Miks Eestis pole pere-ettevõtteid?

1

Kirjanik Sven Kivisildnik kirjutas äsja Postimehes, et lapsed on küll iseäranis nummid, aga keegi ei taha neid enam tänapäeval, kuna neil pole funktsiooni.

Siit võib küsida, kuhu see funktsioon siis kadus? Ok, peab tunnistama, et veel sada aastat tagasi tehti lapsi põhiliselt selleks, et oleks omast käest odav tööjõud talutööde tegemiseks. Lapsi tehti ja kasutati sisuliselt orjatööjõuna. Tänapäeval on orjade pidamine valdavalt keelustatud, mistõttu on paljude inimeste jaoks muutunud laste tegemine mõttetuks.

Aga kas lapsi peab kasutama ainult odava tööjõuna füüsiliselt raske töö tegemisel? Näiteks Euroopa traditsioonis on ettevõtlus traditsiooniliselt pere traditsioon. Pere tegutseb ühiselt millegi nimel- näiteks aitavad lapsed luua perefirmale internetilehekülje, joonistavad firma logo või müüvad telefoni teel kaupa. Koos saab mõelda, kuidas ettevõtet arendada ja tooteid või teenuseid müüa. Pere jaoks ongi oluline, et kõike saaks koos teha, et pereisa ei peaks pidevalt kusagil ära olema. Koos saab tegutseda ja reisida. Euroopas on enamik ettevõtteid pere-ettevõtted. Ja Euroopa juhtivad firmad nagu Volkswagen, BMW, Bosch, Fiat, PSA Peugeot Citroen, ArcelorMittal, AP Moller Maersk, Roche, Porsche, Michelin, Heineken, Aldi, Novartis, Ikea, Bonnier Grupp, Liebherr, Pirelli, Danfoss, Miele, Indesit, Benetton, Hermes, Prada, Lego, Bic, Lavazza, Campari jne jne – need kõik on perefirmad.

Nüüd tekib küsimus, et kui Euroopas on valdav osa ettevõtteid ja juhtivad ettevõtted pere-ettevõtted, siis miks see pole nii Eestis. Enamik Eesti ettevõtteid on loodud kas endiste töö- või koolikaaslaste või lihtsalt sõprade baasil. Kus siis ettevõtjad veedavad oma aega perest eemal või pole neil üldse mingit peret. Sellise, sõprade ettevõtte kõrvale ei mahugi peret - paljud ettevõtjad on tunnistanud, kuidas nad elasid ettevõtte loomise ajal töö juures ja magasid kontoris diivani peal.

Olgu öeldud, et pere-ettevõtlus põhineb, nagu nimigi ütleb – perel. Ja pere koosneb traditsiooniliselt nii vanematest kui lastest. On selge, et kui Eestis ei sünni lapsi, siis ei saa olla peret, ei saa tekkida pere-ettevõtteid ja pole ettevõtlust. Kivisildniku küsimust edasi arutades- kas siis pere-ettevõtte loomiseks pole lastel mingit funktsiooni? Peredel ja pere-ettevõtetel põhineb terve ühiskond ja majandus- kui Eestis seda pole, siis on asi kuidagi kipakas. Kui majandusterminites rääkida, siis selles osas on turg täiesti tühi.

Tühimik iseenesest ei täitu, seda näitavad viimased paarkümmend aastat. Tühimiku täitmiseks peab riigi valitsus olema suuna näitaja. Et innustada looma mitte lihtsalt ettevõtteid, vaid pere-ettevõtteid, viia läbi koolitusi ja tõsta esile positiivseid eeskujusid. Aidata luua ja kinnistada kultuuri, et pere peaks koos olema ja tegutsema, mitte et ema, isa või lapsed käivad kusagil pidevalt ära.

Karjäärinaise ellu ei mahu mees ega laps

16

jonesSamantha Jones, kaader seriaalist “Seks ja linn”.

Vaatasime koos Irjaga just uuesti üle 2010. aasta filmi “Seks ja linn”, mis põhineb samanimelisel populaarsel seriaalil. Vaatasin neid tegelasi ja mis võib järeldada- kõige ehedam ja vabam ning kahtlemata õnnelikum on Samantha Jones. Ta saab ainsana olla see, kes ta on. Sest ta ei ole abielus ja tal ei ole lapsi.

Olin ise varem 11 aastat karjäärinaisega abielus ja minu elu oli kui kombinatsioon Mr Bigist (Carrie abikaasa), Steve Brady’st (Miranda abikaasa) ja Harry Goldenblatt’ist (Charlotte’i abikaasa). Pidevalt oli üks tülitsemine, pidev vigade otsimine. Lapsi kasvatasid hoidjad. Kordamööda süüdistasin naist ja iseennast. Ja loomulikult ei saanud ma olla mina ise. Elasin sellist teeseldud elu, aeg-ajalt oma pingeid alkoholiga maandades. Küll proovisime ühte nippi, küll teist, aga miski ei õnnestunud. Pealtnäha paistis ehk kõik isegi ilus ja veatu, aga sisemiselt oli asi täitsa mäda. Ainus õnnelik periood oli see, kui naine oli mõned kuud pärast lapse sündi lapsega kodus.

Irjaga olen olnud abielus 8 aastat ja mingeid jamasid pole olnud. Ma algul arvasin, et see tuleb mingist müstilisest sobivusest. Aga mida aeg edasi, seda enam olen veendunud, et asi on tegelikult väga lihtne- Irjal pole karjääri. Meie kohtumise ajaks oli ta oma prokuröri-karjääri seljataha jätnud. Meil oli hea siis, kui polnud lapsi ja on hea siis, kui on laps ning tõenäoliselt pole probleemi, kui on palju lapsi. Ma näen, et Irja on õnnelik. Tema õnnelik olek kadus niipea, kui ta pidi mõneks päevaks tööle minema. Siis oli ta üks suur närvipundar ja meil läks kõik vussi.

Viimasel ajal on otsitud vastust küsimusele, miks naised ei sünnita. Küll räägitakse, et raha pole, küll, et mees on kehva. Põhjus, miks naised ei sünnita on tegelikult lihtne: naistel on karjäär. Naise karjäär ja abielu ei sobi kokku, veel vähem sobivad kokku naise karjäär ja laps või lapsed. Karjääri tegeval naisel on kõige parem olla vallaline ja ilma lasteta. Siis on naine kõige õnnelikum. Või siis teine võimalus, naine on abielus või lastega kodus ja loobub karjäärist. Siis on naine õnnelik ja tahab lapsi. See jutt, et naine saab edukalt karjääri, abielu ja lapsi ühendada on üks suur jama ja pettus. Ma saan aru, et ettevõtetel on kasulik abielus ja lastega naisi tööle meelitada, sest nad küsivad vähe palka, aga see on vastutustundetu. Tegelikult on sellised naised väga õnnetud, kuigi nad ei näita seda sageli välja.

Väike täpsustus. Karjääri all pean silmas pühendumist mingile tööle väljaspool kodu, et ametiredelil tõusta, ennast töös teostada. Loomulikult saab naine end teostada muul moel kui tööd tehes- näiteks lapsi kasvatades või tegeledes oma huvialadega. Näiteks Irja kirjutab lapse uneajal ajakirjanduslikke artikleid, blogi sissekandeid ja raamatut ning see ei takista kuidagi suhet.

Soome Jonathan käis presidendi juures, Eesti Jonathani pole kellelegi vaja

2

toisenKaader sarjast Toisenlaiset frendit (Mikko on keskel).

Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast. Tooni, kuidas suhtutakse erivajadustega inimestesse, annavad ette riigi juhid.

Eilse oli taas Soome TV1 pealt eetris erivajadustega inimeste endi tehtud sari erivajadustega inimestest “Toisenlaiset frendit”, kus üks neist käis külas presidendil Sauli Niinistöl Mäntyniemi residentsis. Mikko oli saatnud presidendile kirja, et tulla vabariigi aastapäeval presidendiga kohtuma, aga president kutsus teda eraldi oma residentsi, samadel alustel eri riikide suursaadikutega. Mikko oli väga õnnelik.

Eesti puhul tuleks ilmselt küsida mitte seda, kas selline asi on võimalik, vaid kas selline asi on üldse mõeldav. Vastuse arvamiseks pole vaja olla kõige teravam kriit karbis.

Täielik ime! Rinnapiimal Juulike taastus raskest viirusest ühe päevaga

7

Küllap on Titeblogi lugejad üllatunud, et viimastel päevadel pole olnud ühtegi uut sissekannet. Mis on juhtunud?

Juhtus see, mis ükskord juhtuma pidi. Juulike sai, kas muutlikest kevadilmadest tingituna või seoses praeguse viiruste perioodiga omale külge karmi haiguse. Mis lennutas tema palaviku üleeile otse taevasse- esmaspäeva pealelõunal oli lapse pea tulikuum ja kraadiklaas näitas 38,6 kraadi.

Irja nagu hoolivale emmele kohane oli loomulikult paanikas. Tahtis jälle kiirabi kutsuda, nagu eelmisel korral, kui Juulil oli palavik ja ta oksendas kõik toidu välja. Ning mil Juulikesel kiskus nägi krampi. Millega seoses kutsusime igaks juhuks kiirabi ning millega seoses tehti Juulikesele haiglas kõikvõimalikud proovid ja tuvastati lõpuks Angelmani sündroom.

Aga lähme tagasi üleeilse, esmaspäevase päeva juurde. Seekord oli palavik isegi kõrgem ja laps oli väga loid. Ent erinevalt eelmisest haiguskorrast läinud sügisel laps ei oksendanud. Mistõttu jäi talle rinnapiim ilusti sisse. Ütlesin Irjale, et paanikaks pole põhjust, minu varasema kogemuse põhjal pole 38,5 lapse jaoks midagi hullu veel. Katsetame ära, kuidas mõjub haigele lapsele rinnapiim.

Seda öeldes võtsin loomulikult riski, sest ma ei tea, kuidas mõjub lapsele sellise palavikuga rinnapiim. Varasemast kogemusest tean, et kui lapsel on juba kella 4-5 ajal õhtul sedavõrd kõrge palavik, siis kerkib see hilisõhtuks 39,5 peale, alla niisama lihtsalt ei tule ja ainus lahendus on lapse viinaga üle hõõrumine. Ning seda mitu päeva järjest, sest kõrge palavik lapsel niisama lihtsalt alla ei tule. Kuigi lootsin, et nii hulluks asi ei lähe ja et emake loodus on rinnapiima näol andnud lapsele kaitse kaasa sellisteks puhkudeks, kartsin siiski hullemat, sest mul puudus rinnapiimaga vastav kogemus.

Irja muidugi minu juttu eriti miskiks ei pidanud, vaid tahtis kutsuda kiirabi. Mina ütlesin, et pole mõtet enne kui palavik tõuseb üle 39. Et siis vaatame, mis edasi saab. Ütlesin, et alles 38 juures hakkab viirus surema ja selline 38,5 on veel täiesti ok palavik. Irja vastu, et tema lugenud, et alates 38st tuleb lapsel hakata ravimitega palavikku alla võtma. Ta enne ei jätnud oma jonni, kui olin nõus tooma apteegist paratsetamooli küünlaid. Nii ma siis läksin ja ostsin ühe paki neid küünlaid nimega Efferalgan, mis sisaldavad paratsetamooli ja on mõeldud väikelastele. Üks 150 mg küünal iga kuue tunni järel pärakusse panna. Pakk maksis paar eurot. Apteeker veel soovitas, et küünla võib õliga libedamaks teha, et paremini sisse läheks.

Kui apteegist tagasi tulin, nii kella 18 ajal oli lapse olukord jätkuvalt kriitiline. Palavik püsis kõrge ja ei näidanud mingeid alanemise märke. Kartsin, et asi lõppeb nagu eelmisel korral, kui kutsusime kiirabi, viisime lapse haiglasse, kus lapsel tekkis krambihoog, ta pandi tilguti alla ja kus palavik püsis mitu päeva ja laps oli pärast haigushoogu mitu nädalat jõuetu ja loid.

Ütlesin siiski Irjale, et proovime ära, kuidas mõjub lapsele rinnapiim. Eelmisel korral, kus kahtlustasime Irjal pähklitest tingitud mürgitust (toksikoosi), kuna oksendas kõigepealt Irja ja siis oksendas laps, ei püsinud Juulikesel rinnapiim sees ja seetõttu ei avaldunud rinnapiima mõju. Nüüd oli olukord teine ja Juulikesele jäi kõik ilusti sisse.

Juhtuski nii, mida ma olin kartnud. Kõrge palavikuga tulikuum laps klammerdus õhtul kella 6 ajal tissi külge ja ei lasknud enne lahti kui alles hommikul kella 10 ajal. Ja mis huvitav, kõrge palavik oli selleks ajaks kadunud. Täielik ime! Ei mingeid krampe! Paratsetamooli küünlaid ei läinudki vaja. Kui aus olla, siis eelmisel korral, kui kiirabi kutsusime ja Juulike haiglasse pandi ja seal küünlaid kasutasime, siis polnud neist suurt midagi kasu. Palavik ei alanenud küünaldele vaatamata. Lapsele tuli süsti teha.

Muidugi Irja oli hommikuks väga kurnatud, sest ta pidi öö otsa imetama ning iga paari tunni järel last ühe rinna pealt teise peale tõstma. Ainus, mida ta sai teha, oli vahepeal tualetis käia. Süüa tõin ma talle voodisse. Tegelikult tahtis ta rohkem juua, sest oli ise ka natuke haiglane.

Nii pikk imetamine on Juulikese jaoks omamoodi rekord. Ma ärkasin öösel mitu korda üles, kontrollimaks lapse olukorda ning nägin, kuidas ta pidevalt imes intensiivselt. Seda peaaegu 16 tundi järjest. Ja kõrges palavikus. Müstika.

Terve eilse, teisipäevase päeva alanes lapse palavik järk-järgult kuni õhtul võis Irja mulle rõõmsalt teada anda, et palavik oli täiesti kadunud. Ühe päevaga! Liigitasin selle juhtumi imede kilda. Et laps nii kõrgest palavikust nii kiiresti taastub. Tean oma varasemast kogemusest, et nii kõrge palavik püsib mitu päeva järjest. Kui lapse sügisel arstide hoole alla andsime ja laps oli kõikvõimalike rohtude peal, siis püsis palavik hea mitu päeva ja laps oli pärast seda mitu nädalat justkui ära vahetatud- selline passiivne ja loid.

Nüüd aga, pärast ühte 100% rinnapiima ööd uinus Juulike eile õhtul oma tavapärasel ajal kella 10 ajal ning ärkas alles nüüd, kella 7 ajal hommikul. Tõusis voodis reipalt istukile ja vaatas mulle oma armsate siniste silmadega otsa. Ta oli aktiivne ja reibas, nagu tavaliselt, nagu poleks midagi vahepeal juhtunud. Irja kraadis- lapse temperatuur oli 36,6.

Näib, et rinnapiimas on ikkagi midagi enamat kui lihtsalt vesi, nagu lastearstid on Irjale korduvalt rääkinud. Lapse haiguse puhul on rinnapiim minu kogemuse põhjal kõikse parem rohi.

Kas seks on inimõigus?

seksVäljavõte mirror.co.uk veebist.

Kuigi seksi peetakse enamasti siivutuks ja kõlvatuks tegevuseks, millest ainuüksi kõnelemine on halb toon, ei kujuta ilmselt ükski täiskasvanud inimene ette elu ilma seksita. Ütleme siis, et tahaks seda proovida kasvõi korra elus.

Inglismaa ajalehtedes on ilmunud rida kirjutisi selle kohta, kuidas kohalikud omavalitsused tellivad erivajadustega inimestele isegi hooldekodudesse seksterapeute ja prostituute, kuna leitakse, et see rahustab inimesi ja seksi peetakse inimõiguseks.

Tõesti. Hea küsimus. Kas see, kui sa oled jäänud halvatuks või kaotanud jalad, tähendab, et pead saatma oma elupäevad mööda täielikus tsölibaadis? Või pead seksi ja läheduse nautimiseks ootama nii kaua, kuni leiad omale elukaaslase? Kas erivajadustega inimene on seksimise võimalustest eraldatud ainult sellepärast, et ta on erivajadustega? Ja kui seks on inimõigus, siis miks ei tagata seda õigust erivajadustega inimestele?

Kas seks on üldse inimõigus? Või on see lihtsalt üks räpane teema, millest ei ole sobilik rääkida?

Uus tase Puutepunktis: erivajadustega inimesele anti sõna

13

maksKaader täna eetris olnud ETV Puutepunkti saatest.

ETV saadet Puutepunkt tahaks kohe kiita, nimelt on antud sõna erivajadustega inimesele, lastekodust tulnud erivajadustega noormehele Maks. Sellist lähenemist näeb ette ÜRO erivajadustega inimeste õiguse konventsioon. Seetõttu oli saade väga informatiivne ja tore. Rohkem selliseid saateid!

Irja: lisan siia veel juurde, et saates räägiti ka seksist ja seda täiesti loomulikult, ilma et jääks mulje, nagu oleks tegu millegi ebanormaalsega. Saatejuht kajastas äärmiselt sümpaatselt Maksi seksi ja erootilise massaaži otsinguid. Tõepoolest, aitab valehäbist. Ka erilised inimesed vajavad seksi ja see on täiesti normaalne. Tore, et Puutepunkt selle olulise teema ees silmi ei sule. Muide, Maksi jutust tuli välja, et ta on ka prostituuti otsinud. Äkki võiks seadustada prostitutsiooni erandjuhtudel, näiteks erivajadustega inimeste tarbeks? Või isegi pakkuda neile vastavat tugiteenust riigi poolt, kuna neil endal on seksi väga raske leida??

Soome daunid käisid Rhodosel

10

toisenlaisetKaader sarjast Toisenlaset frendit (Teistsugused sõbrad).

Kuivõrd Eesti daunid on aborteeritud, siis jälgime Soome daunide tegevust TV1 pealt sarjast Toisenlaiset frendit. Täna eetris olnud osas käisid daunid Sanna ja Sonja koos sügava vaimupuudega Kata’ga koos Rhodose saarel.

Kuigi nad on kõik tugeva vaimse puudega, said nad ometi väga hästi hakkama. Ja kohvikulaua taga tšillides arutasid, kuidas leida Kata’le elukaaslast. Vat siis, kuidas elavad Soome Jonathanid ja Mardid! Reisivad mööda maailma ja naudivad elu.

Siin veel mõned kaadrid:

toisenlaiset2Kata teeb siin tutvust Rhodose mehega.

toisenlaiset3Sonja kohaliku papi embuses.

toisenlaiset5Koos kokteilidega.

toisenlaiset4Õhtul kohvikus tšillimas ja Kata (vasakul) elukaaslase küsimust arutamas.

Samal ajal olid nende sõbrad Soomes ja osalesid koos vaimse puudega saatejuht Timoga (kes on Sonja elukaaslane) tööpraktikal kohvikus, valmistasid porgandisalatit ja kooki:

toisenlaiset6Siin on sõbrad köögis.

toisenlaiset7Ja siin serveerivad kohviku külastajatele toitu.

Saatejuht Timo sai pärast veel täita oma unistuse ja käia külas päris raadiojaamas.