Väljavõte boobsangels.com veebist.

Ma olen kogu aeg imestanud selle üle, et imetava naise rinnad näevad välja nagu pornostaaril. Või õigemini imiteerivad pornostaarid imetava naise rindu. Selliseid, kus tissid on piima täis. Miks? Sest elu näitab, et sellised rinnad on mehe jaoks erutavad. Ma kordan: just sellised imetava naise rinnad. Naised topivad omale rindadesse silikooni, et saada just selliseid imetava naise rindu meenutavaid rindu.

Nüüd tekib omakorda küsimus, miks just imetava naise rinnad on mehe jaoks eriti erutavad? Arvatavalt on selline eelistus kujunenud välja inimkonna arengu jooksul, kus sellised rinnad hoidsid meest naise juures kinni. Tõesti, kui ma selliseid rindu vaatan, ei teki mul mingit tahtmist kuhugi minna ega kedagi teist vaadata, need rinnad hoiavad mind naise küljes kinni nagu kleeplint. Ma olen otsekui ära nõiutud.

Kui imetamise ajal hoiavad meest naise küljes kinni rinnad, siis muul ajal täidab seda rolli seks. Nii et kõik on tasakaalus, midagi pole puudu ega midagi ka üleliigset.

Üks “meeleheitel” koduperemees.

Khmm. Khmmm. Kuidas seda nüüd öeldagi. Katsetasime siis nüüd seda, et Irja läks tööle ning mina jäin lapsega koju. Esiotsa polnud vigagi. Olen varem lapsega kodus olnud ja see polnud minu jaoks võõras ka nüüd- mähet vahetada ja kakast peput pesta pole minu jaoks mingi probleem. Olen Vene kroonust läbi käinud ja hullemaidki asju näinud-teinud kui lapse sita rookimine, aga üksikasjadesse ma siin igaks juhuks ei laskuks, sest esiteks mine tea, kes kuidas võib solvuda ning teiseks ei annaks see teadmine midagi juurde. Lapsepõlves olen elanud mõnda aega maal koos vanaemaga ja KÕIKI töid teinud, nii et minu jaoks pole miski elus võõras. Ütleme siis nii, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt valmis lapsega kodus olema.

Nõnda. Jäin siis lapsega koju. Naine läks tööle. Esiotsa oli kõik hästi, saime lapsega ilusti hakkama, ta isegi SÕI natuke mangopüreed, kuigi plödistas enamuse suust välja ja vaatas mind sellise pilguga, et noh, heaküll, ma limpsisin veidi seda möga, aga millal siis seda va õiget kraami, tissipiima antakse. Ütlesin lapsele, et oota veidi, kuni emme koju tuleb, küll siis saad. Selle peale keeras ta end külili, pani pöidla suhu ja kukkus seda aktiivselt lutsima. See on ilmselt pärilik, ma olin ise ka väikselt suur sõrme imeja ja saladuskate all olgu öeldud, et imesin sõrme (nimetissõrme) kuni kooli minekuni. Häbi mul olgu, ausõna!

Tõeline tšikaago algas siis, kui meie emme lõpuks koju tuli. Ma ootasin, et ta on rõõmus, kui koju jõuab (ta on alati rõõmus, kui ma ise koju tulen), aga kus sa sellega. Ta oli püha viha täis, tormas kirjutuslaua juurde, võttis arvuti ja kukkus midagi kirjutama. Ma püüdsin ääri-veeri küsida, et kuidas läks ja kas ta sooviks ehk lapsele süüa anda. Selle peale sõimas ta minul ja lapsel näo täis, ma ei mäletagi enam , mis ta täpselt ütles, aga midagi taolist, et “Minge minema!” ja “Jätke mind juba ükskord rahule!”

Mõtlesin selle peale, et assa raisk. Küll nüüd ütles. Samas polnud see minu jaoks midagi üllatavat. Oma eelmises suhtes oli täpselt sama lugu. Naine läks lapse kõrvalt varakult tööle ja oli alati püha viha täis kui koju tuli. Siis ma ei saanud sellest aru, milles asi, mõtlesin, et naine on lihtsalt ülbe ja vastik. Või et ma pole ise suurem asi mees, ei saa naise vajaduste rahuldamisega hakkama. Ootasin ju, et naine oleks tänulik, et ma oma karjääri tema omale ohvriks tõin. Mu oma ema oli laste kõrval pikalt kodus olnud ja ta ei olnud õnnelik, lootsin oma enda naisele pakkuda võimalust õnnelik olla ja karjääri teha. Aga see ka ei sobinud. Ma poleks eales uskunud, et naise karjääritegemine lõppeb sõimu ja õiendamisega, nii et lapsed nutavad ja vanemad paugutavad uksi. Siis ma ei saanud aru, mis on valesti, aga nüüd mõistsin: naine vajab väikse lapsega koos olemist kui õhku ning kui ta seda ei saa, jääb teatud oluline vajadus rahuldamata ning naine muutub tigedaks. Seda tigedust ei paranda miski, olgu mees kodus lastega nii hea kui võimalik. Pigem on mehe headus siin pöördvõrdelise tulemusega: naine hakkab meest kadestama, et too lastega hästi läbi saab, naist valdavad süümepiinad ning ta muutub veelgi kiuslikumaks. Kui mees ja naine siin oma elukorraldust ei muuda, siis on lahkuminek vältimatu. Sest muudatused on hädavajalikud- lõputu jagelemine ja närvitsemine muudab elu põrguks nii vanematel kui lastel. Ma mõtlen siin õudusega sellele eesti perele Brüsselis, kus kodus olnud mees naise teise ilma saatis. Mõistan täiesti ajakirjanik Jaanus Piirsalu, kes kirjutas, et lapsega kodus olek ajas ta hulluks. Olgu veel öeldud, et minu eelmises suhtes oli naine  väga tšill ja mõnus, kuni last kodus imetas. Asi kiskus põrguks peale seda, kui ta tööle läks ja kuivõrd ta polnud nõus oma elustiili muutma, oli suhte purunemine vältimatu. Irja õnneks ei pressi peale, et tema peab tingimata väikeste laste kõrvalt karjääri tegema. Ta ütles mulle täna, et ta võib ise heameelega lapsega kodus olla- ta olevat sellest ise aru saanud.

Praegu ongi laps jälle tagasi tissi otsas ning peres taas rahu majas, nagu poleks midagi olnud. Laps tunneb end nagu paradiisis, nurrub mõnust ning ema on samuti üliõnnelik. Kui temalt pärin nüüd, miks ta minu peale vihastas, siis ütles ta, et ei oska seda seletada. Küll aga kinnitas ta, et talle mõjus lapsest eemalolek väga traumeerivalt. Ta oli mõelnud kogu aeg lapse peale ja õieti tööd teha ei saanudki. See oli teda vihastanud. Ma sain aru, et see oli selline stiihiline, jõuetu viha, umbes selline, millest saavad alguse revolutsioonid.

Nüüd aga on küsimus, miks oli minu ema kodus lastega õnnetu. Tal ju olid ometi kõik tingimused loodud: sai ise lastega kodus olla ja mees käis tööl. Ilmselt oli põhjus selles, et naisel oli varem kodus väga raske, kuna mehed koduseid töid enamasti ei teinud ja naist ei aidanud. Samuti ei olnud 40 aastat tagasi praegu levinud kodumasinaid, mistõttu pidid naised paljusid töid tegema käsitsi. Ühtlasi oli see aeg, kus lapsed kolisid oma vanemate juurest linna, nii et vanavanemad ei saanud kah aidata. Mu ema unistas tööle minekust, aga see tal õieti ei õnnestunudki. Sellest kujunes mul väärkujutelm, et naisel on kodus lastega halb ja ta ta on õnnelik siis, kui tööle läheb. Tegelikult, nagu näitab minu kogemus, ei ole laste kõrvalt tööle läinud naine õnnelik.

Üks asi veel. Tavaliselt on meie peres kombeks, et kui minu tööasjad on aetud, on laps ilusti puhanud ja toidetud ning saame kõik koos jalutama minna. Nüüd hakkas Irja pärast töölt tulekut veel last toitma, see võtab omajagu aega ning jalutama me niipea ei jõuagi. Ei kõlba see ema tööleminek väikse lapse kõrvalt ikka mitte kuhugi. Õnneks on Irja selle seisukohaga täiesti nõus.

Vaatan kõrvalt, kuidas palavikus ema oma last imetab ja ma ei kujuta ette, kuidas ema sellises olukorras veel eraldi lusika või isegi pudeliga last toidaks. Kuidas ta seda suudaks? Irja jaksab praegu vaid lamada ning imetada, kõrvalt midagi söögiks näksida. Ta ei kujuta ette, et peaks üles tõusma ja hakkama lapsele eraldi püreesid tegema ning siis last nendega söötma. Ta kukuks ilmselt enne oimetult pikali kui laps söödetud saaks.

Sestap, kui ma nüüd kõrvalt seda pilti vaatan, siis näen, et haiguse puhul on rinnapiim asendamatu. Kui ema ei taha end just haigena oimetuks rabada ja nõnda südant ning muid organeid koormata. Rinnapiim on haiguse puhul ka lapsele asendamatu, sest tean omast kogemusest, et laps haigena naljalt toitu suust sisse ei võta, ega ka jooki. Nõnda tuleb haiget last toitu lausa sundida sööma, või jooki vägisi suust sisse ajama. See ei ole eriti meeldiv vaatepilt ja sellega käib kaasas suur nutt. Imestamapanev on minu jaoks ka see, et rinnapiimal laps on terve ja reibas isegi siis, kui vanemad on kõrge palavikuga voodis. Lausa hämmastav. Ilma rinnapiimata olen näinud pilti, kus vanemad on terved, aga laps on pidevalt haige.

Osa neist on siin näha.

Väljavõte channel4.com veebist.

Eestis sünnituse-teemalisi sarju ei näidata millegipärast üldse, Soomest tuleb ka vaid 1950ndate Londoni ämmaemandate tegevust kajastav Call The Midwife, aga Britid on teinud ohtralt sünnitus-teemalisi sarju, mis internetist huvilistele kättesaadavad.

Manchesteri ämmaemandate tegevust kajastab BBC sari The Midwives, siis jookseb Channel 4 pealt juba neljandat hooaega sünnitusteemaline sari One Born Every Minute ja lisaks hakkas jooksma ITV sari Home Delivery, mis kajastab Inglismaal seadustatud kodusünnitusi. One Born Every Minute viimase, 4. hooaja 3. ja 7. episoodis näitab isegi Lätist pärit sünnitajaid.

Eestis on seatud laste sünd justkui prioriteediks, mis aga ei kajastu absoluutselt meediapoliitikas, sest riigi ringhäälingus ei kajastata lapseootuse ja sünnituse teemat peaaegu üldse. Sõnad ja teod käivad siin vähemalt laste osas teineteisest lahus, millest on kahju. Inglismaal, kus jookseb hulgaliselt vastavaid sarju, on näiteks sünnituste arv tõusuteel.