond väheneb, majandus on stagneerunud, palgad püsivad madalad, töökohti juurde ei teki ja paljud inimesed on sunnitud töö otsingutel lahkuma välismaale. Nõiaringist aitaks välja sündivuse tõstmine, ütleme, sinna kus see on Islandil, 2,2 last naise kohta, võrreldes Eesti 1,7ga. Olgu veel lisatud, et Island kukkus kriisis veel sügavamasse auku kui Eesti, aga sündivus on püsinud väga kõrgel, lääneriikidest kõige kõrgemal tasemel. Eestis millegipärast pole suudetud ja ilmselt ei tahetagi enam suuta sellist taset saavutada.

Niisiis, kolmandast lapsest saabub vaesuspiir. Ma ei hakka siin tooma välja selliseid trafaretseid argumente, et pajude inimeste jaoks on uus maja mere ääres ja luksauto tähtsamad kui lapsed- las igaühel olla võimalus pärast nõuka-aja defitsiidiühiskonda nautida kõike ja veel rohkem- õnnelikud olla need, kel surres on rohkem asju. Küsigem, kust tuleb teadmine, et kolmandast lapsest tuleb vaesuspiir. Nagu selgub, tuleb see statistilistest ülevaadetest, kus paljulapselised pered on vaesed. Miks see nii on? Pole raske aru saada, et see tuleneb asjaolust, et paljud vaesed pered saavadki lapsi selle natukese pärast, mis lapsetoetusena makstakse, et see rahanatukegi siis, nagu elu näitab paljudel juhtudel, kõrist alla lasta. Millest siis tuleneb tõsiasi, et Eestis teevadki lapsi need nö vaesed pered, kes lapsetoetuse maha joovad ning ülejäänud ühiskond, varustatud selle kuiva teadmisega, et paljulapselised pered on vaesed, vaatavad toimuvat nõutult pealt ning ütlevad, et me ei saa endale võimaldada rohkem lapsi, kuna see tähendab automaatselt vaesust. Absurd, aga kahjuks tõsi. Mis kokkuvõttes on viinud olukorrani, et Eesti tulevik kuulub nendele paljulapselistele peredele oma viinalembusega- just nemad hakkavad meie tuleviku Eestit üles ehitama ja meile pensioni maksma. Sellist perspektiivi arvestades pole ime, et probleemide lahendamise asemel tegeletakse kõige kõrgemal tasemel näiteks homoabieludega- trumm on läinud, mingu siis juba pulgad ka!

Aga stopp! Miks ikkagi eeldada, et palju lapsi tähendab vaesust, kui veel mõned aastakümned tagasi see nii ei olnud. Traditsiooniliselt on palju lapsi tähendanud pigem rikkust ning need vähesed suured pered, kus Eestis viina ei võeta, on selle suurepäraseks näiteks. Kahjuks aga kahvatuvad need pered kõigi teiste kõrval ning neid ei armastata välja tuua- pigem satuvad uudistesse ja avaliku tähelepanu alla ikka need teised pered, kus asjad pole korras ja nad poleks korras ka siis, kui neil inimestel üldse lapsi poleks. Nagu öeldud, neil on lapsed vaid selleks, et riigilt raha saada.

Kas meie, ülejäänud, kained inimesed oleme siis kehvemad kui Eesti joodikud? Kas me peame pealt vaatama, kuidas tulevik kuulub joodikutele ja nende lastele? Ma küll ei usu seda, et see nii peaks olema.

Miks lapsi tegelikult ei sünni: vanemad muretsevad üle

2

Juuli lõpu Economistis, mis mulle just pihku sattus, on huvitav artikkel vanemliku “hoolitsuse” kohta USAs, õigemini sellest, et tänapäeva vanemad muretsevad üle. Põhjus tuleb sellest, et kõik vanemad soovivad, et nende võsuke saaks sisse Harvardisse (Eesti mõistes tähendab see umbes, et lapsest saaks Eesti president), aga tegelikult sõltub lapse edenemine või mitte-edenemine küllalt palju geenidest (näiteks tehtud uuringute põhjal on eri peredesse elama sattunud ühemunaraku kaksikud reeglina lõpuks samahästi edenenud) ja vähem sellest, kui palju vaeva vanemad lapsega näevad. Lapsele üleliigsed tantsu- ja muusikatunnid liiga ei tee, küll aga kurnavad vanemad end ära, nii et nad on väsinud ja stressis, mis omakorda mõjutab halvasti kogu pere sisekliimat.

Aga mis veelgi olulisem, on täiesti loomulik, et need väsinud ja stressis vanemad ei taha rohkem lapsi, lisaks sellele ühele või äärmiselt kahele, kellega veel kuidagi jaksatakse tegeleda (see on, kellest võiks saada Eesti president). Eelkõige puudutab selline suhtumine keskklassi vanemaid. Keskmisest paremal järjel vanemad endale ega lastele üldjuhul ülisuuri nõudmisi ei sea ja võtavad elu vabamalt.

Küllalt loogiline põhjendus, kui arvestada, et nii Eestis, kus lapsetoetused pisikesed kui Rootsis, kus lapsetoetused suured on sündivus ühtviisi madal. See põhjendab ka asjaolu, miks pärast sõdu on sündivus reeglina suurem: siis on inimestel palju rohkem muid muresid selle kõrval, kas lapsest või lastest saavad presidendid või mitte.

Minu soovitus vanematele: võtta elu vabamalt, saada rohkem lapsi, sest sageli on elu ise, õed-vennad parimad kasvatajad, õpetajad ja toetajad kui misiganes balletitrennid või viiuliklassid.

Juulikesel oli … banaanilööve

10

Suve keskel, nii umbes paar kuud tagasi, rannailmade ajal tekkis Juulikesel nahale imelik lööve. Esialgu olid punetavas lööbes näonahk, siis jalgade tagaküljed, siis juba osa rindkerest.

Esialgu arvasin, et tegemist on mereveest saadud vetikalööbega, mistõttu ei läinud lapsega igaks juhuks vette. Ent lööve püsis.

Siis proovisin toitumist muuta. Jätsime ära kõik vähegi kahtlased asjad nagu suvel söödud burgerid ja viinerid, aga ikka ei midagi. Lööve püsis. Kuivõrd vahepeal oli Juulike söönud küpsiseid, siis jätsime ka need ära. Aga ikkagi- lööve püsis ja läks kohati isegi hullemaks.

No mis see võis siis olla? Õunad? Ära! Ploomid? Need maitsesid Juulikesele väga, aga no mis teha- ära! Nektariinid ja virsikud? Ära! Mis veel? Kaerapuder- Juulikese lemmik. Aga sisaldab veidi gluteeni- ära! Ega suurt ei jäänudki alles midagi peale tatra, vee ja … khmm … banaanide. Banaane on Juulike armastanud juba sünnist peale ja need pole seni mingeid vaevusi tekitanud. Kuidas saab banaan tekitada löövet? Võimatu! Banaani ei saa ära jätta! Aga, nagu öeldud, lööve püsis ja läks iga päevaga üha hullemaks. Juulike ei saanud enam öösiti magada, oli rahutu, viril, kratsis ennast. Mis siis veel ära jätta? Viinamarjad? Ära!

Kuivõrd Irja annab Juulile jätkuvalt rinda, siis võibolla on põhjus rinnapiimas? Aga miks rinnapiim pole varem vaevusi tekitanud? Võibolla on Irja hakanud sööma midagi sellist, mida varem pole söönud? Aga mida? Igaks juhuks jättis Irja ära õunad, ploomid, virsikud ja nektariinid. Aga ei midagi. Lööve püsis. Mis siis veel? Kas lapsel on tekkinud tõesti rinnapiima allergia? Võimatu!

Irja leidis internetist lööbe sümptomite põhjal kirjelduse ühest haigusest- parvoviirusest. Just, parvoviirus! Kuidas me varem selle peale ei tulnud. Palavikku pole, aga kestab kuni kuu aega, keha on lööbes. Saime veidi rahulikumalt hingata, aga kui see parvoviirus oli kestnud juba poolteist kuud, siis tundus asi kahtlane. Kuidas saab üks viirus nii kaua kesta? Ja ei näita paranemise märke.

Kuivõrd Juulike sõi vahetevahel kala, lõhet või tuunikala, siis otsustasime ka need ära jätta. Kala küll väga maitses, aga mis teha. Kui ära, siis ära. Aga lööve püsis, läks isegi hullemaks ja laps ei saanud enam korralikult vannis käia, sest põletikus nahk muutus vee suhtes tundlikuks. Proovisime uusi asju nagu peet ja kaalikas, aga ikka ei midagi, lööve püsis. Mis kuramuse asi see siis olla saab veel? Järgi oli jäänud vaid banaan. Kas tõesti banaan?

Banaani oli Juulike söönud kogu aeg. Ja üha enam. Algul üks-kaks banaani päevas, viimasel ajal juba viis banaani iga söögikorra ajal. Võibolla oli seda palju, aga igal juhul kui banaanist loobusime, siis kadus lapsel lööve kui nõiaväel. Täiesti lööbes keha oli paari päevaga puhas nagu poleks midagi olnudki. Lööve oli kestnud paar kuud. Nüüd pole nädal aega banaani söönud ja laps on nagu teine inimene- magab norinal terve öö, kümme tundi jutti, on rõõmus ja nahk taas puhas ja siidine. No selle peale poleks küll kohe tulnud, et banaan võib sellist löövet tekitada.

Tartu galerii

This slideshow requires JavaScript.

Eesti äraspidine alkoholipoliitika

3

alkoMõned kodudesse masspostitusena saadetud pildilehed.

Eestis on paljud asjad äraspidised, sellise tagurpidi-antsla preemia kandidaadid. Üks sellest on alkoholipoliitika, mis keelas alkoholireklaamid ajalehtede esiküljel, mis omakorda on vähendanud reklaamimitulu ajalehes ja sellega seadnud kodumaised infokandjad raskesse seisu. Selle asemel on soodustatud igasse koju masspostitusena saabuvad pildilehed, kus alkoreklaam on esiküljel ja kõigil teistel külgedel. Masspostitus levib mitmeid kordi laiemalt kui ajalehed ja on eriti hästi kättesaadav lastele, mistõttu pole ime, et Eestis jätkuvalt üle mõistuse palju juuakse.

Juulike on asunud upitama ja asju tirima

2

upitab1Juulike on kätte saanud DVD-mängija.

Kui algul paanitses Irja, et Juulike ei hakka istuma (ta nimelt kõhutas veel pooleteise aastaselt põrandal), siis nüüd kaheselt istub ta väga kindlalt isegi libedas vannis, ilma käte abita seejuures ja on hakanud end põlvili ja sealt edasi püsti ajama. Kõik see käib väga kähku ja nii, et väga raske on reageerida.

Irja on barrikadeerinud ettejuhtuvate esemete, näiteks pappkastidega kõik kohad, kus Juulike võiks ohtlikke asju kätte saada, näiteks teleka ümbruse. Nüüd ükspäev oli ta end kuidagi upitanud üle kasti ja teleka alt kapi seest välja tirinud DVD-mängija. Täiesti uskumatu! Ühel hetkel, kui Irja selle avastas, oli Juulikesel DVD-mängija käes ja vaatas võidukalt emme poole. Umbes nii nagu Joosep Toots pärast Lati Paci kättesaamist. No on ikka tegelane!

Lisaks küünitab ta nüüd kappide, riiulite ja taburettide pealt asju, nii et midagi laokile enam jätta ei saa. Läbi on need head ajad, kus ta lihtsalt hülge kombel põrandal kõõlutas, alanud on uus, püsti ajamise ja asjade kiskumise ajastu. Irjal on tegemist, ta peab ühtelugu nüüd lapsel kannul jooksma.

upitab

Üks tugev argument erahaigla sünnituse toetuseks, millele on raske vastu vaielda

Lotta tõi välja huvitava argumendi erahaigla sünnituse toetuseks: “Kuna minu esimesel sünnitusel oli arstil tähtsam roll ja TÜ kliinikumis endale arsti sünnituse juurde palgata ei saa, ammugi mitte konkreetset arsti, siis riskida sellega, et ma satun sama personali otsa, mis eelmisel korral, oli minu jaoks mõeldamatu pärast suurt endaga tehtud tööd, et üleüldse mõelda teist korda rasestumise peale. Nii, et jah, meie perel on väga vedanud, tänu Elitele on meil suurepärane kogemus oma teise lapse sünnist, mille juures mängis suurt rolli turvatunne, et mind jägib ühel ajal väga professionaalne ja samal ajal ülimalt hoolikas arst, sest ta ei pea samal ajal oma tähelepanu jagama.”

Ehk siis: kui mul on nn riigihaiglast tõesti väga negatiivne sünnituskogemus, siis pole millegagi põhjendatud otsus sundida mind väevõimuga sünnitama selles samas haiglas (võimalik, et isegi sama personali juuresolekul). Minu meelest on see arusaadav ja sellele on võimatu vastu vaielda, või mis?

Eestisse võiks alles siiski jääda vähemalt üks alternatiivne väike ja hubane sünnituskoht neile naistele, kellele millegipärast suurem sünnikombinaat ei sobi. Nagu mõnele lapsele ei sobi kombinaatkoolid või lasteaiad ja nende vanemad saavad Eestis valida mõne väiksema kooli ja lasteaia, kus neile on, muide tagatud pearaha. Mis selles kõiges halba on ja miks sünnitus halvem on? Seal sünnivad ju samuti meie kõigi lapsed, nii nagu käivad meie kõigi lapsed koolis ja lasteaias. Ärgem olgem nii küünilised ja õelad, üks väike era-sünnitusmaja ei kahjusta kuidagi Eesti ega eestlaste huve, sellest ei jää Eesti vaesemaks, küll on võimalik võita juurde mõned sünnitajad. Kas seda on palju tahta olukorras, kus eestlasi on maailmas niigi vähe.

Irja täiendus: lisaksin juurde, et sünnitusvägivald riigihaiglas on võrreldav teiste vägivallaohvrite kogemusega. Kui inimene kogeb suurt vägivalda, siis ta tahab enda kallal vägivallatsenust kauge kaarega mööda kõndida ega suuda mõeldagi sellele, et peab teda uuesti usaldama hakkama. Kuid just seda sünnituskoha valik ju nõuab – usaldussuhet. Et sul tekiks usaldus selle koha vastu, kus sa sünnitad. Ohvril on aga väga raske või isegi võimatu vägivallatsejat uuesti usaldada. Soovitus minna raseduskriisi nõustaja juurde ei päde, sest too on osa sestsamast süsteemist.

Samuti ei veena ühtki ohvrit väide, et vägivallatseja on vahepeal muutunud ja täiesti uuesti uueks inimeks saanud. Jah, riigihaiglad võivad olla mugavad ja modernsed ja ka sealsed arstid ja ämmaemandad võivad vahepeal suhtlemiskoolitusel käinud olla jne, aga keha ju mäletab, mida sinuga seal tehti. Keha mäletab ja tõmbub krampi, instinktiivselt. On ju ütlematagi selge, et sellisel juhul on parem minna kohta, mis erineb vägivallatsemise kohast kui öö ja päev ehk erahaiglasse. Juba seepärast peaks Elite rahastamine säilima: et oleks mingisugunegi alternatiiv riigihaiglatele ja et seal sünnitamine ei oleks üle mõistuse kallis.

Miks on koolihariduses pearahasüsteem hea, aga sünnitamisel halb?

Sündivad lapsed on sattunud Eestis tänamatult ebavõrdsesse olukorda võrreldes näiteks kooliõpilastega. Vaike tõi välja huvitava pointi: “Minu arust ei pea riik toetama kallist erahaigla sünnitust. See on sama loogika, et igale lapsele on ka kohustuslik tagada põhiharidus. On elukohajärgsed riigikoolid (nii head või halvad, nagu nad parajasti kuskil on). Kas siis kui lapsevanem tunneb, et tema laps näiteks peab saama erakooliharidust, peab ka riik selle kinni maksma?”

Eestis kehtib nimelt koolihariduses nn pearahasüsteem, kus lapsele on riigi poolt ette nähtud õpperaha (vähemalt 83 eurot kuus) ja seda olenemata sellest, kas tegemist on riigi-, munitsipaal- või erakooliga. Ehk siis erakoolid saavad riigilt lapse harimiseks samadel alustel toetust kui riigikoolid. Lapse sünni puhul kehtis seni samasugune süsteem: sündivale lapsele oli ette nähtud pearaha (ca 1000 eurot lapse kohta), mis läks siis kas era- või riigihaiglale. Nüüd on aga erahaiglas sündivalt lapselt see pearaha ära võetud. Kui lähtuda võrdse kohtlemise printsiibist, siis peaks ka erakoolis käivatelt lastelt pearaha ära võetama, või mis? Või siis tagatama pearaha kõigile Eestis sündivatele lastele- see peaks aitama muu hulgas näiteks kodusünnitajaid.