0

Roosikese lemmiktoit – kilusupp

kiluRoosile meeldib kilusupp.

Mina valvasin kodus Juulikese und, Irja käis sel ajal koos Roosiga väljas toitu ostmas. Nad tulid tagasi kilusupiga. Nagu näete, meeldib Roosikesele üle kõige kilusupp, mida saab Võrust Katariina kohvikust ja mida Roosi võib ohjeldamatult süüa. Kausside kaupa.

Naabritädi tõi lastele maasikaid, kurki ja mune. Ning kodust õunamahla. Juulike sai tissi ja jäi uuesti norinal magama. Täna pole tal enam mingeid krampe olnud.

kilu2

1

Juulike täna magab vist päev otsa

kinsaTõhus abimees lapsevanemale – Kinsa nutikas termomeeter.

Üleeile käisime lastega päeval rannas ja tagasiteel tekkisid Juulikesel krambid. Tal on angelmani sündroom ja sellistel lastel on krambid tavalised. Juulikesel tekivad krambid tavaliselt siis, kui on haige ja palavik tõuseb üle 38.

Algul me haigust ei osanud kahtlustada. Suvi ju! Ei saanud aru ka, et palavik. Kuna oli soe, väljas 27 kraadi, siis kahtlustasime, et laps on lihtsalt üle kuumenenud. Laps oksendas ka. Olime väga ähmis, eriti Irja, kes satub lastega seoses kergesti paanikasse ja ta tahtis kutsuda juba kiirabi. Kallasime lapse kaasas olnud pudeliveega üle ja tal hakkas kohe parem. Ent õhtul kodus olid veel krambid ja terve öö möödus Juulikest jälgides, samuti eilne päev otsa. Tänase öö aga magas laps norinal ning nüüd on põõnanud juba täna pool päeva otsa. Vahepeal teeb korraks silmad lahti ja siis magab edasi.

See ongi rinnapiima eelis – isegi kõige raskem haigus kestab vaid 1-2 päeva. Ilma rinnapiimata võib laps olla terve nädal kõrges palavikus, järgnevad tüsistused – põletikud, mistõttu lähevad käiku antibiootikumid. Meie lapsed pole elus kordagi antibiootikume saanud.

Seekord oli tegemist ilmselt taas kõhuviirusega, nii nagu kolm aastat tagasi, kui Juulikesel tekkisid krambid pärast imetamist. Siis kahtlustasime algul, et äkki on Irja saanud ise mürgituse ja ei julgenud rinda anda. Sellest aga läksid krambid veel suuremaks ning lõpetasime haiglas. Millegipärast tekivad just kõhuviirusega imetades lapsel kergemini krambid. Nüüd oleme targemad – kõhuviiruse ajal tekivad lapsel küll imetamise ajal krambid, aga imetamist ära jätta ei saa, sest muidu läheb asi hullemaks. Lahendus on imetada vähehaaval.

Juulikesel tekivad krambid ka siis, kui palavik tõuseb üle 38. Oleme teda jahutanud lihtsalt külma veega, see on siis juukseid niisutades ja märja lapiga üle hõõrudes. Hea on panna ventilaator kõrvale, mis jahutab last. Mähe tuleb ära võtta ja lasta lapsel paljalt olla. Aitab palju paremini kui viinaga üle hõõrumine.

Kui palavik tõusis eile õhtul 39 juurde, läks Irja apteeki ja ostis paratsetamooli küünlaid, mida panime kaks korda. Samuti ostis Irja suukaudset ibuprofeeni lahust Nurofeni, mida andsime ka kaks annust. Palavik tuli alla 37,8 peale. Nõnda sai Irja lapsele rinda anda ja peale seda läks olukord juba paremaks. Palavik langes alla 37. Rinna andmine on haigele lapsele eriti efektiivne, sest see on korraga nii jook kui söök. Muidu väike laps haigena eriti juua ega süüa ei taha ja teda tuleb joota ja sööta süstla või sondiga. Kui haige laps juua ei saa, järgneb kergesti vedelikupuudus ja surm.

Lapsel temperatuuri mõõtmiseks kasutame Kinsa termomeetrit, mille soetasime aasta aega tagasi enne reisile minekut. Seda on mugav kaasas kanda ja kasutamiseks iPhone’i külge ühendada. Jätab kõik kraadimised meelde ja annab lisaks soovitusi. Pärast on hea vaadata, sest kõrge palavikuga oled ähmis ning midagi suurt meelde ei jää. Kinsa termomeeter mõõdab palaviku umbes 10 sekundiga, mis on isegi etem variant kui apteegist saadaolevad digitaalsed termomeetrid ja elavhõbedaga vana tüüpi kraadiklaasid.

20

Kunstsegu põhiprobleem minu jaoks: räme hais

Rinnapiima puhul tuuakse eelistena põhiliselt välja, et lapsed põevad haigusi läbi kergemini, lastel on vähem seedeprobleeme ja ainevahetushädasid, nad magavad paremini, on rahulikumad ning kiirema arenguga.

Aga ma tunnistan ausalt: minu jaoks omab kõige suuremat tähtsust hoopis muu. Nimelt, minu jaoks on rinnapiimal ainult üks oluline eelis kunstsegude ees: rinnapiima lapse kaka ei haise. Need, kes läinud üle rinnapiimalt kunstsegule teavad, mida see tähendab. Kunstsegul lapse kakal on ikka räme hais, see lehkab nagu täiskasvanu sitt. Või isegi veel jubedamalt. Rinnapiima kaka värv on kuldkollane, segu peal lapse sitt aga süsimust. Minul, kes ma hea meelega lapsel mähkmeid vahetan, omab see väga suurt tähtsust. Sest haisvat sitta rookida on hoopis teine asi kui puhastada meeldiva kaka lõhnaga peput.

Ma ei tea, miks see nii on, et segu sitt haiseb. Aga nii see on. Võibolla topitakse sinna sisse spetsiaalselt haisu tekitavaid aineid, ma ei tea. Aga hiljem, kui laps hakkab tavatoitu, näiteks puu- ja juurvilju sööma, siis sitt enam nii ei haise. Aga segu sitt. Brrr See on jube!

Nii et laste kunstsegu põhiprobleem minu jaoks on räme hais. Ma olen selline esteet, ma ei saa sinna midagi parata. Vabandan, kui sellega kedagi, näiteks kunstsegude tootjaid ja nende müügiesindajaid solvan. Aga tõesti, segud tähendavad minu jaoks paska, mis rõvedalt haiseb. Ja see on põhjus, miks ma olen suur rinnapiima patrioot – puhtalt omakasu ajendil.

Irja täiendus: Irja ütles mulle, et ta saab nüüd aru, miks tema isa ei saanud temal mähkmeid vahetada. Isa ütles, et tõesti ei suutnud, sest sellel oli nii kohutav hais. Irja ema läks kunstsegule üle, kui Irja oli kolmekuune. Ema väitel sai piim otsa.

54

Mis juhtub, kui anda lapsele kunstsegu …

segu1Väljavõte Õhtulehe veebist.

Päris õpetlik lugu tänases Õhtulehes – sellest, mis juhtub, kui anda väikelapsele kunstsegu. Kõik organid ütlesid korraga üles.

segu2

Päris jube! Loos on natuke naljakas jutt, et rinnast sai piim sai otsa. See pole ju võimalik! Kas Eestis enam imetamisnõustajaid siis pole või?

Laste kunstsegud tuleks ära keelata või vähemalt panna rangelt arstide järelvalve ja retsepti alla. Kunstsegude kahjulik mõju on ammu ära tõestatud juba. Väikelapse ainus toit on rinnapiim ja kui ema kuulub nende 1-2% hulka, kel seda pole, siis saab taotleda piimapangast.

Kunstsegude propageerijad on samalaadsed aferistid nagu need, kes lastele pesuvalgendajat reklaamivad ja müüvad. Mõni ajaleht võiks selle teema ette võtta. See on kolossaalne äri ja kannatajaks loomulikult lapsed, läbi selle terve ühiskond.

9

Eesti lastesaated on parajad õudukad!

mommiVäljavõte Delfi veebist.

Ameeriklased kuulutasid Mõmmi ja aabitsa üheks õudsemaks lastesaateks maailmas.

Tõesti, huvitav tähelepanek. Eesti lastesaated ja lastefilmid on tõepoolest jubedad. Näiteks Irja ütles, et ta lapsepõlves ei julgenud vaadata saadet Nõiakivi, eriti jube oli kiviraidur Ropka. Minu meelest on Nõiakivi tõesti jubedam kui isegi Mõmmi saade, nii et see võiks olla kõige õudsem lastesaade maailmas. Filmidest oli Irja jaoks kõige õudsem Nukitsamehe film. On ju jube! Huvitav, kuidas seda üldse lastele näidati, see on puhas õudukas ja peaks olema alla 16 aasta keelatud. Isegi täiskasvanu jaoks on parajalt õudne, ma pean tunnistama.

13

Et mismoodi ma ei olnud Võrumaa Teatajas tööl?

IMG_0001IMG_0002

AS Võru Teataja, mille juhataja Kalev Annom on ühtlasi ajalehe Võrumaa Teataja peatoimetaja varastas kohtu materjalide põhjal (halduskohus ja ringkonnakohus) aastail 1996-1999 firma paljaks (kokku pandi kõrvale üle 4 miljoni krooni) ja seetõttu pole firmal raha, et töötajatele palka maksta. Lisaks tegeletakse pettustega, näiteks väidetakse, et mina, Inno Tähismaa pole firmas töötanud ja mul pole õigust midagi nõuda. Kuigi mul oli firmas aastail 2010-2015 oma uhke kabinet, millel seisis minu nimi, mul oli firma mobiiltelefon ja emaili aadress, kasutasin firma arvutit ja viisin peatoimetaja äraolekul läbi toimetuse koosolekuid. Lisaks muidugi kirjutasin artikleid, igasse lehenumbrisse ligi 10 artiklit. Tegin firma heaks tööd, higimull otsa ees. Kes ei usu, võib digaris sirvida Võrumaa Teataja varasemaid numbreid. Ja nüüd öeldakse, et ma pole seal töötanud!!!

Olgu lisatud, et firma lõpetas minuga töösuhte (pani kinni telefoni ja emaili), kui paljastasin, kuidas ettevõtte juht firma paljaks varastas ja ilma mingi karistuseta pääses. Enne seda oli maksuamet arestinud firma arved ja polnud enam raha, et töötajatele palka maksta.

Nagu selgus, pääses firma juht karistuseta, sest kogu süü võttis enda peale raamatupidaja. Viimane, nagu välja tuli, oli täiesti omavoliliselt ja iseseisvalt maksnud firma raha eest kinni firmajuhi isikliku auto liisingut, kindlustust ja bensiiniraha ning firmajuhi suvila kindlustust ja spaa-arveid. Olles eelnevalt koukinud need arved firmajuhi kodusest postkastist välja. Samamoodi jätkab firma praegune raamatupidaja, kes ei nõua firma juhilt sisse ebaseaduslikult saadud tulu, kuigi maksuamet on seda tungivalt soovitanud. Ehk siis: raha on firmal olemas, aga see on firma juhi käes ja seda ei ole võimeline keegi firma juhilt sisse nõudma. Kannatavad firma töötajad, kliendid ja koostööpartnerid.

Ma ise olen seisukohal, et mul on õigus nõuda saamata jäänud puhkuseraha, saatsin firmale sellekohase kirja, eks näis, mis vastatakse. Ma olen seisukohal, et asjaajamine peab olema aus ja õiglane, mitte nii, et makstakse ümbrikupalka. Aga just ümbrikupalga maksmise pärast on AS Võru Teatajal praegu 300 000 euro suurune maksuvõlg, mis kogu aeg suureneb, sest firma poolt igakuiselt tagasi makstav summa ei kata isegi jooksvat intressi. Kas te kujutate ette?! Ettevõte pole registrile esitanud aastaaruannet ja maksuamet laseb sel kõigel sündida. Taustaks: kui ma ise maksuametilt ettevõtte 300-eurosele võlale ajapikendust taotlesin, siis nõuti kohe aastaaruannet. Ja mis huvitav: Annom, kes firma paljaks varastas, jätkab firma juhina nagu õige mees kunagi. Kas annab absurdsemat olukorda enam olla?!

Aga et mu jutt poleks niisama suusoojaks, siis panin siia ülesvõtted oma töötõendist, kus peal Annomi allkiri ja puha.

70

Taas dilemma: kes läheb tööle?

Me oleme Irjaga viimastel päevadel tuliselt arutanud, mismoodi me edaspidi tööd tegema hakkame, kes läheb tööle. Olgu öeldud, et pärast Juuli sündi mõned aastad tagasi katsetas Irja tööle minekut, kus mina jäin koju lapsepuhkusele ja see lõppes fiaskoga. Irja oli töölt koju tulles maruvihane, sest ei saanud koos lapsega olla. Laps röökis, tema röökis, kokkuvõttes oli üks hullumaja. Siis otsustasime, et Irja jääb tagasi lapsepuhkusele ja mina hakkan käima tööl.

Nüüd on sama dilemma, ainsa vahega, et meil on kaks last. Üks põhjusi, miks eelmisel sügisel reisile läksime, oli, et Irja ei saanud kahe lapsega üksi kodus hakkama. Ta ei jaksanud Juulikest tõsta, mistõttu selg jäi haigeks – tüüpiline häda erivajadustega laste emadel. Vahepeal lootsin, et saame jääda soojale välismaale, kus liigeseprobleeme vähem, aga sellest ei tulnud midagi välja – Irja ega lapsed ei kannata sooja kliimat. Oleme tagasi koduses Eestis. Kui nüüd Irjale ütlen, et tema võiks lastega koju jääda, siis ei taha ta sellest kuuldagi. Samas häirib teda see, kui peab pikka aega lastest eemal olema. Selline nokk kinni-saba lahti olukord.

Lahendus oleks, kui me oleme mõlemad kodus ja aitame teineteist ning töötame kodus. Praegune IT-ajastu ja internet peaks seda võimaldama – väikeste laste vanematel kodus töötada. Näiteks pidada blogi. Aga kuidas tekitada blogi puhul sissetulek? Kas selleks peab hakkama trussikuid müüma, nagu teeb näiteks Eesti tuntuim blogija Mallukas? Tegelikult muidugi teeb Mallukas palgatööd ka, ajakirjas Naisteleht+Naised. Aga selleks, et tööd saada, tuleks ilmselt Tallinna kolida. Sellesse külma ja kõledasse reuma-linna, kust ma just ära põgenesin. Saatuse irooniana on nüüd enamik töökohti just Tallinnas. Mujale nagu eriti enam ei pakutagi. Mujal sureb elu vaikselt välja, isegi Saaremaal. Kes seda oleks osanud veel paarkümmend aastat tagasi ette kujutada?!

Nii et üks suur dilemma. Kuidas olla nii, et kõigil oleks võimalikult hea, et ei tekiks selja-hädasid ja kõik oleks rahul. Paljud erivajadusega laste vanemad annavad lapse ära hooldekodusse, Vene ajal oli see nn vabatahtlikult sunniviisiline. Seda soovitatakse nüüdki Juuli diagnoosiga vanematele, kel lapsega raske. Riik on nõus koorma enda peale võtma. Aga me ei tahaks Juulikest kuhugi koonduslaagrisse saata.  Ainuüksi see mõte tundub jube, sest ta ei suuda enda eest seista. Me ei suudaks seda endale elu lõpuni andestada, kui Juulikesega hooldekodus midagi juhtub.

Asja teeb keerulisemaks see, et olen elatise võlglane ja Eestis on elatise võlglastele ette nähtud võlavangla. Kuigi ma ei tea, kuidas vangis olles saab elatist maksta, nõuab mu eks kohtu kaudu mulle viimased 6-7 aastat vanglat. Ma olin sellega isegi päri – sellest kogemusest saaks kirjutada kunagi raamatu – ja prokurör nõudiski eelmine kord mulle vanglat, aga siis määras kohtunik tingimisi karistuse, kuna olin varem karistamata. Irja muidugi ei tahtnud sellest, minu vangi minekust midagi kuulda ja üksvahe tasus ise, oma emapalgast minu eksi arvele elatist. Meie enda lapsed on pidanud piskuga hakkama saama. Aga ma tean, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, vastupidi, lastel, kel raha laialt käes, kipuvad tekkima probleemid nagu alkohol ja narkomaania.

Nüüd nõudis eks mulle elatise võla pärast taas vanglat, aga seekord ei nõudnud isegi prokurör enam vanglat, kuigi olin kohtu all sama asja eest juba teist korda ja karistus peaks olema karmim. Taas, olin valmis kinnimajja minema oma elatise võla pärast, aga kohtunik määras mulle ÜKT (ühiskondlikult kasuliku töö) tunnid. Nüüd pean kahe aasta jooksul tegema 545 tundi ühiskasulikku tööd. Aga jälle, selle kõrvalt on raskem teha põhitööd, mistõttu ei saa ma sellegi karistuse puhul aru, kuidas see aitab kaasa elatise maksmisele. Või kuidas üldse on laste huvid siin kaitstud – kannatavad ju nemad kokkuvõttes. Pealegi on kriminaalkorras karistatud inimesel üldse raskem tööd leida, saati veel head tööd, mis võimaldaks mul maksta 50 tuhande euro suurust elatise võlga, mille pärast karistus määrati. Ma peaks olema minister, president või firmajuht, et sellist elatist ja võlga tasuda. Aga kriminaalkorras karistatud inimene sellist kohta ei saa. Variant on minna tööle kuhugi välismaale, näiteks Soome, aga seal ei saa jälle ÜKT-d teha. Nii et taas nokk kinni-saba lahti olukord.

Ma olen ise praeguses olukorras võtnud põhimõtte, et elan päev korraga, mõeldes oma naise ja laste heaolu peale. See põhimõte on seni aidanud ja loodetavasti aitab see mind edaspidigi rasketest olukordadest välja tulla. Nagu öeldakse: kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma tunnen, et meie pere on tänu karmidele katsumustele ühtsem kui kunagi varem.