Imikupakkides ja mujal on viimasel ajal kaasa pandud beebikreemi Sudocrem, mis peaks aitama mähkmetega seotud haudumise vastu. Tegelikkuses, nagu selgub kogemuse najal, ajab Sudocrem asja pigem hullemaks. Lapsel läheb nahk kreemitamise kohalt täitsa lööbesse ning tekitab hirmsat kiputust. Kui otsida selle preparaadi, Sudocremi jälgi internetist, leiab infot, mille kohaselt võib lööbe vastane kreem tekitada ise tugevat löövet ja on nii mürgine, et põhjustab allaneelamisel maoärritust, oksendamist ja kõhulahtisust. Tekib küsimus, kuidas sellist asja üldse imikutele soovitatakse.

Igal juhul on parem naha kuivuse ja ärrituse puhul kasutada Decubali kreemi, mis on täiesti süütu, samuti on hea Eucerini kreem, või tavaline aloe vera geel.

Pildil on Julia Eveliina nimekaim, Irja vanaema Julie Eveliine Vaher, neiupõlvenimega Puru.

Kui te arvate, et nimepanek on lihtne protseduur, siis te kindlasti eksite. Eksisin minagi, kes ma eeldasin, et Eesti e-riigis käivad asjad niks-naks ning id-kaardiga saab kõik kodunt lahkumata aetud. Noored lapsevanemad on ju, teadagi, pidevalt lapse külge nabanööri pidi seotud ka mitu nädalat pärast lapse sündi.

Kuivõrd oleme registreeritud Rakverre, siis otsisin veebist võimalust laps Rakveres registreerida. Selgus, et Rakveres on see isegi võimalik, see tähendab sündi veebis registreerida, aga ainult siis, kui laps on Rakveres sündinud. Rakvere haigla nimelt on liitunud e-sünnitõendi süsteemiga, nagu ka Tallinna sünnitusmajad, aga kõik haiglad lõuna poole mitte. Seega tuleb Tartus sündinud beebi puhul ikka võtta ette retk ametiasutusse, nagu vanal heal ajal.

Veebis antud seletustest tuli välja, justkui saaks lapse registreerida ainult elukohajärgses maavalitsuses. Tegelikult asi siiski nii karm pole – sünni võib registreerida ja lapsele nime panna suvalises maavalitsuses, tuleb ainult sünnitusmajast antud tõend kaasa võtta. Kui nime läheb panema üks vanem, siis teiselt lihtkirjalik nõusolek nime kohta. Samuti, NB! peavad kaasas olema nii ema kui isa id-kaardid. Mis on iseenesest kummaline, et id-kaart on sellisel puhul käibel kui isikutunnistus, mitte kui e-allkirja andmise vahend. Sest e-allkirja puhul peaks saama lapsele nime panna ka kodust väljumata. Imelik, eks, firma saab küll ära registreerida veebis, aga last mitte. Kuidas see oligi, et kas inimene on paberi jaoks, või vastupidi. Igal juhul tuli mul kaks korda käia maavalitsuses kohal, sest selgus, et ainult ühest id-kaardist ei piisa isegi siis, kui mees tuleb üksi nime panema ja ta on lapse emaga abielus. Ju siis ametiasutused ei usalda ise ka Eesti registreid.

Andsin siis lapse sünnitõendi ja id-kaardid ära ning seejärel tuli täita avaldus. Jällegi, küllalt tüütu ja ajamahukas toiming, mida saaks vabalt kodus internetis teha. Nii et, kes te seal neid e-riigi asju ajate, lapse sünni jaoks oleks mõistlik luua eraldi keskkond, kust võiks vajadusel, näiteks olla võimalus välja printida lapse sünnitunnistus, minupärast koos presidendi näopildiga. Aga see selleks.

Pärast avalduse täitmist tuli jälle veidi aega oodata, kuni maavalitsuse töötaja toksis kogu selle info internetti. Jällegi, miks ei võiks seda nimepanija korraga internetis ise teha – kui palju aega ja raha saaks kokku hoida. Siis ulatas maavalitsuse töötaja ühe lasteraamatu, kuhu oli kalligraafiliste tähtedega kirjutatud lapse nimi, ning Eesti vapiga kaaned, kuhu vahele oli torgatud kaks printerist välja lastud sünnitõendit. Jah, tõendit, sest tuleb välja, et varasemast tuttavaid sünnitunnistusi enam välja ei anta.

Igal juhul oli selle asjaga tükk aega jeblamist ja paberimäärimist, kulus vast tund-poolteist, mille oleks võinud vabalt kodus koos naise ja lapsega veeta, näiteks naisele süüa teha. Ametiasutuste vahet käimine on üks tüütu protseduur, miks ei võiks kogu asi käia internetis, näiteks võiks olla võimalus koostada pildialbum lapse esimeste piltidega, riigi kulul noortele vanematele. Nii et laed pildid üles serverisse ja mõne päeva pärast on album postkastis. Ka muud paberid saab ju postiga saata, hoiab kokku hulgaliselt aega, närve ja loomulikult ka kütust, kui ametiasutusse tuleb kaugemalt kohale sõita. Soovi korral võiks olla võimalus need toimingud ära teha juba sünnitusmajas, nii et sünnitusmajast naastes saaks keskenduda lapsega tegelemisele.

Sama lugu on kõiksugu toetustega, need on siis sünnitoetused. Iga sellise asja saamiseks tuleb kulutada ametkondade uksi. Õnneks on siiski veebis võimalus taotleda riigi sünnitoetust, aga see võimalus on ülioskuslikult peretoetuste taha ära peidetud, nii et selle leidmine võtab ligi pool tundi surfamist veebis.

Ma olen üha enam veendunud selles, et paljud naised, kes võiks ja peaks Eestis lapsi sünnitama, ei tee seda ebainimliku sünnituskogemuse tõttu.

Ok, võib öelda, et vanaemad sünnitasid saunas, et neil polnud erilisi tingimusi. Aga oma naist kõrvalt vaadates ja jälgides on mul tunne, et pigem oleks ta nõus sünnitama oma saunas kui sünnitusmajas. Miks? Sest sünnitusmajadest on saanud vabrikud, jah, nii see on, lastevabrikud, tehased, kust on kadunud igasugune inimlikkus ja kus naistest on saanud seadmed.

Käisin ise Irjaga kaasas Põlva haiglas, mis tundus mulle esialgu Eestis üks parimaid ning mida olin ise soovitanud. Hiljem pidin siiski oma eksimust tunnistama. Haiglas võivad olla küll parimad seadmed, aga kui seal puudub inimlikkus, siis pole neist seadmetest tuhkagi kasu. Tuleb arvestada, et sünnitus on paljude noorte naiste jaoks esimene tõsine kokkupuude arstide ja haiglaga, hambaravi kõrval. Kui aga hambaravikabinetid on Eestis reeglina maailmatasemel ning sealne teenindus väga kliendisõbralik, siis sünnitus on millegipärast veel nõuka-aegsel tasemel.

Võib ju öelda, et ka nõuka ajal naised sünnitasid, aga praegu on aeg edasi arenenud, tänapäeva naised pole enam nõus nõuka-aegse tasemega. Kogesin ise seda, kuidas haiglaõde patsiendi, oma kliendi peale käratas, ja see polnud sugugi ilus kogemus. See juhtus sellessamas Põlva haiglas, mida olin pidanud väga eeskujulikuks. Võib arstidest ja õdedest aru saada – nad vaaguvad suure koormuse all ning on selge, et närvid on pingul. Aga kas see saab olla põhjus, et kliendi peale häält tõsta?! Kui seline asi juhtuks mõnes muus teenindusettevõttes, näiteks pangas, siis kaotaks selline klienditeenindaja oma töö. Kui selline asi juhtub hambaravikabinetis, siis kaotab arst oma patsiendi. Sünnitusmajas aga võib häält tõsta, sest kliendil pole kuhugi mujale minna, ta on justkui kinnistatud oma kodukohajärgse sünnitusmaja külge. Sünnitama ei saa kodust väga kaugele minna, ja reeglina seda ei tehta.

Ämmaemandad ja sünnitusmajades arstid armastavad öelda, et noortel sünnitajatel pole mõtet lugeda Perekooli ja muude foorumite kommentaare. Loomulikult, see võib võtta igasuguse isu sünnitada, või sundida hirmunud naist valima näiteks keisrilõike – siis vähemalt ei pea ta kõiki sünnitusmaja õudusi läbi elama, näiteks seda, et otsustaval hetkel pole tema kõrval ei arsti ega ämmaemandat. Tegelikkuses on neis kommentaarides palju tõtt ja neid kommentaare peaks eelkõige lugema mehed, kes teevad otsuseid selle kohta, milliseid on Eestis sünnitustingimused. Iibe tõstmiseks ei aita pelgalt ilusatest sõnadest, mehed, vaja on ka tegusid, ja seda mitte ainult voodis. Pöördun siin meeste poole, kes teevad vastavaid otsuseid. Eesti sünnitusmajad on väga kehvas seisus, seda mitte niivõrd tehniliselt tasemelt, kui personali väljaõppe ja motiveerituse poolest. Piltlikult öeldes võib üks stressis ämmaemand või arst tekitada Eesti genofondile tuhat korda suuremat kahju kui läheks maksma tema töö parem korraldamine. Olen kindel, et kui Eesti riik tagab sünnitajale Elite või Fertilitase-tasemel sünnituse, oleks ka sünnitajaid tunduvalt rohkem. Ma räägin seda juttu oma naise kogemuse põhjal. Tema sünnitushirmu võttis maha külaskäik Tartu Elite kliinikusse. Põlvast sai ta närvivapustuse.

Mehed on reeglina seisukohal, et naised peavadki olema vaprad ja sünnitama Krõõda kombel kasvõi kartulivao vahel. Olgu, kindlasti on ka selliseid kangelasemasid, kes on võimelised sünnitama misiganes asendis ja tingimustes. Saan aru, et praegused standardid on tehtud selliste naiste põhjal, kuna nemad on justkui etalonid ja ühiskonnas kõige häälekamad. Kas aga pole just need askeetlikud standardid põhjus, miks sündivus on drastiliselt langenud. Olukorras, kus naised ei pea enam tingimata sünnitama, et toota majapidamisele odavat tööjõudu, nagu see oli varem, ja võrreldes nõuka-ajaga on neil sünnitamise kõrval muid eneseteostuse võimalusi, ei ole sünnitusega kaasnevad kannatused enamikule naistest enam vastuvõetavad. Või ütleme siis, et kannatused ei lähe peale neile naistele, kes ei sünnita lapsetoetuse pärast. Kaasaegne haritud naine otsib sünnituseks parimaid tingimusi ning kui ta neid ei leia, siis jätab üldse sünnitamata. Või olgu, kannatab ühe sünnituse kuidagi ära, aga see on ka kõik.

Võib öelda, et las need, kes tahavad inimlikku kaasaegset teenindust, maksavad ise selle eest lisaks. Tõepoolest, nii see praegu erakliinikute puhul on. Aga tekib küsimus, kas tõesti pole ühiskond valmis panustama selleks, et lapsi sünniks rohkem. Ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks riik Eestis kõigile tagada Elite-tasemel sünnituse.

Sünnitus algab sünnitusmajast. Praegune süsteem, kus sünnitusmajad on üks haigla osa, on selgelt oma aja ära elanud. Esiteks on haiglas sünnitajate jaoks haigestumise oht – rasedaid emasid ja vastsündinuid ei tohiks üldse raskelt haigetega samasse hoonesse lubada. Teiseks on haiglas haigla õhkkond, mis juba iseenesest tekitab stressi ja pingeid. Pinges naisel on omakorda palju raskem sünnitada. Sünnitusmajad peaks olema väiksed ja asuma haiglatest eraldi. Nad peaks olema hubased, kus sünnitaja tunneks end nagu kodus. Tal peaks olema kindel ämmaemand ja arst, kes ainult temaga tegelevad. Tal võiks olla garanteeritud peretuba koos duširuumiga. Talle võiks sünnitumaja poolt kinkida kimbu roose. On seda siis nii palju palutud? See on standard näiteks Elite kiinikus ja peaks olema garanteeritud igale sünnitajale Eestis.

Seniks aga, kuniks riik õpib naist väärtustama, peaks iga mees suutma oma naisele garanteerida inimväärse sünnituse. Seda võib võtta kui väikest tuusikut sanatooriumi, kui kingitust oma kallimale.

Noortel vanematel on raha alati vähe, ent soove ja väljaminekuid väga palju. Sestap tuleb otsida võimalusi, kuidas titeasjade pealt kokku hoida.

Üks võimalus kokkuhoiuks on otsida poodidest allahindlusi ning leppida kehvema kaubaga. Teine võimalus on soetada omale kasutatud asjad, mis on enamalt jaolt nagu uued, kasutatud vaid mõned kuud, ent mille hind on kukkunud võrreldes uuega 2-3 korda. Sestap soovitan soojalt otsida veebist kasutatud kraami. Kogu komplekti pealt – lapsevanker-käru, turvahäll, voodi, madrats, mähkimislaud, lamamistool, kõhukott, imetamispadi – on võimalik säästa ligi 1000 eurot, sest nagu teada, on lapseasjad väga kallid. Näiteks maksab uus kolmerattaline moodne lapsevanker-käru ligi 500 eurot, samas ligi aasta aega kasutatuna ehk praktiliselt uuelt saab selle kätte 150 euroga. Sama lugu on ka turvahälliga, näiteks uus Britax häll maksab üle 200 euro, koos autosse paigaldatava alusega koguni 400 eurot, mõned kuud kasutatuna saab selle komplekti kätte ligi 100 euro eest. Uued lapsevoodid koos kookosmadratsiga maksavad ligi 100 eurot, kasutatuna aga 30 euro ringis. Uus imetamispadi maksab ligi 40 eurot, kasutatuna aga 15 eurot. BabyBjörn lapse kõhukott maksab uuena ligi 100 eurot, kasutatuna aga 20 euro ringis. Beebi lamamistool on uuena ligi 50 eurot, kasutatuna 10 eurot.

Eestisse on tekkinud hulgaliselt veebisaite, kus on väga lai valik erinevaid imikutarbeid. Valdav osa neist on väga vähe kasutatud, seega praktiliselt uued. Kõige suurema valikuga saidid on näiteks Buduaari turg, Perekool, Nupsu, vankrid24, Delfi naisteka foorum, aga ka vanad tuntud Kuldne Börs ja Soov ning eri saitidelt kuulutusi koondav Hydra.

Internetikuulutuste kaudu müüjad on reeglina saavutanud juba teatud vilumuse, nii et kui endal pole mahti kaubale järgi minna, siis saadetakse see postiga. Postikulu on väiksemate esemete puhul ligi 3 eurot ja kaup jõuab kohale 2-3 päevaga. Valdav osa pakkumisi on Tallinnas, Tartus ja Pärnus, nii et kes elavad neis linnades, neil on kergem. Mujal väiksemates kohtades on pakkumisi reeglina väga vähe ja küsitud hinnad samuti krõbedamad.

Ülaloleval pildil on moodne ja praktiline lastevann Tummy Tub, mis uuena maksab üle 20 euro, ent mille kasutatuna saab 10 euro eest.

This slideshow requires JavaScript.

Nõndaks, olen lapse kõrvalt röövinud nüüd mõned tunnid uneaega (halb mina!!!) ja võin lubada endale taas luksust veidi blogida. Niisiis – Irja ja Ingridi võrdlev analüüs. Etteruttavalt olgu öeldud, ja mida Irja eriti uskunud ei tahtnud, et laias laastus ja nö päeva lõpuks olulist vahet ei olnud. Mõlemad sünnitused olid ühed parajad sittumised, kui tsiteerida klassikuid, seda minu täiesti subjektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi. Muide, neile kes vastu vaidlevad – eks kogege ise, ma mõtlen mitte ise sünnitamist, vaid sünnituse kõrval olemist. Need on nimelt kaks täiesti erinevat tera, sest naisel lülitub teatud osa mõistusest sünnituse ajaks välja, nii et ta teatud detaile üldse ei mäleta. See on ka arvatavasti üks põhjus, miks sünnitust peetakse imeks – nii nagu imestab hommikuse päiksetõusu üle end eelmisel päeval mäluauku joonud tegelane. Sarnaselt sittumisega on sünnitus instinktiivne protsess, naisel on selle käiku väga raske sekkuda. Loe edasi

Suurim muutus, mis mind kui isa pärast lapse sündi tabas, on suur väsimus. Kuivõrd laps sündis öösel, siis olin sünni-öö praktiliselt magamata. Ja ka sellele järgneva öö. Ning ka kolmanda öö. Tahad ikka naisele olla hea mees, eksole, ja vaadata, et lapsega oleks kõik ok. Tahad anda oma kallile naisele puhkust, kui näed, kui kurnatud on ema pärast sünnitust. Seetõttu pole ime, et ka blogimine on vaevaline. Heitsin pilgu oma eelmisele sissekandele – no on täielik saast. Ilge jura. Väsinud aju sünnitis. Vastsündinud lapse kõrvalt, väsinuna pole blogimine just kõige parem mõte. Loe edasi

Olen olnud varem kahe sünnituse juures ja nüüd avanes võimalus olla kolmanda juures ning tunne, mis valdab sel puhul, on, et miks ei võiks mehel olla võimalus naist sünnituse juures rohkem abistada.

Abistamise vajadus ilmneb loomulikult juba raseduse ajal. Loodus on nimelt kummaline, sest nõrgem sugu on pandud kandma ligi 10 kg täiendavat koormat, ilma, et füüsiliselt palju tugevam mees saaks sellest midagi enda peale võtta. Mehe ürgne roll on hankida lihtsalt toitu ja kindlustada lapseootel naisele peavari, ent tundub, et lapse kandmise kõrval on see käkitegu. Mehel võiks olla võimalus kasvõi natukenegi last kanda, kindlasti suureneks sellest mehe side lapsega ning mees saaks aimu sellest, mida lapse kandmine endast tegelikult kujutab. Loe edasi