Olen juba kirjutanud Juulikese ühest vanavanaemast, minu isa emast, Osula kooli õpetajast Julie-Eveliinest, kelle järgi Juulike nime sai. Kuid Juulikesel on ka teine vanavanaema, minu ema ema, 91-aastane Selma Pönniö. Minu vanaema on küll juba päris vana, aga endiselt reibas ja noorusliku mõttelaadiga. Mõistab siiamaani maailma asju ja temaga on alati vahva vestelda. Loe edasi

Üks minu suguvõsa lemmikjututeemasid hetkel: kelle nägu ja tegu on Juulike. Alguses arvas mu onu Eino, kes elab Soomes, et Juulike on minu isa Georgi nägu – eriti paistis ta seda olevat kahekuusena vannis. Nüüd on ta aga seda meelt, et Juulike läheb järjest rohkem Inno nägu.

Minu ema Toini arvab ka, et Juulike on Inno nägu. Minu 91-aastane vanaema niisamuti, kutsudes Juulikest täie enesestmõistetavusega “väikeseks Tähismaaks”.

Minu arvates on Juulike vahva kombinatsioon oma issist ja vanaisast. Näiteks magades ta lükkab külge pöörates käe täpselt samamoodi ette nagu Inno, aga haigutab ta täpselt nagu tema vanaisa Georg – ajades suu hästi-hästi laiaks, häälitsedes vahepeal hah-hah-hah ja lõpetades kogu toimingu mõnusa “kghhhhhhhhh”- iga.

Suguvõsa on ühel nõul selles, et Juulill on issi nina. Kõrvad on veel selgeks vaidlemata ja silmade osas oleme äraootaval positsioonil. Praegu on need tal sinised, aga ka minu silmad olid alguses sinised. Minu ilusate siniste silmadega isa oli väga pettunud, kui mu silmad ema moodi pruuniks muutusid. Näis, mis Juuli silmad teevad. Minu pärast võiksid nad sinisteks jäädagi.

Samuti saab näha, kas ta pärib oma issilt vallatud krussis juuksed, mis koledate ilmadega ludusse tõmbuvad.

Aga pildil on issi ja Juuli tudumas. Kas nad pole armsad?

Asun siis uue teema kallale. Niisiis – rinnaga toitmine. Esiteks tuleb öelda, et Juulile on rinnapiim tõeliselt hästi mõjunud, sest ta areneb mühinal ja kaalus täna hommikul juba kaheksa kilo, olles ise kolm kuud ja kümme päeva vana. Loe edasi

Kuna titeblogi püüab silma peal hoida ka põnevatel emadusalastel diskussioonidel mujal maailmas, siis täna võtaksin hea meelega jutuks artikli värskes Ameerika Marie Claire’is, kus püstitatakse küsimus, kas moodne emadus on tagasikäik minevikku, mis naised orjastanud. Nimelt prantsuse naisfilosoofi Elisabeth Badinter’i  uus raamat pealkirjaga: “The Conflict: How Modern Motherhood Undermines the Status of Women” (tõlkes: Kuidas moodne emadus naiste staatust õõnestab), mida on Prantsusmaal müüdud juba 200 000 eksemplari, väidab, et emadusest on saanud naistele türannia. Loe edasi

Inno ja Juuliga sünnipäeval Piusal.

Eks pean siis oma tähtsa sünnipäeva – 35 ikkagi! – puhul ka paar sõna ütlema. Kõigepealt tänud kõigile õnnesoovijatele. Üldse tänu kõigile, kes on minust kunagi hästi mõelnud! Loe edasi

Juulike sai esmaspäeval kolmekuuseks. Panen kirja mõned laused, mis teda iseloomustavad. Niisiis, kolmekuune Juulike:

*On hästi lõbus laps. Kogu aeg on tal suu kõrvuni – kui hommikul üles ärkab ja emmele otsa vaatab; kui issi ta koju tulles sülle võtab; kui söömises pausi teeb ja voodi peal siputab; kui emme käevarrele tudule jääb. Isegi unes naeratab ta: matsutab suud ja naeratab laialt. Mõtleme siis, millest ta küll und võiks näha. Ilmselt lõppematutest piimajõgedest, mida küllastumiseni nautida. Juulike naerab mitut erinevat moodi: vahepeal ta itsitab – tavaliselt enne unnejäämist tissi otsas, vahel kihistab – tavaliselt voodil siputades ja käsi emme poole sirutades, vahel naerab ta häälega – siis, kui teda hüpitatakse ja kõrgele lae alla tõstetakse. Loe edasi

Väike Juulike ja tema võimsad põsed.

Seni on räägitud rinnaga toitmise positiivsest mõjust lapse toitumisele, sellest, et rinnaga toidetud lapsed on tervemad ja ei vaja kõiksugu kunstlikke lisa-aineid. Kui ma vaatan kõrvalt oma imetavat naist ja last, siis näen, kuidas rinnaga toitmine arendab last ka kehaliselt.

Tissi imeb laps kogu oma kehaga. Kogu tema väike organism on ametis selle tähtsa toiminguga, arendades kõiki tema lihaseid, alates näost ja kaelast ning lõpetades varvastega. Mul on kogemus ka lapse pudelist toitmise osas ning võin öelda, et pudeli puhul on haaratud tegevusse vaid huuled, sest  vedelik voolab pudelist ise suhu, ning ka käed, kui laps jaksab pudelit käes hoida. Ja rohkem mitte midagi.

Kui laps imeb ainult tissi, siis tema põsed ja keel, ka lõualihased saavad väga hea trenni. Samuti arenevad igemed, sest rinda tuleb tugevasti suhu tõmmata, et sealt midagi tulema hakkaks. Huvitav on vaadata, kuidas laps ise masseerib rinda, seda ka kätega, et sealt piima paremini kätte saada. Kõik see arendab loomulikult lapse lihaseid.

Kui juulike sündis, tal põsed praktiliselt puudusid. Ent mida kauem ta on rinda imenud, seda võimsamaks on kasvanud tema põselihased. Kui põske katsuda, siis on see üks suur lihas, ilmselt kõige võimsam kogu tema keha juures, mis suudab ühe rinna tühjaks imeda 5-10 minutiga, võrreldes 1-1,5 tunniga vahetult pärast sündimist.

Kõige tähtsam mõju rinnaga toitmisel on kindlasti emotsionaalne, sest lapsel on pidev silmside emaga ning ta õpib ema pealt suhtlemist ning areneb ka kõne, kui ema temaga vestleb. Pudelitoidul laps on üksi oma pudeliga ning pole ime, kui pudelitoidul lastest saavad ka tulevikus end üksikuna tundvad õnnetud inimesed.

Juhhei, olen lõpuks leidnud rohu kiilanemise vastu! Mu juuksed on nimelt juba pikemat aega ähvardava hooga välja langenud ja oli ülim aeg võtta ette midagi otsustavat. Pelk oliiviõli, nagu ma kirjutasin, ei aidanud. Kuid eile tuulasin põhjalikult netis ja avastasin, et parim juusteravim, superdrug for hair, nagu teda nimetatakse, on avokaado. Ja mina juhm ei ole juba tükk aega avokaadot söönud. Jätsin ta oma menüüst välja, kui ta mulle raseduse alguskuudel väga vastu hakkas ja pärastpoole unustasin ta lihtsalt ära. Enne rasedust samas olin söönud avokaadot peaaegu iga päev.

Eile siis marssisin poodi ja ostsin endale kolm avokaadot, ühe suure ja kaks väikest – rohkem pehmeid polnud. Suurest tegin endale juuksemaski (tuleb võtta üks avokaado ja koorida ta ära, purustada, segada sisse nii palju oliiviõli, et jääb mõnus ühtlane mass, määrida pähe ja lasta mõjuda nii kakskümmend minutit) ja kaks väikest pistsin nahka. Maski panin pähe siis, kui Juuliga vanni läksime, ja lootsin parimat.

Juba pärast maski mahapesemist oli tunda, et juuksed on kuidagi teistmoodi. Nagu toidetud. Naljakas, aga see väike roheline vili pani mul juuksed kinni. Sõbranna küll soovitas vaalaplatsentat, aga ma ei viitsinud seda otsima minna. Kui vähegi võimalik, siis apteeki ma jalga ei tõsta. Usun nimelt, et kõikide haiguste vastu on võimalik leida rohtu toidust. Vähemasti seni pole meie peres ühtki ravimit vaja läinud. Kõige universaalsem ravim on salat ehk maakeeli rohi – aitab eriti hästi kõikvõimalike seedevaevuste, aga ka muude hädade korral. Minu eriline lemmik on spinat.

Ja juustehädade korral aitab vähemasti minu puhul avokaado. Hakkan nüüd seda iga päev religioosselt sööma. Tänagi sõin ära kolm avokaadot ja juuste seisund muudkui paraneb. Ei jõua ennast ära kiruda, miks nii loll olin ja varem selle peale ei tulnud. Aga parem hilja kui mitte kunagi!