Varem, kui ma seal elasin – lapsepõlves ja kooliajal – oli mul pidevalt astma ja liigesepõletik. Küll oli valus puus, küll kael, küll selg, küll sõrmed. Ükski talv ei möödunud bronhiidita. Hiljem arenes sest bronhiidist veel bronhiaalastma ja ma olen oma elus ka kaks korda tõsiselt kopsupõletikku põdenud. Ühel korral oli asi lausa nii tõsine, et ma oleks peaaegu ära surnud. Palavik oli üle neljakümne ja ma hakkasin sonima – teiste jutu järgi – kui kellelgi tuli pähe mind viinaga niisutatud linade sisse keerata. See ilmselt mu elu päästiski.

Ainult suviti, kui ka Rakvere kliima talutavamaks muutub – soojadel suvedel on seal keskmiselt 21-22 kraadi – sain ma oma haigustest puhata. Eks see pidev astmate ja reumadega maadlemine oligi üks põhjusi, miks ma 2003ndal aastal Tallinnas, Vabaduse platsil asunud Moskva baaris kohatud Portugali mehe kutsel nii rõõmsalt tema kodumaale kolisin. Hingamisteede ja liigesevaevuste käes vaevlejad on ju ennegi lõunasse kolinud ja seal oma ihuhädadele leevendust saanud. Nii ma igatahes arvasin, kuid juba esimene talv Portugalis tegi mulle ruttu selgeks, et ka lõunas ei pruugi rõskuse eest pääsu olla. Inimestel pole seal nimelt harjumust oma elamisi talveperioodidel kütta – “Milleks?” küsis mu elukaaslane Joao. “Talv saab ju kohe läbi!”. Ja eks ta saigi üsna ruttu läbi, ainult jaanuaris ja veebruaris võis temperatuur alla  kümne soojakraadi langeda, kuid see ei vähendanud mu frustratsiooni, kui mul sel ajal jalg kangeks läks ja ma vaid longates liikuda sain.

Kui Innoga kokku saime, siis jõudsime kõigi tähtsate maailma asjade üle arutledes veendumusele, et väga palju on oma tervise heaks võimalik ära teha menüüd muutes, jättes ära need toiduained, mida organism ei talu. Üsna varsti sai katse-eksituse meetodil selgeks, et minule põhjustavad  vaevusi gluteen ja piimatooted ning Innole piimatooted ja tomat (ja peale selle veel tomatiga samasse perekonda kuuluvad kartul, tšilli, munataim ja tubakas). Piimatoodetest loobumine tegi mu tervisega imet – sain lahti mind nii pikalt ja kurnavalt vaevanud astmast ja liigesepõletikust! Enne ei julgenud ma rõske ilmaga pikemat jalutuskäikugi ette võtta, sest ma ei teadnud kunagi, kas jaksan koju tagasi komberdada, kui jalg poole tee peal kangeks läheb. Ükskord teel Tartu Lõunakeskusesse oli see juhtunud ja kodutee oli põrgupiin, sest jalale oli väga valus toetuda.

Menüü muutus võimaldas mul isegi Rakveres käia. Olin seda pikisilmi oodanud, sest Rakveres elas mu isa ja meil oli nii tugev hingeline side, et lahusolek tegi lausa füüsiliselt haiget. Kuid sellegipoolest pidin ette vaatama, sest kui Rakveres juhtus olema rõske ilm, siis tekkis mul seal ikka väike astmaärritus ja kui see ärritus juba tekkis, siis jäin pärast seda alati bronhiiti, mille põdemine võis kesta isegi kuu aega. Inno ei ole sellepärast kunagi erilises vaimustuses, kui ma Rakverre minna tahan. Tal on meeles need korrad, kui mul on ärritus tekkinud ja mis sellele alati vääramatult järgnenud on. Ükskord pärast meie tutvumist juhtus nii, et mul tekkis lapsepõlvekodus ööbides keset ööd säärane astma, et hakkasin juba kõõksuma ja hing ähvardas kinni jääda. Ise ma end aidata ei suutnud, ahmisin vaid abitult õhku. Inno oli see, kes mind varahommikul kella kuue ajal välja värske õhu kätte tiris. See hirmutas Innot väga ja ma arvan, et ta mõtleb sellele juhtumile iga kord, kui ma Rakverre minekust juttu teen.

Aga kuidas ma haigeks jäin, pidin ju sellest rääkima. Olin juba pikemat aega unistanud Rakverre minekust, et nautida sealset kevadet – ei ole ju midagi ilusamat, kui õunapuuõite puhkemine lapsepõlvekodu aias, eks ole? Lähenes ka meie kokkusaamise aastapäev, 21, mai, ja kuna me sõitsime ka seitse aastat tagasi pärast kokkusaamist Rakverre, siis ma mõtlesin, et oleks armas seda korrata. Inno oli alguses kahtlev, arvates, et vara veel, kuna kevaded on Rakveres rõsked, aga minu pika palumise ja ilmateate 24 soojakraadi lubamise peale ta lõpuks nõustus.

Kuid oh häda! Kohale jõudes selgus, et ilmateade oli ikka pikalt puusse pannud. 24 soojakraadi asemel tuli 14 ja ilm oli ikka väga, väga rõske. Inno tegi ohates tule pliidi alla ja avas aknad, et astma tekkimise riski vähendada. Kuid ikka. Tekkis mul öösel astma. Reetlikud kaks kõõksatust keset ööd andsid märku, et väiksest atakist ei ole taaskord pääsu. Hommikul sõitsime küll kiiresti tagasi Võrru, aga kahju oli juba tehtud – paari päeva pärast hakkasin ma köhima ja siin ma nüüd siis jälle olen – juba teist päeva kõrges palavikus, köhas ja nohus. Keda ma ikka süüdistada saan, kui ainult iseennast. Oleksin pidanud ootama, kuni temperatuur tõuseb tõesti üle 20 kraadi (sest siis pole mul Rakveres probleemi) ja ootama siis veel nädal aega, et päike jõuaks talverõskuse välja kütta. Nüüd, jubedate köhahoogude käes vaeveldes tõotasin endale, et järgmine kord teengi täpselt nii. Ei lähe enne, kui on üle 20 kraadi!

Vastupidine käitumine oleks vastutustundetu ka Juuli suhtes, sest lisaks astmale ja bronhiidile tekkis mul selle Rakveres käigu tagajärjel veel rinnapõletik ja vasak rind, millest Juuli põhiliselt sööb, oli kolm päeva valus. Õnneks läks see häda mööda ja saan teda jälle normaalselt toita. Samuti on hea, et haigeks jäin ainult mina ja mitte Juuli, kes praegu mu kõrval voodil rõõmsalt siputab ja end metsikute pingutuste saatel, aeg-ajalt väga kõva häält tehes ühelt küljelt teisele üritab pöörata. Tema arengut on lust jälgida. Praegu on päevakorral oma käte imetlemine ja tundmaõppimine, küljelt teisele keeramine ja valjude häälitsuste tegemine.

Kui kogu juttu kokku võtta, siis võib järeldada üht – inimene vajab elu nautimiseks lisaks heale toidule ka sooja. Selleks ei pea muidugi kohe Musta- või Vahemere äärde põrutama. Väga mõnus on elada ka Võrus, kus suvi algab juba kevadel.

PS Ahjah, seda kah, et eile oli meil Innoga kuues pulma-aastapäev, esimene koos Juuliga. Üks asi, mis on mulle meie koosoleku ajal selgeks saanud – oled koos õige inimesega, kui sul on temaga hea olla nii headel kui halbadel aegadel. Egas abielutõotuses ilmaasjata öelda – nii heas kui halvas, tervises kui haiguses… Neil sõnadel on väga sügav tähendus. Meil just nii ongi.

Jah, ühelt poolt oli mul muidugi hea meel, et ema ka minu peale mõtles, aga teisalt hakkas hinge närima küsimus: kas mina pidin Juuli vanusena mitukümmend minutit või isegi tund aega järjest kisama, enne kui ema mulle tähelepanu pööras? Ja äkki aitas ka see kaasa meievahelise tõrke ja pinge tekkimisele? Ma ei hakanud emalt seda asja uurima, sest ta näis nii rõõmus meie koosveedetud aja üle, aga mõtlema pani see ütelus mind küll. Sest eks ole ju teada seegi, et nõukaajal lastigi lastel karjuda. Siis ei olnud nii, et laps sai süüa “esimesel nõudmisel” nagu nüüd propageeritakse. Laps sai süüa kindlal kellaajal ja kui tal läks kõht tühjaks muul ajal, siis ta pidi lihtsalt ootama. Selles ei saa muidugi süüdistada tolle aja emasid. Eks emad tegid nii nagu neile haiglas õpetati. Siis olid üdini loomulikud ka lutid, lutipudelid ja piimasegud, mille kasutust nüüd pigem kahjulikuks peetakse.

Nüüd räägivad arstid ja ämmaemandad vastsetele emadele, et lapsele on kõige parem ema piim ja ainult selle peal võib julgesti lasta kuni kuuenda elukuuni, et lutti ja lutipudelit pole üldse vaja, ja et ema peaks lapse sülle võtma tema esimese nutu peale. Öeldakse, et nii õpib laps emale lootma.

Vaesed nõukaaja lapsed! Nendele sai varakult selgeks, et emale ei saa loota, sest emad lasid neil tükk aega tühja kõhtu kannatada, enne kui nad rinna juurde tõstsid – reeglid olid sellised. Selliste reeglite pooldajad võivad siinkohal argumenteerida, et lapsi ei hellitatud ära nagu tänapäeval, kuid kas nii väikeseid lapsi on üldse võimalik ära hellitada? Vaatan oma Juulikest, kel on praegu “hullu söömise päevad”, nagu me Innoga naerame, mis tähendab seda, et ta sööb praktiliselt KOGU AEG, ega mõista, kuidas on võimalik oma lapsele mitte süüa anda, kui ta süüa tahab. Nood emad, kes seda suudavad, peavad olema terasest.

Tõsi, ega see ei ole kerge, kui lapse üks söögikord kestab kolm tundi nagu see Juuliga nüüd jälle on, aga veel raskem oleks talle mitte süüa anda. See siiras, heatahtlik ja usalduslik pilk, millega ta mind süüa küsides vaatab, on lihtsalt nii südamepõhjani liigutav. Ma ei saa sellist ääretut usaldust petta. Ja nii ärkangi ma juba mitmendat ööd järjest kella kahe ajal üles, naeratan oma nahistavale lapsele, kes on reipam kui kunagi varem, ja tõstan ta jälle tissi otsa, et alustada järjekordset söögimaratoni, mis kestab kõigi eelduste kohaselt vähemalt kaks tundi. Õnneks järgnevad neile hullu söömise perioodidele kergemad ajad, kus laps magab täispika öö ja sööb ka päeval vaid kümmekond minutit korraga. Loodus on ilmselt asjad niimoodi sättinud, et emad päris hulluks ei läheks .

Aga kui tulla tagasi selle minu vestluse juurde emaga, siis ma ei kuulanud teda ja läksin ikka Juulikese juurde, et teda lohutada ja talle süüa anda. Arvangi, et iga ema peaks oma lapse kasvatamisel lähtuma oma enda sisetundest ja südametunnistusest, sest need ei saa valetada. Isegi ema ja vanaema ei pruugi teada kõige paremini, sest nemad ei pruukinud oma sisetunnet ja südametunnistust kuulata. Kõige rumalam on aga järgida mingeid reegleid. Ema olla on kõige mõnusam siis, kui julged olla sina ise ja otsustada oma südame järgi.

Kui ma mõtlen ideaalsele emadusele, siis kangastub mulle mu isa, kes ei järginud minu kasvatamisel mingeid reegleid ja säilitas alati huumorimeele. Jutustan ühe loo. Kord 16- või 17-aastasena tulin poole öö ajal purjuspäi peolt koju. Kui hommikul kööki kohvi jooma komberdasin, oli mul jube peavalu, mida ka emale ja isale kaebasin. Isa kuulas mu mure kaastundliku näoga ära, läks siis elutoa puhvetkapi juurde, võttis sealt pitsi ja pudeli viimasest sünnipäevapeost jäänud likööri ning tõstis mõlemad köögilauale minu nina ette. “Ega joodiku elu ei ole kerge,” ütles ta mõistva naeratusega, kui mu pitsi täis valas. Peaparanduseks, nagu ta ütles. Ma ei puutunud seda pitsi sõrmeotsagagi ja olin pärast seda mitu aastat karsklane. See on vaid üks näide minu isa kasvatuspõhimõtetest, aga sobib neid kõiki iseloomustama – ta ei keelanud kunagi midagi, aga andis oma hoolimisega kogu aeg mõista, kui tähtis ma talle olen. Kui ma suudan olla Juulile pooltki nii hea vanem kui mu isa oli minule, siis võin rahule jääda. Olla oma lapse jaoks olemas teda ühelt poolt ära tõukamata ja teiselt poolt lämmatamata – see ongi minu meelest vanemaks olemise suurim tarkus.

Priit Toobal ütles, et hakkame saama 40 tuhat. Vaatasime Irjaga hetkeks teineteisele otsa, aga olime sellega siiski päri. Toobal jätkas, et kui valimistel, ta pidas silmas samal sügisel toimuvaid kohalikke valimisi, et kui valimistel Tallinnas läheb hästi, siis saame preemiat veel samapalju. Ning loomulikult pidi koostöö jätkuma ka pärast kohalikke valimisi.

Toobal rääkis, et otse ta erakonna kassast raha maksta ei saa, ja meile maksmiseks loob ta eraldi MTÜ. Selleks pidi saama mingi Euroopa agentuur või midagi säärast. Esimese makse lubas ta teha koheselt ning rääkis, et piisab vaid sellest, kui esitame talle arve. Ta rääkis, et see MTÜ on veel asutamisel, aga selle registreerimisega pidi minema 2-3 päeva. Mis veel meenub, oli see, kui Toobal ütles, et raha on vähemalt pooleks aastaks olemas. Selline jutt äratas usaldust.

Loomulikult olin väga õnnelik. Pärast mitmeaastast närutamist selline pakkumine! Ainus mõte oli, et nüüd saame Tartu maja laenuvõla kaelast ära ning omale normaalselt süüa osta. Blogimine teatavasti mitu aastat midagi sisse ei toonud ning kuivõrd olime oma säästud investeerinud Tartu majja, lootuses maja teenima panna ja sealt hiljem korralikke dividende võtta, siis meil vaba raha ei olnud. Elasime tol ajal, piltlikult öeldes õhust ja armastusest ning oleks arvatavasti juba kusagile välismaale hotelli toateenijaks või ehitusele tööle läinud, kui poleks tulnud ahvatlevat pakkumist Edgar Savisaarelt endalt.

Savisaar raha osas suud lahti ei teinud. Mõmises vaid vaikselt kaasa kui Toobal rääkis. Oletasin tookord, et ta raha-asjadest suurt midagi ei jaga, nii et on kõik delegeerinud Toobalile ja ma ilmselt ei eksinud. Välja arvatud selle vahega, et Toobalile raha-asjade usaldamine vabastas erakonna juhi vastutusest. Ta võis küll kõike otsustada, aga ei pidanud millegi eest vastutama. Väga mugav. Umbes nii nagu tuntud Itaalia investeerimismagnaat Ernesto Preatoni oli lasknud kõik paberid täita ja allkirjad anda oma advokaadil Aivar Pihlakul. Lõpuks oleks Pihlak selle eest äärepealt vangi läinud.

Tol hetkel tundus, et Keskerakonnal on raha jalaga segada. Oli valimiste aasta. Suvel ootasid ees europarlamendi ja sügisel kohalikud valimised. Tol hetkel võimutses poliitikas veel Reformierakond, näiteks lootsid nad saata Brüsselisse koguni 3 inimest. Sotsid olid tol hetkel veel valitsuses ning opositsioonis istusid Keski omad koos läbi pekstud rahvaliitlastega. See oli aeg, mil tundus, et opositsioon võiks isegi valimistel revanši võtta ning võimule tulla ja Edgar Savisaarest oleks võinud saada hea õnne korral isegi Eesti president.

Arst kuulas meid ära ja ütles, et allergeniseerida last ei ole mõtet. Lastearstid on teinud katseid ja avastanud, et D-vitamiini päevanorm on võimalik kätte saada sellistest kaladest nagu lõhe ja heeringas, kusjuures odavamas heeringas on Dd sama palju kui kallis lõhes. Samas forelli puhul säärast D-kogust ei täheldatud. Seega soovitaski ta mul lõhe ja heeringat süüa. Vajaliku päevanormi kättesaamiseks piisab paarist grammist. See oli hea uudis, sest mul ongi kogu aeg metsik lõhe ja heeringa isu. Ilmselt ongi tark oma keha kuulata – ta ütleb sulle ise, milliseid toiduaineid vajad. Lähtud lihtsalt oma isudest ja saadki kõik vajalikud vitamiinid kätte (NB! See ei kehti maitsetugevdaja MSG ehk E621-ga töödeldud toitude puhul; see paneb sind tahtma asju, mida sa tegelikult ei taha, kuni surnukssöömiseni).

Küsisin veel toitumissoovituste kohta ja arst ütles, et üks asi, millega imetav ema kunagi liialdada ei saa, on mustikad. Need on väga kasulikud, sest sisaldavad palju antioksüdante. Jällegi hea uudis, sest ma niikuinii söön hästi palju mustikaid – nii Marjamaa mustikamahla kui külmutatud mustikaid.

Kuna ma liha ei söö, siis võib mul kergesti tekkida rauapuudus. Raseduse ajal ju tekkiski. Seda korvan ma nüüd ohtra granaatõunamahla joomise ja jõhvikate ning kirsside söömisega. Minu eriliseks lemmikuks, mille järele mul on KOGU AEG isu, ongi külmutatud kirsid. Söön neid lausa mitu pakki päevas. Panen enne magamaminekut paki sulama ja ärkamise ajaks on maitsev hommikusöök valmis.

Igal juhul paistab, et toitun õigesti, sest Juuli söögiisu on väga hea. Nii et ei tasu ka söömise osas teiste järgi teha. Kõige targem on lähtuda omaenda isudest ja süüa seda, mida hing ihkab.

PS Aususe huvides tuleb märkida, et katsetasime Innoga eile jälle liha süüa. Hispaania jamon‘it nimelt, mille järele mul vahel neelud käivad. Tulemuseks olid painajaunenäod (meil mõlemal) ja seedehäired (mõlemal). Nii et järjekordselt leidis tõestamist fakt, et liha meile ei sobi.

Kuna oleme tõstatanud küsimuse vaktsineerimise mõttekuse kohta, siis on paslik põhjendada, miks me otsustasime selle kasuks. Eelkõige lähtusime sellest, et kui tulevikus lapsega reisida kavatseme, siis on parem, kui ta on kaitstud. Julgustavalt mõjus ka teadmine, et tänase päeva vaktsiinid on palju paremad kui varasemad. Mina seda ei teadnud ja lugesin netist igasugu õuduslugusid selle kohta, kuidas just see vaktsiin, millega Juulit nüüd viimasena poogiti, on lastele hirmsaid kõrvaltoimeid põhjustanud. Kellegi laps oli pärast selle saamist mitu päeva kõrges palavikus olnud ja  oimetuna lamanud. Kohkusin ära ja ütlesin Innole, et äkki ei vaktsineeriks. Hakkasime seepeale asja uurima ja avastasime, et hirmsaid kõrvaltoimeid tekitanud vaktsiin asendati 2008. aastal uue ja parema vaktsiiniga, mis kõrvaltoimeid ei tekita. Kui enne tehti lapsele difteeria-teetanuse-läkaköha vastu kolm eri süsti, siis nüüd tehakse ainult üks süst ja kõrvaltoimeid sel praktiliselt pole. Kuid jutt on jutt, kuningas on ikka oma silm.

Küsisime arstilt veel igaks juhuks üle, kuidas nende kõrvaltoimetega siis ikkagi on. Arst kinnitas, et pärast esimest süsti neid tavaliselt pole, allergilised reaktsioonid võivad tekkida alles pärast teist või kolmandat süsti ja ka siis ei ole nad tõsised. Lasime siis Juuli ära süstida. Tulemuseks oli väike kisa ja punane täpike nahal. Ahjah, seda märkis arst ka veel, et täpikoht võib veidi valus olla ja vanni ei soovitatud ta meil sel päeval lapsega minna.

Ja ega Juulil tekkinudki mingeid hulle kõrvaltoimeid. Lihtsalt süstimisjärgsel ööl oli ta pea natuke kuum ja kui tavapäraselt on tema uni väga hea – enamikel öödel magab ta südaööst kuni kella kuue-kaheksani hommikul – siis pärast süsti ta eriti magada ei saanud ja tahtis öösel kella ühest neljani süüa. Järgmisel päeval oli ta veel veidi viril ja väike nohu tekkis ka, aga midagi muud ma ei märganud. Nüüd on ta jälle täitsa terve laps.

Nii et minu arvates võib vaktsineerida küll. Mind isiklikult hirmutavad teated selle kohta, kuidas jälle on levima hakanud vahepeal ära kadunud haigused nagu näiteks leetrid, mille põhjuseks peetaksegi laste vaktsineerimata jätmist. Ei tea, kas põhjus selles, kuna ei ole spetsialist, aga endal ikka kindlam tunne, kui laps on vaktsineeritud.

Aga Crepp on ikka vana hea Crepp. Priit käib endiselt naeruse näoga ringi ja jutleb klientidega nagu vanade tuttavatega, presskannukohv maitseb sama hea kui seitse aastat tagasi ja sooja kanasalatit, mida sõime siis, saab ka nüüd. Mõnus oli seal nostalgitseda. Kui Juuli suuremaks kasvab, siis viime ta sinna pannkooke ehk kreppe sööma !

Sel nädalavahetusel on Võrumaal kaks laata – 26. mail kell 8 algavad nii Tsooru kevadlaat Tsoorus kui  Urbanipäeva laat Urvastes. Pildil on Juuli ja issi laupäeval Sänna laada melu nautimas.

Titeblogi tegi lehesöömise-eksperimendi ja jõudis järeldusele, et puulehed on täitsa söödavad. Soomlased küll ilkusid möödunud aastal eesti laste üle, kes sõid puulehti, aga tegelikkuses, nagu selgub on tegemist väärt toiduga.

Praegu on kõik puulehed väga värsked ja eriti maitsvad on vahtralehed. Need on tõeliselt magusad ja tundus, et ka toitvad. Paremuselt järgnevad kaselehed, mis maitsevad peaaegu samad. Ilma naljata, masuajal võib neist paljudele kasu olla. Seevastu tammelehed on päris kibedad ja pärnalehed mõrud.

Kel veel kogemusi puulehtedega, andke julgesti teada!

Niisiis:

1. Lehmapiim.

Kaloreid tassi kohta: 90

Pluss: ainus kaltsiumi ja proteiini poolest rikas piim.

Miinus: sisaldab ebatervislikke rasvu (v.a lahja piim)

Lisaks sellele tekitab lehmapiim põletikke, põletikud omakorda aga vähkkasvajaid, reumatoidartriiti ja palju muid kroonilisi haigusi. Huvilised tutvugu veebisaidiga nomilk. com, kus väga palju huvitavat informatsiooni. Minul isiklikult kadus pärast täielikku lehmapiimast loobumist ära astma, liigesepõletikud, krooniline nohu ja igatalvised bronhiidid. Peale selle pean ütlema, et lehmapiim on mulle juba varasest lapsepõlvest vastik olnud ja tekitanud okserefleksi. Kui hakata mõtlema, et tegelikult joob lehmapiima joov inimene ju lehma udarast, lihtsalt väljalüpstult, siis tekib ju imelik tunne, kas pole? Kui me ei kujuta ette, et lehma nisa küljes ripume, siis miks peame loomulikuks lehmapiima joomist pakendist? See on sama asi, ainult ilusamas ja esteetilisemas vormis. 

2. Sojapiim.

Kaloreid tassi kohta: 100

Pluss: mittelehmapiimade seas parim proteiiniallikas

Miinus: sisaldab happeid, mis takistavad kehal kaltsiumi ja raua omastamist. Mitteorgaanilist sojapiima võidakse teha geneetiliselt modifitseeritud (GMO) sojaubadest.

Pärast lehmapiimast loobumist hakkasin jooma sojapiima, näiteks hommikul kohviga. Maitse poolest ta mitte midagi erilist pole, aga kohviga oli täitsa mõnus. Nüüd olen pidanud sellest loobuma, sest Juulil tekitas see allergiat. 

3. Mandlipiim.

Kaloreid tassi kohta: 60

Pluss: kõige vähem kaloreid

Miinus: väga vähe proteiini, vaid 1 gramm. Ei sobi neile, kel pähkliallergia

Ei tea, sest pole proovinud. 

4. Riisipiim.

Kaloreid tassi kohta: 120

Pluss: sobib pea kõikidele, kel toiduallergiad

Miinus: väga vähe proteiini, vaid 1 gramm, samas palju karbohüdraate – 24 grammi. Lisatud õlid nagu päevalille oma tihendavad koostist, aga suurendavad kalorimäära

Appi! Ma ei teadnudki, et riisipiimas nii palju kaloreid on! Pean ta vist ära jätma, sest üritan ju kaalus alla võtta. Seepärast vist ongi mu kaal sama püsinud. Samas lastele, arvan ma, on ta väga hea. 

5. Kaerapiim.

Kaloreid tassi kohta: 130

Pluss: loomulikult magus, korralik proteiinisisaldus – 4 grammi. Ka 2 grammi kiudaineid.

Miinus: Enamikke neist töödeldakse koos teiste teraviljadega, nii et ei sobi gluteenitalumatutele.

Minule ei sobi, sest alati pärast joomist on olnud punased villid nahal.

Nendest variantidest sobivad mulle niisiis riisi- ja mandlipiim. Kuna riisipiim on nii kaloririkas, siis ilmselt lähen mandlipiimale üle. Või ei joo üldse piima. Sest kui mõtlema hakata, siis tegelikult ei ole teda ju vaja. Ka rohelistes köögiviljades ja salatites – näiteks brokkolis ja spinatis – on väga palju kaltsiumi. 

Etteruttavalt – ma muidugi ei arva, et lapse kõrvalt tööle ruttavad emad nii mõtlevad. On ju üksikemasid, kel ei ole teist võimalust. Ja on naisi, kelle tulevikuperspektiivid arvatavasti känguks, kui nad kontorist kaua eemal oleks. Minul on lihtne, sest ajakirjanik ei kaota suht midagi, kui aastaid tööpõllult eemal on. Ma ju loen kogu aeg kodus ajakirju ja olen ajakirjanduse arenguga tööl käimatagi ülihästi kursis. Samuti ei takista titega kodus olek kirjutamist – kirjutan ju näiteks siingi, titeblogis. Samas kui töötaksin IT-vallas (millest ma tuhkagi ei tea), siis peaksin ilmselt kiirelt tööle tagasi kobima.

Samas olen enda puhul täiesti kindel selles, et ükski töö ei saaks tulla minu ja Juulikese vahele. Tunnen, et ei saa ega tahagi end temast lahti rebida ja ükski ambitsioon või kohustus ei saaks olla argumendiks, et teda nüüd, kus ta on nii väike, kellegi teise hoolde jätta. Seepärast ei pane ma teda ka sõime, vaid olen temaga vähemalt kolm aastat kodus. Siis vaatan, kuidas olukord on, ja otsustan, mis edasi teha. Aga praegu ma näen, et ta vajab mind ja ka mina ise naudin temaga koosolemist.

Vaidlus teemal, kas jääda lapsega koju või minna tööle ja teha karjääri on aga üks ägedamaid, mida emaduse teemal peetakse. Ameerikas näiteks lahvatas seoses presidendivalimistega tõsine tüli demokraatide ja vabariiklaste vahel. Demokraatide strateeg, ultraliberaal Hilary Rosen nimelt solvas vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney naist Ann Romney’t, öeldes, et “ta ei ole oma elus päevagi töötanud”. Vabariiklased olid seepeale mõistagi hingepõhjani solvunud, kuna iga lapsega kodus olev ema teab, et ka emaksolek on töö ja sageli väga ränk töö. Demokraatide president ja presidendikandidaat Barack Obama üritas olukorda küll siluda, sõnades, et emaksolek on üks tähtsamaid töid üldse, kuid lumepall oli lastud veerema ja Mommy Wars‘e ei olnud enam võimalik peatada. Nüüd on diskussiooniga liitunud ka Mitt Romney nõunik Bay Buchanan, kes kirjutab oma uues raamatus “Bay and Her Boys”, et eriti rasket tööd teevad emad, kes kasvatavad oma lapsi üksi. Buchanan’i sõnul on Ameerikas selliseid lapsi, kes kasvavad isata, tervelt 18 miljonit – rohkem kui Saksamaal üldse lapsi on. Buchanan, kelle mees jättis ta maha, kui nende pojad olid 4- ja 2-aastased, soovitab ka üksikemadel lapsed alati esikohale seada. Ta meenutab, kuidas üritas kord kodus üht väga tähtsat poliitilist telefonikõnet teha, kui tema väike poeg talt kohest tähelepanu nõudis. Buchanan tõstis seepeale näpu püsti ja ütles pojale kõigile lastevanematele hästi tuttava lause: “Veel üks minut!”. Väike Tommy vastas sellega, et tatsas oma emme töökohvri otsa ja pissis selle üleni täis. Buchanan sai sõnumist aru.

Kuid ka Ann Romey’t solvanud demokraatide strateeg Rosen on üksikema, kel kaks teismelist poega. Temagi on sunnitud pidevalt kodu ja töö vahet galopeerima, tundes süüd kord kodust, kord töölt eemaloleku pärast. Nii et pole tähtsust, kas oled vabariiklane või demokraat – paistab, et kõik taandub lõppkokkuvõttes ikkagi sellele, kas naisel on võimalik lapse kõrvalt koju jääda või mitte. Ann Romney’l oli see luksus, sest tema abikaasa Mitt Romney pidas sel ajal perekonda ülal.

Hilary Rosen ütleb: “Ma ei tea ühtki naist, mina ise kaasaarvatud, kes ei tunne mingit süüd või kahetsust nende valikute pärast, mida nad on teinud – isegi kui neil ei ole olnud valikut. Enamik meist on pidevalt töö ja kodu vahel lõhkikäristatud, soovides, et meil oleks rohkem aega kord ühe, kord teise jaoks. Minu isiklik teooria on, et asjast ei räägita piisavalt. Seepärast nüüd kõik need debatid, olukorras, kus tegelikult ei ole millegi üle debateerida. Me kõik teeme, mida vaja, et hakkama saada”.

Mina mõtlen – aga kas see ikka on nii, et süütunne on emadusse sisse kodeeritud? Kas see on imperatiiv, et ema PEAB end tingimata süüdi ja lõhkikäristatuna tundma? Ja mis veel olulisem – kust selline süütunne ikkagi tekib?

Mina end igatahes tööle naasmata jätmise pärast süüdi ei tunne. Ütlen ausalt – naudin kodusolemist, sest tunnen, kui väga Juuli seda vajab, ja teisalt tunnen seda, kui väga ma seda ise vajan. Ehk ongi siin asja point – paljud emad ei tunnista endale, et mitte ainult nende lapsed ei vaja neid, vaid ka nemad ise vajavad oma lapsi. Seda mõnusat ja nii üürikest pesasoleku aega, mis on nii loomulik ja vajalik. Inno armastab öelda, et Juuli on siiamaani nagu osake minust, nagu minu kehaosa – ta on küll omaette inimene, aga kuna tema toit tuleb endiselt minu vereringest, siis me oleme tegelikult üks inimene. Seega võrduks nii väikese lapse kõrvalt tööle minek endalt käe või jala ärarebimisega. Ehk ei olegi see niivõrd süütunne, mida ruttu tööle naasvad emad tunnevad, vaid hoopis füüsiline valu, mis tekib oma kehaosa ärarebimisest?

Siinkohal on huvitav ära märkida, mis on prantsuse naisfilosoof Elisabeth Badinter’i positsioon. Tema arvab, et naine peaks lapse kõrvalt võimalikult ruttu tööle naasma, kuna kauaks koju jäämine mõjub halvasti naise majanduslikule iseseisvusele. Ta kirjutab: “Lapsega koju jäävad naised ei näe kaugemale kolmest aastast. Kas nad arvavad, et kui lõpetavad töölkäimise, siis neil on kolme aasta pärast kerge samaväärset tööd leida?” Badinter nimetab nii kauaks koju jäämist “infantiilseks” ja soovitab naistel mitte mingil juhul loobuda oma iseseisvusest. “Sa pead suutma ilma meheta hakkama saada,” ütleb ta. “Sest kui sa enam oma partneriga läbi ei saa ja ta sind halvasti kohtlema hakkab, siis oledki orjastatud”.

Nii et naisel ei ole muud valikut kui olla töö ja lapse vahel lõhkikäristatud, sest vastasel juhul oleks ta orjastatud? Väga raske see tänapäeva naise elu, kui feministe uskuda. Minu isklik arvamus on siiski see, et saab ka lihtsamalt. Tuleb lihtsalt sügavale enda sisse vaadata ja teha nii, kuis endale hea tundub. Jällegi – unustage ära, mis teised teinud ja teevad ning soovitavad, sest iga inimene on erinev. Tehke nii, nagu te tunnete, et teha tahate. Minultki on küsitud, millal ma juba tööle tagasi tulen. Ja ma tean, et mind oodatakse tööle tagasi. Pingsalt. Kui ma oleks Albikära Ants, kes tegi alati nii nagu külarahvas ütles (minu isa hoiatas mind sellise mõtlemise eest juba siis, kui olin 5-aastane), siis ma loomulikult läheks tööle, et teistele mitte pettumust valmistada, ja oleksingi lõhkikäristatud, sest ise ma ju ei soovi seda. Ise ma soovin olla Juuliga kodus ja kirjutada siis, kui selleks lapse kõrvalt aega üle jääb. Pingevabalt.

Nii lihtne see tegelikult ongi. Ei pea emadust enda jaoks hirmkeeruliseks mõtlema. Et tuleb teha mingeid tohutult keerulisi otsuseid, mille pärast peab end tingimata süüdi tundma. Tuleb lihtsalt end teiste ootuste ja lootuste koorma alt välja kaevata ja – voilá!