Väike põnn üllatavalt terve

21

rosy

Väike põnnu vahetult pärast tissi otsas maiustamist.

Sooviti positiivseid uudiseid- palun. Väike põnn, kes ligemale kuu aega tagasi emme kõhust välja ronis, on üllatavalt terve. Kui varasemalt on mul olnud kuu ajase lapsega probleeme nii nahalööbe kui nohuga, siis nüüd- ptüi-ptüi-ptüi- mingeid sääraseid muresid pole olnud. Peale sündi tuli ninast välja üks suur koll, mis oli sinna ilmselt kõhus olles tekkinud ja nüüd kuu aega on nina olnud täitsa puhas. Täielik müstika. Hakka või uskuma, et päeva vanuse lapse vaktsineerimata jätmine teebki imesid. Ja et vaktsiinid tapavad ära väikelapse loomuliku, kaasa sündinud immuunsuse.

Näiteks Juuliga, kes sündis samuti külmal ajal, ja sai kõik vaktsiinid, oli pidevalt nohuga probleeme ja väiksel lapsel on maru raske ninast seda tatti kätte saada. Peaaegu et võimatu. Nohust tekib lisaks kõrvapõletik, mis Juuliga ka juhtus, õnneks kergel kujul. Lisaks tekkis Juulil hirmus nahalööve pepu peal. Laps oli pidevalt viril ja nuttis väga palju, ajas end aeg-ajalt sirgu ja röökis isegi tissi otsas. Ma olen kirjutanud, et ma ei saanud peale sündi koju jõudes nädal aega öösel üldse magada, emmest rääkimata, kes oli hullumas ja kaalus juba kunstpiimasegu kasutamist.

Väiksel põnnil on nahk senimaani olnud täitsa puhas ja pole näha, et midagi tekiks. Laps sööb hästi, on reibas, ei aja toitu üldse välja (teine suur ime!!!), magab öösiti norinal ja naerab une ajal. Ei usuks, kui ei näeks, et selline asi üldse võimalik on. No eks laps muidugi teeb-aeg-ajalt häält ka, aga nii-öelda taluvuse piires. Kuivõrd emmel on tissis piima palju, siis sööb maru ahnelt, mistõttu ahmib vahepeal õhku sisse ja siis tulevad hirmsad krooksatused suust välja.

Lisaks meeldib lapsele käia vannis:

rosy2

Ja uinuda issi õla peal:

rosy3

Filmisoovitus: Elujõud (Chce sie zyc), Poola 2013

eluonilus

Kaader filmist Elujõud.

ETV pealt tuli sel kolmapäeval Poola 2013. aasta film Elujõud, mis põhineb tõsielulistel sündmustel ja kajastab erivajadusega inimese elu. Küllalt õpetlik lugu, haakub Joonatani teemaga, millest on olnud siin blogis varem juttu.

Näitab, kuidas postsovetlikes riikides lahterdatakse erivajadusega inimesed juba varakult juurviljadeks ning hoitakse neid vägisi kinni vanglatingimustes, samas kui normaalne oleks lasta neil ühiskonnas toimetada tugiisiku abil.

Väga meisterlikud näitlejatööd.

Filmis kordus on täna keskööl.

Lapse nime saab kohe pärast sündi ära registreerida

2

Eesti e-riik on muutnud noore pere elu väga mugavaks. Kui varem pidi värske isa, või siis ema lapse nime registreerimiseks perekonnaseisuametisse minema, teise vanema volitus näpus, siis nüüd saab seda teha otse sünnitusmajas. Tuleb ainult ämmaemandalt küsida lapse isikukood, see tuleb kohe sünniga kaasa ja selle järgi saab e-riigis lapse nime ära registreerida. Kumbki vanem saab anda taotlusele oma e-allkirja ning juba järgmisel päeval tuleb maavalitsusest teade positiivse sõnumiga. Kui on soovi, saab lasta omale sünnitunnistuse postiga koju saata. Igati mugav lahendus, mis on tekkinud alles viimase paari aasta jooksul.

Nimi käes, saab interneti kaudu teha avaldused sünni- ja peretoetuste taotlemiseks. Suurepärane võimalus ja reaalne kasu Eesti e-riigist.

Need, kes e-riiki turundavad, võiks sellest mõne laheda Apple’i-stiilis video teha, nagu minu meelest on väga andekalt teinud IKEA mehed:

Mida söövad sead?

16

Avalikus ruumis, kaasa arvatud siin titeblogis on olnud mitmeid diskussioone teemal, et loomaliha, kaasa arvatud siis sealiha on toiduks parem kui näiteks Läänemest püütud kala, kuna kala, näiteks heeringas sisaldavat liiga suures koguses raskemetalle. Põhiliselt on loomaliha ja kala tulnud jutuks kui D-vitamiini allikas.

Aga kas on arutatud, või mõeldud selle peale, mida söövad, näiteks, armastatud sead? Sain hiljuti päris juhuslikult teada, et seatoiduks töödeldakse ümber meie kiirsöögikohtades ära visatavat kasutatud praadimise õli. Muidugi võib väita, et siga on selline imepärane loom, kelle liha ei mõjuta tema toit, aga see väide kuulub ilmselt ulme valdkonda. Nii et küsimus laiale ringile: kas ikka teate, mida söövad need sead, kelle liha te hommikust õhtuni näost sisse ajate?

Ning mis veel D-vitamiini puutub, siis tekib see ühend teatavasti nii inimesel kui loomadel nahas päikesevalguse toimel. Näiteks apteegis müüdavat D-vitamiini eraldatakse päikse käes peesitanud lammaste nahast. Siit veel üks küsimus laiale ringile: kas ja kui palju viibivad lihaks kasvatatavad sead päikse käes? Ja kui ei viibi päikse käes, siis kuidas saab sealiha sisse D-vitamiin?

Võibolla peitub eespool toodud küsimustes omakorda vastus küsimusele, miks tänapäeval on inimestel, eriti eestlastel krooniline D-vitamiini puudus, mis omakorda on vähi tekke puhul oluline riskifaktor.

Sünnitusmajas vajaks parandamist toitumine

19

Üks suur eelis, mis Elite kliinikul on teiste sünnitusmajade ees, et toidu saab lasta tuua soovitud kohast, näiteks mõnest tervisekohvikust.

Maarjamõisa sünnitusmajas või üldse haiglates ongi toitumine üks asi, mis vajaks parandamist. Toit on jäänud laias laastus samaks, mis 20 aastat tagasi- kohupiimakreemid ja kartul hakklihakastmes, tee ning kohv. Hea toit tuleb kahjuks väljast sisse tuua.

Üha enam räägitakse nii arstiteaduses kui avalikult toitumise mõjust tervisele, näiteks puu- ja juurvilja söömise vajalikkusest. Isegi Eestis on juba rääkima hakatud lehmapiima- ja gluteenivaba toitu positiivsest mõjust tervisele. Haiglas kahjuks pakutakse põhiliselt piima- ja nisujahutooteid. Samas pole gluteenivaba toitu üldse raske teha ja see ei pea olema kallis- saab näiteks pakkuda peedist, kaalikast ja kõrvitsast, tatrast ja riisist valmistatud toitu. Valge rafineeritud suhkru asemel saaks haiglas pakkuda tumedat, rafineerimata suhkrut, mis sisaldab tervisele kasulikku melassi.

Sünnitus Tartus enne ja nüüd- 1995 ja 2014

1

synnitus

Kaasaegne sünnitustuba. Pildil Maarjamõisa haigla sünnitustuba.

Mul on olnud õnne viibida Tartu sünnitusmajas sünnituse juures aastal 1995 ja 2014. Möödas on peaaegu et 20 aastat ning võiks ehk veidi võrrelda.

Kõigepealt aastal 1995 asus sünnitusmaja Toomel, seal kus praegu koolitatakse ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid, ent mis varem oli osa Tartu Ülikooli kliinikust, mis asuski algselt Toomel. 1995. aastaks oli haigla ise kolinud juba Maarjamõisa, ent naisteosakond oli millegipärast jäänud Toomele. Samas kõrval asusid varem ülikooli anatoomikum ja laipade hoidmiseks mõeldud nn surnukuur, kust õhkas sünnitusmaja akendesse vänget formaliini hõngu.

Kesklinna sünnitusmajal oli omakorda oma võlu: sinna pääses lihtsalt ülikooli peahoonest, kasvõi loengu vaheajal, või mõnest asutusest lõunapausi ajal, et oma vastsündinud last vaatama minna. 1995. aasta kohta võib öelda, et selleks ajaks oli Eestiusse jõudnud peresünnitus, kus sünni juurde lubati kas lapse isa või mõni muu lähedane isik. Samuti olid naistekliinikusse sisustatud mõned peretoad.

Sünnitusmaja sünnitajate vastuvõtt toimus surnukuuri-poolsest otsast, kuhu siis sünnitajad, kas jalgsi mäest üles või siis taksoga, või 1995. aastal juba oma autoga kohale sõitsid. Vastuvõtutoas registreeriti sünnitaja nö sisse, seal kupatati naine kitsukeses toas pikali, vaadati üle, raseeriti kubemekarvadest puhtaks, anti mingi kaust pihku ning kupatati üles teisele korrusele. Mälu järgi tuli majas käia mööda treppe, aga võimalik, et seal oli ka lift, selline, millel uksed avanesid väljapoole ja mis sõites tegi hirmsat kolinat.

Teisel korrusel juhatati sünnitaja sünnitustuppa, mis oli küllalt avar, praegustega sarnane, aga kus puudusid kaasaegsed mugavused nagu vann või isegi tualettruum. Tualetid asusid koridori peal, nii et tualetti minemiseks tuli sünnitajal koridori peale minna. Olgu etteruttavalt öeldud, et palatite, kaasa arvatud perepalati tualetid asusid koridori peal ning sageli tuli oodata tualeti vabanemist. Tavaline pilt oli koridori peal, kus tilgutitega naised käisid, tilgutiraami kõrval veeretades mööda koridori edasi-tagasi.

Sünnitusmajas olid olemas juba kaasaegsed riistad, nagu loote südamehelide kuulamise seade, aga see oli küllalt kobakas ja algeline, mida ei saanud eriti kasutada, kuna sünnituse ajal kadus kogu majas elekter. Elekter oli ära mitu head tundi. Lõpuks tuli elekter mingisse kohta tagasi, kusagil allkorrusel ja selleks, et sünnitustuppa voolu saada, tuli lapse isal vedada pikendusjuhtmeid läbi mitme korruse. Sel ajal sai lapse südamehelisid kuulata vanal moel- kuuldeaparaadiga.

Sünnitus ise kulges nagu sünnitused ikka. Võimalik oli sünnitada kas selili, käpuli asendis või järi peal. Mingeid valutustamise vahendeid nagu gaas, epiduraalist või minispinaalist rääkimata ei olnud. Aga lapsed sündisid kõik ilusti ära, võrreldes praegusega oli kehvalt isoleeritud tubadest kuulda teiste sünnitajate hirmsat röökimist. Tunne oli nagu laulupeol. Igal juhul, kui laps käes, oli tunne väga hea ja õnnis. Sünnitaja ise oli küllalt kehvas seisus, mistõttu tuli teda kõvasti õmmelda. Last tol ajal rinna peale ei pandud, vaid haigla töötajad võtsid ta kohe enda kätte. Tol ajal pesti las ilusti imikuvõidest puhtaks, seda enam ei tehta. Kuivõrd elekter oli ära ja sooja vett ei olnud, õigemini vett üldse ei tulnud kraanist, siis puhastati laps õliga korralikult ära.

Kui praegu pannakse lapsele nabanööri külge plastist klips, siis tol ajal seotu nabanöör lihtsalt nööriga kokku. Naba puhastamiseks anti briljant-rohelist, mis muutis kogu lapse ja vanemate näpud kenasti roheliseks, eriti kui pudelike juhtus värisevate käte vahel ümber minema. Praegu antakse naba puhastamiseks piiritust, mis ei jäta mingeid jälgi ja on igati ok.

Pärast sündi viidi laps mõneks ajaks üldse kuhugi ära, nii et kui tagasi toodi, siis oli algul kahtlus, et kas on ikka õige laps. Tõenäoliselt tehti vahepeal mingid vaktsineerimised või proovid, millest vanemat ei teatatud. Praegu küsitakse iga liigutuse puhul, kas ikka võib lapsele teha. Ning last enam emast ei lahutata.

Laps mähiti kohe pärast sündi ilusti kookonisse ja toodi hiljem emale palatisse järgi. Tol ajal viidi laps ema juurest isegi ööseks minema, seda üldpalatis. Perepalatis sai ema last enda juures hoida. Aga probleem oli selles, et terve haigla peale oli ainult üks või kaks perepalatit ja need olid kogu aeg kinni. Seetõttu pidi ema ühe öö veetma üldpalatis koos teiste naistega. Lapsed oli eraldi palatis ja toodi emadele imetamise ajaks. Sellest ajast on jäänud komme haiglas lapse ja ema käe külge lipik panna. Tol ajal olid lipikud sellised vakstust välja lõigatud ribad, mis nööriga käe ümber seoti. Nüüd kasutatakse peenemat käepaela, umbes sellist, mis pannakse käe ümber rock-kontserdite ajal.

Kui lapsed olid eraldi palatis ja hirmsalt röökisid, siis pandi neile suhu lutt või anti lutipudelist glükoosivett. Ma täpselt ei mäleta, mis mähkmeid tol ajal kasutati, aga levinud olid sellised naiste pesukaitsmete moodi mähkmed, millele ümber seoti kilest püksid. Võimalik, et haiglas olid taolised, sest praeguses mõistes mähkmed, nn pampersid olid tol ajal suur luksus ja neid said lubata keskmisest jõukamad vanemad. Palju kasutati marlist ja riidest õmmeldud mähkmeid, mida pesti ja mida sai korduvalt kasutada.

Tol ajal emale sünnitusmajas mingeid imetamise juhiseid ei antud, pigem toodi lutipudel piimaseguga, et seda anda, kui laps rinda ei taha. Emalt küsiti, kas ta kavatseb hakata rinda andma või eelistab piimasegu.

Kui praegusest ajast rääkida, siis lapse sünd ise on laias laastus samasugune, aga kõik muu on ümberringi tundmatuseni muutunud. Kõigepealt võetakse ema vastu lahke naeratuse saatel. Kõikjal on vaikus ja rahu, uksed avanevad ja sulguvad automaatselt, käeviibutuse peale, nagu kosmoselaevas. Mingid haisu enam kusagil pole, kõik on ilus ja puhas. Ema häbemekarvu enam ära ei raseerita. Sünnitustoas on olemas oma tualettruum, sünnitustoas on suur vann. Loote südamehelide mõõtmiseks on väike aparaat, mille saab vajadusel ema juurde tuua, mitte ei pea ema poole toa suuruse aparaadi juurde minema. Soe vesi, kõik on olemas. Isegi raadiot saab kuulata toas, või lugeda öökapis olevaid ajakirju. Vajadusel saab kasutada valude leevendamise vahendeid nagu naerugaas või tuimestav sprei, samuti valutustamise vahendeid nagu ühe- või mitmekordsed seljasüstid.

Pärast lapse sündi pannakse laps naise rinnale ja jäetakse sinna paariks tunniks. Nabanöör lõigatakse läbi mitte kohe, vaid siis, kui tukslemine peatub. Kui naist on vaja õmmelda, siis tehakse seda nii, et last pole vaja rinnalt ära võtta. Ema ei lahutata kordagi lapsest, kui nii emale kui lapsele pannakse käepaelad- emale suurem ja lapsele pisike.

Lapse kaalumine ja riidesse panemine toimub alles paar tundi pärast sünnitust. Enne seda on võimalik lapsel ema rinnal olla keha tissist keha kinnitada, millist võimalust värske ilmakodanik kasutas- sõi ahnelt, nagu oleks pikalt näljas olnud.

Lapse kaalub ja paneb riidesse, ning siis jätkuvalt kookonisse esialgu ämmaemand, hiljem kordavad sama protseduuri arst ja õde, aga ema või tugiisik saab kogu aeg lapse juures olla. Vabu peretubasid on küllaldaselt. Peretoas on pehme ja lai voodi, samas toa juures on duširuum ja tualett, lisaks on toas veel kraanikauss. Peretoas on telekas, kust saab uudiseid vaadata. Toas on olemas isegi kiirkeedukann, et saaks omale vett soojendada kas tee või kohvi tegemiseks. Korruse peal on olemas eraldi veeautomaat, selline nagu Saku Läte toob büroodesse. Raha eest saab kohvi omale automaadist, mis on samuti korruse peal olemas.

Mingit piimasegu andmise juttu täna enam sünnitusmajas ei aeta, vaid ema juhendatakse, et ta last hakkaks rinnaga toitma. Vajadusel saab ema kutsuda omale abilise, kes aitab ja nõustab, kui vaja. Mingeid lutte enam sünnitusmajas suhu ei topita, neid polnud isegi enam kusagil näha.

Kokkuvõttes on 2014. aastaks jõudnud Eestisse sellised sünnitamise tingimused, mida 1995. aastal võis vaadata välismaa filmidest.