Irja kirjutas siin superemadusest ja tahaks lisada veidi muljeid selle kohta partneri või kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Kõigepealt pean ütlema, et minu enda ema polnud mingi superema, vaid tavaline nn kodukana, heas mõttes, kelle peamine karjäär oli pere ja lapsed. Võibolla oli kunagi ka midagi muud, aga pere loomisega vajus see kõik tagaplaanile ning ta oli sunnitud pühenduma jäägitult lastele. Ta oli selleks ka sunnitud, sest tol ajal, kolm aastakümmet tagasi polnud meestel veel kombeks naisi kodutöödes abistada. Mehed olid kodus, triiksärk seljas, lugesid ajalehte ja ajasid nö tähtsaid asju. Naised siis asjatasid kodumajapidamises, kittel seljas ja põll ees ning lapp või triikraud näppude vahel. Tõsi, oli ka selliseid naisi nagu Irja vanaema, kel oli karjäär, ent kes selle kõrvalt sai hakkama ka lastega tegelemise ja koduste majapidamistöödega. Aga olgem ausad, selliseid naisi pole palju, selliseid tõelisi kangelasi. Enamik naisi on lihast ja luust ning töö kõrvalt veel pere asju ajada enamik ei jaksa, või vastupidi, pere kõrvalt karjääri teha.

Viimasel ajal, tõsi, on tekkinud naiste seas soov olla superema, või kuidas öelda, pigem mängida superema, sest nagu öeldud, suudavad tõelised superemad olla vähesed. Enamikul pole selleks eeldusi, samaaegselt lugeda lehte või raamatut, arendada filosoofilist mõtet ning kududa sokke või kindaid, hoida silma peal lastel ning teha süüa. Aga olgu, tänapäeva naistel on soov mängida superema. Mida see tegelikkuses tähendab, et need naised vajavad enda kõrvale superisa, sest ilma oma mehe, pereisa toetuseta kukuks superemadus kolinal kokku. Nägin seda kõrvalt oma eelmises suhtes. Kui mina poleks tegelenud peres söögi tegemise, pesu pesemise, laste eest hoolitsemise ning muude kodutöödega, siis poleks naine saanud teha karjääri oma töökohal. Meil olid kodutööd ja karjäär omavahel kenasti ära jaotatud. Mis aga loomulikult ei takistanud mu naist koju naastes mängima superma ka kodus, hakates mehega võistlema kõiges, ka selles, kumb on parem lapsevanem. Ütlen ausalt, selline kodune võistlus võib algul tunduda isegi naljakas, aga kui see kestab aastaid, siis ajab juhtme kokku. Kõige hullem on see, kui naine satub superemadusest üha suuremasse vaimustusse või moodsalt öelduna, pöördesse. Siis on juba protsessi väga raske tagasi pöörata, superema võtab igasugust kriitikat rünnakuna tema isiksuse vastu. Superema on hea, aga kui ta hakkab võistlema isaga, kumb on parem lapsevanem, siis loob see peres tohutu pingeõhkkonna. Seetõttu toetan Irja mõtet: naine peaks jääma ikka iseendaks, ehk siis inimeseks. Kui ikka oled päev otsa olnud tööl, siis pole mõtet kodus hakata superema etendama, või kui oled kodune, siis pole mõtet end karjääriga rebestada. Mulle meeldib, et Irja ei soovi olla superema (omavahel öeldes pole tal selleks ka eeldusi) ja laseb mul meelsasti teha kodutöid, kui ta ise ei jaksa. Ta ei soovi võistleda minuga pere parima lapsevanema tiitli pärast, vaid teeme asju just nii, nagu kumbki tahab ja jaksab. Mina ei saa lapsele tissi anda, aga kõik muud ülesanded võin enda peale võtta ja Irja on mulle selle eest tänulik.

See nn superemadus või soov olla superema tuleb ilmselt naise rolli kiirest muutumisest viimase saja aasta jooksul. Kui varasemad tuhanded aastad oli naine valdavalt kodune, siis nüüd on ta saanud kodust välja ja kohati käitub nagu kevadel heinamaale lastud noor vasikas. See on ühelt poolt mõistetav, sest naistel on võimalus teha meestega võrdselt karjääri, või olla isegi edukam, sest kaasaegne haridussüsteem toetab pigem naisi. Naised on saanud omale nö superametid, ent teiselt poolt ei soovi nad loobuda oma traditsioonilisest rollist kodus. Tekib terav huvide konflikt. Mehed reeglina toetavad naisi nende püüdlustes, võttes osa kodutöid omale, aga kui naine hakkab nendega kodutöödes võistlema, ning mis kurvem, meest isegi maha tegema, siis läheb asi käest ära. Muide, see pööre halvemuse suunas võib toimuda üsna ruttu, tean seda oma kogemusest. Algul võib naise jaoks kõik tunduda ok, kui asjad laabuvad nii tööl kui kodus, ning ka mees võtab asja pigem huumoriga, aga kui naine ületab teatud piiri ja mees tunneb end ohustatuna, siis ei suuda mees enam pinget taluda. Lõpuks loobub mees üldse naise toetamisest ning sellega kukub loomulikult kogu superemadus kolinal kokku.

Ning last but not least, mees tahab aeg-ajalt ikka olla see traditsiooniline mees, naine peaks talle ka seda  luksust võimaldama. Nii nagu mehed lasevad meeleldi olla naistel naised. Superema, kes võtab kodus nii mehe kui naise rolli, riskib sellega, et mees tunneb end tema kõrval ühel päeval üleliigsena. Kannatajateks on lapsed, kelle nimel superemadus algselt ette võetud sai.

Igal juhul on parem naha kuivuse ja ärrituse puhul kasutada Decubali kreemi, mis on täiesti süütu, samuti on hea Eucerini kreem, või tavaline aloe vera geel.

Pildil Julia Eveliina vanavanaema Julie Eveliine, Sõmerpalu Valla Algkooli juhataja ja õpetaja, koos oma armastatud mehe Gustavi ja laste (vasakult) Aino, Georgi ja Endlaga Osulas, Võhandu jõe kaldal.

Ma tahtsin natuke kõnelda sellest tõsise ja targa pilguga naisest, kelle mustvalge pildi Inno eile oma jutu juurde üles pani. See on väikese Julia Eveliina vanavanaema Julie Eveliine Vaher, sündinud Puru.

Julie Eveliine Puru sündis 1893nda aasta 19. oktoobril Võrumaal Kärgula vallas Illi talus. Ma ei tea palju tema lapsepõlvest – vaid seda, et tema isa Aadam Puru oli kihelkonna koolimeister ja tal oli enne Julie Eveliine sündi juba mitu poega. Vaatamata sellele, et Aadam Puru oli koolitatud mees, oli ta väga konservatiivne ja arvas, et naistele pole vaja haridust anda. Seepärast oli ta väga vastu, kui tema ainus tütar Julie Eveliine 1908. aastal Võru Tütarlaste Gümnaasiumi õppima läks. Aga Julie ei hoolinud isa vastuseisust ja temast sai pärast gümnaasiumi ja Tartu Pedagoogilise Seminari lõpetamist kooliõpetaja – kõigepealt 1914-1916 Krootuse vallas asuvas Hurmi koolis, siis Venemaal Ufaa kubermangus, kuhu ta koos oma mehe Gustav-Eduard Vaheriga sõja eest pakku läks, 1918-1921 aastatel Tšernigovi kooli õpetaja, ja lõpuks aastal 1921 Sõmerpalu valla algkooli juhataja.

Märkmisväärne on, et kui Julie 1921. aastal Sõmerpalu Algkooli juhatajaks kandideeris, siis oli tema vastaskandidaatideks tervelt neli meest – Aleksander Lepik, Osvald Raudberg, Aksel Pihlapuu ja Aleksander Rõbakov. Julie sai neist kõige rohkem hääli – 8, Lepiku 5 ja Raudbergi 4 vastu (Pihlapuu ja Rõbakov võtsid kandidatuuri tagasi) ning nii sai sest vaprast, juba varakult meeste ülemvõimu protesteerinud noorest naisest edukas karjäärinaine, kellel oli vaba voli elada just nii nagu ta ise tahtis.

Kuid Julie ei olnud ainult karjäärinaine. Ta oli ka abielunaine ja kolme lapse ema. Abieluski ei soostunud ta alistuma, vaid valis endale abikaasa, kes teda austas ja kellele ta sai olla võrdseks partneriks. Tema mees, minu vanaisa Gustav-Eduard Vaher oli laia silmaringiga mees, kes oli käinud enne abiellumist Venemaal mõisavalitsejaks õppimas – nagu Joosep Toots. Ta oli ka väga kena ja atleetliku kehaehitusega mees, kel oli mitmeid talente – ta oskas mängida kõiki pille, joonistas kui kunstnik ja oli kõigele lisaks veel ka tugev maadleja. Julie ja Gustav (lähedastele Juuli ja Kusti) kohtusid Tartus – nagu meie Innoga – Gustavi isa majas Võru tänaval, kuhu Julie Pedagoogilises Seminaris õppimise ajal üüriliseks tuli. Minu isa, nende kolmas laps ja palavalt armastatud poeg Georg (kes sai, muide, nime maadleja Georg Lurichi järgi, keda minu maadlusfanatist vanaisa Gustav väga austas), on mulle rääkinud, et Julie ja Gustav ei tõstnud kordagi teineteise peale häält, elasid õnnes ja harmoonias ega teinud teineteisele mingeid ettekirjutusi. Nii et Julie oskas lisaks karjäärile valida ka meest.

Kui ma mõtlen oma vanaemale, keda ma ei ole kunagi näinud – ta suri 1970ndal aastal, kui minu sünnini jäi veel seitse aastat – siis valdab mu hinge soojus- ja tänutunne. Just tänu tema otsustavusele ja eneseteadlikkusele ise oma teed valida ja sealjuures kõiki takistusi trotsida sain mina endale sellise isa, kes andis mulle edasi kõik oma emalt saadud tarkused. Olen sama mässumeelne ja põikpäine nagu mu vanaema – teen just seda, mida ise õigeks pean ega lase kellelgi end keelata ega käskida. Muide, see isalt kuuldud lause – kuula ära, mis teised ütlevad, aga tee pärast ikka oma pea järele – on pärit just vanaemalt.

Just seepärast paningi oma tütrele vanaema Julie järgi nimeks Julia.  Ma arvan, et Julie, kes võitles endale möödunud sajandi alguses, kui naisõiguslus oli veel lapsekingades ja paljud naised ei osanud sellisest vabadusest unistadagi, välja õiguse elada just nii nagu ta ise tahtis, on temale kõige paremaks eeskujuks.

Urmas Espenberg räägib Postimehe veebis, et klassikaline monogaamia on end ammendanud ning asemele pakub nn reformitud monogaamiat, mis tähendab “partnerite, abikaasade suuremat vabadust, samas kui abielu sõlmimine ja kohustused laste ning pere eelarve ees säilivad”. «Kui need inimesed, kes paari moodustavad, ei tunneks niisugust hirmsat sundi ja vangisoleku tunnet, ehk nad siis ka toimetaksid laste ja ühise vara ümber,» märgib ta.

Hellõu, Espenberg! Misasi see monogaamia siis sinu arust on? Et elad ühe partneriga koos ja kepid samal ajal kedagi teist? Eeeiii, nii need asjad ikka ei käi, kulla sõber. Monogaamia kas on või ei ole, mingit vahepealset, nagu öeldakse, pooleldi rasedust ei ole.

Võib arvata, et Espenbergi põlvkond, need on siis praegused 40-50-sed on lõhkise küna ees: ühelt poolt on küll kange tahtmine olemasolevat, savijalgadel püsivat abielu koos hoida, nagu armastatakse öelda, laste pärast, teiselt poolt aga ei olda enam valmis ennast ega lähedasi suhte nimel ohverdama. Saadakse aru, kui kooselu on muutunud piinaks kõigile osapooltele, eriti lastele. Samas teatakse ka seda, et lahutuse korral läheks hirmsaks üksteise kõri kallal järamiseks, mis valmistab lastele veel suuremat piina. Lahendus ongi selline näiline abielu, mil pole monogaamiaga mingit pistmist, ent mis siis simuleeriks monogaamiat, stiilis, et väliselt on kõik korras ja see, mis seespool toimub, pole kellegi asi. Selle koha pealt pigistame silma kinni!

Ma ei hakka arutlema selle üle, mis eeskuju see lastele oleks, selline pettus, vaid küsin, kas sellepärast, et inimesed ei oska viisakalt lahku minna, peab korraldama abielu ümber mingi suuremat sorti komejandi?! Miks ei võiks inimesed endale oma rumalust tunnistada? Pean ausalt tunnistama, et olin ise ka rumal, ei osanud korralikult lahku minna, aga see ei tähenda, et oleksin pidanud oma ekskaasaga näiliselt kooselu jätkama ja vahepeal kellegi teisega seksima. Aga mis siis, kui selle teisega oleksid tulnud samuti lapsed ja see teine naine oleks tahtnud minuga abielluda? Kuivõrd Lääne ühiskonnas kaks naist ühe katuse alla ei mahu, siis oleks pidanud ikkagi esimesest lahutama, ainult see lahutus oleks mõjunud traumeerivalt juba uue pere lastele. Mina valisin pigem õudsa lõpu kui lõputa õuduse. Tunnistan samas ausalt, et kui Eestis eksisteeriks normaalne perekonnakohus ning pädevad ametnikud, oleks ka selle õudsa lõpu saanud inimväärsemaks muuta.

Probleem, mis praegu Lääne ühiskonda painab, pole mitte suutmatus kooselusid koos hoida, vaid suutmatus inimese kombel lahku minna. See, et kooselud lagunevad, pole tänapäeval enam suur uudis, vaid pigem igapäevaseks saanud reaalsus, norm. Lahkuminek on ka mõistetav, sest öeldakse, et eksimine on inimlik, ja kõik ei suuda elukaaslase valikul kohe täppi panna. Inimesed on ka aru saanud, et jumal päris kõiki ikka elu lõpuni paari ei pane, kindlasti pole see ka jumala soov kaklevaid paare koos hoida. Sobimatud kooselud on omakorda mõistlik võimalikult ruttu lahutada, sest selline kooselu takistab päeva lõpuks jumaliku tahte teostamist, õige kaaslase leidmist. Lahutamisele peaks omakorda riik kaasa aitama, võimaldades lahutavatele paaridele ja nende lastele kõikvõimalikku tuge. Mida rutem saab kehv kooselu lahutatud, seda rutem tekivad sobivad kooselud, sünnib rohkem lapsi ning ühiskond on kokkuvõttes õnnelikumal järjel.

Sobimatute kooselude vägisi kooshoidmine on küll esmapilgul mugav lahendus, aga paneb järeltulevale põlvele üha suurema koorma, sest nemad peavad hakkama seda sasipundart lahendama. Lapsed ei saa vägisi kooshoitud suhtest ikka mingit aimu toimiva peremudeli kohta ning võivad korrata oma vanemate vigu, astuda samasse ämbrisse. Sobimatus kooselus vanemad aitavad laste õnnetusele ise kaasa, surudes neid omaenda probleemide maskeerimiseks kiiresti koosellu ning oodates lapselapsi, keda kussutada. Keegi ei mõtle sellele, kas laste ja nende elukaaslaste läbisaamine on ikka hea. Küllap mängib siin rolli inimlik kadedus, sest keegi ei taha näha, kui teisel paremini läheb. Samas on hea lapsi lohutada stiilis, et: “Jaa, meil oli samamoodi …”.

Praegu on Läänes pigem trend harmoonilise, sobiva suhte ja puhta monogaamia poole, sest petmisest on nooremal põlvkonnal saanud kõrini. Kuni ühiskonda juhib praegune 50ste põlvkond, kes hüppasid kiiresti kooselu ja kel nüüd lained pea ümber kokku löövad, üritatakse veel probleeme maskeerida, aga järgmised põlvkonnad end ja teisi enam petta ei soovi. Nad ihkavad puhast asja, ja kuni seda pole, siis ka ei abielluta.

Nii et, härra Espenberg, monogaamia pole end sugugi ammendanud, lihtsalt tuleb osata hinnata monogaamiat selle sõna otseses tähenduses ning püüelda harmoonilise kooselu poole. Monogaamia kas on või ei ole, nagu rasedus, seda ei anna reformida.

Kui te arvate, et nimepanek on lihtne protseduur, siis te kindlasti eksite. Eksisin minagi, kes ma eeldasin, et Eesti e-riigis käivad asjad niks-naks ning id-kaardiga saab kõik kodunt lahkumata aetud. Noored lapsevanemad on ju, teadagi, pidevalt lapse külge nabanööri pidi seotud ka mitu nädalat pärast lapse sündi.

Kuivõrd oleme registreeritud Rakverre, siis otsisin veebist võimalust laps Rakveres registreerida. Selgus, et Rakveres on see isegi võimalik, see tähendab sündi veebis registreerida, aga ainult siis, kui laps on Rakveres sündinud. Rakvere haigla nimelt on liitunud e-sünnitõendi süsteemiga, nagu ka Tallinna sünnitusmajad, aga kõik haiglad lõuna poole mitte. Seega tuleb Tartus sündinud beebi puhul ikka võtta ette retk ametiasutusse, nagu vanal heal ajal.

Veebis antud seletustest tuli välja, justkui saaks lapse registreerida ainult elukohajärgses maavalitsuses. Tegelikult asi siiski nii karm pole – sünni võib registreerida ja lapsele nime panna suvalises maavalitsuses, tuleb ainult sünnitusmajast antud tõend kaasa võtta. Kui nime läheb panema üks vanem, siis teiselt lihtkirjalik nõusolek nime kohta. Samuti, NB! peavad kaasas olema nii ema kui isa id-kaardid. Mis on iseenesest kummaline, et id-kaart on sellisel puhul käibel kui isikutunnistus, mitte kui e-allkirja andmise vahend. Sest e-allkirja puhul peaks saama lapsele nime panna ka kodust väljumata. Imelik, eks, firma saab küll ära registreerida veebis, aga last mitte. Kuidas see oligi, et kas inimene on paberi jaoks, või vastupidi. Igal juhul tuli mul kaks korda käia maavalitsuses kohal, sest selgus, et ainult ühest id-kaardist ei piisa isegi siis, kui mees tuleb üksi nime panema ja ta on lapse emaga abielus. Ju siis ametiasutused ei usalda ise ka Eesti registreid.

Andsin siis lapse sünnitõendi ja id-kaardid ära ning seejärel tuli täita avaldus. Jällegi, küllalt tüütu ja ajamahukas toiming, mida saaks vabalt kodus internetis teha. Nii et, kes te seal neid e-riigi asju ajate, lapse sünni jaoks oleks mõistlik luua eraldi keskkond, kust võiks vajadusel, näiteks olla võimalus välja printida lapse sünnitunnistus, minupärast koos presidendi näopildiga. Aga see selleks.

Pärast avalduse täitmist tuli jälle veidi aega oodata, kuni maavalitsuse töötaja toksis kogu selle info internetti. Jällegi, miks ei võiks seda nimepanija korraga internetis ise teha – kui palju aega ja raha saaks kokku hoida. Siis ulatas maavalitsuse töötaja ühe lasteraamatu, kuhu oli kalligraafiliste tähtedega kirjutatud lapse nimi, ning Eesti vapiga kaaned, kuhu vahele oli torgatud kaks printerist välja lastud sünnitõendit. Jah, tõendit, sest tuleb välja, et varasemast tuttavaid sünnitunnistusi enam välja ei anta.

Igal juhul oli selle asjaga tükk aega jeblamist ja paberimäärimist, kulus vast tund-poolteist, mille oleks võinud vabalt kodus koos naise ja lapsega veeta, näiteks naisele süüa teha. Ametiasutuste vahet käimine on üks tüütu protseduur, miks ei võiks kogu asi käia internetis, näiteks võiks olla võimalus koostada pildialbum lapse esimeste piltidega, riigi kulul noortele vanematele. Nii et laed pildid üles serverisse ja mõne päeva pärast on album postkastis. Ka muud paberid saab ju postiga saata, hoiab kokku hulgaliselt aega, närve ja loomulikult ka kütust, kui ametiasutusse tuleb kaugemalt kohale sõita. Soovi korral võiks olla võimalus need toimingud ära teha juba sünnitusmajas, nii et sünnitusmajast naastes saaks keskenduda lapsega tegelemisele.

Sama lugu on kõiksugu toetustega, need on siis sünnitoetused. Iga sellise asja saamiseks tuleb kulutada ametkondade uksi. Õnneks on siiski veebis võimalus taotleda riigi sünnitoetust, aga see võimalus on ülioskuslikult peretoetuste taha ära peidetud, nii et selle leidmine võtab ligi pool tundi surfamist veebis.

Teismeeas, 8ondate lõpul-90ndate alguses meeldis mulle lugeda soome ajakirju, mida mu Soome abiellunud onu Erkki, ema vend iga kord Soomest tulles kaasa vedas. Tema naisevanemad tegelesid ajakirjade telefonimüügiga ja nii oli mul tohutu lasu igasugu erinevaid soome ajakirju. Mul on sest ajast meelde jäänud üks artikkel Soome naisteajakirjast Anna, mis rääkis “superäitist” ehk superemadest, kelle põhitunnuseks oli see, et ta saab kõigega hakkama ega virise kunagi, tema beebi ei nuta kunagi, on alati kustud, pestud ja kammitud ning ka superema ise näeb välja nagu äsja ilusalongist väljaastunu. Artikkel kõneles supereamadest kui uuest trendist, mille poole kõik püüdlema peaksid. Mulle tundus artiklis kujutatud supernaine toona õõvastav, kui miskisugune robot, kes on minetanud kõik oma võluvad vead ja toimib justkui autopiloodil. Mõtlesin, et mina küll selline olla ei taha ja langetasin südamepõhjas otsuse, et niipea ma kindlasti last ei saa. Ehk oligi see hirmus portree alati reipast superemast see, mille pärast ma lapsesaamist muudkui edasi ja edasi lükkasin?

Ilmselt see nii oligi, kui ma nüüd asja üle sügavalt järele mõtlen. Alles 30ndate eluaastate keskel sain aru, et ma ei pea olema superema, et olla hea ema. On täiesti okei kõigega mitte hakkama saada ja isegi haledalt feilida, kui su beebi lõugab vahel öö läbi kui marutõbine koer ja kui sa näed tema esimestel elukuudel välja kui rentslist välja roninud bag lady. Keeping up appearance‘ist, vägisi perfektne olemisest on palju olulisem see, et jääd ka pärast sünnitust iseendaks ega pinguta üle, sest just nii – ebatäiusliku iseendana – oled oma lapsele parim ema.

Aga miks ma korraga selle teema üle arutlema hakkasin? Sattusin lugema “Pere ja kodu” novembrinumbrit (tont teab, kust see mulle kätte sattus, minu põhilektüür on ikkagi Vogue ja Elle ), kus Piret Tali jutt meenutas mulle seda ammu loetud artiklit superemadest. Ta räägib seal uhkelt, et tema jaoks ei olnud sünnituses midagi hirmsat, et sünnitus pole piknik, aga ka mitte hiina piin, et ei mäleta kummagi lapse ajast masendust tekitavaid nutuhooge ja et oleks võinud oma lapsi ka ülikoolini imetada. “Mamma olla on suur rõõm,” märgib ta, “Väikesed inimesed on aga sünnist peale üsna arukad olevused, kellel pole mingit pistmist järelejätmatult kriiskavate imikutega. Mammade asi on oma antennid seada nii, et saaks aru, mida laps tahab öelda, ning näeks, kas tal on selles maailmas huvitav ja rõõmus olla”.

Njah, minu Juulike kriiskab vahel küll nii järelejätmatult, et minu antennid on lootusetult segi ja neid ei ole võimalik ühtegi pidi seada . Kui Inno mind ei abistaks ja suurt osa mähkme duty’st enda peale ei võtaks, siis olen üsna kindel, et minust saaks üsna varsti mitte super- vaid horror mom . Tõe huvides tuleb küll öelda, et õnneks kriiskab Juulike üsna harva. Sünnituse kohta võib aga minu arvates küll “hiina piin” öelda. Ainus hea asi selle juures on, et mida aeg edasi, seda enam hägustub mälestus sest õudsast piinast teadvuses. Katsun vahepeal, nüüd, kus Juuli sünnist on möödunud juba kaks nädalat, vägisi meelde tuletada, mis tunne mul siis ikkagi oli, kuid suudan meenutada vaid seda, et aeg kulus hirmus aeglaselt ja et mul oli tunne, et suren kindlasti kohe ära. Mis puutub imetamisse, siis ma väga naudin seda, aga see ei tähenda seda, et ma juba pikisilmi ei oota, millal võib talle lisatoitu andma hakata. Lihtsalt kui ta TERVE PÄEVA SÖÖB, mis sunnib mind olema päev läbi enam-vähem ühes asendis, on mul õhtu lõpuks juhe koos ja jällegi on suur abi Innost, kes lohutab, et igavesti see nii ei kesta.

Ilmselt on looduses asjad sätitud nõnda, et osad naised on lihtsalt paremad sünnitajad ja traditsioonilises emaduses edukamad. Või siis jälle suuremad luiskajad, kes seda teab. Mina igatahes soovitaks noortele emadele Piretist vastupidist: seadke oma antennid sedasi, et te jääte ka ise inimeseks, et teil on päevas vähemasti pool tunnikest selleks, et tegeleda endale meeldiva asjaga, ja NÕUDKE  ABI, kui te enam ei jaksa. Superemadus käigu perse! Normemadus ruulib, sest vaid lihast ja verest, lapse kõrval ka enda vajadusi arvestav ema säilitab terve mõistuse ja on seetõttu ka oma lapsele ja tema vaimsele tervisele parim.

Ok, võib öelda, et vanaemad sünnitasid saunas, et neil polnud erilisi tingimusi. Aga oma naist kõrvalt vaadates ja jälgides on mul tunne, et pigem oleks ta nõus sünnitama oma saunas kui sünnitusmajas. Miks? Sest sünnitusmajadest on saanud vabrikud, jah, nii see on, lastevabrikud, tehased, kust on kadunud igasugune inimlikkus ja kus naistest on saanud seadmed.

Käisin ise Irjaga kaasas Põlva haiglas, mis tundus mulle esialgu Eestis üks parimaid ning mida olin ise soovitanud. Hiljem pidin siiski oma eksimust tunnistama. Haiglas võivad olla küll parimad seadmed, aga kui seal puudub inimlikkus, siis pole neist seadmetest tuhkagi kasu. Tuleb arvestada, et sünnitus on paljude noorte naiste jaoks esimene tõsine kokkupuude arstide ja haiglaga, hambaravi kõrval. Kui aga hambaravikabinetid on Eestis reeglina maailmatasemel ning sealne teenindus väga kliendisõbralik, siis sünnitus on millegipärast veel nõuka-aegsel tasemel.

Võib ju öelda, et ka nõuka ajal naised sünnitasid, aga praegu on aeg edasi arenenud, tänapäeva naised pole enam nõus nõuka-aegse tasemega. Kogesin ise seda, kuidas haiglaõde patsiendi, oma kliendi peale käratas, ja see polnud sugugi ilus kogemus. See juhtus sellessamas Põlva haiglas, mida olin pidanud väga eeskujulikuks. Võib arstidest ja õdedest aru saada – nad vaaguvad suure koormuse all ning on selge, et närvid on pingul. Aga kas see saab olla põhjus, et kliendi peale häält tõsta?! Kui seline asi juhtuks mõnes muus teenindusettevõttes, näiteks pangas, siis kaotaks selline klienditeenindaja oma töö. Kui selline asi juhtub hambaravikabinetis, siis kaotab arst oma patsiendi. Sünnitusmajas aga võib häält tõsta, sest kliendil pole kuhugi mujale minna, ta on justkui kinnistatud oma kodukohajärgse sünnitusmaja külge. Sünnitama ei saa kodust väga kaugele minna, ja reeglina seda ei tehta.

Ämmaemandad ja sünnitusmajades arstid armastavad öelda, et noortel sünnitajatel pole mõtet lugeda Perekooli ja muude foorumite kommentaare. Loomulikult, see võib võtta igasuguse isu sünnitada, või sundida hirmunud naist valima näiteks keisrilõike – siis vähemalt ei pea ta kõiki sünnitusmaja õudusi läbi elama, näiteks seda, et otsustaval hetkel pole tema kõrval ei arsti ega ämmaemandat. Tegelikkuses on neis kommentaarides palju tõtt ja neid kommentaare peaks eelkõige lugema mehed, kes teevad otsuseid selle kohta, milliseid on Eestis sünnitustingimused. Iibe tõstmiseks ei aita pelgalt ilusatest sõnadest, mehed, vaja on ka tegusid, ja seda mitte ainult voodis. Pöördun siin meeste poole, kes teevad vastavaid otsuseid. Eesti sünnitusmajad on väga kehvas seisus, seda mitte niivõrd tehniliselt tasemelt, kui personali väljaõppe ja motiveerituse poolest. Piltlikult öeldes võib üks stressis ämmaemand või arst tekitada Eesti genofondile tuhat korda suuremat kahju kui läheks maksma tema töö parem korraldamine. Olen kindel, et kui Eesti riik tagab sünnitajale Elite või Fertilitase-tasemel sünnituse, oleks ka sünnitajaid tunduvalt rohkem. Ma räägin seda juttu oma naise kogemuse põhjal. Tema sünnitushirmu võttis maha külaskäik Tartu Elite kliinikusse. Põlvast sai ta närvivapustuse.

Mehed on reeglina seisukohal, et naised peavadki olema vaprad ja sünnitama Krõõda kombel kasvõi kartulivao vahel. Olgu, kindlasti on ka selliseid kangelasemasid, kes on võimelised sünnitama misiganes asendis ja tingimustes. Saan aru, et praegused standardid on tehtud selliste naiste põhjal, kuna nemad on justkui etalonid ja ühiskonnas kõige häälekamad. Kas aga pole just need askeetlikud standardid põhjus, miks sündivus on drastiliselt langenud. Olukorras, kus naised ei pea enam tingimata sünnitama, et toota majapidamisele odavat tööjõudu, nagu see oli varem, ja võrreldes nõuka-ajaga on neil sünnitamise kõrval muid eneseteostuse võimalusi, ei ole sünnitusega kaasnevad kannatused enamikule naistest enam vastuvõetavad. Või ütleme siis, et kannatused ei lähe peale neile naistele, kes ei sünnita lapsetoetuse pärast. Kaasaegne haritud naine otsib sünnituseks parimaid tingimusi ning kui ta neid ei leia, siis jätab üldse sünnitamata. Või olgu, kannatab ühe sünnituse kuidagi ära, aga see on ka kõik.

Võib öelda, et las need, kes tahavad inimlikku kaasaegset teenindust, maksavad ise selle eest lisaks. Tõepoolest, nii see praegu erakliinikute puhul on. Aga tekib küsimus, kas tõesti pole ühiskond valmis panustama selleks, et lapsi sünniks rohkem. Ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks riik Eestis kõigile tagada Elite-tasemel sünnituse.

Sünnitus algab sünnitusmajast. Praegune süsteem, kus sünnitusmajad on üks haigla osa, on selgelt oma aja ära elanud. Esiteks on haiglas sünnitajate jaoks haigestumise oht – rasedaid emasid ja vastsündinuid ei tohiks üldse raskelt haigetega samasse hoonesse lubada. Teiseks on haiglas haigla õhkkond, mis juba iseenesest tekitab stressi ja pingeid. Pinges naisel on omakorda palju raskem sünnitada. Sünnitusmajad peaks olema väiksed ja asuma haiglatest eraldi. Nad peaks olema hubased, kus sünnitaja tunneks end nagu kodus. Tal peaks olema kindel ämmaemand ja arst, kes ainult temaga tegelevad. Tal võiks olla garanteeritud peretuba koos duširuumiga. Talle võiks sünnitumaja poolt kinkida kimbu roose. On seda siis nii palju palutud? See on standard näiteks Elite kiinikus ja peaks olema garanteeritud igale sünnitajale Eestis.

Seniks aga, kuniks riik õpib naist väärtustama, peaks iga mees suutma oma naisele garanteerida inimväärse sünnituse. Seda võib võtta kui väikest tuusikut sanatooriumi, kui kingitust oma kallimale.

Jäin lapseootele maikuus, minu arvates aasta kõige ilusamal ajal, kui õunapuud olid täies õies. Hämmastaval kombel just samal ajal, kui me Innoga kuus aastat tagasi Tartus, Rüütli tänaval kohvik Crepi ees kokku saime – ka see oli mais.

See aasta oli tähenduslik ka selle poolest, et otsustasime taas korrata oma väikest Eesti reisi, mille võtsime ette aastal 2005, kui kohtusime. Unustasime siis kõik muu ja sõitsime oma õnnejoovastuses esmalt Tartust Rakverre, siis Rakverest Pärnusse, Pärnust Lihulasse ja Lihulast edasi saartele. Sama tegime ka nüüd. Ma ei tea, kus täpselt olime, kui Juulike tekkis, aga ma tean, et me olime üle hulga aja vabad ja õnnelikud. Vahepealsed emotsionaalselt rasked aastad – isa surm, raharalli, poliitmaailma vehklused ja sagedased elukohavahetused – olid lõplikult seljataga ja me võisime jälle südamerahuga hingata. Täpselt nõnda, nagu me olime seda teinud siis, kui kokku saime.

Seal, saartel oli nii hea. Peatusime taas meie armsas Lõo turismitalus Muhus, kuhu aastal 2005 öömaja otsides juhuslikult  sattusime. Lahke perenaine tundis meid ära ja võttis meid ka nüüd vastu maitsva tee ja suupistetega. Käisime jälle Sõrve sääre tipus ja sõime selle kiviklibusel rannal lähedal metsa sees asuvast poekesest ostetud suitsukala. Hiiumaal matkasime Sääre tirpu, kus nägime imeilusat vaatepilti – mäslevat merd ja kaht luike, kes selle järjest kitseneva maariba tipus segamatult rahu ja vaikust nautisid. Jalutasime meiegi sinna, kus maa lõpuks merega ühtib, ja hingasime kopsud õhku täis. Oli tunne, nagu oleksin jõudnud maailma lõppu. Seisime seal mõnda aega vaimustatult, mina korjasin kaasa mõned kivid ja Inno muudkui klõpsis minust pilte. Mäletan seda meeletut vabaduse tunnet, mida seal tundsin, siiani.

Millalgi sel ajal Juulike maailma tekkiski… Minu jaoks väga oodatult ja kõige õigemal ajal, sest ma olin juba aastakese vargsi mõelnud, et meil võiks ju laps olla. Inno polnud mulle ses suhtes kordagi peale käinud või isegi seda teemat tõstatanud – tõsi, nüüd on ta maininud, et mõtles ise ka, et salamisi ta siiski lootis – ma ise olin hakanud nii mõtlema.

Ilmselt ongi lapse saamiseks vaja justnimelt seda – puhkust, vaikust ja rahu, kõigest üleliigsest vabanemist. Ja ilusat, ürgset loodust ilmtingimata ka.

Siin mõned pildid meie kevadisest saarte reisist.

Juulikesel olid vahepeal gaasid ja ta ei saanud öösiti hästi magada ja siis ei saanud mõistagi ka meie magada. Istusime siis koos temaga üleval ja murdsime pead, mis toit, mida mina söön, võib küll talle nii halvasti mõjuda. Naabritädi – seesama maski ja munadega – väitis kaljukindlalt, et süüdlaseks on õunad. Mina aga julgesin kahelda ja uurisin inglisekeelsetelt internetisaitidelt, milliseid toite rinnaga toitval emal süüa ei soovitata. Tulemuseks oli järgmine nimekiri:

1. Kohv ja teised kofeiiniga joogid – tunnistan pattu, jõin juba Elites Liptoni musta teed, ja nüüd, kodus olen joonud mõned tassid kohvi;

2. Shokolaad – selle olen ma juba ammu ära jätnud, suhkru pärast ja muidu ka;

3. Tsitrusviljad – pagan, paar päeva tagasi sõin ära ühe apelsini!

4. Brokkoli ja kapsas – ahaa, siia vist ongi koer maetud, sest paar päeva tagasi tegi Inno mulle minu palvel juurviljapada ja sinna sisse läksid ka brokkoli ja lillkapsas. Pidasin neid kasulikeks, sest mõlemad on head kaltsiumi- ja rauaallikad, aga näe. Hoopis ühed kõige rohkem gaase tekitavad toiduained, nagu teiste titemammade jutust välja tuleb!

5. Alkohol – no seda ma ei ole joonud. Valetan – Inno siin ükspäev ostis Põltsamaa mustsõstraveini ja ma vist ühe lonksu võtsin. Artiklis ongi märgitud, et üks väike sõõm alkoholi ei tee beebile midagi. Targem siiski vältida;

6. Vürtsikad toidud – ei ole söönud. Ma muidu armastan tšillit väga, aga juba raseduse ajal jätsin igaks juhuks ära;

7. Küüslauk – maitseb mulle väga ja Inno on seda üpris mitme toidu sisse pannud. Aga ei ole probleem ära jätta;

8. Maapähklid – jälestan neid ja pole kunagi söönud;

9. Nisu – näedsa, gluteenivaba dieedi pidamisest on olnud kasu. Lisaks nisule ei söö ma ka rukist, otra ja kaera;

10. Piimatooted – millest ma siis kogu aeg rääkinud olen! Piimatooted on beebidele kahjulikud. Minu arvates on nad kahjulikud ka kõikidele teistele. Lehmapiim kuulugu vasikatele, kitsepiim talledele!

11. Mais – paljud gluteenivabad leivad-saiad on tehtud maisist ja ma olen neid päris palju söönud, aga viimased tsöliaakiaalased uuringud on näidanud, et tsöliaakiahaiged ei talu ka maisi. Seepärast olen mina loobunud ka maisist;

12. Merekarbid – viimasel ajal ma neid söönud pole, muidu on nad aga üsna head, näiteks paella sees. Inno teeb hirmhead paellat. Aga paella on maitsev ka lihtsalt krevettide ja oliividega (ilmtingimata tuleb aga lisada rosmariini!);

13.Munad – naabritädi munad tuleb seega külalistele sisse sööta

14. Kala – kaladest ei soovitata imetamise ajal hai ja mõõkkala liha söömist (nagu mul oleks see plaanis olnud!), küll aga peetakse ohutuks krevette, tuunikala ja lõhe, mis ongi minu lemmikkalad;

15. Soja – viimasel ajal ei ole mul olnud mingit soja isu, nii et pole probleemi.

Veel soovitatakse imetavatel emadel juua kummeliteed, aga mitte piparmünditeed, kuna see mõjuvat halvasti rinnapiimale. Mina tegingi endale eile mitu tassi kummeliteed ja täna hommikul kohvi ei joonud ning Juulikese uni ongi palju sügavam ja pikem. Samuti ei karju ta enam hirmsa häälega. Kuna naabritädi ütles, et õunad tekitavad gaase, siis ma paar päeva igaks juhuks õunu ei söönud, aga eile sõin kohe mõnuga ühe õuna ära. Ei mõjunud kuidagi halvasti. Nii et naabritädid on küll toredad ja see on neist nii kena, et nad meie pärast muretsevad, aga nende juttu kuulata ei tasu. Nagu ütles mu isake – “Kuula alati ära, mis teised sulle räägivad, ja tee siis ikka oma pea järgi”. Just nii!

Loomulikult poleks ma toona osanud arvata, et olen selleks ajaks uuesti abielus ja et minu uue kaasa vastu hakkab tundma huvi Edgar Savisaar isiklikult. Et minu uut kaasat kutsutakse Keskerakonda, erakonna suvepäevadele, jahisõidule Tallinna lahel ja Savisaar isiklikult soovib minu kaasaga ülepäeviti kohtuda. Nüüd tundub see kõigest üks veider unenägu, ent polnud palju puudu, et oleksin kaotanud oma naise Eesti ühele mõjuvõimsamale mehele, sarnaselt Vahur Kersnaga, kes jäi ilma oma elukaaslasest. Savisaarel on kummaline komme kiinduda ajakirjanike kaasadesse.

Ma poleks eales uskunud seda, et suhtlen kunagi Savisaare ja tema lähimate võitluskaaslastega igapäevaselt. Et Savisaar pakub musta raha ja jagab ohtralt lubadusi, millest valdav osa pole mõeldud täitumiseks. Aga kõigest järjekorras. Nüüdsest on teil, kallid lugejad, võimalik kord nädalas lugeda Keskerakonna ja selle juhi Edgar Savisaare telgitagustest lugusid, mida kuskil varem avalikult räägitud ega kirjutatud pole. Ma annan endast kõik, et põnevust jätkuks neis lugudes kuni lõpuni.

Kui teil, kallid lugejad, on endal Keskerakonna või Savisaare kohta midagi põnevat, mida laiema avalikkusega jagada, siis andke ka sellest teada. Mõistan, kui olete seda nõus tegema anonüümselt. Nagu öeldakse, jagatud info on kõige parem info.