Rakvere Villa Theresa restoranis tuli Edgar Savisaare ja Priit Toobaliga juttu rahast. Edgar Savisaar oli lubanud, et hakkame tema nõustamise eest saama igas kuus 50 tuhat krooni ning olime sellega päri. Olime selleks ajaks blogimisega tegelenud kolm aastat ja mingit kindlat sissetulekut veel polnud. Kuigi Savisaar polnud just teab mis ideaalne sponsor, aga see oli pärast mitmeaastast ponnistust vähemalt midagi. Pealegi oli tegemist valitsuskriitilise blogiga ja kust mujalt liitlasi otsida kui opositsiooni hulgast. Meil oli idee, et hakkame blogis vihjete eest raha välja andma ning meil endal selleks raha loomulikult polnud. Vihjete eest preemiate maksmine töötas väga hästi, kuna erinevalt muust maailmast pole Eestis see olnud kombeks, mistõttu on inimesed meeldivalt üllatunud ja on selge, et niisama lihtsalt keegi väärt infot välja anda ei taha. Parim motivaator on aga teatavasti raha, ilma palgata teevad tööd vähesed.
Priit Toobal ütles, et hakkame saama 40 tuhat. Vaatasime Irjaga hetkeks teineteisele otsa, aga olime sellega siiski päri. Toobal jätkas, et kui valimistel, ta pidas silmas samal sügisel toimuvaid kohalikke valimisi, et kui valimistel Tallinnas läheb hästi, siis saame preemiat veel samapalju. Ning loomulikult pidi koostöö jätkuma ka pärast kohalikke valimisi.
Toobal rääkis, et otse ta erakonna kassast raha maksta ei saa, ja meile maksmiseks loob ta eraldi MTÜ. Selleks pidi saama mingi Euroopa agentuur või midagi säärast. Esimese makse lubas ta teha koheselt ning rääkis, et piisab vaid sellest, kui esitame talle arve. Ta rääkis, et see MTÜ on veel asutamisel, aga selle registreerimisega pidi minema 2-3 päeva. Mis veel meenub, oli see, kui Toobal ütles, et raha on vähemalt pooleks aastaks olemas. Selline jutt äratas usaldust.
Loomulikult olin väga õnnelik. Pärast mitmeaastast närutamist selline pakkumine! Ainus mõte oli, et nüüd saame Tartu maja laenuvõla kaelast ära ning omale normaalselt süüa osta. Blogimine teatavasti mitu aastat midagi sisse ei toonud ning kuivõrd olime oma säästud investeerinud Tartu majja, lootuses maja teenima panna ja sealt hiljem korralikke dividende võtta, siis meil vaba raha ei olnud. Elasime tol ajal, piltlikult öeldes õhust ja armastusest ning oleks arvatavasti juba kusagile välismaale hotelli toateenijaks või ehitusele tööle läinud, kui poleks tulnud ahvatlevat pakkumist Edgar Savisaarelt endalt.
Savisaar raha osas suud lahti ei teinud. Mõmises vaid vaikselt kaasa kui Toobal rääkis. Oletasin tookord, et ta raha-asjadest suurt midagi ei jaga, nii et on kõik delegeerinud Toobalile ja ma ilmselt ei eksinud. Välja arvatud selle vahega, et Toobalile raha-asjade usaldamine vabastas erakonna juhi vastutusest. Ta võis küll kõike otsustada, aga ei pidanud millegi eest vastutama. Väga mugav. Umbes nii nagu tuntud Itaalia investeerimismagnaat Ernesto Preatoni oli lasknud kõik paberid täita ja allkirjad anda oma advokaadil Aivar Pihlakul. Lõpuks oleks Pihlak selle eest äärepealt vangi läinud.
Tol hetkel tundus, et Keskerakonnal on raha jalaga segada. Oli valimiste aasta. Suvel ootasid ees europarlamendi ja sügisel kohalikud valimised. Tol hetkel võimutses poliitikas veel Reformierakond, näiteks lootsid nad saata Brüsselisse koguni 3 inimest. Sotsid olid tol hetkel veel valitsuses ning opositsioonis istusid Keski omad koos läbi pekstud rahvaliitlastega. See oli aeg, mil tundus, et opositsioon võiks isegi valimistel revanši võtta ning võimule tulla ja Edgar Savisaarest oleks võinud saada hea õnne korral isegi Eesti president.
